2.Välja mõista XXXXAS-i MiniCredit kasuks 377,93 (kolmsada seitsekümmend seitse eurot ja üheksakümmend kolm senti) eurot, millest põhinõue on 300 eurot, viivised 75,83 eurot ja meeldetuletuste tasu 2,10 eurot.
3.Välja mõista XXXXAS-i MiniCredit kasuks viivis põhinõude 300 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 29.03.2016.a kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 300 eurot.
Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 1 (7)
Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud AS MiniCredit (hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XXXX (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Kohus tegi makseettepaneku, millele XXXX esitas vastuväite. 14.03.2016 määrusega lõpetas kohtunikuabi maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 29.03.2016 esitas hageja kohtule hagiavalduse (tl-d 20-24). Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled omavahel laenulepingu (interneti kaudu). Lepingu alusel on kostjale 02.01.2013 üle kantud tema poolt taotletud laenusumma 300 eurot perioodiks 30 päeva. Kostja ei ole oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ega laenu tähtaegselt tagastanud. Hageja palub kostjalt välja mõista 638 eurot, millest põhinõue on 300 eurot, intress on 12 eurot, viivised on 300 eurot ja meeldetuletuste tasu on 26 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise – alates 29.03.2016 põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni 1,5% päevas, kuid mitte rohkem kui 300 eurot. 07.04.2016 esitas hageja kohtule seisukoha (tl-d 67, 68), milles märgib, et kostja tasutud 182 eurot luges hageja inkassokulude katteks (hageja on viidanud VÕS § 88 lg 8). Hageja ei ole ka seadust rikkunud viiviste arvestamisel. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on lepingu p 13.1 kokku leppinud, et kui laenusaaja ei tagasta laenu lepingus märgitud lõpptähtpäevaks on laenusaaja kohustatud tasuma laenuandjale tähtaegselt tasumata laenult viivist 1,5% tagastamisele kuulunud summast kalendripäevas. Kostjal oli kohustus saadud rahasumma tagastada 01. veebruar 2013. 31.05.2016 esitas hageja kohtule uue, parandatud hagiavalduse (tl-d 112-115), milles palub kostjalt välja mõista 382,13 eurot, s.o võlgnetava laenusumma 300 eurot, viivised summas 75,83 eurot ja meeldetuletuse tasu summas 6,30 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise – alates 29.03.2016 põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni 1,5% päevas võlgnetavalt laenusummalt, kuid mitte rohkem kui 300 eurot. Kostja vastus 03.04.2016 esitas kostja kohtule vastuse hagile (tl-d 52, 53). Kostja on seisukohal, et võlanõudes sisalduvad ebamõistlikud tüüptingimused, mis teda, kui tarbijat kahjustavad ja tühised on. Võlanõudes olevad tüüptingimused on ülemäära suurte intressimäärade ja teenustasudega ning on tühised, viivise suhtes kehtib VÕS §-s 94 sätestatud määr ning viivise arvestus on ebaõige. TsÜS § 86 järgi on võlanõue koostatud liigkasuvõtlikel tingimustel. Lähtuvalt eeltoodust taotleb kostja kohtul rahuldada hagi 418 euro ulatuses (põhivõlg 300 eurot, viivis 300 eurot, millest 182 eurot on tasutud). Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.
Kohtu põhjendused 2 (7)
1.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 määras kohus asja lahendamise lihtsustatud korras 07.06.2016 kirjaga. Kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole. Poolte seisukohad on välja selgitatud kirjalikus vormis ja pooled ei ole taotlenud ärakuulamist.
2.Kohus lahendab antud asja lihtsustatud kirjeldava osaga juhindudes TsMS § 442 lg 7 ja § 444 lg 1. Lihtsustatud kirjeldava osa täiendamist ei saa nõuda, mistahes asjaoludel. TsMS § 444 lg 2 alusel, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
3.Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt.
4.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
5.Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-st 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
6.Hageja palub kostjalt välja mõista 382,13 eurot, s.o võlgnetava laenusumma 300 eurot, viivised summas 75,83 eurot ja meeldetuletuse tasu summas 6,30 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise – alates 29.03.2016 põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni 1,5% päevas võlgnetavalt laenusummalt, kuid mitte rohkem kui 300 eurot (tl 115).
