Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled abielu 19.06.2023. Poolte abielust sündis XX.XX.XXXX ühine poeg.
2-25-9159
1.2.Poolte suhted halvenesid juba enne lapse sündi. Pärast lapse sündi muutus kostja käitumine sedavõrd kontrollivaks ja vägivaldseks, et hageja oli sunnitud 18.09.2024 koos pojaga minema turvakoju, kus ta ka hagiavalduse esitamise ajal koos pojaga jätkuvalt elas.
1.3.Kostja ei toetanud hagejat ja poega alates 18.09.2024 rahaliselt. Kostja oli perioodil 18.09.2024–01.11.2024 jagatud vanemahüvitise saaja, mis tähendab, et hageja jäi ilma vanemahüvitisest kui asendussissetulekust. Vanemahüvitis perioodil 18.09.2024 kuni 31.10.2025 oli 3580 eurot (1 kuu 13 p x 2500 eurot). Hageja on alates 01.11.2024 vanemahüvitise saaja.
1.4.Kuivõrd kostja sai selle aja eest vanemahüvitist, millele oleks olnud õigus hagejal, tekitas kostja tegevus hagejale kahju. Last ei kasvatanud ajavahemikul 18.09.2024–01.11.2024 kostja, vaid seda tegi hageja, kes elas koos lapsega turvakodus. Seetõttu ei ole alust toetuse poolitamiseks, kuna kogu hoolduskoormus ja lapse ülalpidamine lasus üksnes hagejal. Maakohtu määrus ja põhjendused
2.Harju Maakohus jättis 09.07.2025 määrusega hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata ja menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel hageja kanda.
2.1.Maakohus selgitas, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Nimetatud sättele tuginemine eeldab, et kostja on hagejalt midagi saanud ilma õigusliku aluseta. Vanemahüvitist maksis riik. Järelikult on tagasinõudeõigus riigil, mitte hagejal. Kuivõrd kostja ei ole hagejalt midagi saanud, siis ei ole hagiga võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada. Määruskaebus
3.Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda.
3.1.Hageja väitel sai kostja vanemahüvitist ekslikul alusel. Kostja ei kasvatanud ega hooldanud last ning välistas hageja võimaluse vanemahüvitist saada, mis tekitas hagejale kahju. Kui toetust sai isik, kes ei hooldanud last, võib teisel vanemal olla õiguslik huvi tugineda VÕS § 1028 lg-le 1 ja nõuda kahju hüvitamist või alusetult saadud summa tagastamist. Ka perekonnaseaduse (PKS) § 16 lg 4 sätestab õiguse nõuda ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist.
3.2.Maakohus järeldas ebaõigesti, et hagiga ei ole võimalik saavutada hageja eesmärki. Hageja taotleb kostjalt hüvitist, sest kostja kahjustas hagejat tegevusetuse ja toetuse väärkasutuse kaudu. Kohtu järeldus, et ainult riigil on võimalik tagasinõue, ei arvesta hageja individuaalset õigust kahjunõude esitamiseks teise vanema vastu, kes on toimetulekutoetust saanud ilma seda kasutamata lapse heaks.
3.3.Maakohus ei ole kaalunud alternatiivseid nõude aluseid, nt deliktiõiguslikku vastutust või PKS § 105 alusel jagatud ülalpidamiskohustuse rikkumist.
2-25-9159 Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
4.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2, § 659 ja § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata asi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse.
6.Ringkonnakohtu hinnangul keeldus maakohus ennatlikult hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Jättes avalduse TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt RKTKm 13.09.2017, 2-16-17452, p 11). Seejuures on seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine kohtu kohustus, kes ei ole seejuures seotud poolte väidetega (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 442 lg 8 esimene lause) (vt ka nt RKTKm 21.12.2020, 2-20-5086/52, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa hagis esitatud asjaoludel järeldada, et esitatud on õiguslikult võimatu hagi, et kohus saaks hagiavalduse menetlusse võtmisest keelduda.
7.Maakohus jättis hagi kostja vastu TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata põhjusel, et VÕS § 1028 lg 1 alusel ei ole hageja kohtu ette toonud, et kostja oleks hagejalt midagi saanud. Seega kvalifitseeris maakohus hageja nõude kostja vastu alusetu rikastumise nõudeks. Kolleegium nõustub, et hageja ei saa nõuda kostjalt vanemahüvitise tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel. Samas ei ole maakohus käsitlenud muid õiguslikke aluseid hageja nõude kvalifitseerimisel. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on rikkunud kvalifitseerimis- ja selgituskohustusi. Maakohus pole selgitanud, mida hageja esitatud hagiavaldusega tegelikult soovib.
8.Hageja tugineb hagiavaldusest nähtuvalt asjaoludele, et poolte abielu sõlmiti 19.06.2023, hageja viibis koos lapsega alates 18.09.2024 turvakodus ja kostja ei olnud hagejale andnud alates 18.09.2024 rahalist toetust (ülalpidamist). Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja nõude aluseks võib olla PKS § 16, mis sätestab perekonna ülalpidamise kohustuse. PKS § 16 lg 1 sätestab, et abikaasad on vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama. PKS § 16 lg-st 3 tulenevalt, kui abikaasad elavad lahus, annab kumbki teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena. PKS § 16 lg 4 alusel saab abikaasa nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist või kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne ülalpidamishagi kohtule esitamist. Eeltoodust tulenevalt nõuab hageja kostjalt sisuliselt elatist enda ülalpidamiseks, mis on PKS § 16 alusel õiguslikult võimalik.
9.PKS § 16 lg 3 teise lause järgi ei ole lahus elav abikaasa õigustatud teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma, kui ta suudab end ise ülal pidada või kui lahuselu on põhjustanud tema ise oma käitumisega. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus peab asja sisulisel läbivaatamisel välja selgitama hageja abivajaduse hagiavalduses piiritletud perioodil, s.o hageja võimetuse end ise oma sissetuleku või vara arvel ülal pidada ajavahemikus 18.09.2024–01.11.2024. Maakohtul tuleb tuvastada hageja tavapärased
2-25-9159 vajadused ja nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus (vt ka TlnRnKo 08.06.2016, 215-1545, p-id 54 ja 55).
10.Maakohtu määruse tühistamise tõttu kuulub tühistamisele ka maakohtu otsustus menetluskulude jaotuse kohta. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
11.TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 372 lg 5 esimese lause kohaselt võib hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale hageja esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, ei saa ringkonnakohtu määruse peale kaevata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.