Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tsiviilasi nr 2-13-45573

Kostja I A. M. leiab oma kirjalikus vastuses (I kd tl 73-76), teistes menetlusdokumentides (I kd tl 125, II kd tl 20, 143-145, 174-175) ja kohtuistungeil, et hageja ei ole tõendanud laenumakseid ja laenu tagastamist, ehk põhivõlgniku põhivõla suurust. Esitatud laenumaksete aruanne on käsitletav hageja seletusena, mis ei ole käsitletav tõendina. Vastavalt registriandmete väljatrükile (I kd tl 78-80) olid eri aegadel OÜ Xxxxxxxx osanikud J. O., Xxxxxxx xx OÜ ja Xxxxxxxxx xxxxxxx OÜ ning juhatuse liikmeteks olid J. O. ja H.T.. Vastavalt Xxxxxxx xx OÜ registriandmete väljatrükile (I kd tl 81-83), Xxxxxxxxx xxxxxxx OÜ registriandmete väljatrükile (I kd tl 84-86) ja OÜ S. registriandmete väljatrükile (I kd tl 87-89) ei olnud kostja I eelnimetatud äriühingutega seotud isikuks. Eeltoodud andmed näitavad, et kostja I tegutses käenduslepingu sõlmimisel tarbijana, ehk et tegemist on tarbijakäenduslepinguga. Kui tinglikult möönda, et hageja viivisearvestus on õige, oleks viivisesummaks, mida kostjatelt nõuda saab, seaduse alusel arvutatuna 47 922.60 eurot (kohtuistungi päeva seisuga ehk 14.05.2015, II kd tl 211-212). Seega viivisenõue seda ületavas summas ei ole põhjendatud. Kostja I leiab lisaks põhivõlgniku osas, et laenulepingu üldtingimustes (p 10.5) sätestatud viivisemäär 0,5% tähtaegselt tasumata summalt päevas on tüüptingimus võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg 1 mõttes. Panga üldtingimustes sätestatut ei ole üldjuhul nõrgemal lepingupoolel ehk laenajal võimalik mõjutada. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud; § 44 sätestab, et kui § 42 lõikes 3 sätestatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Laenu saaja OÜ Xxxxxxxx oli lepingus võrreldes laenuandjast suurpangaga nõrgemaks lepingupooleks. 17.09.2009 hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud laenulepingu p 3.2. sätestab, et laenutähtpäevaks on 15.04.2010, p-s 3.3. sätestati, et laenutähtpäeval tagastab põhivõlgnik kogu laenutähtpäevaks tagastamatu laenu. VÕS § 145 lg 4 sätestab, et tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustusi. Kostja I leiab, et nimetatud säte laieneb ka laenu tagastamise tähtpäevale, st juhul, kui peale käenduslepingu sõlmimist pikendatakse laenu tagastamise tähtpäeva, ei ole nimetatud tähtpäev siduv aegumise vastuväite esitamise mõttes. Kostjaga I sõlmitud käenduslepingu lisakokkulepetest nähtub, et kostja I on teadlik põhivõlgnikuga sõlmitud lisakokkulepetest, kuid lepingutest ei nähtu kostja I nõustumus nende muudatustega. VÕS § 149 lg 1 järgi võib käendaja esitada võlausaldaja nõuetele kõiki vastuväiteid, mida võinuks esitada põhivõlgnik ise. Kostja I on seotud laenu, mille tagastamise tähtaeg oli 15.04.2010, käendamisega. Vaatamata sellele, et põhivõlgnik ja hageja pikendasid laenu tagastamise tähtaega, esitab kostja I aegumise vastuväite tulenevalt sellisest tähtpäevast, millega hagi aegumisaja alguseks on 15.04.2010. Hageja nõue aegus 16.04.2013 ning kuna hagi esitati hiljem, keeldub kostja enda kohustuste täitmisest. Kostja II on samal seisukohal. Hageja on seisukohal, et kostja I taotlus aegumise kohaldamiseks ning väide, justkui hageja nõue oleks kostja I osas aegunud, on otsitud ning ebaõige. Laenulepingu nr 2009018002 lisa 4 kohaselt on laenutähtpäev 15.06.2011. Hageja möönab, et käenduslepingutes on ekslikult märgitud laenutähtpäevaks 15.06.2010. Vaadates 12.01.2011 käenduslepingutele sõlmitud 3(11)

