Perekonnaõigus › Ühisvara jagamine

3.Jagada otsuse punktis 2 nimetatud kinnisasjade müügist saadud raha R Si ja N T vahel võrdsetes osades. 4.Jätta A K hagi läbi vaatamata osas, milles A K taotleb täita R Sile ühisvara jagamisel jäävast rahast A K nõue täiteasjas nr xxx.

Hageja nõue ja poolte seisukohad

vältel õnnestunud hageja nõuet rahuldada. Seega pole kostja II lahusvara arvel võimalik hageja nõuet täita, mistõttu tuleb jagada abikaasade ühisvara; hageja soovib ühisvara jagada järgmiste kinnisasjade osas: xxx 1⁄2 kaasomandi osas (edaspidi xxx); xxx 1⁄2 kaasomandi osas (edaspidi xxx); xxx (edaspidi xxx); xxx (edaspidi xxx); xxx (edaspidi xxx); xxx (edaspidi xxx); xxx 1⁄2 kaasomandi osas (edaspidi xxx); xxx (edaspidi xxx); xxx ja xxx ning xxx kinnisasjad on täitemenetluses arestitud, kuid nendest ei piisa nõude rahuldamiseks, sest osad kinnisasjad on koormatud hüpoteekidega, millega tuleb vara väärtuse määramisel arvestada. Nii on xxx kostja II mõttelisele osale seatud järgmised hüpoteegid: 3 231 000 krooni F Me kasuks; hüpoteek 2 600 000 krooni F Me kasuks; hüpoteek 22 169 000 krooni F Me kasuks (kaaskoormatud kinnistuga xxx). xxx on kostja II mõttelisele osale seatud järgmised hüpoteegid: hüpoteek 4 000 000 krooni F Me kasuks, hüpoteek 22 169 000 krooni F Me kasuks (kaaskoormatud kinnistu xxx). Seega ei piisa hageja nõude rahuldamiseks üksnes nende kinnisasjade jagamisest, vaid täiendavalt on vaja xxx ja xxx olevate kinnisasjade osas ühisvara jagamine; ühisvarana jagamiseks taotletavate kinnisasjade väärtus katab täitemenetluses oleva nõude suuruse ja ei ületa seda; xxx ja xxx kinnisasjad kuuluvad ühisvarasse. Kinnisasja ostuhind oli 4 850 000 krooni. Kostja I on töötanud kogu elu xxx ning pole usutav, et tema töötasu lubas säästa sellise summa. On tõendamata, et kinnistud olid ostetud kostja I lahusvara arvel; xxx ja xxx olid ostetud 1999 aastal. Nendel tehingutel esindas kostjat I kostja II kinnitades, et ostusumma on tasutud enne tehingut. Puuduvad tõendid, et nimetatud kinnisasjad olid ostetud kostja I lahusvara arvel; hageja palub jätta vastuhagi rahuldamata. Hageja hinnangul ei seisnud poolte abielulised suhted mitte ainult kooselus ja ühise lapse kasvatamises, vaid pigem tegutsesid ühisest rahalisest huvist ja omandasid väärtuslikku vara. Mõni vara registreeriti kostja I nimele ja mõni vara kostja II nimele. Tegelikult on kogu vara omandatud kostja II poolt abielu kestel teenitud raha eest. Kostjad on näiteks abielu kestel veel 2013 aastal soetanud ühisvara (xxx). Mõlemad kostjad on selle korteri ühisomanikud. See viitab üheselt sellele, et sel ajal olid pooltel ühised rahalised huvid ja vähemalt nende ühised majanduslikud/varalised suhted polnud lõppenud; on tõendamata, et EVP-d, mille eest osteti xxx kingiti üksnes kostjale I. Samuti kingina saadud raha eest ostetud ese kuulub ühisvara hulka. Lahusvarasse kuulub vaid ese, mis on omandatud kingina. Asjaolu, et vahendid olid saadud kingina ei kvalifitseeri selle eest ostetud eset ümber lahusvaraks.

