Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
P.V. avaldus ühise hooldusõiguse ainuhooldusõiguse saamiseks
lõpetamiseks
ja
A.R. avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse viibimiskoha osas ja selles osas ainuhooldusõiguse saamiseks ning igakordse otsustusõiguse saamiseks lapsega reisimise osas Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 16. septembri 2019. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
P.V. määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Avaldaja P.V., esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Rene Hallemaa Puudutatud isik A.R. Puudutatud isik N.R., esindaja riigi õigusabi korras advokaat Kristi Haas Kohalikud omavalitsused: Tartu linn (Tartu Linnavalitsuse kaudu) Kuusalu vald (Kuusalu Vallavalitsuse kaudu)
Asja läbivaatamise kuupäev
20. jaanuar 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada tsiviilasjas nr 2-18-15686 tehtud Tartu Ringkonnakohtu 16. septembri 2019. a määrus osas, millega ringkonnakohus andis P.V-le ainuhooldusõiguse N.R. viibimiskoha määramise osas ning rahuldas osaliselt A.R. avalduse igakordse otsustusõiguse saamiseks N.R-ga reisimise osas, andis A.R-le otsustusõiguse N.R. koos A.R-ga reisimise
2-18-15686 osas vastavalt reisimise ajal kehtivale suhtluskorrale ning määras, et A.R. on kohustatud teavitama N.R-ga reisile minemisel P.V. vähemalt kaks päeva enne sõitu reisi sihtkohast ning reisile lahkumise ja reisilt saabumise kuupäevast.
2.Teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada P.V. ja A.R. avaldused osaliselt ja lõpetada nende ühine hooldusõigus N.R. viibimiskoha määramisel.
3.Anda A.R-le N.R. viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus osas, mis puudutab N.R. viibimiskohta reisimise ajal, mil N.R. viibib suhtluskorra järgi A.R. juures.
4.Anda ülejäänud osas viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus P.V-le.
5.Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu 16. septembri 2019. a määrus muutmata.
8.Lapsele määratud esindaja kulud Riigikohtus jätta riigi kanda, Riigikohtus kantud teiste menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda.
9.Vabastada P.V. Riigikohtus kantud menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest.
10.Rahuldada Rene Hallemaa taotlused riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ning määrata osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga riigieelarvest makstavaks tasuks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 645 eurot 60 senti (sh käibemaks). Saata määrus täitmiseks Eesti Advokatuurile ja teadmiseks osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga.
11.Rahuldada Kristi Haasi taotlus riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ning määrata Osaühingule Advokaadibüroo Sirje Must riigieelarvest makstavaks tasuks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 243 eurot (sh käibemaks). Saata määrus täitmiseks Eesti Advokatuurile ja teadmiseks Osaühingule Advokaadibüroo Sirje Must.
12.Mitte võtta asja juurde A.R. 30. detsembril 2019. a elektrooniliselt esitatud tõendeid ja P.V. 19. jaanuaril 2020. a elektrooniliselt esitatud tõendit.
13.Kohtumääruse tervikresolutsioon on järgmine:
13.1.Rahuldada P.V. ja A.R. avaldused N.R. ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja endale ainuhooldusõiguse saamiseks osaliselt.
13.2.Lõpetada P.V. ja A.R. ühine hooldusõigus N.R. viibimiskoha määramisel.
13.3.Anda A.R-le N.R. viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus osas, mis puudutab N.R. viibimiskohta reisimise ajal, mil N.R. viibib suhtluskorra järgi A.R. juures.
13.4.Anda ülejäänud osas viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus P.V-le.
13.5.Tühistada Tartu Maakohtu 22. novembri 2018. a määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse.
13.6.Jätta menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda, v.a alaealise lapse riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda.
13.7.Vabastada P.V. Riigikohtus kantud menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest.
13.8.Välja mõista P.V-lt riigituludesse maakohtus osutatud riigi õigusabi eest riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude katteks 750 eurot.
