OÜ Järve Biopuhastus hagi Larissa Abbassova vastu võlgnevuse nõudes 1945 eurot 54 senti
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 3. juuli 2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Järve Biopuhastuse apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): OÜ Järve Biopuhastus (registrikood: 10854476), esindaja advokaat Roman Golovenko Vastustaja (kostja): Larissa Abbassova (isikukood XXXXXXX), nõustaja Vladislav Kulikov
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 3. juuli 2015 otsus.
2.Teha uus otsus, millega:
2.1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.2.Mõista Larissa Abbassova välja 281,05 eurot põhinõude ja 60,37 eurot viivise katteks OÜ Järve Biopuhastus kasuks.
Mõista Larissa Abbassova välja viivis 0,02 % päevas põhinõude (281,05 eurot) täitmiseni OÜ Järve Biopuhastus kasuks
2.4.Jätta 50 % OÜ Järve Biopuhastus menetluskuludest Larissa Abbassova kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks pärast otsuse jõustumist. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ Järve Biopuhastus (hageja) esitas 29. juunil 2014 Viru Maakohtule hagi Larissa Abbassova (kostja) vastu 2090 euro ja 22 sendi nõudes (s.o põhivõlg 1968 eurot 59 senti ja viivis 121 eurot 63 senti). Hageja vähendas 12. mail esitatud täiendavas seisukohas seoses vee arvestamisel tehtud aritmeetilise veaga põhinõuet 11 euro 88 sendi võrra ja nõuab kostjalt põhinõudena seega 1954 euro ja 45 sendi tasumist. Hagi asjaolude kohaselt on hageja Kohtla-Järve linnavolikogu 19. detsembri 2007 otsusega nr 245 määratud alates 1. jaanuarist 2008 Kohtla-Järve linna haldusterritooriumil vee-ettevõtjaks. Kostja on kinnistu asukohaga XXX omanik alates 19. jaanuarist 2006. Hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud veevarustuse- ja kanalisatsiooniteenuse müügilepingut. 23. mail 2013 avastasid hageja töötajad, et kostja kinnistu on omavoliliselt liidetud ühiskanalisatsiooni trassiga, seega kostja kasutas heitvee ärajuhtimise teenust ja heitvee puhastuse teenust ilma lepinguta ja teenuste eest tasumata. Hageja esitas kostjale osutatud teenuste eest arve, kuid kostja ei ole arvet tasunud.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt teatas ta hagejale koheselt, kui oli avastatud omavoliline ühisveevärgiga liitumine, et see tehti 2013. aasta mais sama kinnistu üürniku poolt mõni päev enne ja kostjat sellest ei teavitatud. Maakohus kuulas 21. mai 2015 kohtuistungil vande all ära kostja, kes selgitas, et üürniku sooviks oli, et garaažis oleks olemas veeühendus ning kostja abikaasa kutsus telefoni teel OÜ Järve Biopuhastuse esindaja objektile ning samuti kohtus linna peal OÜ Järve Biopuhastus töötajatega ja küsis korduvalt, millal nad tulevad. Umbes nädal peale telefonikõnet tuldi kohale ja arutati seda, et seal on ebaseaduslik torustik ja selle kohta koostati akt. Kostja selgitas, et torud olid seal juba siis, kui nad ehitise ostsid. Peale akti koostamist kutsus kostja abikaasa OÜ Järve Biopuhastuse töötajad jälle kohale
ja nad paigaldasid objektile veemõõtja, peale mida sai vett tarbida. Töötajad lasid vee torustikku ja lülitasid vee sisse, varem vett torudes ei olnud.
MAAKOHTU LAHEND
8.Viru Maakohus jättis 3. juuli 2015 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata, kuna hageja poolt ei ole tõendatud temale kahju tekkimine ehk kostjapoolne vee- ja kanalisatsiooniteenuse ebaseaduslik tarbimine.
9.Maakohus selgitas, et tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud ebaseaduslikku tarbimist. Ühe isiku, kes on tuvastamata ja kes ei ole kinnistu omanik, ütlustele tuginemine ei olnud piisav toiming vee ebaseadusliku tarbimise kindlakstegemiseks kinnistul, mistõttu ka hageja esitatud tõend, s.o akt ebaseadusliku veetarbimise kohta, ei ole usaldusväärne ja ei tõenda, et kostja oleks tõepoolest omavoliliselt tarbinud hageja poolt pakutavat teenust.