Tsiviilasi nr 2-13-45573 lisade 4 punkti 1 sisu, „... ja sellest tulenevalt laenutähtpäeva pikendamisest kuni 15.06.2010“, on ilmselge, et siin on mõeldud 15.06.2011 ja kui laenutähtpäeva pikendatakse, siis räägitakse tulevikust, mitte minevikust. Ei ole usutav, et kostja I sai nimetatud käenduslepingu punkti lugedes aru, et laenutähtpäeva pikendatakse minevikus. Kostja I toob veel esile, et laenulepingu p-st 5 nähtub, et laenu tagatiseks on Xxxxx xxxxx kinnistule (registriosa väljatrükk I kd tl 90-91) asukohaga Xxxxxxxxx küla, Xxxxx vald, Pärnumaa seatav hüpoteek summas 5 100 000 EEK ehk 325 949.41 EUR. Kinnistu müüdi kohtutäituri poolt ning enampakkumisakti alusel laekus kinnistu müügist 64 700 EUR. Eeltoodud ca 5-kordne hinnavahe tekitab kahtluse, et kinnistu müüdi alla turuhinna. Alla turuhinnaga kinnistu võõrandamine on käsitletav tagatise vähenemisena ja vastavas ulatuses väheneks käendaja vastutus. Hagejale jäävad arusaamatuks kostjate väited laenu tagatiseks olnud kinnistu müügist alla turuhinna ning väited justkui oleks Hageja teinud kõik endast oleneva, et tagatis enampakkumisel alla turuhinna realiseerida. Enampakkumise alghind oli kõrgem kui Tõnisson Kinnisvara koostatud ekspertarvamuses toodud turuhind. Enampakkumisel osales 8 isikut ning lõplik müügihind tõusis alghinnaga võrreldes ligi 3 korda. Samuti pole võlgnik täitemenetluses vastavaid täitetoiminguid vaidlustanud, s.t on nendega nõustunud. Kostja II J. O. leiab oma kirjalikus vastuses (I kd tl 68-71), teistes menetlusdokumentides (I kd tl 122, II kd tl 7-10, 12-14, tl 155-157, 180-181, 186-189) ja kohtuistungeil, et laenulepingu punktist 6.1 tulenevalt hindas tagatisvara väärtust hageja või hageja poolt aktsepteeritud hindaja. Seejuures laenulepingu punktis 6.2 leppisid pooled kokku, et kohustuse (s.t kõigi pandiga tagatud kohustuste) suhe tagatise väärtusesse ei tohtinud suureneda võrreldes laenulepingu sõlmimise hetke seisuga, v.a juhul, kui suurenemise tulemusena kohustuste suhe tagatise väärtusesse ei ületa 70%. Arvestades eeltoodut tekkis kostjal II arusaamine, et laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine peab igal ajahetkel olema täies ulatuses tegelikkuses tagatud eelkõige tagatisvaraga. Kostja II on seisukohal (samal arvamusel on ka kostja I), et lisaks hageja suhtes laenuanalüüsi koostamise kohustusele oli hageja kohustatud hindama ka kostja II kui laenulepingu käendaja krediidivõimelisust. Juhul, kui hageja nõutavas korras laenuanalüüsi ei koostanud, tekib kostjal II õigus nõuda hagejalt usalduskahju hüvitamist ning tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda. Laenulepingu täitmise tagamiseks sõlminud hageja mõlema kostjaga samal kuupäeval sama vastutuse piirmääraga käenduslepingud, kuid VÕS §-st 150 tulenevalt saavad käendajad hageja ees vastutada solidaarselt ja kokkulepitud piirmäära, s.o 128 000 euro, ulatuses. Seega on hageja nõue igal juhul alusetu vähemalt 128 000 euro ulatuses. Kostja I on samal seisukohal. Laenulepingus nr 2009018002 on laenu tagatisena märgitud käendused eraldi, punktis 5.1.2 J. O. käendus summas 128 000 EUR ning punktis 5.1.3 A. M.i käendus summas 128 000 EUR. Hageja arvates on ilmne, et kui pooled oleksid soovinud saavutada olukorda, kus kostjad vastutaksid hageja ees solidaarselt kokku 128 000 EUR ulatuses, ei oleks hageja sõlminud iga kostjaga eraldi käenduslepingut. Kostjatega sõlmitud käenduslepingute punkt 4.4 sätestab, et käendaja vastutab hageja ees täies ulatuses solidaarselt põhivõlgnikuga. Seega ei tulene käenduslepingutest, et üks käendaja vastutaks solidaarselt teise käendajaga. Samuti ei nähtu käenduslepingutest mistahes viidet teise isiku poolt antud käendusele. Sellest tulenevalt leiab

