Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Vastavalt registriandmete väljatrükile olid eri aegadel OÜ Abalakah osanikud JO, Baltic EA OÜ ja Haktoline Konsult OÜ ning juhatuse liikmeteks olid JO ja HT. Vastavalt Baltic EA OÜ registriandmete väljatrükile, Haktoline Konsult OÜ registriandmete väljatrükile ja OÜ Saktolin registriandmete väljatrükile ei olnud kostja eelnimetatud äriühingutega seotud isikuks. Eeltoodud andmed näitavad, et AM tegutses käenduslepingu sõlmimisel tarbijana, ehk et tegemist on tarbijakäenduslepinguga. Kui tinglikult möönda, et hageja viivisearvestus on õige, oleks viivisesummaks, mida kostjatelt nõuda saab, seaduse alusel arvutatuna 47 922,60 eurot (seisuga 14.05.2015). Seega viivisenõue seda ületavas osas ei ole põhjendatud. Laenulepingu üldtingimuste p 10.5 sätestatud viivisemäär 0,5% tähtaegselt tasumata summalt päevas on tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõttes. Laenu saaja OÜ Abalakah oli lepingus võrreldes laenuandjast suurpangaga nõrgemaks lepingupooleks. 17.09.2009 hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingu p 3.2. sätestab, et laenutähtpäevaks on 15.04.2010, p-s 3.3. sätestati, et laenutähtpäeval tagastab põhivõlgnik kogu laenutähtpäevaks tagastamata laenu. VÕS § 145 lg 4 laieneb ka laenu tagastamise tähtpäevale, s.t juhul, kui pärast käenduslepingu sõlmimist pikendatakse laenu tagastamise tähtpäeva, ei ole nimetatud tähtpäev siduv aegumise vastuväite esitamise mõttes. AM-ga sõlmitud käenduslepingu lisakokkulepetest nähtub, et kostja on teadlik põhivõlgnikuga sõlmitud lisakokkulepetest, kuid lepingutest ei nähtu kostja nõustumus nende muudatustega. Kostja on seotud laenu, mille tagastamise tähtaeg oli 15.04.2010, käendamisega. Kostja leidis, et hagi aegumisaja alguseks on 15.04.2010. Hageja nõue aegus 16.04.2013 ning hagi on esitatud hiljem. Laenulepingu p-st 5 nähtub, et laenu tagatiseks on Kurni Põllu kinnistule asukohaga Põldeotsa küla, Audru vald, Pärnumaa seatav hüpoteek 5 100 000 krooni ehk 325 949,41 eurot. Kinnistu müüdi kohtutäituri poolt ning enampakkumisakti alusel laekus kinnistu müügist 64 700 eurot. Eeltoodud ca 5-kordne hinnavahe tekitab kahtluse, et kinnistu müüdi alla turuhinna, mis on käsitletav tagatise vähenemisena ja vastavas ulatuses väheneks käendaja vastutus. Kostja JO leidis, et laenulepingu p-st 6.1 tulenevalt hindas tagatisvara väärtust hageja või hageja poolt aktsepteeritud hindaja. Seejuures laenulepingu p-s 6.2 leppisid pooled kokku, et kohustuse (s.t kõigi pandiga tagatud kohustuste) suhe tagatise väärtusesse ei tohtinud suureneda võrreldes laenulepingu sõlmimise hetke seisuga, v.a juhul, kui suurenemise tulemusena kohustuste suhe tagatise väärtusesse ei ületa 70%. Arvestades eeltoodut tekkis kostjal arusaamine, et laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine peab igal ajahetkel olema täies ulatuses tagatud eelkõige tagatisvaraga. JO leidis, et lisaks hageja suhtes laenuanalüüsi koostamise kohustusele oli hageja kohustatud hindama ka kostja kui laenulepingu käendaja krediidivõimelisust. Juhul, kui hageja nõutavas korras laenuanalüüsi ei koostanud, tekib kostjal õigus nõuda hagejalt usalduskahju hüvitamist ning tasaarvestuse korras selles ulatuses täitmisest keelduda. Laenulepingu täitmise tagamiseks sõlmis hageja mõlema kostjaga samal kuupäeval sama vastutuse piirmääraga käenduslepingud, kuid VÕS §-st 150 tulenevalt saavad käendajad hageja ees vastutada solidaarselt ja kokkulepitud piirmäära, s.o 128 000 euro, ulatuses. Seega on hageja nõue igal juhul alusetu vähemalt 128 000 euro ulatuses. Hageja esitatud laenuanalüüsis on märgitud, et Kurni Põllu kinnistu väärtus on kinnisvarabüroo hinnangul 10-15 krooni/m2. Kinnistu suurus oli 29 ha, seega oli kinnistu turuväärtus 2 900 000