10.Maakohtu hinnangul ilmneb tunnistaja S.A. ütlustest, et tarbimiskõlbuliku veeühenduse kostja kinnistule rajas hageja. Kohus tuvastas, et ehitisregistri andmete kohaselt on hooneregistri 2003. aasta andmetest nähtuvalt ehitis ühendatud veevõrgu ja kanalisatsioonivõrguga. Ehitisregistri andmetest ei selgu, kas vaidlusaluses garaažis olid varasemalt kraanid, millega vett tarbida. Maakohus tugines antud küsimuses hageja tunnistaja S.A., kostja tunnistaja A.A. ja kostja enda vande all antud selgitustele selle kohta, et kinnistul puudus võimalus vett võtta.
11.Kohus leidis, et kostja asus 2013. aasta maikuus tegutsema ühe ja kindla eesmärgiga – asuda lepingulisel alusel kasutama hageja poolt pakutavat teenust oma kinnistul ja kostja on oma kavatsust ka tõendanud. Seda kinnitab ka kostja esitatud Kohtla-Järve Linnavalitsuse kiri.
12.Kohus märkis, et kostja poolt hagejale 20. juunil 2013 esitatud taotlust hüvitise vähendamiseks ei saa tõlgendada nõude tunnustamise või õigeksvõtuna, vaid pooltevahelise läbirääkimisena asja kohtuväliseks lahendamiseks, kuna taotlus on vastuolus nii kohtuistungil ilmnenud asjaolude, tunnistajate ütluste kui ka kostja enda seletustega.
13.Maakohus leidis, et aastase arvestusliku veetarbimisse eest arve esitamine koos liitumislepinguga olukorras, kus teenuse osutaja poolt on üldse tuvastamata, et kostja oleks hageja poolt pakutavat teenust eelnevalt ebaseaduslikult tarbinud, ei ole põhjendatud. Analoogselt sätestab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus 6 lg 1 keelu korduva liitumistasu küsimiseks kinnistu omaniku muutumisel, vee-ettevõtja muutumisel jne. Analoogse olukorra loob maakohtu hinnangul fakt, et kinnistu oli juba 2003. aastal, s.o ajal, mil kostja ei olnud veel kinnistu omanik ja hageja ei osutanud Kohtla-Järve linnas vee- ja kanalisatsiooniteenuseid, ehitisregistri kohaselt varustatud vee- ja kanalisatsioonitorustikuga.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
14.OÜ Järve Biopuhastus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Viru Maakohtu 3. juuli 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 1945 eurot ja 54 senti ja jätta hageja menetluskulud kostja kanda.
Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) maakohus ei ole jälginud TsMS §-des 229, 232, 436 ja 442 lõikes 8 sätestatud nõudeid. Maakohus hindas valesti tõendeid ja seejuures rikkus selgelt menetlusõiguse norme. 2) on maakohus valesti kirjeldanud asjaolusid, mille suhtes pooltel puudub vaidlus. Maakohus on valesti märkinud, et hageja töötajad ühendasid kostja kinnistu veevõrguga ja paigaldasid veemõõturi 31. mail 2013 ning pooltel puudub vaidlus edasise vee tarbimise üle. Kostja kinnistu on veevõrgu ja kanalisatsioonivõrguga ühendatud alates 2003. aastast (tl 111-115). Hageja töötaja paigaldas 31. mail 2013 veemõõturi ja kraani