4(11)

Tsiviilasi nr 2-13-45573 hageja, et kostjad pidid käenduslepingu sõlmimisel arvestama, et iga kostja vastutab tema suhtes kehtiva vastutuse piirmäära ulatuses hageja ees solidaarselt põhivõlgnikuga.

Kostja I toob esile, et hageja esitatud laenuanalüüsis (lk 4 lg 2) on märgitud, et Xxxxx xxxxx kinnistu väärtus on kinnisvarabüroo hinnangul 10-15 EEK/m2. Kinnistu suurus oli 29 ha, seega oli kinnistu turuväärtus 2 900 000 EEK (185 343 EUR) - 4 350 000 EEK (278 015 EUR). 11.04.2007 seisuga (Xxxxxxx OÜ-le laenu andmise ajal) seati Xxxxx xxxxx kinnistule hageja nõude tagamiseks hüpoteek, laenu andmise ajal 11.04.2007 seisuga oli kinnistu turuväärtuseks 16 miljonit krooni. Seega oli kinnistu turuväärtus 2 aastaga langenud ca 4 korda. Laenuanalüüsist (lk 2 p 8) tuleneb, et Xxxxxxx Xxxxxxxxx OÜ-le väljastatakse investeerimislaen summas 227 566 EUR olemasolevate Xxxxxxx OÜ laenulepingute refinantseerimiseks, laenu tagatiseks on J. O. ja A. M.i käendused. Investeerimislaenu väljastamise eeltingimuseks oli seega kostjate poolsete käenduste andmine. Hageja ei informeerinud kostjaid asjaolust, et laenu tagatiseks oleva kinnistu turuväärtus on 2 aastaga vähenenud 4 korda ja sellest, et laenukahju vältimiseks oleks vajalik kinnistu koheselt müüa. Juhul, kui kostjad oleks teadnud, et kinnistu turuväärtus on kahe aastaga 4 korda vähenenud ja et selle väärtus on ligikaudselt võrdne väljastatava investeerimislaenu suurusega (3,55 miljonit EEK), ei oleks kostja uut käendust andnud (ka varasemale laenulepingule oli kostjate poolt antud käendused samas summas). Kostja II on kaaskostjaga samal seisukohal. Nende asjaolude kohta andsid kohtuistungil vande all seletuse kostjad ise. Varasemad laenulepingud olid lõppenud, neid refinantseeriti tagasiulatuvalt ning seega oleks Xxxxx xxxxx kinnistu pidanud minema müüki, müügist saadud rahadega oleks võlgnevuse saanud katta. Hagejal kui Eesti pangandusturul olulist turuosa omaval krediidiasutusel oli teada, et sellel hetkel oli majandus surutises ja võis prognoosida, et kinnisvara hinnad langevad jätkuvalt, seega võis hageja eeldada, et tagatiseks oleva kinnistu väärtus väheneb olulisel määral alla laenusumma. Antud hetkel ei oleks pidanud laenu väljastama, kinnistu oleks tulnud panna müüki, sellest asjaolust kostjaid ei teavitatud. Sellise tegutsemise korral oleks pank eeldatavalt vältinud täies ulatuses laenukahju tekkimist. Sama kehtib ka laenulepingute pikendamisel – mida aeg edasi, seda suuremaks kahju tekkimise tõenäosus muutus. Kostja II lisab, et seega sõlmis hageja 17.09.2009 teadvalt laenulepingu olukorras, kus laenulepingu tagatiseks oleva 5 100 000 krooni suuruse hüpoteegiga koormatud kinnistu tegelik väärtus oli märkimisväärselt väiksem kui kinnistut koormav hüpoteegi summa. Eeltoodule vaatamata ning nii põhivõlgnikku kui kostjaid eksitavalt viis hageja vaidlusalusesse laenulepingusse sisse punkti 6 „Kohustuste suhe tagatise väärtusesse“ (selle alapunktide sisu kohta vt ülalpool). Hageja, teades, et laenulepingu sõlmimisel oli laenu tagava hüpoteegiga koormatud kinnistu tegelik väärtus võrreldes hüpoteegi seadmise ajaga oluliselt vähenenud ja et tagatisvara väärtus ei pruugi katta sõlmitavast laenulepingust tulenevaid kohustusi, viis kostjad eksitusse, luues laenulepingu punkti 6 sõnastusega kostjatele arusaama laenulepingust tulenevate nõuete tagatuses tagatisvara arvel. 17.09.2009 laenulepingu sõlmimisel ei teavitanud hageja kostjaid asjaolust, et käenduslepingute sõlmimine on vajalik põhjusel, et tagatisvara ei ole piisav laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks. Kostja II sai pigem aru, et käenduslepingu sõlmimine on nn hageja majandustegevuses tavaline praktika, s.t üldjuhul nõuti kõigi äriühingute laenulepingute juurde olenemata muude tagatiste olemasolust juhatuse liikme/tegevjuhi käendust. Selle kohta andis kohtuistungil kostja II seletuse vande all.