7.Hageja ja kostja sõlmisid 02.01.2013 laenulepingu (tl-d 30-37). Lepingu kohaselt andis hageja kostjale laenu 300 eurot, tasumise tähtajaga 30 päeva (lepingu punkt 2). Kostja kohustus laenu tagastama ja intressid tasuma 01.02.2013 (lepingu punkt 2). Laen summas 300 eurot on kostja arveldusarvele kantud 02.01.2013 (tl 42). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on sõlminud VÕS § 396 3 (7)
tähenduses laenulepingu. Lisaks eeltoodule on pooltevahelise lepingu puhul tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 tähenduses. VÕS § 402 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Seetõttu kuuluvad kohaldamisele ka tarbijakrediidilepingu regulatsiooni sätted (lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis). Kostja on palunud kohtul hagi rahuldada 418 eurot ulatuses, s.o põhivõlgnevus 300 eurot ja viivised 118 eurot (tl 53). Eeltoodust nähtuvalt on kostja tingimusteta ja selgesõnaliselt hageja nõude õigeks võtnud 418 eurot ulatuses, tunnistades hagiavalduses tema vastu suunatud nõudeid selles ulatuses. TsMS § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Nimetatud paragrahvi saab kohaldada ka nõuete osalise õigusvõtu puhul. Kuivõrd kostja on hageja nõude 418 eurot ulatuses õigeks võtnud (põhivõlgnevus 300 eurot ja viivised 118 eurot), ei kontrolli kohus selles osas hagi aluseks olevate asjaolude põhjendatust ja hageja nõude rahuldamise eeldusi. Hageja on palunud kostjalt välja mõista laenusumma 300 eurot ja viivised summas 75,83 eurot. Kohus ei saa ületada hageja nõude piire, seetõttu rahuldab kohus hageja nõude ja mõistab kostjalt välja laenusumma 300 eurot ja viivised summas 75,83 eurot, kuigi kostja on hageja nõude õigeks võtnud suuremas summas.
8.Hageja on esitanud kostja vastu ka meeldetuletuste tasu nõude summas 6,30 eurot. Kostja ei ole nimetatud nõuet omaks võtnud. Hagiavalduses väljatoodud asjaolude kohaselt on hageja saatnud kostjale kokku 37 meeldetuletuskirja. Ühe meeldetuletuskirja maksumus on 0,70 eurot. Poolte vahel sõlmitud lepingu p 8.4 kohaselt võib laenuandja edastada laenusaajale meeldetuletuse laenu maksmise kohta laenutaotluses märgitud posti, e-posti aadressile ja/või SMS-i teel laenusaaja poolt laenutaotluses märgitud mobiiltelefoni numbrile. Hageja märgib, et hageja on saatnud kostjale SMS-i ja e-mailile meeldetuletusi, kuid sellest hoolimata pole kostja oma kohustusi täitnud. Hagile lisatud tõendist nähtub, et saadetud on 36 kirja (tl 40, 41). Sealhulgas on hageja saatnud mõnes kuus kaks kirja. Lisaks on hageja saatnud ajavahemikul 10.04.201322.01.2016 kokku 33 meeldetuletuskirja – need kirjad on hageja saatnud ajal, kui kostja tasus nõuet maksegraafiku alusel ja nõue oli loovutatud. Hageja on kohtule avaldanud, et nõue loovutati 10.04.2013 Credit Inkasso OÜ-le. Credit Inkasso OÜ tagastas nõude hagejale 22.01.2016. 13.05.2016 kirjas määras kohus hagejale tähtaja selgitamaks, miks saatis hageja kostjale meeldetuletuskirju ajal, kui hageja oli nõude loovutanud (ajavahemikul 10.04.201322.01.2016) ja millisel alusel hageja nende meeldetuletuskirjade saatmise eest tasu nõuab (tl 103 pöördel). Hageja ei ole kohtule selle kohta selgitusi esitanud. Seetõttu loeb kohus, et hageja on saatnud kostjale 3 meeldetuletuskirja (20.03.2013, 01.04.2013 ja 28.01.2016). Pooltevahelise lepingu sõlmimise ajal kehtinud võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 5 teise lause kohaselt võib võlausaldaja sõltumata viivise maksmisest nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Eeltoodust 4 (7)
tulenevalt rahuldab kohus hagiavalduse meeldetuletuste tasu nõudes summas 2,10 eurot (s.o 0,70 x 3).