ning muid töid tema ei teinud ja tema ütluste kohaselt ei teinud seal muid töid ka keegi teine. Pooltel puudub vaidlus veemõõturi paigaldamise järgsel perioodil tarbitud vee koguse üle; 3) saab järeldada juba sellest, et hageja ei ole kostja kinnistut eraldi veevõrgu ja kanalisatsioonivõrguga ühendanud, et kostjal oli võimalus tarbida vett ka enne veemõõturi paigaldamist; 4) on küsimus selle kohta, kas kostja on enne 31. maid 2013 omavoliliselt tarbinud hageja poolt pakutavat vee- ja kanalisatsiooniteenust, tekkinud kunstlikult pärast seda, kui maakohus rikkus 21. mai 2015 kohtuistungil menetlusõiguse norme. Faktiline asjaolu, et kinnistul tarbitakse omavoliliselt vett, on kostja poolt eelnevalt omaks võetud TsMS § 231 lg 2 mõttes lähtuvalt omavolilise veekasutamise ja/või heitvee ärajuhtimise tuvastamise aktist (tl 15) ja kostja hagi osalisest omaksvõtust 21. mai 2015 kohtuistungil; 5) jagas maakohus 21. mai 2015 kohtuistungil tõendamiskoormise valesti ja rikkus selle tagajärjel menetlusõiguse norme, rahuldades kostja taotluse kostja vande all ülekuulamiseks, kuigi taotlus oli esitatud olulise hilinemisega (TsMS § 331 lg 1). Maakohus kohaldas taotluse rahuldamise alusena valesti TsMS § 2681. Antud juhul ei olnud alust teha erandit ärakuulamise osas. Seetõttu on hageja seisukohal, et kostja ja tema mehe A.A. ütlused tuleb jätta tähelepanuta; 6) on maakohus rikkunud erapooletuse põhimõtet esitades 21. mai 2015 kohtuistungi lõpus kostjale küsimuse, kas kostja taotleb mehe A.A. ärakuulamist tunnistajana. Selle toiminguga täitis maakohus kostja kohustuse (TsMS § 230 lg 1); 7) on hageja seisukohal, et tema jaoks on asjaolud, mis võivad mõjutada arve suuruse vähendamist (nt mis perioodist omavoliline veetarbimine algas või et veetarbimist reaalselt ei toimunud), negatiivsed ja hageja ei saa neid tõendada; 8) on maakohus jätnud tähelepanuta hageja väited selle kohta, et kostja, vaatamata hageja korduvatele pöördumistele, ei ole käesoleva ajani veevarustusteenuse müügilepingut sõlminud; 9) on omavolilise veetarbimise fakt tõendatud kostja omaksvõtuga, omavolilise veekasutamise ja/või heitvee ärajuhtimise tuvastamise aktiga ning tunnistajate V.K. ja S.A. ütlustega; 10) ei ole kostja ja tema mehe A.A. ütlused usaldusväärsed tõendid, kuna nende poolt kohtuistungitel antud ütlused on vastuolus varem avaldatud väidetega ja seetõttu tuleb need jätta apellatsioonkaebuse lahendamisel tähelepanuta; 11) jääb hageja seisukoha juurde, et antud juhul on tegemist pigem kostja alusetu rikastumisega. Sellisel juhul on Kohtla-Järve Linnavolikogu 30. märtsi 2013 määruse nr 80 § 16 lg 1 ja § 17 lg-te 3-5 alusel võimalik arvutada hüvitise suurust. Apellant esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja. Selle järgi on apellandi menetluskulude suurus esimeses ja teises astmes kokku 1775 eurot.