5(11)

Tsiviilasi nr 2-13-45573 Kostja II asub kaaskostjaga sarnasele seisukohale, et olukorras, kus hageja oleks teavitanud põhivõlgnikku ja kostjaid tagatisvara väärtuse olulisest vähenemisest ning teinud ettepaneku kinnistu realiseerimiseks, oleks olnud võimalik kohustus pea täies ulatuses täita. Seejuures oli 29.07.2009 raportist nähtuvalt hagejale eelduslikult teada asjaolu, et vaatamata laenulepingu pikendamisele puuduvad põhivõlgnikul uuel laenutähtpäeval vahendid laenu tagastamiseks. Seega suurendas hageja teavitamiskohustuse mittetäitmisega sisuliselt põhivõlgniku kohustusi (tasutavate intresside arvel) ning põhjustas olukorra, kus aja möödudes tagatisvara väärtus vähenes sedavõrd, et see kattis vaid neljandiku laenulepingust tulenevatest kohustustest. Teavitamiskohustuse rikkumisel tekkis kostjale II kahju summas 128 000 EUR. Juhul, kui hageja oleks kostjat teavitanud tagatisvara väärtuse hagejale teadaolevast olulisest vähenemist ega oleks eksitanud põhivõlgnikku ja kostjaid laenulepingu punktiga 6, ei oleks kostja 17.09.2009 käenduslepingut sõlminud ning seega ei oleks kostjale kaasnenud negatiivset tagajärge – 17.09.2009 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise nõuet. Arvestades eeltoodut teostab kostja II oma 20.01.2015 menetlusdokumendis hageja nõude osas tasaarvestuse oma kahjunõudega hageja vastu summas 128 000 EUR. Tasaarvestuse tulemusel hageja ja kostja II vastastikused nõuded lõppevad. Samasisulise tasaarvestusavalduse on oma 16.01.2015 menetlusdokumendis teinud kostja I. Hageja märgib, et kõik käesolevas menetluses esitatud tõendid viitavad asjaolule, et nii põhilaenusaaja kui ka kostjate tahe oli vätida nii laenu tagatiseks oleva kinnistu sundtäitmist kui ka kostjate suhtes käenduskohustuste sissenõudmismenetlust. Hageja täiendavat laenu ei väljastanud ega suurendanud ka kostjate käenduse piirvastutust. Ebaloogiline on kostjate väide, et nemad käendajatena poleks tagatiseks olnud kinnistu turuväärtust teades uusi käenduslepinguid sõlminud. Hageja ei nõustu kostjate poolt väidetuga, et kuivõrd seatud hüpoteegiga võis olla tagatud kogu laenukohustus, võisid kostjad eeldada, et põhivõlgniku tagasimaksed on täies ulatuses tagatud hüpoteegiga. Ainuüksi käenduslepingute sõlmimisega pidid kostjad aru saama, et ainult hüpoteek tagatisena ei pruugi olla piisav. Pealegi ei ole eluliselt usutav, et hageja võiks tõsikindlalt teada (kas ise või kinnisvaraasjatundja vahendusel) täpseid kinnisasjade turuhindasid kui ka hinnamuutuste trende. 2007.a alanud ülemaailmne majanduskriis tõestas vastupidist. Vaatamata üldisele teatamiskohustuse tunnustamisele on lepingupoolel endal samuti kohustus teavet hankida, et oma huve kaitsta. Puudub üldine kohustus teavitada kõigest, mida teine pool otsuse tegemiseks ja asjaoludest või lepingutingimustest arusaamiseks võiks vajada. Näiteks ei peeta alati vajalikuks, et lepingupool annaks teavet oma huvide kohta, mis ei lange kokku teise poole huvidega. Tulenevalt eeltoodust on kostjate tasaarveldusavaldused ainetud ning neil ei ole edulootust. Hageja on seisukohal, et tagatiseks olnud kinnistu väärtuse tuvastamine ei oma käesoleva vaidluse kontekstis tähtsust. Samuti ei ole asjakohane tuvastada tagantjärele hageja ja kostjate vahelist läbirääkimiste pidamist ega läbirääkimiste sisu. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu seisukohad Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki

6(11)

Tsiviilasi nr 2-13-45573 tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Asjas puudub vaidlus selles, et 17.09.2009 sõlmiti hageja ja Xxxxxxx Xxxxxxxxx OÜ (hilisem ärinimi Xxxxxxxx OÜ) vahel laenuleping nr 2009018002, millega refinantseeriti Xxxxxxx OÜ varasemad laenud (edaspidi ka varasemad laenud) hagejalt – investeerimislaen nr 2006030616 summas 173 880 EUR ja käibekapitali laen nr 2007039647 summas 53 686 EUR (vt 17.09.2009 laenulepingu p 1.5. ja analüütiku raporti 29.07.2009 limiidi kirjelduse p 4 ja 5 – II kd tl 87). Sisuliselt uut raha/laenu ei antud, mõlema nimetatud lepingu alusel oli Xxxxxxx OÜ võlgu 2 885 531 + 919 596 = 3 8105 127 EEK (II kd tl 87, veerg Võlg). Xxxxxxx OÜ jagunes eraldumise teel (analüütiku raporti lk 1 p 8, lk 2 p 3 ja lk 3 1. lõik – II kd tl 75-77), kusjuures Xxxxxxx Xxxxxxxxx OÜ võttis Xxxxxxx OÜ-lt üle metsatranspordi osa. Vaidlust ei ole asjas ka selles, et uue laenulepingu sõlmimise ajaks olid eelnimetatud laenulepingud juba lõppenud ning neid tuli sisuliselt kuni uue lepingu sõlmimiseni tagasiulatuvalt pikendada (seda kinnitavad ka analüütiku raporti ettepaneku p 5 ja 6 – II kd tl 75). Vastavalt analüütiku raporti lk 2 tagatiste osale (II kd tl 76) ja laenulepingu enda punktile 5 jäid sisuliselt 17.09.2009 laenulepingu sõlmimisel kehtima kõik varasemate laenude tagatised – hüpoteek Xxxxx xxxxx kinnistule summas 5,1 miljonit EEK ning kummagi kostja käendused (vormistati uued käenduslepingud) summale 2 miljonit EEK. Täpse arvutuse kohaselt suurenes mõnevõrra käendajate vastutus, sest 2 000 000 EEK on 127 823.30 EUR, uute käenduslepingute järgi kehtestati käendajate vastutuse ülempiiriks 128 000 EUR, samuti muutusid A. M.i varasemad kaks 1 000 000 krooni suurust käendust üheks käenduseks summas 128 000 EUR. Mis puudutab käendajate vastutuse ulatust, siis märgib kohus järgmist. Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt (s.t sõlmiti eraldi lepingud, nagu ka praegu). Samas on Riigikohus oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 (p 16 ja 17) öelnud selliselt: „VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes. Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes. Vastasel juhul oleks kogu kohustust võimalik tagada üksnes siis, kui kõik käendajad tagaksid kohustust täies ulatuses solidaarselt ja vastutuse piirsummat seetõttu suurendataks. See oleks aga käendajatele kahjulikum, kuna paneks neile tagasinõude osas ka kaaskäendajate maksejõuetuse riski. Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse

7(11)