9.Hageja palub kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise – alates 29.03.2016 põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni 1,5% päevas võlgnetavalt laenusummalt, kuid mitte rohkem kui 300 eurot. Kostja on seisukohal, et võlanõudes sisalduvad ebamõistlikud tüüptingimused, mis on teda kui tarbijat kahjustavad. Võlanõudes olevad tüüptingimused on ülemäära suurte intressimäärade ja teenutasude kohta tühised ja kostja on seisukohal, et viivise suhtes kehtib VÕS §-s 94 sätestatud määr. Kuivõrd kostja on esitanud tüüptingimuste osas vastuväite, on kohtul sõltumata poolte taotlustest kohustus omal algatusel kontrollida, kas lepingupunkt on tüüptingimus või mitte ning kas jaatava vastuse korral on see lepingupunkt tüüptingimusena kehtiv. Kuid kohus ei kontrolli hageja nõude rahuldamise eeldusi ulatuses, milles kostja on hageja nõude õigeks võtnud (kostja on õigeks võtnud põhivõlgnevus 300 eurot ja viivised 118 eurot). Hagiavalduses väljatoodud asjaolude kohaselt on pooled lepingus kokku leppinud viivises päevamääraga 1,5% (s.o 547,5% aastas). Nimetatud viivisemäära suuruse sätestab lepingu p 13.1. (tl 36). VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud VÕS § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega: nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 10.05.2016 kohtumääruses nr 3-2-1-25-16 p 13 märkinud järgmist. Hindamaks viivisemäära mõistlikkust, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (enne 15. aprilli 2013 kehtiva sõnastuse kohaselt seitse protsenti aastas). VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
1.jaanuari ja 1. juulit (referentsintressimäär). Arvestades vaidlusalusel ajal kehtestatud referentsimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus, mis jääb alla 9% aastas (s.o alla 0,025% päevas). Võrdluses praeguses asjas kokkulepitud viivisemääraga (viivise päevamääraga 0,5%, s.o 182,5% aastas), ületab lepingus kokkulepitu seaduslikku viivisemäära üle kahekümne korra. Kolleegium leiab, et sellist selgelt ülemäärast ja tarbijat (kostjat) ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks. Samuti märkis kolleegium, et viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada 5 (7)
iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Käesolevas asjas on hageja ja kostja kokku leppinud viivises päevamääraga 1,5% (s.o 547,5% aastas), mis ületab lepingus kokkulepitu seaduslikku viivisemäära üle kuuekümne korra. Riigikohus on eelviidatud lahendis leidnud, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegium märkis ka, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda. Eeltoodust tulenevalt on poolte poolt kokkulepitud viivisemäär päevamääraga 1,5%, s.o 547,5% aastas tühine. Seetõttu saab viivist nõuda vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivisenõude seadusjärgses viivisemääras. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude 300 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 29.03.2016.a kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 300 eurot.
10.Kohtule 29.03.2016 esitatud hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista 638 eurot, millest põhinõue on 300 eurot, intress on 12 eurot, viivised on 300 eurot ja meeldetuletuste tasu on 26 eurot. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise – alates 29.03.2016 põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni 1,5% päevas, kuid mitte rohkem kui 300 eurot. 31.05.2016 esitas hageja uue, parandatud hagiavalduse (tl-d 112-115). Hageja on oma nõuet vähendanud ja palub kostjalt välja mõista 382,13 eurot, s.o võlgnetava laenusumma 300 eurot, viivised summas 75,83 eurot ja meeldetuletuse tasu summas 6,30 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise – alates 29.03.2016 põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni 1,5% päevas võlgnetavalt laenusummalt, kuid mitte rohkem kui 300 eurot. Samas ei ole hageja esitanud kohtule avaldust nõudest osaliseks loobumiseks või nõude osaliseks tagasivõtmiseks. Seetõttu jätab kohus rahuldamata hagiavalduse 260,07 eurot väljamõistmiseks, millest intress on 12 eurot, viivis on 224,17 eurot ja meeldetuletuste tasu on 23,90 eurot. Samuti jätab kohus rahuldamata hagiavalduse osas, milles hageja palub kostjalt välja mõista viivise alates 29.03.2016.a põhinõude täitmiseni 1,5% päevas 300 eurolt, kohus rahuldab tulevikus sissenõutavaks muutuva viivisenõude seadusjärgses viivisemääras.
11.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi 6 (7)
rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lõige 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Kohus on suunanud pooli korduvalt kompromissile. Pooled ei ole vaatamata sellele teinud järelandmisi õigusrahu huvides. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuna kohus jätab menetluskulud poolte endi kanda, siis ei määra kohus kindlaks ka menetluskulude rahalist suurust.