Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hageja ja kostja sõlmisid 18.04.2012 äriruumide üürilepingu aadressil XXXX. Kostja jättis üüri esitatud arvete alusel (perioodil 31.03.2015 kuni 05.02.2016) tasumata. Tasumata on jäänud arved nr 1521, 1528, 1532, 1537, 1542, 1552, 1560, 1562, 1572, 1603, 1609 ja 1610. Hageja esitas 22.09.2015 kostjale avalduse üürilepingu ülesütlemiseks alates 29.09.2015. Kostja pole ruume vabastanud. Hageja nõuab põhivõlgnevust summas 12 963,77 eurot. Lisaks põhinõudele nõuab hageja viivist lepingu p-s 1.6 sätestatud määras 0,2% päevas iga arve sissenõutavaks muutumisest arvates kuni 10.02.2016 kokku summas 3916,19 eurot. Viivisemäär pole tühine. Kostja on juriidiline isik, mistõttu ei kohaldu talle Riigikohtu seisukoht tarbijatest võlgnikega sõlmitud lepingute viivisemäära kohta. Tegemist polnud tüüptingimusega – kostjal oli õigus viivisemäära kohta ettepanekuid esitada. Üüri tõstmine tuleneb üürilepingu p-st 1.7. Arvete esitamine alates lepingu ülesütlemisest oli põhjendatud, sest kostja tegutses üüripinnal edasi – selle osas pooltel vaidlus puudub.

Kostja vastus Kostja palub jätta hagi osaliselt rahuldamata. Hageja ja kostja on pidanud võlgnevuse tasumiseks läbirääkimisi ning leppinud kokku, et kostja tasub võlgnevuse suve jooksul. Võlgnevuse nõudmine pole kooskõlas hea usuga. Kuna kostja on olnud võlgnevuse tasumisega nõus, peaksid lisakulud (juristitasu, riigilõiv) jääma hageja kanda. Hagiavalduse sisu on osaliselt arusaamatu. Hageja ütles üürilepingu üles alates 29.09.2015, kuid jätkas üüriarvete esitamist ja märkis, et arve on esitatud üürlepingu alusel. Lisaks on hageja alates jaanuarist üüri tõstnud – enne oli üür 1166,99 eurot ning nüüd 1202 eurot. Kui kohus peaks hagi rahuldama, siis ei tohiks kostjalt välja mõista viiviseid määras 0,2% päevas. Riigikohus on leidnud, et viivis ei tohi olla suurem kui 24% aastas.

Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte esitatud tõendite ning kirjalike seisukohtadega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus saab tuvastada, et hageja ja kostja sõlmisid 18.04.2012 äriruumide üürilepingu (t lk 9), millega hageja andis kostja kasutusse ruumid aadressil XXXX, XXXX. Vastavalt lepingu p-le 1.5 kohustus kostja tasuma ruumide kasutamise eest üüri summas 1100 eurot. Lepingu p 1.7 kohaselt suurenes üür automaatselt igal aastal 3% võrra. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 271 sätestab, et üürilepinguga kohustub üks isik andma teisele isikule kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kostja ei vaidle, et on jätnud hageja esitatud arved (31.03.2015 arve nr 1521, 30.04.2015 arve nr 1528, 31.05.2015 arve nr 1532, 30.06.2015 arve nr 1537, 31.07.2015 arve nr 1542, 10.09.2015 arve nr 1552, 14.10.2015 arve nr 1560, 31.10.2015 arve nr 1562, 30.11.2015 arve nr 1572,