Tsiviilasi nr 2-13-45573 sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13). Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet.“ Kuna käesoleval juhul sõlmiti nii varasemate kui kõnealuse laenulepingu tagamiseks eraldi käenduslepingud, milles märgitud piirsumma (mõlema kostja puhul 128 000 EUR/2 000 000 EEK) ei taga eraldivõetuna ei varasemaid ega uue laenulepingu järgseid kohustusi täies mahus, jäädes pigem just poole laenusumma lähedastesse piiridesse, asub kohus hagejaga samale seisukohale, et tegemist on osavastutusel põhinevate käendustega – s.t kumbki kostja vastutab solidaarselt põhivõlgnikuga eraldi piirmääras kuni 128 000 EUR. Ka kummagi kostjaga sõlmitud käenduslepingutes ei ole viidet teisele käendusele või solidaarvastutusele teise käendajaga, laenulepingu punktides 5.1.2. ja 5.1.3. on käendajad ja nende vastutuse ulatus nimetatud eraldi. Järgnevalt märgib kohus, et kostjate väited käendajate krediidivõimekuse kontrollimise vajaduse kohta ei ole põhjendatud. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14 (p 11) selgelt märkinud, et „kuigi krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist, on krediidiasutusel selline kohustus siiski laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul.“ VÕS § 14 (pealkiri „Lepingueelsed läbirääkimised“) lõiked 1 ja 2 sätestavad järgmist: (1) Lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed. (2) Lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 märkinud, et «...iseenesest võib professionaalsel krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi.“ Hinnates nii Xxxxxxx Xxxxxxxxx OÜ finantsanalüüsi (I kd tl 187-247), tegevuskava (II kd tl 60-65) kui analüütiku 29.07.2009 raportit (ka krediidikomitee protokollid 29.06.2009 ja 22.07.2009 – II kd tl 162-167) nende kogumis võrrelduna hageja sise-eeskirjadega krediidianalüüsi ja analüütiku raporti koostamiseks (II kd 101-141), siis ei saa kohtu arvates 8(11)