Kostja I vaidleb hagile vastu

kostjad abiellusid xxx, kuid kostja II lahkus koheselt õpingute tõttu xxx ning kostjad pole kunagi ühise perekonnana koos elanud. 1994 aastal tuli kostja II korraks Eestisse, mil pooled kohtusid ning sellest sündis nende ühine tütar xxx. Kostjate abielulised suhted lõppesid alates augustis xxx aastal peale tütre eostamist; volikirjad väljastas kostja I kostjale II selleks, et viimane saaks endale kinnisvara osta, vallata, kasutada, käsutada. Ilma nendeta poleks kostja II saanud varaga tehinguid teha ning kostja I ei tahtnud kostja II isiklikku elu takistada; xxx on ostetud 26.09.1997, so pärast abielusuhete lõppemist ja kostja I raha eest. Seega kuulub see lahusvara hulka;

xxx ostis kostja I 05.07.1995 koos I Biga kaasomandisse. See on ostetud kostja I raha eest ja pärast abielusuhete lõppemist. Seega kuulub see lahusvara hulka; XXX ja XXX kinnisasjad ostis kostja I oma vanematelt saadud raha eest 26.03.2008, mistõttu kuuluvad need kostja I lahusvarasse. XXX korteriomand oli kostja I vanemate korteri ning kostja I erastas selle korteri enne abiellumist omandatud EVP-de eest, ema ja perekonna sõbralt kingituseks saadud EVP-de eest, mistõttu kuulub see kostja I lahusvarasse; -

XXX kuulub kostjale II ning see ei kuulu ühisvarasse;

kostjal II on piisavalt lahusvara, et oma võlad maksta. Nii on kostja II pärinud ema I Be (surnud XXX) järel mitu kinnisasja (sh Venemaal), mille võõrandamise kaudu on võimalik võlad tasuda; 2013 aastal on korteriomandi soetanud kostja II kostja I volikirja alusel ja kostja I ei teadnud tehingust. Kostja I on esitanud vastuhagi nõudega jagada ühisvara teisiti, kui hageja on seda taotlenud. Kostja I soovib vara jagada selliselt, et xxx ja xxx, xxx, xxx ning xxx (1/2 kaasomandist) jäävad kostja I ainuomandisse ning xxx ja xxx ning xxx jäävad kostja II ainuomandisse. Kostja I leiab vastuhagis, et tema lahusvaraks on vara, mille jätmist ta soovib enda ainuomandisse. Lisaks hagi vastuses toodule toob kostja I täiendavalt välja järgmised asjaolud: kostja II abiellus kostjaga I tõenäoliselt elamisloa saamise eesmärgil. Kostjate vahel puudusid pereelule omased suhted. Kostjad kohtusid kord aastas suviti ühise lapse vanaema juures xxx. Kostja I on korduvalt kostja II poole pöördunud sooviga abielu lahutada, kuid kostja II on sellest keeldunud ning lahutusprotsessi läbiviimine teises riigis on keeruline. Kostja I polnud teadlik kostja II äriasjadest ning kostja II ei huvitunud kostja I ja ühise tütre elust; tsiviilasjas nr 2-20-xxx väitis küll kostja I, et kooselu ning abielulised suhted lõppesid 2000 aastal, kuid kostja I ütles seda selleks, et aidata kostjal II alalist elamisluba säilitada; ainult volituste andmisega ei saa tõendada asjaolu, et poolte vahel võisid olla abielulised suhted. Selleks, et volitada kedagi teist tehingute tegemiseks ei pea olema abielulised suhted; xxx maksumuseks oli 16 200 EVP-d. 3900 EVP-d oli kostjal endal, 8400 EVP-d maksis ema korteri eest ning 10 200 EVP kinkis kostjale I N M, millest osa kasutas kostja I korteri erastamiseks; kostjatel puudub ühisvara, sest peale abielu registreerimist pole neil abielusuhteid sisuliselt olnud. Kummagi kostja omandisse registreeritud kinnistud on omandatud nende lahusvara arvel.