13.9.P.V-l tuleb tasuda 750 eurot võrdsete osamaksetena 125 eurot kuus kuue kuu jooksul alates kohtulahendi jõustumisele järgnevast kuust iga kuu viimaseks kuupäevaks. Esimene osamakse tuleb tasuda kohtulahendi jõustumisele järgneva kuu viimaseks kuupäevaks.
13.10.Osamaksed tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 (SEB Pank), nr EE522200221013264447 (Swedbank) või nr EE401700017002872300 (Luminor Bank), unikaalne viitenumber kõikide kontode puhul on 99919700021847. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Selgitusse tuleb märkida tsiviilasja number ja kohustatud isiku nimi. 2(9)
2-18-15686
13.11.Kui kohustatud isik ei ole kohtumäärust täitnud riigituludesse väljamõistetud riigi õigusabi tasu osas määruses sätestatud tähtaegadel, võib kohtumääruse saata sundtäitmisele.
13.12.Riigi õigusabi tasu maksmisega viivitamise korral tuleb tasuda riigi õigusabi tasu maksma kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
13.13.Määrus saata jõustumisest arvates kümne päeva jooksul Tartu Maavalitsuse rahvastikutoimingute talitusele (Tiigi 12, Tartu 50410) hooldusõiguse andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.P.V. (avaldaja, ema) esitas 8. novembril 2018 Tartu Maakohtule avalduse N.R. (puudutatud isik II, laps, sünd. 23. oktoobril 2014) ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse üleandmiseks emale. Menetluskulud palus avaldaja jätta A.R. (puudutatud isik I, isa) kanda. Ema avalduse kohaselt elavad lapse ema ja isa lahus ning nad ei ole last kunagi koos kasvatanud. Laps elab püsivalt koos emaga, kellesse ta on kiindunud ning kes on ainuisikuliselt lapse elukorralduse üle otsustanud. Vanematevaheline suhtlus on probleemne, mille tõttu on korduvalt pöördutud kohtusse lapsega suhtlemise korra määramiseks. Kogu senine suhtlus on kujutanud endast isa nõudmisi ning kohtumäärused ei ole probleeme vähendanud. Vanemad ei ole võimelised kokkuleppeid sõlmima ning selliselt ei ole lapse huvidest lähtudes võimalik ka last tulevikus ühiselt kasvatada. Isa on pidevalt lapsega suhtlemisel rõhunud enda õigustele, kuid pole soovinud arvestada teiste väljakujunenud harjumuste ning elukorraldusega. Vanemate kasvatusmeetodid on erinevad, erinev on nägemus lapse arengust ja vajadustest ning last karistades on isa pannud toime lapse kehalise väärkohtlemise. Ema teab lapse harjumusi, on kursis lapse arenguga lasteaias ja lapse eelistustega huviringide osas. Ema elab kõigi mugavustega korteris, kus lapsel on omaette tuba. Ema töötab lasteaias, seega on tal olemas kõik oskused ja teadmised lapse kasvatamiseks. Hooldusõiguse emale üleandmine vastab praegusele faktilisele elukorraldusele ja tagab selle, et vanematevahelised vaidlused ei kahjusta edaspidi lapse füüsilist ja vaimset tervist.
2.Isa vaidles ema avaldusele vastu. Isa esitas ka avalduse lapse ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetamiseks lapse viibimiskoha osas ja selles osas ainuhooldusõiguse saamiseks. 7. märtsi 2019 menetlusdokumendis palus isa anda talle igakordne otsustusõigus lapsega reisimise osas. Isa väitis, et tal on olemas kõik tingimused ja eeldused lapse kasvatamiseks, ta suudab pakkuda lapsele korralikke kõigi mugavustega elamistingimusi ning hoolitseda püsivalt lapse ülalpidamise eest. Isa on vaimselt ja majanduslikult valmis last kasvatama, tal on lapsega tugev hingeline seos. Isa juures elades saab laps suhelda ja koos aega veeta teiste isa laste või lastelastega. Kui vastaks tõele, et isa on vägivaldne, ei toodaks lapselapsi tema juurde. Ühise hooldusõiguse täielik lõpetamine ei ole põhjendatud, kuna vanemate vahel puuduvad igasugused erimeelsused ühise hooldusõiguse teostamisel. Asjaolu, et laps on seni elanud emaga, ei ole asjas üksikuna võttes määrav. Laps saab elada koos isaga nii Soomes kui ka Eestis ja isa saab oma elu ümber korraldada juhul, kui kohus isa avalduse rahuldab.