Tsiviilasi nr 2-13-45573 hagejale krediiditaotleja krediidivõimekuse analüüsi tegematajätmist ette heita. Pank on hagejana kaalunud Xxxxxxx Xxxxxxxxx OÜ majandustegevuse perspektiive nii positiivsetest (pikaajalised transpordilepingud, detailplaneeringu kehtestamise järgselt potentsiaalne väärtuslik Xxxxx xxxxx kinnistu kinnisvaraarenduseks) kui negatiivsetest (Xxxxxxx OÜ oli uurimise all maksupettuse küsimuses, metsa ülestöötamisel on olnud rasked looduslikud tingimused) aspektidest. Mõistetav on ka põhivõlgniku huvi tagatiste, s.t nii kinnistule seatud hüpoteegi kui võimalike isiklike käenduste, sissenõudmise vältimiseks, sest vastasel korral ei olnuks Xxxxxxx OÜ jagunemisel ja kogu laenukoormuse võtmisel Xxxxxxx Xxxxxxxxx OÜ kanda üldse mõtet. Kuigi käendaja saab põhimõtteliselt VÕS § 149 lg 1 ja 3 järgi esitada vastuväiteid põhivõlgniku asemel ja tasaarvestuse korral sellise nõude täitmisest sootuks keelduda, ei ole krediidivõimekuse kontrollimata jätmise seisukohast see käesoleval juhul põhjendatud. VÕS § 149 lg 3 ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele, kuivõrd põhivõlgnikku kui juriidilist isikut ei eksisteeri (äriregistrist kustutatud). Samas on kohtus leidnud kinnitust, et pank ei ole põhivõlgnikku ega käendajaid teavitanud nii varasemate kui 17.09.2009 sõlmitud laenulepingu peamiseks tagatiseks oleva Xxxxx xxxxx kinnistu väärtuse olulisest vähenemisest. Seda asjaolu on kostjad kinnitanud vande all kohtuistungil ja sisuliselt ei ole hageja sellele selgeid vastuväiteid (ehk tõendanud nimetatud asjaolust teavitamist) ka esitanud. Vaidlus puudub selles, et 2007.aastal hinnati nimetatud kinnistu väärtuseks 16 miljonit krooni, esitatud on ka vastav hindamisakt. Hagejale oli analüütiku raportist (eelkõige selle lk 3 – II kd 77) teada, et kinnistu väärtus on kinnisvarabüroo suulisel hinnangul 10-15 krooni ruutmeetri kohta ning hageja on ise oma raportis pidanud õigemaks just seda madalamat hinnapiiri ehk kinnistu väärtust 2 902 000 EEK. See on ka mõistlik, arvestades sel ajal olnud majanduskriisi, millega kaasnes kinnisvarahindade järsk langemine (mis on kohtu hinnangul üldteada asjaolu). Lisaks on oluline nimetatud raporti lk 3 alumisest ja alt kolmandast lõigust esile tuua, et kõnealune hüpoteek tagas kostja I enda laenu, mille suurus oli 1 845 099 EEK ja et analüütik on üheselt märkinud, et kohesel tagatise sundrealiseerimisel panga kahjum ca 2,76 miljonit EEK. Vaatamata sellisele infole on 17.09.2009 laenulepingus p 6 „Kohustuste suhe tagatise väärtusesse“ koos alapunktidega 6.1. ja 6.2., mille tõlgendamisel nõustub kohus täielikult kostja II väidetega – kui tagatisvara väärtust hindab hageja või hageja poolt aktsepteeritud hindaja ja kohustuse suhe tagatise väärtusesse ei tohtinud suureneda võrreldes laenulepingu sõlmimise hetke seisuga 70%, siis pidi mõistlikul isikul tekkima arusaamine, et laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine peab igal ajahetkel olema täies ulatuses tegelikkuses tagatud eelkõige tagatisvaraga. Nimetatud seisukohta kinnitab ka panga enda üldtingimuste (mis on lepingu osaks) p 12.2.1.1., mis eeldab põhivõlgniku poolt panga nõudel täiendava tagatise andmist puhuks, kui kohustuse suhe tagatise väärtusesse kokkulepitud määra (70%) ületab. Kostja II on laenulepingu allkirjastana (Xxxxxxx Xxxxxxxxx OÜ nimel) selgitanud, et ühtegi laenulepingu punkti eraldi allkirjastamisel läbi ei räägitud ja tegemist oli hageja poolt ettevalmistatud tekstiga. Eelmises lõigus tuvastatut kogumis hinnates asub kohus seisukohale, et hageja on 17.09.2009 käenduslepingute sõlmimisel käitunud hea usu põhimõtte vastaselt, jättes käendajaid informeerimata asjaolust, et sisuliselt ei ole laenulepingu tagatiseks oleva hüpoteegiga koormatud kinnistu enam sellise väärtusega, mis võimaldaks tasuda kogu olemasoleva põhivõlgniku võlgnevuse ja käendajate vastutuse rakendamine on täiesti reaalne. Arvestades laenulepingu p 6.1. sisu (tagatisvara väärtust hindab hageja või keegi tema poolt aktsepteeritud isik), ei saa käendajaile või põhivõlgnikule ette heita, et tema pidanuks ise kinnistu väärtuse kohta teavet hankima. Sisuliselt lükkas hageja laenulepingu/käenduslepingute sõlmimisega ise oma kahju võimaliku tekkimise edasi (tehes 9(11)