krooni (185 343 eurot) - 4 350 000 krooni (278 015 eurot). 11.04.2007 seisuga (Visorek OÜ-le laenu andmise ajal) seati Kurni Põllu kinnistule hageja nõude tagamiseks hüpoteek, laenu andmise ajal oli kinnistu turuväärtuseks 16 miljonit krooni. Seega oli kinnistu turuväärtus 2 aastaga langenud ca 4 korda. Laenuanalüüsist tuleneb, et Visorek Transport OÜ-le väljastatakse investeerimislaen 227 566 eurot olemasolevate laenulepingute refinantseerimiseks, laenu tagatiseks on JO ja AM käendused. Investeerimislaenu väljastamise eeltingimuseks oli seega kostjate käenduste andmine. Hageja ei informeerinud kostjaid asjaolust, et laenu tagatiseks oleva kinnistu turuväärtus on 2 aastaga vähenenud 4 korda ega sellest, et laenukahju vältimiseks oleks vajalik kinnistu koheselt müüa. Juhul, kui kostjad oleks teadnud, et kinnistu turuväärtus on kahe aastaga 4 korda vähenenud ja selle väärtus on ligikaudselt võrdne väljastatava investeerimislaenu suurusega (3,55 miljonit krooni), ei oleks kostja uut käendust andnud (ka varasemale laenulepingule oli kostjate poolt antud käendused samas summas). Varasemad laenulepingud olid lõppenud, neid refinantseeriti tagasiulatuvalt ning seega oleks Kurni Põllu kinnistu pidanud minema müüki, müügist saadud rahadega oleks võlgnevuse saanud katta. Sellise tegutsemise korral oleks pank eeldatavalt vältinud täies ulatuses laenukahju tekkimist. Hagejal kui Eesti pangandusturul olulist turuosa omaval krediidiasutusel oli teada, et sellel hetkel oli majandus surutises ja võis prognoosida, et kinnisvara hinnad langevad jätkuvalt, seega võis hageja eeldada, et tagatiseks oleva kinnistu väärtus väheneb olulisel määral alla laenusumma. Seega sõlmis hageja 17.09.2009 teadvalt laenulepingu olukorras, kus laenulepingu tagatiseks oleva 5 100 000 krooni suuruse hüpoteegiga koormatud kinnistu tegelik väärtus oli märkimisväärselt väiksem kui kinnistut koormav hüpoteegi summa. Eeltoodule vaatamata ning nii põhivõlgnikku kui kostjaid eksitavalt viis hageja vaidlusalusesse laenulepingusse sisse punkti 6. Hageja, teades, et tagatisvara väärtus ei pruugi katta sõlmitavast laenulepingust tulenevaid kohustusi, viis kostjad eksitusse, luues laenulepingu p 6 sõnastusega kostjatele arusaama laenulepingust tulenevate nõuete tagatuses tagatisvara arvel. 17.09.2009 laenulepingu sõlmimisel ei teavitanud hageja kostjaid asjaolust, et käenduslepingute sõlmimine on vajalik põhjusel, et tagatisvara ei ole piisav laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks. Kostja sai pigem aru, et käenduslepingu sõlmimine on nn hageja majandustegevuses tavaline praktika, s.t üldjuhul nõuti kõigi äriühingute laenulepingute juurde olenemata muude tagatiste olemasolust juhatuse liikme/tegevjuhi käendust. Olukorras, kus hageja oleks teavitanud põhivõlgnikku ja kostjaid tagatisvara väärtuse olulisest vähenemisest ning teinud ettepaneku kinnistu realiseerimiseks, oleks olnud võimalik kohustus pea täies ulatuses täita. Seejuures oli 29.07.2009 raportist nähtuvalt hagejale eelduslikult teada asjaolu, et vaatamata laenulepingu pikendamisele puuduvad põhivõlgnikul uuel laenutähtpäeval vahendid laenu tagastamiseks. Seega, suurendas hageja teavitamiskohustuse mittetäitmisega sisuliselt põhivõlgniku kohustusi, põhjustas pank olukorra, kus aja möödudes tagatisvara väärtus vähenes sedavõrd, et see kattis vaid neljandiku laenulepingust tulenevatest kohustustest. Teavitamiskohustuse rikkumisel tekkis kostjale kahju 128 000 eurot. Juhul, kui hageja oleks kostjat teavitanud tagatisvara väärtuse hagejale teadaolevast olulisest vähenemist, ei oleks kostja 17.09.2009 käenduslepingut sõlminud ning seega ei oleks kostjale kaasnenud negatiivset tagajärge – 17.09.2009 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise nõuet. Arvestades eeltoodut teostasid kostjad hageja nõude osas tasaarvestuse oma kahjunõudega hageja vastu 128 000 eurot. Maakohtu põhjendused

