Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1 (10)

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule (Kalevi tn 1, Tartu) 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2015. a detsembris. Kostja leiab, et tal oli õigus teada, millise arve osas hageja tasaarvestusi tegi. Hageja on esitanud kostja vastu nõude pea 3 aastat hiljem ja kostja arvates on selline käitumine liigkasupüüdlik, suurendades seeläbi kostja kohustusi nõutavate viiviste näol. Kostja märgib veel, et tema jaoks on arusaamatu hagis nõutava põhinõude suurus. Nimelt nõudis hageja maksekäsu kiirmenetluses temalt põhivõlga summas 185 eurot, aga hagis nõutakse põhivõlga summas 157,02 eurot. Hageja ei ole põhjendanud, millest tuleneb selline erinevus. Lisaks ei ole kostja nõus sellega, et hageja nõuab temalt arvetel kütteraha 80 eurot kuus, kuigi kokku oli lepitud 60 eurot kuus. Kostja toob ka välja, et hageja poolt temale üüritud korteris oli mitmeid probleeme. Näiteks oli maja külm, kostja toas oli ainult 10 kraadi sooja, mida on vähem kui tegelikult võib olla. Ka häirisid naabrid oma pidudega kostja öörahu ja turvalisust. Näiteks astus öösel kostja korterisse sisse purjus naisterahvas ja kõrvalkorteris kuulati ka liiga kõvasti muusikat, mille peale kostja pidi kutsuma politsei. Kuna vaatamata kostja pöördumistele ei üritanudki hageja probleeme lahendada, siis otsustas kostja korterist välja kolida.

Kohus pidas asja arutamiseks kohtuistungi 13.06.2016. a.

Hageja jäi kohtuistungil hagis esitatud nõude juurde ja palus kostjalt tema kasuks välja mõista üüri ja kõrvalkulude võlg summas 157,02 eurot, võla tasumisega viivitamise eest 01.03.2016. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas 157,02 eurot ja alates kohtuotsuse tegemisest viivis 0,1% põhivõlalt päevas kuni võla täitmiseni.

3 (10)

Kostja jäi samuti kirjalikult esitatud vastuväidete juurde ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja vaidles jätkuvalt vastu hageja poolt nõutava küttekulu suurusele, põhjusel, et poolte vahel puudus kokkulepe küttehinna tõstmiseks. Kuna kostja ei ole saanud arvet nr . 13104, siis sellest arvest tulenevat nõuet ei ole tekkinud ja puudu ehk tasumata on märtsikuu kommunaalmaksete osa. Samuti vaidles kostja vastu viivisenõudele, põhjusel, et hageja on põhjendamatult kaua nõude esitamisega viivitanud.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud osaliselt.

Kohus tegi kindlaks alljärgnevad vaidlustamata asjaolud:  Hageja OÜ Martinex ja kostja Gxxxxx Kxxx sõlmisid 10.08.2012. a tähtajatu eluruumi üürilepingu nr 2012-11 (edaspidi üürileping, tl 17-19), mille alusel andis hageja kostja kasutusse xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Üürilepingu punktis 2.1. leppisid pooled kokku, et kostja maksab hagejale eluruumi kasutamise eest üüri 165 eurot kuus. Üürilepingu punktis 2.2. leppisid pooled kokku, et lisaks üürile kohustub kostja tasuma hagejale kõik eluruumi kasutamisega seotud kõrvalkulud, milleks on tasu korteri elektrienergia eest (vastavalt arvesti näidule), korteri vee ja kanalisatsiooni eest (vastavalt arvesti näidule), vastavalt korterite arvule jaotatult ühiskasutuses oleva koridori, keldri ja välisvalgustuse elektrienergia eest, prügiveo eest (3 eurot inimese kohta kuus), hooldusteenuse eest (15 eurot kuus), Elioni Digi-TV ja interneti eest (24 eurot kuus + ise tellitud Digi-TV lisateenused vastavalt Elioni esitatud arvetele), kütte eest (72 eurot kuus 12 kuud aastas ja hind võib muutuda kord aastas vastavalt omavahelisele kokkuleppele) ning muude võimalike kommunaalteenuste eest (edaspidi nimetatud kõrvalkulud).  Poolte vahel sõlmitud üürileping lõppes 31.03.2013. a.