3.Ema vaidles isa avaldusele vastu. Ta leidis, et lapse viibimiskoha osas ainuotsustusõiguse andmine isale on põhjendamatu, kuna isa töötab välismaal. Jääb selgusetuks, kas ja kus laps elama hakkab ning kuidas isa suudaks igapäevaselt lapse hooldusõigust teostada.
3(9)
2-18-15686
4.Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et ema avalduse rahuldamiseks puuduvad alused. Menetluse ajal on ainsaks küsimuseks lapse viibimiskoht. Tõenäoliselt ei oleks isa avaldust esitanud, kui suhtlemine oleks olnud võimalik. Seetõttu ei pruugi olla põhjendatud ka isa avalduse rahuldamine. Lapse elukoha muutmine ei pruugi olla põhjendatud ka seepärast, et isa elukorraldus ei ole läbi mõeldud. Soome elama asumine võib sellisel juhul suhtlemise emaga raskeks teha.
5.Tartu Linnavalitsuse esindaja leidis, et otsustusõigus lapse viibimiskoha osas võiks jääda emale. Muu üle ei ole pooled vaielnud. Vanemad on käinud esindaja juures alates aprillist 2017. Lapse elukoht on ema juures.
6.Kuusalu Vallavalitsuse esindaja leidis, et hooldusõiguse vaidlus ei lahenda probleemi. Mõlemad avaldused tuleks jätta rahuldamata.
7.Tartu Maakohus rahuldas 29. aprilli 2019. a määrusega ema avalduse lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, lõpetas ema ja isa ühise hooldusõiguse nende lapse suhtes ning andis emale lapse ainuhooldusõiguse. Maakohus jättis rahuldamata isa avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse viibimiskoha määramise küsimuses. Maakohus jättis jõusse
22.novembri 2018. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse. Maakohus jättis menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda, lapsele määratud esindaja kulud riigi kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on laps elanud vanemate kokkuleppe alusel ema juures alates vanemate suhte lõppemisest. Kuigi mõlemad vanemad hoolivad oma lapsest väga, valitsevad nende suhetes ületamatud vastuolud, mis takistavad neil oma last kasvatada nii, et see vastaks lapse huvidele. Tartu lastekaitseteenistus on märkinud, et lapsega stabiilse, rutiinse ja etteaimatava suhtlemisgraafiku koostamise asemel oli isal esikohal ettenägematult muutuv töögraafik, öösel töötamine ja reisimine kahe riigi vahel ning soovimatus või oskamatus oma käitumismustreid lapse huvides muuta, mis on kaasa toonud selle, et vanemate suhtlemises ei püsi lapse huvid fookuses. Laps on nii lastekaitse spetsialistile kui ka psühholoog-psühhoterapeudile avaldanud, et ei taha isa juurde minna, kuna isa on teda löönud ja ööseks kappi kinni pannud. Kohtule rääkis laps meelsasti oma sõpradest, emast, jalgrattasõitudest ja mänguasjadest. Isast väga rääkida ei tahtnud, muutus kurvaks ja ütles, et isa juurde elama ta minna ei taha. Vanemad on teineteise suhtes emotsionaalselt vägivaldsed. Sellised suhted ei mõju hästi lapse arengule ning võivad tulevikus hakata kahjustama nii lapse kui ka vanemate endi tervist. Seega ei saa vanemad teostada ühist hooldusõigust. Lapse huvides on säilitada stabiilne elukeskkond. Arvestades, et laps on nelja-aastane ja elanud kogu oma teadliku elu ema juures, ning seda, et isal ei ole välja kujunenud selget nägemust lapse elukorraldusest, ei ole siiski lapse huvides praegu elukohta vahetada. Maakohus ei kahelnud, et ka isa saaks lapse kasvatamisega hakkama tulenevalt oma majanduslikust olukorrast, kuid nii lapse kohtule kui ka lastekaitsele avaldatust nähtub, et lapse ja isa vahel puudub selline hingeline seotus, mis võimaldaks praegu lapse elukoht määrata isa juurde. Seega tuleb isa avaldus jätta rahuldamata. Võttes arvesse, et lapsel on ema juures kõik eluks ja arenguks vajalik tagatud, laps käib lasteaias, ema ja lapse vahel on soojad ja lähedased suhted, ema on võimeline lapse eest hoolitsema ja vanemate lahusoleku ajal on lapsega seotud otsustused teinud ema üksi ning isa on teostanud lapse suhtes sisuliselt ainult suhtlemise õigust, on lapse parimates huvides põhjendatud lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ja anda emale ainuhooldusõigus.