Kostja II vaidleb hagile vastu

täiteasjas pole suudetud välja selgitada kostja II lahusvara ulatust ja selle piisavust hageja nõude rahuldamiseks. Ebapiisava lahusvara olemasolu saab tõendada vaid täitemenetluses ja seda pole hetkel lõpuni viidud; hageja soovib jagada ühisvara oluliselt suuremal hulgal, kui on hageja nõue kostja II vastu. Üksnes xx ja xx väärtus on selline, et nende arvelt oleks võimalik hageja nõue rahuldada. Ka kostjal II on piisavalt lahusvara, mille arvelt hageja nõue täitemenetluses rahuldada; xx ja xx väärtus pole hüpoteekide tõttu väiksem, sest kostja II on osa hüpoteegiga tagatud kohustusest tasunud; -

kostja I pole andnud nõusolekut ühisvara jagamiseks, mistõttu ei saa hagi rahuldada;

kostjate abielulised suhted lõppesid kevadel 2008 aastal kostja II teise tütre sünni (xxx) järgselt. Kuni selle ajani soetatud vara kuulub ühisvarasse; -

xxx kuulub kostjale I ega kuulu ühisvarasse;

kostja II emale kuulnud vara pole kostja II pärimise teel vastu võtnud, mistõttu ei saa seda vara ühisvarana jagada; kohtule esitatud kostjate ühisvara nimekiri pole täielik. Nimelt kuulus kostjate ühisvarasse ka osalus xxx asuvas äriühingus ja selles omandis olnud kinnisasjas; vastuhagile vaidleb kostja II vastu, sest tõendamata on taotletud vara kuulumine lahusvara hulka. xxx ja xx kinnisasjad kuuluvad ühisvarasse. Kostjal I endal puudus sellises ulatuses raha kinnisasjade ostmiseks. Kohtu seisukoht

Riigikohtu 22.01.2025 otsus tsiviilasjas nr 2-23-12244, p 13. Riigikohtu 20.12.2016 otsus asjas nr 3-2-1-74-16, p 15.2.

Kostja II väide, et tal on piisavalt lahusvara, mille arvelt hageja nõue rahuldada, on menetluses jäänud sisustamata ja tõendamata, kuigi kohus on kostjale II selgitanud tema tõendamiskoormust (kd IV tl 46). Ka kostja I poolt viidatu, et kostja II on ema järgi pärinud ja tal on seega piisavalt lahusvara hageja nõude täitmiseks on jäänud tõendamata. Kostja I esitatud registri väljavõttest järeldub üksnes see, et kostja II ema suri xxx ning sellega seoses on algatatud pärimismenetlus (kd III tl 188-189). On tõendamata, et kostja II on pärija, milline on pärandvara koosseis ja selle väärtus. 7.Hageja nõude rahuldamine eeldab, et kostjal II on jagatavat ühisvara (vt otsuse p 4), mille olemasolu tuleb seega käesolevalt tuvastada. Vara, mille jagamist hageja soovib, on järgmine: -

xxx (1/2 kaasomandist). Vaidlustamata asjaoludel omandatud 03.01.2006 ning mis on ühtlasi tõendatud kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 9));

-

xxx (1/2 kaasomandist). Vaidlustamata asjaoludel omandatud 03.01.2006 ning mis on ühtlasi tõendatud kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 10));

-

xxx. Vaidlustamata asjaoludel omandatud 31.01.2006 ning mis on ühtlasi tõendatud kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 11));

-

xxx. Vaidlustamata asjaoludel omandatud 26.03.2008 ning mis on ühtlasi tõendatud kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 12));

-

xxx. Vaidlustamata asjaoludel omandatud 26.03.2008 ning mis on ühtlasi tõendatud kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 13));

-

xxx. Vaidlustamata asjaoludel omandatud 25.06.1999 ning mis on ühtlasi tõendatud kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 14));

-

xxx (1/2 kaasomandist). Vaidlustamata asjaoludel omandatud 25.06.1999 ning mis on ühtlasi tõendatud kinnistusraamatu väljavõttega (kd I tl 15));

-

xxx. Vaidlustamata asjaoludel omandatud 14.02.1995 ning mis on ühtlasi tõendatud eluruumi ostu-müügilepinguga (kd II tl 36).