15.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, taotles selle rahuldamata jätmist ja Viru Maakohtu 3. juuli 2015 otsuse muutmata jätmist ning menetluskulude hageja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt:
1) oli 100 euro pakkumine mõeldud menetluse kompromissiga lõpetamiseks, mitte mingil juhul aga kostjapoolne süü tunnistamine; 2) ei ole olnud vee tarbimist, kuna nii kaua, kui hageja töötajate poolt oli kinnistule rajatud torustik ja paigaldatud veemõõtur ja veevõtukraan, toodi vesi kohale kanistritega. Kinnistule leiti üürnik ja seetõttu kutsuti 2013. aasta mais kohale hageja töötajad, kuna kinnistul puudus toimiv torustik ja veekraan; 3) ei ole ebaseaduslik veetarbimine tõendatud. Hageja töötaja V.K. ütlus, et keegi noormees ütles talle, et neil on vett, ei tõenda ebaseaduslikku veetarbimist kostjale kuuluval kinnistul; 4) hakkas kostja võtma kraanist vett peale veemõõdusõlme ehitamist; 5) on väär hageja väide selle kohta, et senini ei ole sõlmitud veemüügilepingut, kuna hageja esitab tasumiseks igakuiseid arveid veetarbimise eest, mis on võimalik vaid vastava lepingu olemasolul; 6) on väär hageja väide, et 21. mail 2015 toimunud kohtuistungil puudus alus teha erandit kostja ärakuulamiseks vande all, kuna selleks kohtuistungiks ei olnud tõendatud ebaseaduslik veetarbimine; 7) sai tunnistaja S.A. ütlustest kohtule teatavaks, et isegi peale veemõõturi ja veevõtukraani paigaldamist vett torustikus ei olnud; 8) ei ole apellant senini viinud oma hagi vastavusse kehtestatud korraga, s.o Kohtla-Järve Linnavolikogu 30. märtsi 2011 määrusega nr 30, kuna nõue esitati kehtetuks tunnistatud normatiivakti alusel; 9) ei ole hageja senini teinud selgeks, kas tegemist on omavolilise tarbimisega või alusetu rikastumisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus leiab, et materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tuleb maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jätab hageja menetluskuludest 50 % kostja kanda, ülejäänud osas jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
17.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus on ebaõigesti asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud tuvastanud. Hageja esitas hagi käsundita asjaajamise või alternatiivselt alusetu rikastumise sätete alusel. Mõlema nõude puhul tuleb nõude ühe alusena tuvastada kostja kinnistul, Kohtla-Järve linnavolikogu määrusega 30.03.2011 kinnitatud ühisveevärgi ja kanalisatsiooniga liitumist käsitleva eeskirja tähenduses, omavoliline veeühendus. ÜVVKS (1. jaanuarist 2011 kuni 14. juulini 2013 kehtinud redaktsioonis) § 8 lg 3 kohaselt toimub ühisveevärgist vee võtmine ja reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel. ÜVVKS § 8 lg 4 p 5 kohaselt sõlmitakse ÜVVKS § 8 lg-s 3 nimetatud leping ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja alusel. Eeskirja kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu ning see peab sisaldama muuhulgas omavoliliselt võetud vee ja omavoliliselt ärajuhitud reo-, sademe- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee määratlust ning nende mahu ja maksumuse määramise korda. Asja materjalide juures on Kohtla-Järve linnavolikogu määrusega 30.03.2011 kinnitatud Kohtla-Järve linna ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga liitumise ja nende kasutamise eeskiri (edaspidi eeskiri). Eeskirja § 16 p 1 kohaselt „mistahes torustiku ühendust (ka ajutist voolikuühendust) ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga, mis on tehtud liitumislepinguta või teenuslepinguta ja tehnilise järelevalveta, loetakse omavoliliseks ühenduseks (lk 44).
Eeskirja § 17 lg 3 eesmärk on lihtsustada omavolilise veekasutuse korral ettevõtjale makstava hüvitise arvutamist. Ringkonnakohus märgib, et eeskiri kohaldub nii lepingulistele kui ka lepinguvälistele nõuetele.
18.Hageja on hagis märkinud esimese alternatiivina nõude õigusliku alusena käsundita asjaajamise. Ringkonnakohus leiab, et VÕS §-s 1018 sätestatud käsundita asjaajamise eeldused ei ole täidetud. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks enne 2013 aasta maid olnud teadlik, et ehitis Pioneeri 3, Kohtla-Järve, on ühendatud veevõrgu ja kanalisatsioonivõrguga alates 2003 aastast. Hageja fikseeris omavolilise veetarbimise 23.05.2013. Üheks käsundita asjaajamise eelduseks on VÕS § 1018 lg 2 järgi asjaajaja tahe tegutseda teise isiku kasuks. Kuna hageja kostja tarbimisvalmidusest teadlik ei olnud, siis ei saanud tal olla tahet kostja kasuks tegutseda.
19.Teise alternatiivina on hageja märkinud alusetu rikastumise. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõudeõiguse aluseks saavad olla alusetu rikastumise rikkumiskondiktsiooni sätted. VÕS § 1037 lg 1 kohaselt õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse.