Pärnu Maakohus rahuldas 10.06.2015 otsusega hagi osaliselt ja mõistis AM-lt 28 860,17 eurot ja JO-lt 28 860,17 eurot AS-i SEB Pank kasuks välja. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Vaidlus puudus selles, et 17.09.2009 sõlmiti hageja ja Visorek Transport OÜ (hilisem ärinimi Abalakah OÜ) vahel laenuleping nr 2009018002, millega refinantseeriti Visorek OÜ varasemad laenud hagejalt – investeerimislaen nr 2006030616 - 173 880 eurot ja käibekapitali laen nr 2007039647 - 53 686 eurot. Sisuliselt uut raha/laenu ei antud, mõlema nimetatud lepingu alusel oli Visorek OÜ võlgu 2 885 531 + 919 596 = 3 8105 127 krooni. Visorek OÜ jagunes eraldumise teel, kusjuures Visorek Transport OÜ võttis Visorek OÜ-lt üle metsatranspordi osa. Vaidlust ei olnud, et uue laenulepingu sõlmimise ajaks olid eelnimetatud laenulepingud juba lõppenud ning neid tuli sisuliselt kuni uue lepingu sõlmimiseni tagasiulatuvalt pikendada. Vastavalt analüütiku raporti lk 2 tagatiste osale ja laenulepingu enda p-le 5 jäid sisuliselt 17.09.2009 laenulepingu sõlmimisel kehtima kõik varasemate laenude tagatised – hüpoteek Kurni Põllu kinnistule 5,1 miljonit krooni ning kummagi kostja käendused (vormistati uued käenduslepingud) 2 miljonit krooni. Täpse arvutuse kohaselt suurenes mõnevõrra käendajate vastutus, sest 2 000 000 krooni on 127 823,3 eurot, samuti muutusid AM varasemad kaks 1 000 000 krooni suurust käendust üheks käenduseks 128 000 eurot. Kui sama kohustust käendab mitu isikut, vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt, s.t sõlmiti eraldi lepingud, nagu ka praegu. Riigikohus märkis tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, et VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Kuna praegusel juhul sõlmiti nii varasemate kui kõnealuse laenulepingu tagamiseks eraldi käenduslepingud, milles märgitud piirsumma ei taga eraldivõetuna ei varasemaid ega uue laenulepingu järgseid kohustusi täies mahus, jäädes pigem just poole laenusumma lähedastesse piiridesse, asus kohus seisukohale, et tegemist on osavastutusel põhinevate käendustega – s.t kumbki kostja vastutab solidaarselt põhivõlgnikuga eraldi piirmääras kuni 128 000 eurot. Ka kummagi kostjaga sõlmitud käenduslepingutes ei ole viidet teisele käendusele või solidaarvastutusele teise käendajaga, laenulepingu p-des 5.1.2. ja 5.1.3. on käendajad ja nende vastutuse ulatus nimetatud eraldi. Kohus leidis, et kostjate väited käendajate krediidivõimekuse kontrollimise vajaduse kohta ei ole põhjendatud. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, et kuigi krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist, on krediidiasutusel selline kohustus siiski laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul. Lahendis nr 3-2-1-136-12 leidis Riigikohus, et iseenesest võib professionaalsel krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

Hinnates nii Visorek Transport OÜ finantsanalüüsi, tegevuskava kui analüütiku 29.07.2009 raportit (ka krediidikomitee protokollid 29.06. ja 22.07.2009) nende kogumis võrrelduna hageja sise-eeskirjadega krediidianalüüsi ja analüütiku raporti koostamiseks, siis ei saa kohtu arvates hagejale krediiditaotleja krediidivõimekuse analüüsi tegematajätmist ette heita. Pank on hagejana kaalunud Visorek Transport OÜ majandustegevuse perspektiive nii positiivsetest (pikaajalised transpordilepingud, detailplaneeringu kehtestamise järgselt potentsiaalne väärtuslik Kurni Põllu kinnistu kinnisvaraarenduseks) kui negatiivsetest (Visorek OÜ oli uurimise all maksupettuse küsimuses, metsa ülestöötamisel on olnud rasked looduslikud tingimused) aspektidest. Mõistetav on ka põhivõlgniku huvi tagatiste, s.t nii kinnistule seatud hüpoteegi kui võimalike isiklike käenduste, sissenõudmise vältimiseks, sest vastasel korral ei olnuks Visorek OÜ jagunemisel ja kogu laenukoormuse võtmisel Visorek Transport OÜ kanda üldse mõtet. Kuigi käendaja saab põhimõtteliselt VÕS § 149 lg 1 ja 3 järgi esitada vastuväiteid põhivõlgniku asemel ja tasaarvestuse korral sellise nõude täitmisest sootuks keelduda, ei ole krediidivõimekuse kontrollimata