Triin Uusen-Nacke, Anneli Alekand, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. mai 2025, Tartu
Tsiviilasja number
2-22-3591
Tsiviilasi
R.Y hagi N.E vastu ühisvara jagamise nõudes
Apellatsioonkaebuse hind
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 12. veebruari 2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
N.E apellatsioonkaebus
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): N.E (isikukood XXX), lepinguline esindaja Riho Viik Vastustaja (hageja): R.Y (isikukood XXX), lepinguline esindaja N.E Sumarok
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Maakohtu 12. veebruari 2024. a otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus N.E kanda.
4.Määrata R.Y apellatsiooniastme hüvitatavate menetluskulude suurus ning mõista N.E-lt R.Y kasuks menetluskulude katteks välja 795 eurot. Välja mõistetud menetluskuludelt 795 eurot tuleb N.E-l tasuda R.Y-le viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.R.Y (hageja) esitas 11. märtsil 2022 Viru Maakohtule hagi N.E (kostja) vastu ühisvara jagamise nõudes. Hageja palus jagada poolte ühisvarasse kuuluva korteri asukohaga XXXXXX, XXX (registriosa nr XXXXXXXX) (korter) ja kinnistu asukohaga XXX-i (registriosa nr XXXXXXXX) (X kinnistu) selliselt, et kinnisasjad müüakse avalikul enampakkumisel ja müügist saadud raha jagatakse hageja ja kostja vahel järgmiselt: esmalt tasutakse enampakkumise korraldaja tasu ja enampakkumise kulud; seejärel täidetakse kohustused Swedbank AS ees, mis tulenevad 12. aprillil 2005 sõlmitud laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX ja selle muudatustest; ülejäänust antakse N.E-le 5000 eurot; allesjäänud raha jagatakse hageja ja kostja vahel võrdsetes osades. Hagiavalduse kohaselt abiellusid pooled 21. jaanuaril 2000 ja lahutasid abielu 26. mail 2021. Abielu kestel omandasid pooled korteri ja X kinnistu. Pooled sõlmisid 12. aprillil 2005 Swedbank AS-ga laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX, mille täitmise tagamiseks on eelnimetatud kinnisasjad koormatud Swedbank AS kasuks hüpoteegiga.
9.märtsil 2021 sõlmisid pooled notariaalselt tõestatud abieluvaralepingu. Pooled lõpetasid lepinguga varaühisuse ja kehtestasid varalahususe. Pooled jagasid ühisvara osaliselt. Pooled ei jaganud kinnisasju, kuid leppisid kokku nende müügis ja müügist saadud raha jagamises. Lepingu järgi pidid pooled kinnisasjad müüma turuhinnaga ja müügist saadud raha arvel täitma laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenevad kohustused. Pärast laenu tagastamist ülejäänud rahast tuli kostjale üle anda 5000 eurot ja seejärel jagada raha poolte vahel võrdsetes osades. Pooled pidid tegema kinnisasjade müümiseks koostööd. Hageja leidis korduvalt potentsiaalsed ostjad, kuid kostja hoidis tehingute tegemisest kõrvale. Ühisvara tuleb jagada lähtudes 9. märtsi 2021 abieluvaralepingust, pidades silmas enampakkumise läbiviimise kulude katmist. Hageja leidis vastuseks kostja vastuväidetele, et kostjale enne abielu kuulunud korter ei müüdud 70 000 krooni, vaid 40 000 krooni eest. Ühisvarasse kuuluv kinnistu osteti 65 000 krooni eest ning ühisvara eest. Kinnistut on ühisvara arvel märkimisväärselt parendatud. Kinnistu turuhinnaks on 70 000 eurot ning korteri turuhinnaks 20 000 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte kõigi varaliste õiguste ja kohustusega. Poolte teenitud rahalisi sääste hoiti põhiliselt hageja arvelduskontodel ja kostja arvelduskontolt tehti makseid perekonna vajaduste katmiseks. Abielu lahutamise ajaks kuulusid pooltele kostja arvelduskontol olevad 263 eurot 22 senti, kinnistu, korter ja auto jääkmaksumusega 5000 eurot. Abielu lahutamise ajaks olid poolte laenukohustuse jääk Swedbank AS-le 27 006 eurot 49 senti. Pärast abielu lahutamist tagastas kostja pangale 1605 eurot 23 senti.