19.1.Käesolevas asjas on hageja väitnud, et kostja rikkus tema omandit sellega, et tarbis hageja ühisveevärgi kaudu vett. Ringkonnakohus leiab, et hageja väide, et kostja kinnisasjal oli torustik ühendatud ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga omavoliliselt, on tõendatud. Asja materjalide kohaselt oli kostja kinnisasi (algselt ehitis) alates 2003 aastast ühendatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga, kuid puudusid liitumis- ja teenuselepingud, tehniline järelevalve ei olnud süsteeme üle vaadanud ning puudus veemõõtur. Kostja väitel olid süsteemid kinnistul enne, kui tema selle omandas ja Pioneeri 3 asuval kinnisasjal asuvad ehitised on kostja poolt välja üüritud. Esialgses hagi vastuses märkis kostja, et ta ei vaidle sellele vastu, et 23.05.2013 avastati talle kuuluvas ehitises omavoliline ühisveevärgiga liitumine, kuid ta teatas koheselt sellest hagejale. Kostja väite kohaselt tegi omavolilise liitumise üürnik ning üürnik teavitas kostjat sellest mõni päev hiljem (lk 43). 15.04.2014 toimunud kohtuistungil märkis kostja, et hageja esindajad avastasid selle ebaseadusliku ühenduse. Kostja sõnul oli avastamisest alates kostja tarbinud vett 43 kuupmeetrit. Kostja seletuse kohaselt kasutas ta pärast 2013 mais toimunud liitumist hageja teenust kuus ca 2,5 m3 (lk 98). Ringkonnakohus leiab, et asjas on kostja omaksvõtuga tõendatud, et kinnisasjal oli omavoliline veeühendus ja vett tarbiti omavoliliselt. Kostja kinnitas kirjalikult ja suuliselt korduvalt kohtuistungil, et omavoliline liitumine oli, ilmselt teostas selle üürnik ja ilmselt tegi ta seda ca nädal, maksimaalselt 1 kuu, enne ametlikku liitumist. TsMS § 231 lg 3 kohaselt saab omaksvõtu tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust. Sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks. Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et maakohus jättis alusetult omaksvõtuga arvestamata ning apellant ei nõustu selle tagasivõtmisega. Kostja ei ole menetluses väitnud, et ta ei võta omavolilist liitumist omaks. Maakohus on sellisele järeldusele jõudnud tõendeid valesti hinnates.
Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, kas mais 2013 kutsus hageja töötaja kohale kostja (lk 109), tema abikaasa ( lk 161) või toimus see muul moel, ei oma VÕS § 1037 lg 1 järgi tuvastamisele kuuluva asjaolu – rikkus omandit või muud õigust - hindamisel tähendust.
19.2.VÕS § 1037 kohaldamise eeldusena tuleb tuvastada, kas kostja liitus omavoliliselt vee tarbimise eesmärgil ilma hageja nõusolekuta. Hageja kinnitab, et ta ei olnud enne ametlikku liitumist kostja tarbimisvalmidusest ega tarbimisest teadlik ning ta ei ole selleks nõusolekut andnud ega seda heaks kiitnud. Kostja vastupidist väitnud ega tõendanud ei ole. Seega saab lugeda tuvastatuks, et kostja liitus veevärgiga ilma kostja nõusolekuta.
19.3.VÕS § 1037 kohaldamise eeldusena tuleb tuvastada, kas kostja sai midagi omavolilise liitumise tagajärjel. Kostja on omavolilise liitumise omaksvõtuga nõustunud ka sellega, et ta sai vett. Kostja seletuse järgi oli üürnikul vett vaja ja ta liitus, millest teada saades kostja pöördus hageja poole ametlikuks liitumiseks. Ringkonnakohus leiab, et sellega on tõendatud, et kostja sai vett. Kostja poolt vee tarbimisele viitab ka tunnistaja V.K., kes hageja töötajana käis kostja kinnistu juures tööandja käsul ja kelle ütluse kohaselt „tuli ehitisest välja tööriietes noormees, küsisin kas teil on vett, ta ütles, jah, on olemas, me peseme käsi“. Tunnistaja koostas akti omavolilise veekasutuse kohta pärast kinnistu juures käimist (lk 160). Hageja on 24.05.2013 saatnud kostjale teatise, milles märgitakse, et OÜ Järve Biopuhastus töötajad avastasid 23.05.2013, et kinnistu XXX omab ühendust ühisveevärgiga ning nimetatud kinnistu tarbib vett lepingut omamata (lk 30). Ringkonnakohus ei arvesta A.A. ütlustega, kuna need on vastuolus kostja (tunnistaja abikaasa) seletuse ja hageja poolt esile toodud asjaoludega, samuti selle tõttu, et tegemist on kostja abikaasaga, kes tunnistajana kinnitas, et „ta teeb kõik, et vältida konflikte oma abikaasaga, kellega ta on koos elanud 34 aastat.“.