jätmise seisukohast see käesoleval juhul põhjendatud. VÕS § 149 lg 3 ei kuulu kohaldamisele, kuivõrd põhivõlgnikku kui juriidilist isikut ei eksisteeri (äriregistrist kustutatud). Samas leidis kinnitust, et pank ei ole põhivõlgnikku ega käendajaid teavitanud nii varasemate kui 17.09.2009 sõlmitud laenulepingu peamiseks tagatiseks oleva Kurni Põllu kinnistu väärtuse olulisest vähenemisest. Seda asjaolu on kostjad kinnitanud vande all kohtuistungil ja sisuliselt ei ole hageja sellele selgeid vastuväiteid ka esitanud. Vaidlus puudus selles, et 2007.a hinnati nimetatud kinnistu väärtuseks 16 miljonit krooni, esitatud on ka vastav hindamisakt. Hagejale oli analüütiku raportist teada, et kinnistu väärtus on kinnisvarabüroo suulisel hinnangul 10-15 krooni ruutmeetri kohta ning hageja on ise oma raportis pidanud õigemaks just seda madalamat hinnapiiri ehk kinnistu väärtust 2 902 000 krooni. See on ka mõistlik, arvestades sel ajal olnud majanduskriisi, millega kaasnes kinnisvarahindade järsk langemine. Lisaks on oluline nimetatud raporti lk 3 alumisest ja alt kolmandast lõigust esile tuua, et kõnealune hüpoteek tagas kostja I enda laenu, mille suurus oli 1 845 099 krooni ja et analüütik on üheselt märkinud, et kohesel tagatise sundrealiseerimisel panga kahjum ca 2,76 miljonit krooni. Vaatamata sellisele infole on 17.09.2009 laenulepingus p 6 „Kohustuste suhe tagatise väärtusesse“ koos alapunktidega 6.1. ja 6.2., mille tõlgendamisel nõustus kohus täielikult JO väidetega – kui tagatisvara väärtust hindab hageja või hageja poolt aktsepteeritud hindaja ja kohustuse suhe tagatise väärtusesse ei tohtinud suureneda võrreldes laenulepingu sõlmimise hetke seisuga 70%, siis pidi mõistlikul isikul tekkima arusaamine, et laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine peab igal ajahetkel olema täies ulatuses tegelikkuses tagatud eelkõige tagatisvaraga. Nimetatud seisukohta kinnitab ka panga enda üldtingimuste (mis on lepingu osaks) p 12.2.1.1., mis eeldab põhivõlgniku poolt panga nõudel täiendava tagatise andmist puhuks, kui kohustuse suhe tagatise väärtusesse kokkulepitud määra 70% ületab. JO on laenulepingu allkirjastajana Visorek Transport OÜ nimel selgitanud, et ühtegi laenulepingu punkti eraldi allkirjastamisel läbi ei räägitud ja tegemist oli hageja poolt ettevalmistatud tekstiga. Kohus leidis, et hageja on 17.09.2009 käenduslepingute sõlmimisel käitunud hea usu põhimõtte vastaselt, jättes käendajaid informeerimata asjaolust, et sisuliselt ei ole laenulepingu tagatiseks oleva hüpoteegiga koormatud kinnistu enam sellise väärtusega, mis võimaldaks tasuda kogu olemasoleva põhivõlgniku võlgnevuse ja käendajate vastutuse rakendamine on täiesti reaalne. Arvestades laenulepingu p 6.1. sisu (tagatisvara väärtust hindab hageja või keegi tema poolt aktsepteeritud isik), ei saa käendajaile või põhivõlgnikule ette heita, et tema pidanuks ise kinnistu väärtuse kohta teavet hankima. Sisuliselt lükkas hageja laenulepingu/käenduslepingute sõlmimisega ise oma kahju võimaliku tekkimise edasi (tehes seda hiljem veel neljal korral laenu- ja käenduslepingute tähtaegu pikendades), valmistades ise ette ka vastavad lepingud. Kohus mõistab hageja käitumist majanduslikus mõttes, kuivõrd hageja ilmselt lootis OÜ

Visorek transport majandustegevuse elavnemisele ja laenumaksete korrektsele laekumisele, kuid see ei väära kohtu eelnevat järeldust teavitamiskohustuse rikkumise kohta. Tagatiseks oleva kinnistu väärtuse kohta olemasoleva info avaldamisel käendajaile ei oleks mõistlik isik enam uusi käenduslepinguid sõlminud. Seega ei oleks panga enda reegleid (laenulepingu p 5.1. ja p 6.2.) arvestades sõlmitud ka uut laenulepingut ning tagatiseks olnud kinnistul lasuv hüpoteek tulnuks realiseerida ning arvestades sel ajal panga poolt analüüsis märgitud kinnistu väärtust, saanuks laenuvõlast kaetud oluliselt suurem summa kui hilisema täitemenetluse raames saadud 64 700 eurot. Panga poolt teavitamiskohustuse rikkumise tõttu on seega tekkinud käendajail kahju. Riigikohus märkis lahendis nr 3-2-1-136-12, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Nimetatu kohaldub praegusel juhul ka käendajaile tekkinud kahju kohta, mistõttu tuleb järgnevalt vaadata tekkinud kahju suurust, s.t olukorda, kui 17.09.2009 lepinguid sõlmitud ei oleks. Vastava menetlusliku tasaarvestusavalduse on kostjad esitanud, see on kohtupraktika kohaselt lubatav vastuhagi esitamiseta. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada (VÕS § 197 lg 2). Kuivõrd hageja on ise hinnanud majanduskriisi kontekstis kinnistu väärtust kinnisvarabüroost saadud hinnangu alusel 2 902 000 kroonile ehk 185 471,60 eurole ning muid tõendeid esitatud ei ole, lähtus kohus eeldusest, et nimetatud summa osas saanuks Visorek OÜ võlgu vähendada. Koguvõlg oli 2009.a suvel kahe varasema laenulepingu järgi 3 805 127 krooni ning seega jäänuks tagatise realiseerimisel katmata 903 127 krooni ehk 57 720,34 eurot. Nimetatud summa osas vastutanuks käendajad ka 2009.a varasemate käenduslepingute alusel ning selle summani tuleb hageja nõuet tasaarvestuse korras vähendada. Kuna hageja soovib mõlemalt käendajalt võrdset vastutust, tuleb nimetatud võlg jagada kahega ning rahuldada hagi osaliselt – s.t mõlema kostja vastu 28 860,17 eurot. Kuivõrd valdavas osas (üle 90%) koosnes hageja nõue varasemate laenulepingute alusel juba 2009.aastal põhivõlast, on tegemist just selle nõudega ja viivise määra või suuruse kohta (ka põhivõla tegeliku suuruse kohta lähtuvalt laenumaksete aruandest, ka tarbijakäenduse kohta) tõstatatud küsimuste analüüs ei ole käesolevas otsuses vajalik. Mis puutub kostjate vastuväitesse nõude aegumise osas, siis nõustus kohus hagejaga, et vaadates 12.01.2011 käenduslepingutele sõlmitud lisade 4 punkti 1 sisu, on ilmselge, et siin on mõeldud 15.06.2011 ja kui laenutähtpäeva pikendatakse, siis räägitakse tulevikust, mitte minevikust. Tegemist on trükiveaga, mida kostjad ei saanud selliselt mõista. Seetõttu ei ole hageja nõuded 2013.aastal esitatuna aegunud. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Käesolevas asjas on pooled oma menetluskulude nimekirjad esitanud hageja menetluskuluks on riigilõiv 2500 eurot, kostja I menetluskuludeks on õigusabikulud 600 eurot, kostja II menetluskuludeks on õigusabikulud 546 eurot, vastaspoole menetluskuludele

vastuväiteid esitatud ei ole. Kohus on seisukohal, et menetluskulud on vajaliku ja põhjendatud, jäädes mõistlike summade piiresse. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (ca 22,5%) ja menetluskulude suurust, leidis kohus, et õige on nende jätmine poolte endi kanda, sest nende proportsionaalne väljamõistmine ja vastav tasaarvestamine annaks sarnase tulemuse. Apellatsioonkaebus AS SEB Pank palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja uue otsusega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud jätta vastustajate kanda. Tsiviilasjas ei ole tõendamist leidnud asjaolu, justkui ei oleks pank nii põhivõlgnikku kui ka käendajaid tagatise väärtuse vähenemisest teavitanud. Eeltoodu on vastustajate paljasõnaline väide. Apellandil ei ole võimalik sellist pahatahtlikku väidet ümber lükata, kuna ei ole eluliselt usutav, et pangas töötanud lepinguhaldur, kes tegeles sadade lepingutega, võiks mäletada üksikasjalikult ühe lepingu sõlmimise detaile peaaegu 6 aastat hiljem. Samuti ei ole ka eluliselt usutav, et vastustajad võiksid lepingute sõlmimisega seotud detaile sedavõrd pika ajavahemiku järel üksikasjalikult mäletada. Seda tõendab ka 14.05.2015 toimunud kohtuistungi protokoll. Näiteks on AM enda vande all ülekuulamisel mäletanud olulisi asjaolusid väga kaootiliselt, JO on enda vande all ülekuulamisel antud ütlustega ise tunnistanud, et ei suuda olulisi asjaolusid mäletada. Vastustajad mäletavad enda sõnul aga väga täpselt, et tagatiseks olnud kinnistu väärtuse vähenemisest apellant neid