Enne abielu sõlmimist oli kostja omandis 2-toaline korter. Kostja müüs korteri abielu ajal 2. aprillil 2002 70 000 krooni (4473 euro 81 sendi) eest. 8. oktoobril 2022 ostsid pooled 70 000 krooni (4473 euro 81 sendi) eest kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX). Kinnistu osteti kostja korteri müügist saadud rahaga. Pooled ühisvara arvel kulutusi kinnistu parendamiseks ega remondiks ei teinud. Kuna kinnistu osteti kostja eraomandi arvel, ei peaks see kuuluma jagamisele. Kinnistu on kostja elukohaks. Kostja palub jätta kinnistu, korter ning pangalaenust tulenev kohustus 28 611 eurot 72 senti kostjale. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista rahaline kompensatsioon 5805 eurot 86 senti (28 611,72 - 17 000) : 2.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 12. veebruari 2024 otsusega hagi. Maakohus jagas poolte ühisvara korteri ja X kinnistu müümisega avalikul enampakkumisel. Raha jagamisel tasutakse esmalt enampakkumise korraldaja tasu ja kulud, teisena täidetakse laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenevad kohustused, kolmandana antakse ülejäänud rahast 5000 eurot kostjale ning viimasena jagatakse allesjäänud raha poolte vahel võrdsetes osades. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kuuluvad ühisvara hulka korter ja X kinnistu. Kohus tuvastas tõendite alusel, et kinnistut ega korterit ei ostetud kostja lahusvara arvel. Pooltel on ühisvaral lasuva kohustusena laenukohustus Swedbank AS-i ees, mille tagastamata jäänud laenusumma 25. mai 2021 seisuga oli 28 611 eurot 72 senti ja 22. aprilli 2022 seisuga 27 006 eurot 49 senti. Poolte vahel kehtis varaühisuse varasuhe kuni 9. märtsil 2021 abieluvaralepingu sõlmimiseni. Pooled ei jaganud 9. märtsi 2021 lepinguga korterit, kinnistut ega laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenevat kohustust, seega on hagejal õigus nõuda ühisvara jagamist. Kohus jagas poolte ühisvara hagis pakutud viisil ehk müümisega avalikul enampakkumisel ning ühisvaral lasuva kohustuse täitmisega. Hageja pakutud vara jagamise viis tagab ühisvaral lasuva kohustuse täitmise ning kohese ja õiglase hüvitise saamise. Hagi on põhjendatud ka korteri ja kinnistu enampakkumisest saadava raha jagamise viisi osas.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab kohtuotsuse osaliselt. Kostja taotleb kohtuotsuse muutmist selliselt, et kohus arvestaks kinnistu ostetuks 53,8% ulatuses kostja lahusvara arvelt. Pärast kinnistu ja korteri enampakkumisel müümist tuleb esmalt tasuda enampakkumise korraldaja tasu ja enampakkumise kulusid, teiseks täita laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenevad kohustused Swedbank AS-i ees, kolmandaks eraldada ühisvarana jagamiseks 10000 eurot, neljandana anda ülejäänud rahast 53,8% kostjale, viiendana jagada allesjäänud raha sh 10000 eurot poolte vahel võrdsetes osades. Menetluskulud jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt hindas kohus ühisvara koosseisu valesti. Kohus oleks pidanud jagama poolte ühisvara täies ulatuses. Ühisvara koosseisus oli ka raha hageja pangakontodel ning kodumasinad, mööbel, köögimööbel ja majapidamistarbed kokku 6410 euro väärtuses. Hageja omastas kodumasinad, mööbli, köögimööbli ja majapidamistarbed. Nimetatud ühisvara on jagamata. Hageja ei esitanud enda pangakontode väljavõtteid ning vaatamata kostja tõendite kogumise taotlusele ei nõudnud hageja pangakontode väljavõtteid ka kohus. Kostja esitas menetluses vastuväited hagile seoses ühisvara koosseisu kindlaks tegemisega, kuid osa võimalikku ühisvara jäi jagamata. See on vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega. Kohus ei täitnud piisavalt selgitamiskohustust.