20.Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 1037 lg 1 eeldused on täidetud ning hagejal on kostja vastu tekkinud nõudeõigus. VÕS § 1037 lg 1 ja lg 3 esimese lause kohaselt peab kostja hüvitama hagejale saadu hariliku väärtuse rikkumise aja seisuga. Hageja on hüvitise suuruse määramisel võtnud aluseks eeskirja § 17 lg 3, mille kohaselt omavolilise veekasutuse ilmnemisel tasub klient või kinnistu omanik vee-ettevõtjale hüvitust toru läbilaskevõime järgi avamis-, plommi eemaldamis-, rikkumis- või ühenduskohas, arvestusega, et toru töötab kogu ristlõikega 24 tundi ööpäevas. Eeskirja § 17 lg 5 kohaselt arvestatakse hüvitise perioodiks kuni 1 aasta. Hageja hüvitise suurusest tuleneb, et kostja tarbis aastas vett arvestuslikult 2785 m3. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul tuleb kahjuhüvitist vähendada VÕS § 140 lg 1 alusel, mille kohaselt kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Asjas ei ole vaidlust selle üle, ei ole teada kui palju kostja vett tarbis. Asjaoludest tuleneb, et kostja kinnistul asus garaaž, mis oli üürniku valduses, ning kostjal puudus teadmine vee kasutamise kohta. Kahju suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus ka sellega, et hageja majandus- ja kutsetegevuses tegutseva ettevõtjana oleks võinud olla teadlik kostja omavolilisest liitumisest enne 2013. aastat.
Ringkonnakohus leiab, et kahju suuruse määramisel tuleb arvestada sellega, et tegemist oli mitteeluruumiga, mida ei kasutatud pidevalt, samas on teadmata, mis eesmärgil kostja üürnikud ruume kasutasid. Asjaoludest võib tuletada, et ärilistel eesmärkidel. Asja materjalide juures on arve nr 14018657, mille kohaselt on kostja tarbinud 12 päeva jooksul 16 m3 vett. Kuna see on asjas ainus tõend, kostja reaalse tarbimise kohta, siis ringkonnakohus peab põhjendatuks võtta see aluseks hüvitise suuruse määramisel. 16 m3 vett 12 päeva jooksul, st 1,33 m3 päevas, eeldusel, et 1 m3 maksab 0,58 eurot, siis 1,33 m3 maksumus on 0,77 eurot. Aastane vee tarbimine oleks sellisel juhul 485 m3 ja hüvitis 281,05 eurot ilma käibemaksuta ja käibemaksuga 337,26 eurot.
21.Hageja on taotlenud kahjuhüvitiselt viivise välja mõistmist. Lähtudes kahjuhüvitisest 281,05 eurot on viivis 0,02 % päevas perioodi eest august 2013 – 7. juuni 2016 kokku 60,37 eurot. Ringkonnakohus rahuldab ka hageja nõude viivise väljamõistmiseks põhinõudelt kuni täitmiseni.
22.Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, siis arvestades asjaolu, et hageja nõudeõigus on põhjendatud, kuid ringkonnakohus vähendas kostjaga seotud asjaolude tõttu hüvitise suurust, siis on põhjendatud jätta 50 % hageja menetluskuludest kostja kanda. Kostja ei kasutanud maa- ega ringkonnakohtus esindajat, kohtuistungitel osales kostja koos nõustajaga, mistõttu kostjal menetluskulud puuduvad ning kostja kulud tuleb seetõttu jätta kostja enda kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.