kindlasti ei teavitanud. Vastustajate vande all antud ütlused selle kohta, et neil ei olnud vähimatki aimu tagatise väärtuse vähenemisest tõendab veelkord nende ütluste mittekõlbulikkust usaldusväärse tõendina käesolevas tsiviilasjas. Vastustajad allkirjastasid käenduslepingud 17.09.2009, s.t kõige sügavama ülemaailmse majanduskriisi ajal, kus kinnisvarasektoris valitses kõige tõsisem langus. See on kahtlemata üldteada asjaolu. Seega ei ole usutav vastustajate väide, et 2009.a septembrikuus ei olnud nad teadlikud tagatiseks olnud kinnistu väärtuse olulisest vähenemisest. Apellant täitis laenuanalüüsi läbi viies oma seadusest tulenevat kohustust. Üheks analüüsi osaks oli anda tagatiseks oleva kinnistu turuväärtusele mingi hinnang. Laenuraportist nähtuvalt tugines apellant menetluses tuvastamata kinnisvarabüroo suulisele hinnangule. Kinnitust pole leidnud ka fakt, kas tegemist oli üldse kinnisvarabüroo hinnanguga. Ühel või teisel ei juhul ei saa aga asuda seisukohale, et laenuraportis sisalduv hinnanguline number võiks kajastada tõsikindlalt tagatiseks olnud kinnistu tegelikku turuhinda. Samuti ei toonud laenuanalüüsi läbiviimine kaasa apellandile kohustust teavitada vastustajaid tagatiseks olnud kinnistu oletavast ja küsitavast turuväärtusest. Vastustajad olid laenusaajaks olnud äriühingu tegevuses aktiivselt osalevad isikud. On ilmselge, et vastustajad olid kursis (mures) nende poolt antud käenduskohustuste võimalikust sissenõudmisest ning olid seetõttu ka teadlikud tagatiseks olnud kinnistu orienteeruvast turuväärtusest. Seda tõendab ka asjaolu, et vastustajad soovisid OÜ laenukohustuse igal juhul refinantseerida ning olid valmis uued käenduslepingud sõlmima, et iga hinna eest vältida osaühingu laenu tagatiseks olnud kinnistu sundrealiseerimist kui ka käenduskohustuste sissenõudmismenetlust. Ka seadusest tulenevalt ei olnud apellandil kohustust vastustajaid laenu tagatiseks olnud kinnistu väärtuse langemisest teavitada. VÕS § 14 lg 2 järgi neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Apellant ei nõustu kohtu käsitlusega, et kuivõrd seatud hüpoteegiga võis olla tagatud kogu laenukohustus, võisid vastustajad eeldada, et põhivõlgniku tagasimaksed on täies ulatuses tagatud hüpoteegiga. Ainuüksi käenduslepingute sõlmimisega pidid vastustajad aru saama, et ainult hüpoteek tagatisena ei pruugi olla piisav. Vaatamata üldisele teatamiskohustuse tunnustamisele on lepingupoolel endal samuti kohustus teavet hankida, et oma huve kaitsta. Puudub üldine kohustus teavitada

kõigest, mida teine pool otsuse tegemiseks ja asjaoludest või lepingutingimustest arusaamiseks võiks vajada. Näiteks ei peeta alati vajalikuks, et lepingupool annaks teavet oma huvide kohta, mis ei lange kokku teise poole huvidega. Apellant rõhutab, et osaühingu laenukohustuse refinantseerimisel apellant täiendavat laenu ei väljastanud ega suurendanud ka vastustajate käenduse piirvastutust. Mis puudutab maakohtu järeldusi laenulepingu punkti 6 osas, siis tegemist on laenulepingu tüüptingimustega. Antud kontekstis ei andnud nimetatud laenulepingu punktid vastustajatele võimalust järeldada, et kogu laenukohustus on tagatiseks olnud kinnistuga tagatud. Nimetatud punkt 6 sisaldus laenulepingus, mitte käenduslepingutes ning vastustajad ei saa sellele tugineda. Apellant sõlmis vastustajatega käenduslepingud ning sellest said vastustajad järeldada ainult seda, et laenuleping ei ole kinnistagatisega piisavalt tagatud. Vastustajad ei olnud käenduslepingute sõlmimisel laenulepingu punktist 6 teadlikudki. Seda kinnitavad ka vastustajate vande all ütlused. Kuigi JO allkirjastas osaühingu esindajana ka laenulepingu, on ta ise kinnitanud, et laenulepinguga ta ei tutvunud. Otsuse lk 9 teine lõige sisaldab m.h järgmist: ”Kostja II on laenulepingu allkirjastanuna (Visorek Transport OÜ nimel) selgitanud, et ühtegi laenulepingu punkti eraldi allkirjastamisel läbi ei räägitud ja tegemist oli