Ringkonnakohus on käesolevas asjas tehtud lahendis märkinud: „Kuna ühisvara jagamise hagi on esitatud maakohtule alates 1. juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada PKS § 210 lg 1 ja § 211 alusel kehtiva seaduse kohaselt, kuid kooskõlas PKS § 210 lg-s 2 sätestatuga tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest. PKS § 210 lg 2 alusel saab määrata enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt Riigikohtu 17. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas 3-2-1-156-14, p 10). Kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne 1. juulit 2010, saab varasuhte lugeda lõppenuks sellest ajast (vt Riigikohtu 17. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas 3-2-1-156-14, p 11). Kohus on otsuse punktis 4 tuvastanud, et kõik kinnisasjad, mida hageja väidab ühisvarasse kuuluvaks ja mille jagamist ta soovib, omandati enne 2010 aastat. Seega tuleb lahendada vaidlus nende kinnisasjade kuulumise osas ühisvara hulka enne 1. juulit 2010 kehtinud PKSi (PKS1995) järgi. PKS1995 § 14 lg 1 järgi oli abielu kestel abikaasade omandatud vara küll abikaasade ühisvara, kuid abielusuhete lõppemise järel omandatud vara oli PKS 1995 § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, kes varaeseme omandas. Kui ühisvara jagati pärast abielusuhete lõppemist, määrati ka ühisvara PKS1995 § 18 lg 2 teise lause järgi kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Seega kuulus üldjuhul abikaasade ühisvara hulka vaid see vara, mis omandati abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni.3 PKS1995 § 15 lg 1 ja § 18 lg 2 teise

Vt nt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 17

lause alusel oli kujunenud praktika, mille kohaselt loeti abikaasade abielusuhted viidatud sätete mõttes lõppenuks, kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted. 4 PKS § 210 lg 3 sätestab, et kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. Eeltoodust järeldub seega, et kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, siis lõppes abikaasade ühisvara moodustamine kui abikaasade vahel olid lõppenud nii isiklikud kui ka varalised suhted. Sellisel juhul on oluline asjas tuvastada kostjate abielusuhete lõppemise aeg. Kui abielusuhted lõppesid hiljem, so pärast 2010. aasta 1. juulit, tuleb lähtuda PKS § 37 lg-st 11, mille kohaselt määratakse ühisvara koosseis kindlaks varasuhete lõppemise seisuga, mis abielu lahutamise korral on abielu lahutamise aeg5. 7.1.Kohus on otsuse punktis 3 tuvastanud, et kostjad olid abielus xxx – xxx. Asjas puudub vaidlus selles, et kostjate tegelikud abielusuhted lõppesid varem, so enne lahutust. Kostjad on aga erinevatel sisukohtadel selles, millal nendevaheline abielusuhe lõppes. Kostja I tugineb sellele, et abielusuhe lõppes aastal 1994. Kostja I on andnud selle kohta vande all ütlusi ning selgitanud, et pärast abiellumist lahkus kostja II kohe välismaale. Intiimsuhted olid neil 1994 aasta suvel, millest sündis nende ühine laps. Kostja I toob välja, et pärast seda lõppes ka tema jaoks abielulised suhted, sest kostja II ei näidanud üles huvi tema ja nende ühise lapse vastu (kd IV tl 18). Kohus ei pea aga kostja I vande all antud ütlusi usutavaks ega arvesta nendega asja lahendamisel. Seda põhjusel, et kostja I on tsiviilasjas nr 2-20-14957, milles ta esitas kostja II vastu hagi abielu lahutamiseks selgitanud, et tema ja kostja II vaheline abieluline suhe lõppes aastal 2000 (kd II tl 113 pöördel). Otsituks saab pidada kostja I väidet, et tsiviilasjas nr 2-20-14957 esitas kostja I sellise asjaolu üksnes soovist kostjat II aidata elamisloaga. Nii on kostja I ka käesolevas asjas 31.10.2020 kohtule saadetud e-kirjas esialgselt väitnud, et tema ja kostja II abielusuhe lõppes 2000 aastal (kd I tl 175). Seega on kostja I väited abielusuhte lõppemise kohta vastuolus tema enda poolt varem esitatuga, mistõttu ei pea kohus kostja I vande all antud ütlusi usutavaks. Järelikult on tõendamata kostja I väide, et kostjate abielusuhe lõppes aastal 1994. Kostja II leiab, et poolte abielulised suhted lõppesid, kui kostjal II sündis teine laps. Kostja II möönab, et tema õpingute ja töö tõttu viibis ta tihti välismaal, kuid märgib, et ta veetis kostjaga I ja lapsega aega xxx, sh tema ning tema ema toetas kostjat I. Ka tunnistaja, kes on kostjate ühine tütar, kinnitab, et nad veetsid ema ja isaga koos xxx ühiselt aega (kd IV tl 19). Kohtu hinnangul viitavad nii kostja II kui tunnistaja ütlused, et kostjatel olid pikemad isiklikud suhted, kui seda väidab olevat kostja I. Asjaolu, et kostja II viibis pidevalt eemal ei tähenda siinsel juhul, et kostjatel abielulisi suhteid polnud. Nii viitab kohtu hinnangul kostjate pikemale abielusuhetele lisaks eelnevale ka kostjate varalised suhted. Nimelt on kostja I notariaalselt volitanud kostjat II tema nimel omandama kinnisvara ning valdama, käsutama ja kasutama kostjate abielulise ühisvara hulka kuuluvat kinnisvara (va xxx linnas asuvat kinnisvara). Nii näiteks esindas kostja II kostjat I 05.07.1995 aastal notariaalse volikirja alusel kinnisvara ostmisel (kd II tl 81). Selliseid volikirju enda esindamiseks andis kostja I kostjale II ka hiljem (nt kd I tl 192-195). Seejuures on kostja I osalenud isiklikult 2006 aastal xxx kinnisasjaga tehtud tehingul notaris kinnitades selle kuulumist kostjate ühisvarasse (dtl 571-572, ajamärk 00:52:07). Ka järeldub kostja I selgitustest, et kostjad on omavahale suhelnud seoses sellega, et kostja II on kostja I nimele ostnud xxx oleva äriühingu osad (tehing toimus enne 2009 aastat, 07.02.2025 istung, ajamärk 00:55:55). Kõik eeltoodu viitab kohtu hinnangul sellele, et pooled tegutsesid kuni 2008 aasta keskpaigani, kui sündis kostja II teine tütar, ühiselt (xxx, kd IV 101) – nad veetsid seni perena koos aega ja tegutsesid ühisest majanduslikust huvist lähtuvalt. Kohus arvestab seejuures sellega, et kostja I pole menetluses esitanud veenvaid põhistusi, miks ta pidas sellise suhte jätkumist pärast 1994 aastat võimalikuks, kui tal puudus kostjaga II