4 (10)

Puudub vaidlus selle üle ja hageja on seda ka tõendanud enda pangakonto väljavõttega (tl 65), et kostja tasus 20.03.2013. a hagejale arve nr 13077 katteks 110,84 eurot. Kostja väitel tasus ta summa arvel nõutavate kõrvalkulude katteks, kuid jättis tasumata küttekulu osa, mida tema arvates nõuti kokkulepitust rohkem. Kostja väitel jättis ta tasumata ka arvel nõutava üürisumma, kuna hagejal oli sama summa ulatuses temale üürilepingu lõppemisel tagatisraha tagastamise kohustus. Seega saab järeldada, et 05.03.2013. a arve nr 13077 alusel on kostjal hagejale tasumata 2013. a märtsikuu üür summas 165 eurot ja 2013. a veebruari eest kõrvalkuluna küttekulu 20 euro ulatuses, kokku tasumata 185 eurot.

5 (10)

96 eurot koos käibemaksuga. Üürilepingu punkt 2.2. sätestab aga, et küttekulu on 72 eurot kuus ja hind võib muutuda kord aastas vastavalt omavahelisele kokkuleppele. Hageja väitel sõlmis ta maja üürnikega, sh kostjaga suulise kokkuleppe, et küttekulu tõuseb alates 2013. a jaanuarist 96 euroni kuus. TsMS § 230 lg 1 näeb ette, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus leiab, et hageja väide küttekulu tõstmise kokkuleppe sõlmimise kohta ei ole tõendatud. Kostja sellise kokkuleppe olemasolu eitab. Ühepoolselt üüri tõstmisele on seaduses ette nähtud piirangud. VÕS § 299 lg 2 järgi peab eluruumi üürileandja teatama üürnikule üüri tõstmisest ette kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt 30 päeva enne üüri tõstmist ja seda põhjendama. VÕS § 299 lg 3 kohaselt on üüri tõstmine tühine, kui üürileandja ei teata sellest sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud viisil ja vormis. VÕS § 299 lg 4 sätestab, et isegi kui üürilepinguga on kokku lepitud, et üürileandja võib lepingutingimusi, mis ei puuduta üüri suurust, ühepoolselt muuta, kohaldatakse sama paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut, kui üürileandja muudab ühepoolselt lepingutingimusi üürniku kahjuks, eelkõige vähendab oma seniseid üürnikule pakutavaid teenuseid või paneb üürniku kanda uusi kõrvalkulusid. Kuna hageja ei ole tõendanud, et ta oleks saavutanud kostjaga kokkuleppe küttekulu tõstmise kohta või oleks sellest kostjale teatanud VÕS § 299 lg-s 2 ettenähtud tähtajal ja vormis, siis tuleb lugeda, et küttekulu tõstmine on VÕS § 299 lg 3 alusel tühine. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt küttekulu üürilepingus sätestatud määras ehk 72 eurot kuus. Seega hageja poolt 05.04.2013. a arvel nr 13104 suuremas ulatuses tasaarvestatud küttekulu ulatuses, s.o 24 euro ulatuses ja 05.03.2013. a arvel nr 13077 suuremas ulatuses nõutava küttekulu, s.o 24 euro ulatuses, kokku 48 euro ulatuses ei ole hageja võlanõue põhjendatud.

Lisaks põhivõlale nõuab hageja kostjalt võla tasumisega viivitamise eest viivist.

Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja ei ole 05.03.2013. a arvest nr 13077 tulenevat üüri ja kõrvalkulude nõuet täitnud nõuetekohaselt. Arve maksmise tähtaeg oli 20.03.2016. a. Võlg summas 109,02 eurot on tähtaegselt tasumata. VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Üürilepingu punktis 2.7. (tl 18) on pooled kokku leppinud, et lepingujärgsete maksetega viivitamisel on poolel õigus nõuda viivitavalt poolelt viivise tasumist 0,1 % iga viivitatud kalendripäeva eest.

6 (10)

TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostja vaidleb hageja viivisenõudele vastu põhjusel, et hageja on nõude esitamisega põhjendamatult kaua viivitanud, põhjustades sellega viivise suurenemise. Kostja on põhjendanud 05.03.2013. a arve nr 13077 alusel hagejale üüri tähtaegselt mittemaksmist sellega, et tema arvas, et summa kuulub tasaarvestamisele hageja poolt kostjale tagastamisele kuuluva tagatisraha summaga. Tegelikult tasaarvestas hageja tagatisraha 05.04.2013. a kreeditarvel nr 13104 kostja poolt tasumisele kuuluvate kõrvalkulude summaga. Kostja väitel aga arvet nr 13104 temale ei saadetud ja seetõttu ei olnud kostja sellest tasaarvestusest teadlik. Kohtu hinnangul ei põhjenda kostja vastuväited hageja viivisenõude rahuldamata jätmist. TsÜS § 154 lg 1 kohaselt on korduvate kohustuste aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Hageja poolt kostjale esitatud üüri ja kõrvalkulude arve nr 13077 maksetähtaeg oli 20.03.2013. a. Alates sellest ajast oli hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist ja alates sellest ajast muutus nõue sissenõutavaks. TsÜS § 154 lg 1 alusel algas seega hageja nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil nõue muutus sissenõutavaks ehk 2014. aasta esimesel jaanuaril kell 00:00 ja lõpeb kolme aasta möödumisel, s.o 2017. aasta 31. detsembril kell 24:00. Hageja esitas kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse 21.12.2015. a. TsMS § 486 lg 2 järgi loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Seega on hageja esitanud hagi aegumistähtaja jooksul. Riigikohus on oma lahendites (15.01.2010. a otsus nr 3-2-1-132-09, p 12; 17. 06.2009. a otsus nr 3-2-1-70-09, p 11; 10.12.2014 otsus nr 3-2-1-128-14, p 11) korduvalt viidanud, et aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanekut saab pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel. Eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kostja tõendanud selliste erandlike asjaolude esinemist, mille põhjal võiks hageja nõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks ning sel põhjusel pidada põhjendamatuks hageja viivisenõuet. Kostja ei vaidle selle üle, et arve nr 13077 oli talle kätte toimetatud ja ta oli teadlik, et arve maksmise tähtaeg on 20.03.2013. a. Üürilepingu järgi oli hagejal üürileandjana kohustus tagastada kostjale tagatisraha hiljemalt ühe kuu möödumisel arvates lepingu lõppemise kuupäevast. Pooltevaheline üürileping lõppes 31.03.2013. a, seega oli hagejal kohustus tagastada kostjale tagatisraha hiljemalt 30.04.2013. a. Kuna hageja tagatisraha tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks hiljem, siis ei andnud see kostjale õigust maksta hagejale arve nr 13077 alusel tagatisraha võrra vähem üüri. Kui lähtuda kostja väitest, et arvet nr 13104 ei ole talle saadetud ja selles esitatut ei tuleks arvestada, oleks tegemist olukorraga, kus kostja poolt arve nr 13077 alusel tasumata summa 185 eurot ei kuuluks debiteerimisele (vähendamisele).

7 (10)

Hageja nõuab kostjalt tähtaegselt tasumata summalt viivist üürilepingus kokkulepitud määras hagi esitamise, s.o 01.03.2016. a seisuga mitte rohkem kui põhinõude summa ja alates kohtuotsuse tegemisest protsendina põhinõudest kuni nõude täitmiseni. Kohus tuvastas eespool, et kostjal on arve nr 13077 alusel hagejale tähtaegselt tasumata 109,02 eurot. Arve maksmise tähtaeg oli 20.03.2013. a. Seega 01.03.2016. a seisuga on kostja viivitanud hagejale 109,02 euro tasumisega 1077 päeva ja viivise suuruseks üürilepingus kokkulepitud määras kujuneb 117,41 eurot (109,02 eurot x 0,1% x 1077). Hageja nõuab hagi esitamise seisuga viivist põhivõla ulatuses ehk siis on põhjendatud viivisenõue 01.03.2016. a seisuga summas 109,02 eurot. Alates kohtuotsuse tegemisest on TsMS § 367 alusel põhjendatud hageja viivisenõue protsendina põhinõudest üürilepingus kokkulepitud määras, s.o 0,1 % tasumata summalt päevas kuni nõude täitmiseni. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega selles, et lepingu p.2.7. ettenähtud viivisemäär 0,1% päevas on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus toob siin võrdluse Korteriühistuseaduse § 7 lg.4 sätestatuga, mis näeb ette võimaluse nõuda viivist 0,07% päevas. Pooltevahelises lepingus ettenähtud viivise määr 0,1%päevas ületab viidatud viivisemäära 3 protsendipunkti võrra, mida ei saa lugeda vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Kõike eeltoodut arvesse võttes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja üüri ja kõrvalkulude võla summas 109,02 eurot, võla tasumisega viivitamise eest 01.03.2016. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summas 109,02 eurot ning alates kohtuotsuse tegemisest, s.o alates 01.07.2016. a viivise 0,1% tasumata põhivõlalt päevas kuni põhivõla täitmiseni. Suuremas ulatuses põhivõla ja viivise nõudes jääb hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus

8 (10)

Menetluskulude nimekirja kohaselt oli advokaadi ajakulu õigusabi osutamisele kokku 10,3 tundi, sh 2,1 tundi hagi nõude aluseks olevate dokumentide ja asjaoludega tutvumiseks ja hagiavalduse koostamiseks, 1,7 tundi kostja esimese vastusega tutvumiseks ning sellele vastuväidete koostamiseks, 1,4 tundi kostja viimase vastusega tutvumiseks ning sellele vastuväidete koostamiseks, 1,1 tundi kohtus esindamiseks ning 4 tundi kohtusse sõitmiseks. Hageja esindaja taotletav tasumäär on 150 eurot ilma käibemaksuta ühe töötunni eest ja 75 eurot ilma käibemaksuta kohtusse sõitmisele kulunud ühe tunni eest. Kostja esitas hageja lepingulise esindaja tasu suurusele vastuväited, leides, et märgitud ajakulu ja ka taotletav tasumäär on põhjendamatult suured. Kostja arvates on põhjendatud hageja esindaja ajakulu õigusabitoimingutele 2 tunni ulatuses ja õiglane tasumäär 100 eurot ühe tunni eest. Arvestades asjaolusid nõustub kohus kostjaga selles, et hageja lepingulise esindaja märgitud ajakulu 10,3 tunni ulatuses on osaliselt põhjendamata. Arvestades nõude olemust ja asja menetluse käiku peab kohus vajalikuks ja põhjendatuks hageja esindaja ajakulu 5,3 tunni ulatuses õigusabitoimingutele, sh hagiavalduse koostamisele ja ettevalmistavatele toimingutele, kostja vastustega tutvumisele ja neile vastuväidete koostamisele ning kohtus esindamisele. Kohus nõustub kostja vastuväidetega osas, et nõue on koostatud ja esitatud esmakordselt mitte lepingulise esindaja vahendusel, s.t. enne õigusabiteenuse osutamise algust. Ka on tegemist nõudega, mida on hageja lepingulise esindaja poolt vormistatud juba korduvalt, mistõttu ei saa selles olla uudsust ega keerukust. Seetõttu peab kohus põhjendatud ajakuluks asjaga tutvumiseks ja hagiavalduse koostamiseks 1,1 tundi taotletud 2,1 tunni asemel. Kohus leiab, et hüvitamisele ei kuulu hageja lepingulise esindaja ajakulu kohtuistungile sõitmise eest 4 tunni ulatuses. Riigikohus on 03.06. 2013. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-6313 antud suunistes asunud seisukohale, et eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu (advokaaditasu advokatuuriseaduse § 60 tähenduses). Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu, milleks on nt bussipileti või autokütuse maksumus. Kolleegium on leidnud aga, et TsMS §-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 ei võimalda mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. Kohus nõustub ka kostja vastuväidetega, et hageja lepingulise esindaja tasumäär taotletavas ulatuses ei ole põhjendatud. Hageja esindaja taotletav tasumäär ületab Riigikohtu senises praktikas keskmiselt mõistlikuks peetud lepingulise esindaja tasumäära, mis on 120 eurot ühe töötunni eest ilma käibemaksuta (02.10.2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Antud juhul aga ei ole tegemist eriliselt keeruka nõudega, mis eeldaks mahukat tõendite kogumist ja/või õiguslikku analüüsi, mis põhjendaks keskmisest suuremat õigusteenuse tasumäära. Kohus hindab, et arvestades nõude keerukusastet, samuti arvesse võttes ka nõude suurust, saab lugeda vajalikuks ja põhjendatuks hageja lepingulise esindaja tasu kohtupraktikas keskmiselt mõistlikuks peetud määrast veidi väiksemas ulatuses, s.o 100 eurot ühe töötunni eest ilma käibemaksuta. Kohus luges eespool põhjendatuks hageja lepingulise esindaja ajakulu kokku 5,3 töötunni ulatuses. Seega kujuneb hageja lepingulise esindaja tasu suuruseks määras 100 eurot ühe töötunni eest 530 eurot (5,3 tundi x 100 eurot). Kuna hageja on käibemaksukohuslane, siis vastavalt TsMS § 174 lg-le 10 ei kuulu hüvitamisele esindaja tasu maksmisele kuuluv käibemaksu osa.

9 (10)

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.