01.01.2016 arve nr 1603, 01.02.2016 arve nr 1609 ja 05.02.2016 arve nr 1610) hageja näidatud summas kokku 12 963,77 tasumata, kuid leiab, et nende nõudmine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus kostjaga ei nõustu. Kostja pole tõendanud oma väidet, et neil oli hagejaga kokkulepe üürivõlgnevuse tasumiseks suve jooksul. Võlgnevus on tekkinud süstemaatiliselt pikema aja vältel ning selle sissenõudmist kohtu kaudu ei saa pidada hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. VÕS § 316 lg 1 p 1 sätestab, et üürileandja võib üürilepingu üles öelda, kui üürnik on viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude või nende olulise osa maksmisega. VÕS § 335 sätestab, et kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline. VÕS § 115 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kostja ei vaidle vastu, et hageja ütles üürilepingu alates 29.09.2015 kehtivalt üles, kuid kostja pole üüritud ruume vabastanud. Hagejal on kostja vastu alates 30.09.2015 VÕS § 335 alusel kahju hüvitamise nõue kokkulepitud üüri suuruses summas (so oktoobrikuu 2015 üür 1166,99 eurot, novembrikuu 2015 üür 1166,99 eurot, detsembrikuu 2015 üür 1166,99 eurot, jaanuarikuu 2016 üür 1202 eurot, veebruarikuu 2016 üür 1202 eurot). Lisaks on hagejal kahju hüvitamise nõue jaanuarikuu 2016 elektrienergia tarbimise eest vastavalt 05.02.2016 arvele nr 1610 summas 56,86 eurot, sest kui kostja oleks täitnud kohustust vabastada üüritud ruumid, poleks hagejal tekkinud kohustust kostja kasutatud elektrienergia eest tasuda. Põhjendatud oli üüri tõstmine 2016. aastal 3% võrra 1166,99 eurolt 1202 euroni, seda võimaldas hageja ja kostja vahel sõlmitud üürilepingu p 1.7, mille kohaselt suureneb üür automaatselt, ilma poolte kirjaliku kokkuleppeta, iga-aastaselt 3%. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus üürilepingu alusel kostjalt hageja kasuks välja üüri 2015. a aprilli-, mai-, juuni-, juuli-, augusti- ja septembrikuu eest summas 7001,94 eurot ning üürile vastava kahjuhüvitise 2015. a oktoobri-, novembri- ja detsembrikuu ning 2016. a jaanuari- ja veebruarikuu eest kokku summas 5961,83 eurot. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja ja kostja vahel sõlmitud üürilepingu p 1.6 kohaselt on viivis 0,2% tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Kohus nõustub hagejaga, et käesoleval juhul ei kohaldu Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukoht viivisemäära tühisuse kohta, sest viidatud asjas oli leping sõlmitud tarbijaga ning viivisemäär oli sätestatud tüüptingimustes. Praeguses asjas pole alust arvata, et hageja ja kostja vahel sõlmitud üürilepingus oleksid sätestatud tüüptingimused, ning et need tingimused oleksid ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 tähenduses. Kostja pole välja toonud, nagu ta poleks saanud hagejaga lepingutingimustes läbi rääkida, samuti pole viivisemäär 0,2% kohtu hinnangul äriühingute vahelistes suhetes selgelt ebamõistlik. Seega on hagejal kostja vastu viivisenõue. Hageja on viivise arvutamisel võtnud iga arve puhul aluseks maksetähtpäevale järgmise päeva ning seadnud lõpptähtpäevaks 10.02.2016. Hageja on esitatud viivisearvestuses (t lk 5) esitanud ekslikult ühe arve viivise kaks korda (read 2 ja 3), mistõttu lähtub kohus viivise arvestamisel põhinõuete aluseks olevatest arvetest. Viivis on kujunenud esitatud arvetest lähtuvalt järgmiselt: 1) arve nr 1521 – maksetähtaeg 10.04.2015, viivitatud päevi 305, viivis 711,86 eurot; 2) arve nr 1528 – maksetähtaeg 10.05.2015, viivitatud päevi 275, viivis 641,84 eurot;

3) arve nr 1532 – maksetähtaeg 10.06.2015, viivitatud päevi 250, viivis 583,5 eurot; 4) arve nr 1537 – maksetähtaeg 10.07.2015, viivitatud päevi 214, viivis 499,47 eurot; 5) arve nr 1542 – maksetähtaeg 17.08.2015, viivitatud päevi 176, viivis 410,78 eurot; 6) arve nr 1552 – maksetähtaeg 20.09.2015, viivitatud päevi 142, viivis 331,43 eurot; 7) arve nr 1560 – maksetähtaeg 24.10.2015, viivitatud päevi 108, viivis 252,07 eurot; 8) arve nr 1563 – maksetähtaeg 10.11.2015, viivitatud päevi 91, viivis 212,39 eurot; 9) arve nr 1572 – maksetähtaeg 10.12.2015, viivitatud päevi 61, viivis 142,37 eurot; 10) arve nr 1603 – maksetähtaeg 10.01.2016, viivitatud päevi 30, viivis 72,12 eurot. Kokku mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise 3857,83 eurot. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid osaliselt või täielikult poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hagi ca 99,5% ulatuses, jäävad menetluskulud 99,5% ulatuses kostja kanda ja 0,5% ulatuses hageja kanda. Seoses kostja väidetega selle kohta, et hagi esitamine oli tarbetu, sest kostja oli nõus arved tasuma, selgitab kohus, et hageja kasutas oma õigust esitada enda õiguste kaitseks kohtusse hagi üürivõlgnevuse väljamõistmiseks, ning sellise hagi rahuldamise ulatuses tuleb hagi esitamisega seotud kulud jätta seadusest tulenevalt kostja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Hageja taotleb kostjalt menetluskulude kokku summas 1050 euro hüvitamist. Menetluskuludeks on hagiavalduselt tasutud riigilõiv (700 eurot) ning esindajale makstud tasu hagiavalduse koostamise eest 350 eurot (3,5 h, tunnihind 100 eurot ilma käibemaksuta). Kohus on seisukohal, et hagiavalduse koostamiseks kulunud 3,5 h on igati mõistlik ja põhjendatud. Küll aga on kohus nõus kostja väitega, et õigusabiteenuse hind 100 eurot + km on mitteadvokaadist esindaja puhul keskmisest kõrgem ega pruukinud olla kostjale ettenähtav. Kohus leiab, et mitteadvokaadist esindaja puhul on keskmine tunnihind pigem 80 eurot, mille võtab ka hüvitise väljamõistmisel aluseks. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud kokku 280 eurot (ilma käibemaksuta), millele lisandub hagilt tasutud riigilõiv 700 eurot (kokku 980 eurot). Arvestades hagi rahuldamise määra, kuuluvad kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulud 975,1 eurot. Kostja pole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Menetluskulude avalduse esitamise tähtaja määras kohus pooltele 20.06.2016 määruses. Kohus mõistab TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiiu Hiiuväin Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.