8.Puudutatud isik I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse osaliselt tühistada (maakohtu määruse resolutsiooni p-d 1–4 ja p 6 esimene lause) ja teha tühistatud 4(9)
2-18-15686 osas uus määrus, millega jätta ema avaldus rahuldamata ning rahuldada isa avaldus. Menetluskulud palus isa jätta ema kanda.
9.Ema vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud isa kanda.
10.Lapse esindaja leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
11.Tartu Linnavalitsus ja Kuusalu Vallavalitsus jäid oma varasemate seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
12.Tartu Ringkonnakohus tühistas 16. septembri 2019. a määrusega maakohtu määruse osaliselt ning tegi tühistatud osas uue määruse, millega rahuldas ema avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks osaliselt, lõpetas osaliselt ema ja isa ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha osas ja andis selles osas emale ainuhooldusõiguse. Ringkonnakohus rahuldas osaliselt isa avalduse igakordse otsustusõiguse saamiseks lapsega reisimise osas ja andis isale otsustusõiguse lapse koos isaga reisimise osas vastavalt reisimise ajal kehtivale suhtlemiskorrale. Isa on kohustatud teavitama lapsega reisile minemisel ema vähemalt kaks päeva enne sõitu reisi sihtkohast ning reisile lahkumise ja reisilt saabumise kuupäevast. Ringkonnakohus tühistas ka maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis jõusse ja sõnastas ümber maakohtu 22. novembri 2018. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse, ringkonnakohus tühistas esialgse õiguskaitse. Muus osas jäi maakohtu määrus muutmata. Menetlusosaliste menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus menetlusosaliste enda kanda, v.a lapsele määratud esindaja kulud, mille ringkonnakohus jättis riigi kanda. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt vaidlevad vanemad üksnes lapse viibimiskoha üle. Ei ole alust arvata, et ühise hooldusõiguse teostamine (v.a viibimiskoha osas) oleks ka tulevikus takistatud. Eelneva tõttu ei ole vanemate ühise hooldusõiguse täielik lõpetamine praegusel juhul põhjendatud. Lapse huvides on säilitada stabiilne elukeskkond. Tegemist on peatselt viieaastaseks saava lapsega, kes on kogu oma elu elanud ema juures. Kardinaalne elukorralduse muutus ei ole ringkonnakohtu hinnangul lapse huvides. Asja materjalidest ei nähtu isa etteheiteid sellele, kuidas ema lapse eest hoolitseb. Maakohus ei ole lahendanud isa taotlust igakordse otsustusõiguse saamiseks lapsega reisimise osas. Viidates perekonnaseaduse (PKS) §-le 119, leidis ringkonnakohus, et isal peab olema võimalik lapsega reisida. Kui suhtlemiskorra alusel viibib laps isa juures, on isa otsustada, kuidas ta seda aega sisustab (arvestades seejuures lapse soove ning huve). Vaba aja sisustamine on otsustusõigusega seotud küsimus ning seda ka siis, kui laps reisib ajal, mil ta peaks olema isa juures, ja tegemist ei ole reisiga, mis vajaks erilisi ettevalmistusi. Eelduslikult ei saa reisimine last kahjustada. Reisimine aitab lapsel laiendada silmaringi ning kindlasti on see talle ka põnevaks vahelduseks. Samuti aitaks koos isaga reisimine, uued kogemused ja toredad mälestused tugevdada isa ja lapse suhet. Isa taotluse eesmärgiks oli saada õigus minna lapsega reisima ilma ema nõusolekuta. Isa ei soovinud saada otsustusõigust küsimuses, kuhu ema lapsega koos reisib. Seega tuleb isale anda otsustusõigus lapse koos isaga reisimise osas. Ringkonnakohus selgitab, et isal on õigus minna lapsega reisile siis, kui laps on vastavalt kehtivale suhtlemiskorrale isa juures. Lisaks sellele on isa kohustatud teavitama lapsega reisile minemisel ema vähemalt kaks päeva enne sõitu reisi sihtkohast ning reisile lahkumise ja reisilt saabumise kuupäevadest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud määrata, et isa teavitaks ka reisi eesmärgist. Piisab sellest, kui isa teavitab, kuhu nad lapsega reisivad. Eelduslikult on reisi eesmärgiks isa ja lapse ühine ajaveetmine.