Riigikohtu 14.05.2104 otsust, asjas nr 3-2-1-31-14, p-d 12-13. Riigikohtu 19.06.2024 otsus asjas nr 2-17-15677, p 17

väidetavalt abielusuhe ja ühise tegutsemise tahe. Olenemata sellest, et kostja II elas välismaal olnuks kostjal I võimalik abielu Eestis lahutada (Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades artikkel 28 lg 2). Samuti nähtub asjas esitatust, sh kostja I poolt toodud asjaoludest, et kostja II viibis erinevate tehingute tegemise ajal ning periooditi Eestis (sh veetsid kostjad ühiselt aega xxx), millisel juhul oleks olnud võimalik abielu lahutada. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et asjas esitatud tõendite pinnalt järeldub, et kostjad tegutsesid ühiselt kuni 06.05.2008. Tõenditest ei nähtu, et pärast kostja II teise lapse sündi oleksid kostjad ühiselt aega veetnud, arutanud tehingutega seotud asjaolusid või muul viisil ühiselt koos tegutsenud. Kohus möönab, et kostja I on andnud ka hiljem kostjale II volikirju tema nimel tegutsemiseks, kuid kuna muud ühiselt tegutsemist asjas esitatud tõendite pinnalt ei järeldu ja võttes arvesse kostja II teise lapse sündi, ei saa sellest järeldada abielusuhete olemasolu. Kuivõrd kostjate abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, siis tuleb kohaldada PKS1995 § 18 lg-t 2, mille järgi lõppes abikaasade ühisvara moodustamine seega 06.05.2008.