hageja poolt ettevalmistatud tekstiga”. Lisaks ei ole maakohus otsust tehes arvestanud kahju ettenähtavuse põhimõttega. Kahju ettenähtavuse puhul on VÕS § 127 lg 3 järgi oluline selgitada, kas lepingut rikkunud pool pidi arvestama lepingu sõlmimise ajal lepingurikkumise korral selliste tagajärgedega, s.o. sellist liiki ja sellise ulatusega kahju tekkimisega. Tsiviilasja asjaolud viitavad sellele, et vastustajad on kunstlikult konstrueerinud kahju hüvitamise nõude, millega on suudetud maakohus eksitusse viia. Vastustajate seisukoht Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus mõistis kummaltki kostjalt hageja kasuks osavastutuse põhimõttel välja 28 860,17 eurot. Seega on otsus selles osas jõustunud. Ringkonnakohus leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on otsust põhjendades järginud TsMS § 654 lg. 6 nõudeid ja seadust õigesti kohaldanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Maakohtu lahend vastab Riigikohtu kohtupraktika seisukohtadele, millised on kokkuvõtlikult esitatud Riigikohtu lahendis nr. 3-2-1-30-16, millises on Riikohus tuginenud oma varasematele kohtulahenditele, seejuures nendele, millistele tugines ka maakohus. Nimetatud otsuses on Riigikohus selgitanud, et laenuandja suhtes käendajaga vastutustundliku laenamise põhimõte käenduslepingule ei kohaldu. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes VÕS §-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud käendajale käenduslepingu sõlmimisel olulist informatsiooni võlgniku majandusliku

seisundi kohta. Hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest. Kuid käendajal võib olla VÕS §-dest 14 lg. 2 ja 115 lg. 1 tulenev kahju hüvitamise nõue. Kui laenuandja ei teavitanud käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekkis teatamisekohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS 197 järgi; nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ja tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal. Seega ei ole käendaja VÕS § VÕS § 14 lg. 2 rikkumisest tuleneva laenuandja vastu suunatud iseseisva kahju hüvitamise nõude (VÕS 115 lg. 1) puhul küsimus mitte selles, kas laenuandja on laenusaaja suhtes täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevat kohustust kontrollida laenusaaja krediidivõimet, vaid kas laenuandja on nõuetekohaselt täitnud teavitamisekohustuse. Tuleb hinnata, kas laenuandja on käendajat olulistest asjaoludest, s.h. laenusaaja majanduslikust olukorrast teavitanud. VÕS § 14 lg. 2 ja 115 lg. 1 alusel esitatava nõude puhul on käendaja tõendada, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast koheselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud, ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. Laenusaajal on käenduslepingu sõlmisel üldine VÕS §-st 14 lg. 2 tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, s.h. võlgniku majanduslikust seisundist. Erinevalt VÕS §-st 146 lg.3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. Nagu maakohus kostjate vande all antud seletustega tuvastas, et teavitanud hageja käenduslepingute sõlmimisel kostjaid laenukomitee kinnisvarabüroo andmetel põhinevast hinnangust seniste laenude tagatiseks olnud Kurni Põllu kinnistu turuväärtuse kohta ja selle olulisest langusest, võrreldes nimetatud tagatise seadmise ajaga (hinnangu kohaselt oli kinnistu turuväärtus 16 000 000 kr. pealt langenud 2 902 000 kroonini. Seega ei selgitanud hageja kostjatele käendusega seotud riskidest ehk seda, et käendajate vastutus võib olla reaalne, kuivõrd kinnistu väärtus ei taga enam refinantseeritavat laenu. Hageja omalt poolt tõendid selle kohta, et ta oleks kostjaid kinnistu väärtuse olulisest langusest teavitanud ja sellega seotud riske selgitanud, esitanud ei ole. Apellatsiioonkaebuses toodud väide, mille kohaselt kostjate väide on paljasõnaline, ei ole õige; muuseas märgib apellant, et temal vastupidiseid tõendid esitada pole võimalik. Nimetatud