5(9)
2-18-15686 Esialgse õiguskaitse taotluse esitamine ja selle rahuldamine praeguses menetluses ei olnud põhjendatud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus osaliselt tühistada (st kohtumääruse resolutsiooni p-de 3, 8.4, 8.5 ja 8.6 osas (isale otsustusõiguse andmises reisimise osas)), ning palub tühistatud osas jätta jõusse maakohtu määrus, millega kohus jättis isa avalduse rahuldamata. Kassatsiooniastmes kantud menetluskulud palub avaldaja jätta puudutatud isiku I kanda. Määruskaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus juhindunud varasematest Riigikohtu seisukohtadest. Vaidlustatud määrusest tulenevalt kuulub hooldusõigus lapse igakordse viibimiskoha osas ühele vanemale ning igakordne otsustusõigus lapse koos isaga reisimise osas teisele vanemale. Tegemist on vastuolulise ja materiaalõiguse põhimõtetega mitteühtiva olukorraga. Riigikohtu selgitustest asjas nr 3-2-1-159-15 (p 25) lähtudes ei saa ühele vanemale viibimiskoha osas ainuhooldusõigust üle andes otsustada, et sellega hõlmatud otsustusõigus kuulub samal ajal teisele vanemale. Riigikohtu lahendist asjas nr 3-2-1-159-15 (p 25) nähtub üheselt, et kohtu hinnangul ei ole PKS § 119 alusel võimalik otsustusõigusega reguleerida tulevikus igakordselt otsustatavaid küsimusi. See säte annab vanematele õiguse ühekordsete konkreetsete otsuste vastuvõtmiseks. Kohtumenetluse käigus vastavat õigust ühele või teisele vanemale üle andes peab olema selge, kas ja milline otsus selle õiguse alusel soovitakse vastu võtta. Pärast otsuse vastuvõtmist neis küsimustes taaskordne otsustusõigus puudub. Seetõttu ei olnud vaidlustatud ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punktis 8.5 kohtul võimalik anda isale igakordset otsustusõigust lapse koos isaga reisimiseks vastavalt reisimise ajal kehtivale suhtlemiskorrale. Vaidlustatud ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkt 8.5 (isaga reisimise osas otsustusõiguse andmine) tekitab seejuures ebaselge olukorra otsustusõiguse kuuluvuses, mis puudutab ema ja lapse reisimist. Olukorras, kus isal on igakordne otsustusõigus lapse ja endaga reisimise osas, jääb nimetatud punktist mulje, et reisimisega seotud muudes küsimustes on vanematel ühine otsustusõigus ning ainuhooldusõiguse kuuluvus viibimiskoha osas ei hõlma reisimist. Vältimaks kohtumääruse mitmeti mõistetavust ning võimalikku vaidluste tekkimist lapsega välisriiki minekul, on määruskaebuse esitaja hinnangul põhjendatud ringkonnakohtu määruse tühistamine resolutsiooni punkti 8.5 osas ning viia õigusaktidega vastavusse kogu vaidlustatud määrus. Jääb ka arusaamatuks, millest tulenevalt järeldas ringkonnakohus, et isal pole senini olnud võimalust lapsega reisida.