Riigikohus 08.12.2000 otsus asjas nr 3-2-1-116-00, p IV. Riigikohtu 17.03.2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-4-09, p 11

xxx ja xxx turuväärtus kokku on 553 000 eurot (kd V tl 108-129);

-

xxx turuväärtus on 91 000 eurot (kd V tl 130-149);

-

xxx (1/2 kaasomandist) turuväärtus on 50 000 eurot (kd V tl 150-170);

-

xxx turuväärtus on 51 000 eurot (kd V tl 150-170);

-

xxx turuväärtus on 49 000 eurot (kd V tl 171-184);

-

xxx turuväärtus on 71 000 eurot (kd V tl 185-199);

-

xxx turuväärtus on 124 000 eurot (kd V tl 200-218).

Riigikohtu 20.12.2016 otsus asjas nr 3-2-1-74-16, p 21 Viivise arvestus: 10.01.2018 – 31.13.2022 8% = 171 151.78 eurot; 01.01.2023 – 30.06.2023 10,5% = 22 389.45 eurot; 01.07.2023 – 31.12.2023 12% = 26 012.05 eurot; 01.01.2024 – 30.06.2024 12,5% = 26 728.14 eurot; 01.07.2024 – 31.12.2024 12,25% = 26481.42 eurot; 01.01.2025 – 07.03.2025 11,15% = 8669.51 eurot.

V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. § 302 kommentaarid, p 3.3.

ülevaatust teostada juurdepääsu puudumise tõttu. Kostja II pole kohtu ette toonud asjaolusid, et kinnisasja seisukord on vahepealsel ajaperioodil oluliselt muutunud. Loomuliku kulumisega on ekspert arvestanud (07.02.2025 protokoll, ajamärk 00:07:34). Asjaolu, et kaasomandi kasutuskorra puudumine mõjutab kinnisasja turuväärtust ning seda käesoleval juhul 30% ulatuses tugineb eksperdi eriteadmisele (07.02.2025 protokoll, ajamärk 00:10:59). Selle usaldusväärsuses puudub kohtul aluse kahelda. Ülejäänud ekspertiisiaktide osas on kostja II vastuväited üldist laadi (võrdlustehingud pole sobivad ja vara väärtust on hinnatud väiksemaks) ning sisuliselt põhistamata, mistõttu kohus nende osas põhistatud seisukohta võtta ei saa. Olles tutvunud ekspertiisiaktidega ning ülekuulanud eksperdi, kohus aktides vastuolusid ega ekspertiisi läbiviimises rikkumisi tuvastanud pole. Kohus hindab ekspertiisi akte seetõttu usaldusväärseks tõenditeks, millega kohus asja lahendamisel arvestab. Seetõttu lähtub kohus hagi lahendamisel eksperdi poolt toodud kinnisasjade turuväärtustest (otsuse p 8.2.). Ühisvara väärtus on kokku seega 989 000 eurot, millest ühisvara jagamise korral on kostjale II langev osa 494 500 eurot (PKS § 37 lg 3). Võttes arvesse hageja nõude suurust kostja II vastu (vt otsuse p 8.1.) ei nõua hageja seega ühisvara jagamist suuremas osas, kui on vajalik tema nõude rahuldamiseks. 9.Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjad olid abielus, nende ühisvara moodustus kuni 06.05.2008 ning nende ühisvara on hagis nõutud ulatuses jagamata, saaks kostja II ise nõuda ühisvara jagamist PKS § 37 lg 1 alusel. 10.Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul täidetud hageja TMS § 14 lg 2 alusel esitatud nõude rahuldamise eeldused: hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue (otsuse p 5), võlgnikust abikaasa lahusvara arvel nõude rahuldamine on ebaõnnestunud (otsuse p 6), kostjal II on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada (otsuse p-d 7 ja 8) ja võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist (otsuse p 9). Seega tuleb hagi ühisvara jagamise nõudes rahuldada. 11.PKS § 37 lg 1 esimeses lauses on sätestatud, et varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel. PKS § 37 lg 3 sätestab, et ühisvara jagatakse abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 kohaselt, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.