Kostja tasus X kinnistu ostmisel 35000 krooni, ehk 53,8% X kinnistu maksumusest oma lahusvarast. Kohus leidis vastuolus hageja kinnitusega XXXX korteri lahusvarasse kuulumise kohta, et XXXX korter kuulus poolte ühisvarasse. XXXXXX korter kingiti kostjale, seega ei kuulunud see ühisvarasse. Kohtu vastupidine seisukoht lahendis oli pooltele üllatuslik. XXXX korteri kuulumine kostja lahusvarasse nähtub ka maakohtus tõendina esitatud notariaalsest müügilepingust. Lahusvarana tagastamisele kuuluva raha suurust ei saa määrata mehhaaniliselt lähtudes nominaalväärtusest. Kostja panustas lahusvaraga 53,8% kinnistu hinnast, kuid nüüd saaks tagasi vaid 7,1% (5000 eurot). See ei õiglane ning on vastuolus Riigikohtu seisukohaga. Hageja on nõustunud vaid 5000 euro tagastamisega, kuid seejuures pole arvestatud kinnistu väärtuse kasvu, mis tulenes turu kasvust. Kinnistul asuva elamu renoveerimine on võimaldanud selle väärtust peamiselt säilitada ja lisaks kuni 10 000 euro võrra tõsta. Kinnistu väärtus on tõusnud 4154 eurolt 26 sendilt 70 000 euroni. Sellest kasvust tuleb maha arvata 10 000 eurot renoveerimiskulusid ühisvarast. Kostja 53,8% suurune osa on seega kasvanud 32 380 euroni. Ülejäänud 37 720 eurot on ühisvara, mis kuulub jagamisele, kummalegi 18 860 eurot. Täpsemalt selgub jagatava raha suurus kinnistu müümisel. Alus poolte võrdsusest kõrvale kaldumiseks on olemas, sest 53,8% kinnistu ostuhinnast tasus kostja oma lahusvara arvel.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele menetluskulude kostja kanda jätmist.
vastu
ja
taotleb
selle
rahuldamata
ning
Kostja esitab apellatsioonkaebuses uusi seisukohti ja väiteid, mis tuleb jätta tähelepanuta. Kostja ei ole põhjendanud uute asjaolude maakohtus esitamata jätmist. Kostja oleks saanud need seisukohad ja väited esitada juba maakohtus. Samuti on kostja seisukohad ja väited paljasõnalised ja asjakohatud. Kostja püüab apellatsioonkaebuses muuta jagatava ühisvara kogumit ja ühisvara jagamise viisi, mis ei ole ilma vastuhagi esitamiseta lubatud. Apellatsioonimenetluses esitatud ühisvara jagamise nõuete arutamine või rahuldamine ei ole menetluslikult võimalik. Kostja ei saa enam apellatsioonimenetluses vastuhagi esitada. Maakohus selgitas kostjale korduvalt vastuhagi esitamise õigust, riigilõivu tasumise kohustust ning võimalust esitada taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kostja sai selgitustest aru, sest esitas vastuhagi ning taotles riigilõivu tasumisest vabastamist. Seejärel eiras kostja 6 kuu jooksul maakohtu vastuhagi käiguta jätmise määrust. Poolte vahel oli sõlmitud abieluvaraleping. Pooled ei jaganud lepinguga kinnistut ja korterit, kuid leppisid kokku nende jagamise viisi ning kinnitasid kinnistu ja korteri kuulumist ühisvarasse võrdsetes osades. Kohtuotsusega ei saa jagada ühisvara kehtivast lepingust erinevalt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
7.Hageja esitas maakohtule nõude ühisvara jagamiseks, kostja esitas vastuhagi. Kohus keeldus puuduste tõttu vastuhagi menetlusse võtmast. Kostja keeldumist ei vaidlustanud, samuti ei esitanud maakohtule uut nõuet. Apellatsioonkaebuses esitas kostja küll põhjendused, milles leidis, et maakohus jättis tema vastuhagi menetlusnorme rikkudes menetlusse võtmata, kuid selles osas ta maakohtu otsust ei vaidlustanud.
Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Eeltoodut arvestades kontrollib ringkonnakohus, kas maakohus rahuldas õigesti hageja nõude. Vastuhagi menetlusse võtmisest keeldumise osas ringkonnakohus seisukohta ei võta.
8.Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et korteriomand asukohaga XXXXXX, XXX on poolte ühisomand, samuti seda, et 12. aprill 2005 sõlmitud laenulepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenevad kohustused on abikaasade solidaarkohustused. Ringkonnakohus võtab nimetatud asjaolud TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks ning ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.
9.Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt ei ole X kinnistu tervikuna ühisvara, vaid tegemist on osaliselt kostja lahusvara, on sisult ebaselged ning ei ole põhjendatud.
9.1.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha, kas X kinnistu on kostja lahusvara. X kinnistu müügilepingu sõlmis hageja üksi ning kinnistusraamatusse on omanikuna sisse kantud üksnes hageja. Samas kinnitab hageja, et sõltumata kandest on X kinnistu omandatud abielu kestel ja kuulub poolte ühisvarasse. Ringkonnakohus märgib, et abielu ajal omandatud kinnisasi kuulub ühisvara hulka (PKS § 25 ja § 211 lg 1 aluse). Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et perekonna huvides sõlmisid laenu saamiseks pooled 12. aprill 2005 Swedbank AS-iga laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX, mille täitmise tagamiseks koormati ka X kinnisasi hüpoteegiga. Asjas ei ole esitatud põhjendusi, miks X kinnistu omandati teise abikaasa nimele ja seejärel koormati abikaasade solidaarkohustuse katteks hüpoteegiga. Kostja tugines ka väitele, et abielu ajal renoveeriti X kinnistul asuvaid hooneid, mis viitab sellele, et kinnistu väärtus suurenes ühisvara arvel tehtud kulutuste tõttu. Ringkonnakohtu arvates saab X kinnistu ühisvaraks lugemisel arvestada ka poolte vahel 9. märtsil 2021 sõlmitud abieluvaralepingu ja ühisvara osalise jagamise lepinguga, kus pooled kinnitasid, et X kinnistu on ühisvara (dtl 8). AÕS § 119 ja § 64 1 näevad ette kinnisomandi üleandmisega seotud tehingute vorminõuded. Nii tehing, millega kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja kui ka asjaõigusleping peavad olema notariaalselt tõestatud. Tehingu notariaalne tõestamine on TsÜS § 82 ja tõestamisseaduse (TõS ) kohaselt tehingu sisuline tõestamine, mille puhul notar peab selgitama tehinguosalistele tehingu õiguslikke tagajärgi (TõS § 18) ja koostama tehingu kohta notariaalakti (TõS § 6 lg 1). Pooled on mõlemad osalenud tehingu tegemisel, nad on täisealised ja teovõimelised. Notar on praegusel juhul kajastanud osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt arusaadavalt. Kostja esitas mitu aastat pärast lepingu sõlmimist maakohtu menetluse ajal väite, et ta ei olnud tehingut sõlmides otsusevõimeline, kuid ei tõendanud seda ja apellatsioonkaebuses kostja sellele ka enam ei tugine. Nii lepingu sissejuhatavas osas, kui ka
5.punktis kinnitasid pooled, et kinnistu X on nende ühisomandis. Eeltoodut arvestades tuvastas maakohus õigesti, et X kinnistu on omandatud poolte abielu ajal ja kuulub abikaasade ühisvara koosseisu.