14.Puudutatud isik I vaidleb määruskaebusele vastu, paludes jätta ringkonnakohtu määrus muutmata ning kassatsiooniastmes kantud menetluskulud avaldaja kanda.
15.Lapse esindaja leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud. Kuusalu Vallavalitsus leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p 3 ei piira lapse ema võimalusi. Tartu Linnavalitsus leiab, et kohtumääruste alusel on tagatud lapsele igakülgselt stabiilne igapäevarütm ning elukorraldust ei ole vaja muuta.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6(9)
2-18-15686
16.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 esimese lause, § 695 ja § 692 lg 1 p 1 järgi tühistada osas, millega ringkonnakohus andis emale ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas ning rahuldas osaliselt isa avalduse igakordse otsustusõiguse saamiseks lapsega reisimise osas, andis isale otsustusõiguse lapse koos isaga reisimise osas vastavalt reisimise ajal kehtivale suhtluskorrale ning määras, et isa on kohustatud teavitama lapsega reisile minemisel ema vähemalt kaks päeva enne sõitu reisi sihtkohast ning reisile lahkumise ja reisilt saabumise kuupäevast. Kolleegium teeb tühistatud osas uue määruse, millega rahuldab ema ja isa avaldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks osaliselt. Lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus antakse isale osas, mis puudutab lapse viibimiskohta reisimise ajal, mil laps viibib suhtluskorra järgi isa juures. Ülejäänud osas antakse lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus emale. Muus osas jäetakse ringkonnakohtu määrus muutmata. Ema määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
17.Menetlusosalised vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas ringkonnakohus sai ühelt poolt anda ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas emale ning samal ajal anda igakordse otsustusõiguse lapse koos isaga reisimise osas vastavalt reisimise ajal kehtivale suhtluskorrale isale.
18.PKS § 137 lg 1 järgi, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Praegusel juhul ongi ringkonnakohus kõiki asjaolusid kaaludes leidnud, et ema ja isa ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas tuleb lõpetada ning ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas tuleb anda emale. Samas on ringkonnakohus andnud isale igakordse otsustusõiguse lapse koos isaga reisimise osas vastavalt reisimise ajal kehtivale suhtlemiskorrale, viidates seejuures PKS §-le 119. PKS § 119 järgi, kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Otsustusõiguse üleandmise korral võib kohus otsustusõiguse teostamist piirata või panna seda teostavale vanemale lisakohustusi. Vanem saab lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust PKS § 119 alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist PKS § 137 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 25. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p-d 12 ja 13; Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). Otsustusõiguse saamiseks (PKS § 119) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Seevastu on ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse kas täielikult või mingis osas andmise (PKS § 137 lg 1) avalduse eesmärk üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (vt Riigikohtu 25. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 13; Riigikohtu
12.veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. 7(9)
2-18-15686 Seega saab vanem esitada PKS § 119 alusel avalduse otsustusõiguse saamiseks siis, kui vanemad ei soovi ühist hooldusõigust konkreetses küsimuses lõpetada. Praegusel juhul on ringkonnakohus aga lõpetanud PKS § 137 alusel vanemate ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas ning andnud ainuhooldusõiguse viibimiskoha määramise osas emale. Viibimiskoha määramise õigus hõlmab ka selle otsustamist, kuhu laps reisib (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 19). Seega leiab kolleegium, et olukorras, kus ringkonnakohus lõpetas PKS § 137 alusel osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse ja andis emale ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise osas, ei saanud ringkonnakohus samal ajal kohaldada PKS § 119 ja anda igakordset otsustusõigust lapsega reisimise osas isale ajal, mil laps viibib suhtlemiskorra järgi isa juures. Kolleegium leiab, et vastupidisele seisukohale asudes on ringkonnakohus teinud vastuolulise määruse ning kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi (PKS § 119). Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada osas, millega ringkonnakohus rahuldas osaliselt isa avalduse igakordse otsustusõiguse saamiseks lapsega reisimise osas, andis isale otsustusõiguse lapse koos isaga reisimise osas vastavalt reisimise ajal kehtivale suhtlemiskorrale ning määras, et isa on kohustatud teavitama lapsega reisile minemisel ema vähemalt kaks päeva enne sõitu reisi sihtkohast ning reisile lahkumise ja reisilt saabumise kuupäevast. Ringkonnakohtu määrust tuleb muuta ka selles osas, milles ringkonnakohus andis avaldajale lapse viibimiskoha määramise osas ainuhooldusõiguse.