Tsiviilasi nr 2-13-45573 seda hiljem veel neljal korral laenu- ja käenduslepingute tähtaegu pikendades), valmistades ise ette ka vastavad lepingud. Kohus mõistab hageja käitumist majanduslikus mõttes, kuivõrd hageja ilmselt lootis OÜ Xxxxxxx xxxxxxxxx majandustegevuse elavnemisele ja laenumaksete korrektsele laekumisele, kuid see ei väära kohtu eelnevat järeldust teavitamiskohustuse rikkumise kohta. Kohus nõustub kostjate seisukohaga, et tagatiseks oleva kinnistu väärtuse kohta olemasoleva info avaldamisel käendajaile ei oleks mõistlik isik enam uusi käenduslepinguid sõlminud. Seega ei oleks panga enda reegleid (laenulepingu p 5.1. ja p 6.2.) arvestades sõlmitud ka uut laenulepingut ning tagatiseks olnud kinnistul lasuv hüpoteek tulnuks realiseerida ning arvestades sel ajal panga poolt analüüsis märgitud kinnistu väärtust, saanuks laenuvõlast kaetud oluliselt suurem summa kui hilisema täitemenetluse raames saadud 64 700 EUR. Panga poolt teavitamiskohustuse rikkumise tõttu on seega tekkinud käendajail kahju. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-136-12 punktis 25 on öeldud: „Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.“ Nimetatu kohaldub praegusel juhul ka käendajaile tekkinud kahju kohta, mistõttu tuleb järgnevalt vaadata tekkinud kahju suurust, s.t olukorda, kui 17.09.2009 lepinguid sõlmitud ei oleks. Vastava menetlusliku tasaarvestusavalduse on kostjad esitanud, see on kohtupraktika kohaselt (vt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-50-04, 3-2-1-111-06, 3-2-1-23-11) lubatav vastuhagi esitamiseta. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada (VÕS § 197 lg 2). Kuivõrd hageja on ise hinnanud majanduskriisi kontekstis kinnistu väärtust kinnisvarabüroost saadud hinnangu alusel 2 902 000 kroonile ehk 185 471.60 eurole ning muid tõendeid esitatud ei ole (kostja A. M. küll soovis ekspertiisi kinnistu selleaegse väärtuse kindlakstegemiseks, kuid loobus sellest), lähtub kohus eeldusest, et nimetatud summa osas saanuks Xxxxxxx OÜ võlgu vähendada. Koguvõlg oli 2009.a suvel kahe varasema laenulepingu järgi 3 805 127 EEK (vt ülalpool) ning seega jäänuks tagatise realiseerimisel katmata 903 127 EEK ehk 57 720.34 EUR. Nimetatud summa osas vastutanuks käendajad ka 2009.aastal varasemate käenduslepingute alusel ning selle summani tuleb hageja nõuet tasaarvestuse korras vähendada. Kuna hageja soovib mõlemalt käendajalt võrdset vastutust, tuleb nimetatud võlg jagada kahega ning rahuldada hagi osaliselt – s.t mõlema kostja vastu summas 28 860.17 EUR. Kuivõrd valdavas osas (üle 90%) koosnes hageja nõue varasemate laenulepingute alusel juba 2009.aastal põhivõlast (II kd tl 87-91), on tegemist just selle nõudega ja viivise määra või suuruse kohta (ka põhivõla tegeliku suuruse kohta lähtuvalt laenumaksete aruandest, ka tarbijakäenduse kohta) tõstatatud küsimuste analüüs ei ole käesolevas otsuses vajalik. Mis puutub kostja I vastuväitesse nõude aegumise osas, siis nõustub kohus hagejaga (korrates kohtu 16.04.2014 määrust), et vaadates 12.01.2011 käenduslepingutele sõlmitud lisade 4 punkti 1 sisu, „... ja sellest tulenevalt laenutähtpäeva pikendamisest kuni 15.06.2010“, on ilmselge, et siin on mõeldud 15.06.2011 ja kui laenutähtpäeva pikendatakse, siis räägitakse tulevikust, mitte minevikust. Tegemist on trükiveaga, mida kostjad ei saanud selliselt mõista. Seetõttu ei ole hageja nõuded 2013.aastal esitatuna aegunud.

10(11)

Tsiviilasi nr 2-13-45573 Menetluskulud. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Käesolevas asjas on pooled oma menetluskulude nimekirjad esitanud (hageja menetluskuluks on riigilõiv 2500 EUR, kostja I menetluskuludeks on õiguabikulud 600 EUR, kostja II menetluskuludeks on õigusabikulud 546 EUR), vastaspoole menetluskuludele vastuväiteid esitatud ei ole. Kohus on seisukohal, et menetluskulud on vajaliku ja põhjendatud, jäädes mõistlike summade piiresse. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (ca 22,5%) ja menetluskulude suurust, leiab kohus, et õige on nende jätmine poolte endi kanda, sest nende proportsionaalne väljamõistmine ja vastav tasaarvestamine annaks sarnase tulemuse.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2016 kohtuotsuse (jõustunud osaliselt 22.02.2017.a.) resolutiivosa:

RESOLUTSIOON:

Jätta Pärnu Maakohtu 10.06.2015 otsus tsiviilasjas nr. 2-13-45573 muutmata, hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud apellandi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.

RIIGIKOHTU 22.02.2017 kohtuotsuse (jõustunud 22.02.2017.a.) resolutiivosa:

RESOLUTSIOON

11(11)

Tsiviilasi nr 2-13-45573

Tallinna Ringkonnakohtu 27.04.2017 kohtuotsuse (jõustunud 30.05.2017.a.) resolutiivosa:

RESOLUTSIOON:

12(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.