teave oli käendajate jaoks oluline, et adekvaatselt hinnata käendusega seotud riske ja otsustada uue käenduse andmise, olgugi et see puudutas esemelise tagatise väärtust ega olnud otseselt seotud informatsiooniga laenusaaja majandusliku olukorra kohta. Nagu Riigikohtu märgitud lahendis on selgitanud, peab laenuandja selgitama käendusega seotud riske ja sellega seotud oluliste asjaolud peab laenuandja käendajaile teatavaks tegema ise, s.o. sõltumata käendajate vastavast taotlusest. Seetõttu ei ole arvestatav apellandi väide, mille kohaselt pidid kostja ise teadma kinnistu väärtuse olulisest vähenemisest ja/või hageja ei olnudki seetõttu kohustust antud hinnangust tagatise väärtuse kohta käendajaid teavitama. Maakohus on õigesti märkinud, et kuna laenulepingu kohaselt pidi tagatise väärtuse hindama laenuandja või tema

poolt aktsepteeritud isik, siis ei saa käendajatele või laenusaajale ett heita, et nemad pidanuks ise kinnistu väärtuse kohta teavet hankima. Apellandi väited, mille kohaselt laenuanalüüsi käigus antud hinnang kinnistu turuväärtusele on oletatav ja küsitav ega kajasta kinnistu tegeliku turuväärtust, ning et sellest ei pidanud käendajais enne lepingu sõlmimist teavitama, on paljasõnalised, kui apellant peab silmas maakaohtu hinnangut kostjate tasaarvestava nõude suurust, ja eeltoodud põhjendustel asjakohatud, kui apellant peab silmas teavitamisekohustuse rikkumise ebaolulisust. Esitatud laenuanalüüsist nähtub selgelt, et lähtutud on konkreetse kinnisvarabüroo (KVE) antud hinnangust. Tegemist on tõendiga ja maakohus kahju suuruse hindamisel lähtus sellest põhjendatult, kuivõrd teisi tõendid pooled (seejuures hageja) ei esitanud. Maakohtu eelistungi protokollist nähtuvalt vaidles hageja esindaja vastu kostja I esindaja ettepanekule ekspertiisi määramiseks kinnistu turuväärtuse hindamiseks refinantseerimislepingu sõlmimise aja seisuga (toimiku II kd., lk. 151) ja kordas oma vastuseisu sellekohasele ekspertiisile 03.02.2015 menetlusdokumendis, leides, et tagatiseks olnud kinnistu väärtuse tuvastamine ei oma käesoleva vaidluse kontekstis tähtsust. Ka apellatsioonkaebuses ei ole hageja esitanud taotlust kinnistu turuväärtuse hindamiseks lepingute sõlmimise aja seisuga sellekohase ekspertiisi määramisega või asjatundja arvamusega. Puuduvad tõendid, et kostja I oleks olnud laenusaaja tegevuses „aktiivselt osalev isik“ ja paljasõnalised on apellandi väited, mille kohaselt vastustajad soovisid laenukohustust iga hinna eest refinantseerida ning soovisid käendust anda vaid seetõttu, et vältida laenu tagatiseks olnud kinnistu sundrealiseerimist ja käenduskohustuse sissenõudmist. Nagu nähtub kostjate vande alla antus seletustest, soovis pank seoses senise võlgniku laenuandja jagunemisega laenukohustus üle kanda eralduvale äriühingule kui käibelt suuremale, kusjuures panga tingimuste kohaselt pidid laenu tagatised jääma samaks. VÕS § 14 lg. 2 tuleneva kohustuse rikkumise kontekstis on asjakohatu apellandi väide, mille kohaselt käenduslepingute sõlmimisest pidid käendaja järeldama, et laen ei ole kinnistagatisega piisavalt tagatud, samuti see, et kostja ei saanudki olla teadlikud laenulepingu tüüptingimuse punktist 6, mille kohaselt kohustuste suhe tagatise väärtusesse ei tohi suureneda, võrreldes lepingu sõlmimise aja seisuga, välja arvatud juhul, kui suurenemise tulemusena kohustuste suhe tagatise väärtusesse ei ületa 70%. VÕS § 14 lg. 2 sätestatud kohustuste eesmärgiks on kaitsta lepingupoolt kohustuse rikkumisega tekitatud kahju eest (VÕS § 127 lg. 2) nende kohustuste oluline rikkumine kujutab endast vähemalt rasket hooletus (VÕS § 127 lg. 3). Seega jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetlusosaliste apellatsiooniastmega seotud menetluskulud apellandi kanda. Tulenevalt TsMS §-st 174 lg. 4 määrab need kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 22.02.2017 otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.