9.2.Teiseks märgib ringkonnakohus, et abikaasade ühisvarasse kuuluv kinnisasi ei saa samaaegselt kuuluda osaliselt kostja lahusvarasse, vaid tegemist saab olla olukorraga, kus tuleb kontrollida, kas esinevad alused kalduda kõrvale abikaasade ühisvara osade võrdsusest. Kui kinnisasi omandati ja ka väidetavad abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise alused tekkisid enne 1. juulit 2010, tuli ühisvara jagamisel arvestada ka PKS varasemas
redaktsioonis sätestatuga. Ehkki PKS § 211 lg 1 järgi kohaldatakse ka enne PKS nimetatud redaktsiooni jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele üldjuhul alates 1. juulist 2010 kehtivas seaduses varaühisuse kohta sätestatut, saab PKS § 210 lg 2 järgi ühisvara jagades arvestada PKS1995-st tulenenud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid (PKS1995 § 19 lg 2), kui vaidlusalune ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677/175, p 17).
9.3.Hagi kohaselt tuleb kostja panuse eest X kinnisasja omandamisse kostjale ühisvarasse kuuluvate kinnisasjade müügitulemist eraldada kostjale 5000 eurot ja seejärel jagada järelejääv osa poolte vahel võrdselt. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus sisuliselt kaldus kõrvale abikaasade osade võrdsusest X kinnistu osas. Ringkonnakohus muudab XXXX osas maakohtu põhjendusi ja tuvastab, et tegemist oli kostja lahusvaraga, mille võõrandamisest saadud raha paigutas kostja ka X kinnistu omandamisse. Ka hageja kinnitas, et XXXX oli kostja lahusvara. Maakohtu menetluses jäi kostja seisukohale, et X kinnistu ei kuulu ühisvara koosseisu, tegemist on kostja lahusvaraga, mis tuleb seetõttu jätta kostjale. Kuigi maakohus lähtus hagi läbivaatamisel poolte vahel sõlmitud abieluvaralepingust, siis arvestades kostja vastuväiteid maakohtus, ei toonud see puudujääk siiski kaasa ebaõiget kohtulahendit. Nõue nii PKS § 34 lg 2 kui ka PKS 1995 § 19 lg 2 alusel saab tekkida olukorras, kus ühisvara omandamiseks lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja objektiivselt seostatav konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega (vt ka RKTKo 19.06.2024, 2-17-15677/175, p 18.3). Seega on PKS § 34 lg 2 ja PKS1995 § 19 lg 2 alusel esitatavate nõuete peamised sisulised eeldused sarnased. Eelkõige tuleb nõuet esitada soovival abikaasal tõendada, et ta on kasutanud oma lahusvara ühisvara omandamiseks või parendamiseks. Kui isik ei ole seda asjaolu tõendanud, siis ei ole täidetud ei PKS § 34 lg 2 ega ka PKS1995 § 19 lg 2 alusel esitatud nõude rahuldamise keskne eeldus. Kostja jäi maakohtus seisukohale, et X kinnistu on kostja lahusvara. Kostja ei tuginenud maakohtus osade võrdsusest kõrvale kaldumise põhjendatusele ega esitanud asjaolusid, mille alusel määrata kõrvalekaldumise proportsioon. Eeltoodut arvestades lähtus maakohus õigesti hageja nõudest, mille järgi on kostja õigustatud saama lahusvara kasutamise eest ühisvara soetamisel 5000 eurot. Kohus saab ühisvara jagada ainult hagis või vastuhagis nimetatud viisil. Kui kostja leidis, et ühisvara jagamiseks oleks sobivam mõni muu viis või kõrvalekaldumine poolte võrdsusest oleks põhjendatud muus summas, oleks tulnud selleks esitada nõuetekohane vastuhagi. Maakohus andis kostjatele tähtaja vastuhagis puuduste kõrvaldamiseks, kuid kostja vastuhagi puudusi ei kõrvaldanud ega vaidlustanud ka menetlusse võtmisest keeldumist.
10.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse. Hageja 30. aprilli 2025 ringkonnakohtule esitatud nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud apellatsiooniastmes kokku 795 eurot (käibemaksuga). Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja toimingud apellatsioonimenetluses on kostja apellatsioonkaebuse mahtu ning asja keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks TsMS § 175 lg 1 tähenduses põhjendatud ja vajalikud.
Eeltoodut arvestades määrab ringkonnakohus hageja hüvitatavate menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 795 eurot (käibemaksuga) ning mõistab selle summa kostjalt hageja kasuks välja. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.