19.Kolleegium leiab, et iseenesest on õige, et lapse huvides on see, et ta saaks koos isaga ka reisida, kui ta viibib suhtlemiskorra alusel isa juures. Asjas ei ole tuvastatud, et isaga koos reisimine last kahjustaks. Ainuhooldusõiguse andmisel igakordse viibimiskoha määramise osas tuleb kohaldada PKS § 137 lg-t 1, mitte PKS § 119, nagu ekslikult leidis ringkonnakohus. Kuna asjas on tuvastatud eeldused, mis annavad aluse vanemate ühise hooldusõiguse PKS § 137 lg 1 alusel osaliselt lõpetada, peab kolleegium võimalikuks teha tühistatud osas uue määruse. Kolleegium rahuldab ema ja isa avaldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks osaliselt. Lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus tuleb PKS § 137 lg 1 alusel anda isale osas, mis puudutab lapse viibimiskohta reisimise ajal, mil laps viibib suhtluskorra järgi isa juures. Ülejäänud osas tuleb lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus anda PKS § 137 lg 1 alusel emale. Kolleegium leiab, et olukorras, kus lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus on PKS § 137 lg 1 alusel antud isale osas, mis puudutab lapse viibimiskohta reisimise ajal, mil laps viibib suhtluskorra järgi isa juures, ei saa isa hooldusõiguse määramise asjas kohustada teavitama ema enne sõitu reisi sihtkohast ning reisile minemise ja sealt saabumise kuupäevast. Selliseid tingimusi võib kohtumäärusega kehtestada lapsega suhtlemise korra raames.
20.Puudutatud isik I on koos vastusega esitanud 30. detsembril 2019 lisatõendeid. Avaldaja on
19.jaanuaril 2020 esitanud samuti lisatõendi. Kassatsioonikohtuna ei ole Riigikohtul võimalik lisatõendeid vastu võtta ega neid hinnata. TsMS § 688 lg 5 esimese lause kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Kuna tõendid ei ole esitatud ringkonnakohtu menetlusõiguse normi rikkumise tõendamiseks, siis jätab Riigikohus tõendid hindamata. Kuna tõendid esitati elektrooniliselt, ei ole vajadust neid tagastada.
21.Avaldajale riigi õigusabi korras määratud esindaja Rene Hallemaa esitas Riigikohtule taotlused, mille kohaselt palub avaldajale Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest mõista riigieelarvest välja koos käibemaksuga kokku 645 eurot 60 senti. Kolleegium leiab, et avaldaja esindaja taotlused on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dest 22 ja 23 ning 8(9)
2-18-15686 justiitsministri 26. juuli 2016. a määrusest nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (õigusabi osutamise ajal kehtinud redaktsioonis). Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
22.Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja Kristi Haas esitas Riigikohtule taotluse, mille kohaselt palub lapsele Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest mõista riigieelarvest välja koos käibemaksuga kokku 243 eurot. Kolleegium leiab, et lapse esindaja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes RÕS §-dest 22 ja 23 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määrusest nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (õigusabi osutamise ajal kehtinud redaktsioonis). Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
23.Kolleegium leiab, et arvestades vaidluse sisu ja määruskaebuse osalist rahuldamist, tuleb Riigikohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a alaealisele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.
24.Tartu Maakohtu 1. novembri 2018. a määrusega on määratud avaldajale riigi õigusabi korras kohtus esindajaks advokaat kohustusega 50% ulatuses võrdsete osamaksetega hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud tehtava kohtulahendi jõustumisest alates kuue kuu jooksul. Kolleegium leiab, et TsMS § 190 lg 7 alusel tuleb avaldaja vabastada Riigikohtus kantud menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest.
25.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada avaldajale määruskaebuselt tasutud kautsjon. (allkirjastatud digitaalselt) Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.