(kd V tl 123-124). Hüpoteekidega seotud tagatiskokkulepet on võimalik hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku vahelisel kokkuleppel igal ajal muuta (nt täiendada tagatavaid nõudeid), mistõttu tuleb ühisvara jagamisel sellega arvestada. xxx ja xxx kostja II kaasomandi osadele seatud hüpoteegid (ca 2 miljonit eurot) ületavad hetkel kaasomandi osade turuväärtust. Kostja I soovitud vara jagamise viis pole seega võimalik ka PKS § 37 lg 3 järgi, sest kostjale I jääks sellisel juhul enam vara. Eeltoodud kaalutlustel jääb vastuhagi rahuldama. 12.Hageja on esitanud nõude müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel ja jagada saadud raha kostjate vahel võrdselt. Kohus on eelnevalt leidnud, et kostja I soovitud viisil vara jagamine pole põhjendatud. Kinnisasjade müümine avalikul enampakkumisel tagab mõlemale ühisomanikule õiglase hüvitise oma omandiosa eest, mistõttu pole hageja taotletud ühisvara jagamise viis ebamõistlik. Ka ei ole kostja II pakkunud välja muid alternatiivseid ühisvara jagamise viise. Seega tuleb hageja taotlus ühisvara jagamise viisi osas rahuldada. PKS § 37 lg-st 3 tulenevalt on põhjendatud hageja poolt taotletu, mille kohaselt kinnisasja avalikul enampakkumisel saadud raha tuleb jagada kostjate vahel võrdsetes osades. 13.Hageja on palunud kostjale II ühisvara jagamisest jäävast rahast täita hageja nõue täiteasjas nr xxx. Kohtul ei ole võimalik otsustada seda, millised kohustused tuleb ühisvara jagamise tulemusena kostjale II tekkiva lahusvara arvel täita. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 52 lg 1 teise lause kohaselt rahuldatakse sissenõudja nõue küll vara müügist saadud raha arvel, kuid see toimub TMS-s sätestatud korras ja kuulub TMS § 3 lg 1 kohaselt kohtutäiturite, mitte kohtu pädevusse.11 Kuna kohtul ei ole pädevust jaotada täitemenetluse müügist saadud tulemit, ei ole hagejal selle nõudega võimalik oma taotletud eesmärki saavutada ning TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel tuleb nõue selles osas jätta kohtul läbi vaatamata. Hagi tagamine 14.TsMS § 445 lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist.

Riigikohtu 27.03.2024 otsus asjas nr 2-20-7985, p 12.2 ja seal viidatud kohtupraktika. Riigikohtu 11. veebruar 2022 otsus asjas nr 2-19-2497, p 28.

üldreeglist ei pea esinema sama lõike teises lauses või lg-s 2 märgitud olukord, vaid kohus saab kaaluda vastutust ebavõrdsetes osades ka muudel juhtudel.13 Kuivõrd kohus A K hagi rahuldab tuleks üldreegli kohaselt selle hagi menetlemisega seotud kulud jätta solidaarselt kostjate kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 1). Kohtu hinnangul oleks aga hageja menetluskulude kostja I kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane. Ebaõiglus väljendab eelkõige selles, et tema ei ole vaidluse põhjustanud algse õigussuhte osaline ega pea täitma kostja II kohustust ühisvarast talle kuuluva osa arvel. Seetõttu jätab kohus hageja menetluskulud tema esitatud hagi osas TsMS § 165 lg 1 alusel kostja II kanda ja kostja I menetluskulud jäävad tema enda kanda. 15.2.Kostja I on kohtule esitanud vastuhagi, mille kohus jätab käesolevaga rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad vastuhagi menetlemisega seotud menetluskulud kostja I kanda. 15.3.Kohus võttis 29. augusti 2024 määrusega vastu hageja haginõudest loobumise osas, milles hageja palub tuvastada, et xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx, xxx ja xxx kinnisasjad kuuluvad kostjate ühisvarasse. TsMS § 168 lg 4 alusel jäävad menetluskulud viidatud nõude osas hageja kanda. Käesoleva kohtulahendiga jätab kohus läbi vaatamata hageja nõude osas, milles hageja taotleb täita kostjale II ühisvara jagamisel jäävast rahast hageja nõue täiteasjas nr xxx. TsMS § 168 lg 2 alusel jäävad menetluskulud viidatud nõude osas hageja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Triin Siimpoeg kohtunik

V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. § 165 kommentaarid, p 3.2.2.1.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.