Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.06.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-54310
Tsiviilasi
Via3L Spedition OÜ hagi Estonian Building Export OÜ ja PL vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 15.01.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Estonian Building Export OÜ ja PL apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
12 327.52 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja Via3L Spedition OÜ (registrikood 12044801), lepinguline esindaja v/adv Urmas Kukk Kostja I/apellant Estonian (registrikood 12042883)
Building
Export
OÜ
Kostja II/apellant PL (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate/apellantide lepinguline esindaja v/adv Rainer Kuulme Kohtuistungi toimumise aeg
01.06.2016
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 15.01.2016 otsus tühistada. Teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning maa- ja apellatsioonikohtu menetluskulud hageja kanda.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.11.07.2014 esitas hageja maakohtule kostjate vastu hagi, milles palub kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevuse 11 175 eurot, sh arvestades, et kostja II vastutus piirdub 11 175 euroga, viivise 240.02 eurot ja alates 11.07.2014 viivise põhivõlalt seadusjärgses määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
2.Hageja nõue tuleneb 13.03.2014 võlatunnistusest, millega kostja I tunnistas, et tal on hageja ees sissenõutavaks muutunud rahaline kohustus 11 175 eurot, mis on tekkinud kostja I ja hageja vahel perioodil 02.01.2013 kuni 03.03.2014 osutatud veoteenuste eest tasumata summadest. Kostja I kohustus tagastama hagejale võlgnevuse hiljemalt 07.04.2014. 13.03.2014 käenduslepinguga kohustus kostja II vastutama hageja ees hageja ja kostja I vahel 13.03.2014 sõlmitud lepingust tulenevate kõigi nõuete täieliku täitmise eest, kui lepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg on saabunud ning kostja I on jätnud need täitmata. Kostja II vastutuse maksimumsumma on 11 175 eurot.
3.Kokkulepitud ajaks kostja I hagejale võlgnevust ei tasunud. 06.05.2014 esitas hageja kostjatele nõudeavalduse kohustuse täitmise kohta hiljemalt 16.05.2014. Kostjad kohustust ei täitnud.
4.Hagejal on õigus nõuda viivist perioodi 08.04.2014–11.07.2014 eest 240.02 eurot ja alates hagi esitamisest seadusjärgses määras.
5.Üksnes asjaolust, et võlatunnistusel puudub kostja I allkiri, ei saa järeldada, et pooled ei oleks võlatunnistust sõlminud. Kuivõrd käenduslepingus on käendajaks kostja I juhatuse liige ehk kostja II, ei ole võimalik öelda, et ta ei teadnud, mida ta käendas või et tegemist oleks käendusega, mida väidetavalt ei eksisteeri.
6.Hageja teostas kauba osas vedaja pandiõigust ja tal on õigus keelduda kaupade üleandmisest. Tegelikkuses ei ole kostjad kunagi käinud hageja valduses olevat kaupa üle vaatamas, mistõttu on kostjate esitatud kauba nimekiri hüpoteetiline.
7.Hageja ei ole kellegi kaupa ebaseaduslikult omastanud. Seetõttu ei pea hageja ka kaupa kostjale I üle andma enne, kui kostjate poolt kogu võlgnevus on tasutud. Hageja ei ole kohustatud kostjatele maksma ja kostjatel ei ole hageja vastu nõuet, mida oleks võimalik tasaarvestada. Tasaarvestuse aluseks olevate arvete olemasolu ja suurus on ebaselge. Kostja vastuväited
8.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata. 13.03.2014 võlatunnistus ei ole allkirjastatud kostja I esindaja poolt, mistõttu on hageja nõue kostja I vastu alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Võlatunnistust ei ole sõlmitud ka suuliselt ega mistahes muus vormis. Seetõttu ei eksisteeri ka käendusega tagatud kohustust. Asjaolu, et kostja II on allkirjastanud käenduslepingu, ei tõenda, et hageja ja kostja I vahel oleks sõlmitud võlatunnistus. Käenduslepingus olev viide võlatunnistusele ei tõenda selle sõlmimist. Võlatunnistuse sõlmimiseni ei jõudnud pooled mh seetõttu, et hageja keeldus kostjale I üle andmast kaupu, milllised on hageja veolepingut rikkudes omastanud.
9.Hageja nõue käendaja vastu ületab käendaja vastutuse maksimummäära 11 175 eurot.
10.Kostjal I on õigus keelduda väidetava kohustuse täitmisest. Hageja osutas kostjale I veoteenust, vedades tema tellimusel kaupu. Hageja rikkus 01.03.2014 veolepingut sellega, et jättis kaubad sihtkohta vedamata ja kostjale I üle andmata. Kaubad on seni hageja valduses. Igasugune õiguslik või lepingust tulenev alus kaupade kinnipidamiseks hagejal puudub.
11.Kui kohus peaks hagi rahuldama, siis taotlesid kostjad võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lõike 5 alusel, et kostjaid kohustataks rahalist kohustust täitma vaid juhul, kui hageja on omapoolse kohustuse kostja I suhtes täitnud ja üle andnud kostjale I vaidlusalused kaubad.
12.Kostjad esitasid tasaarvestuse avalduse. Hageja ei ole kostja I klientidele kuuluvat kaupa kostjale I üle andnud, mistõttu saab eeldada, et hageja on selle kauba omastanud. Kostjal I on kohustus hüvitada oma klientidele kauba väärtus, mis on kokku 10 830 eurot, kostjal I on omakorda õigus nõuda hagejalt kauba väärtuse hüvitamisega tekitatud kahju hüvitamist samas summas, so kahju hüvitamist seoses kaubast ilmajäämisega summas 10 830 eurot. Ühtlasi on hageja kostjale I tekitanud kahju ka sellega, et kaupa ei ole seni olnud võimalik kostja I klientidele üle anda. Seisuga 29.10.2014 oli kahjusumma kokku 33 555.60 eurot.
13.Vedaja pandiõiguse teostamisest kaupade suhtes said kostjad esimest korda teada alles hageja 17.11.2014 menetlusdokumendist. Samas ei anna väidetava vedaja pandiõiguse teostamine hagejale õigust rikkuda pooltevahelist veolepingut.
14.Kaubad tuli veolepingu kohaselt kohale toimetada 01.03.2014, kaupu ei ole seni kohale toimetatud, kokkulepitud veotähtajast on aga möödunud juba rohkem kui 10 kuud. Kostja I luges VÕS § 791 lõike 1 kohaselt veose kaotsiläinuks, mistõttu on hageja kohustatud kostjale I hüvitama kaupade väärtuse, samuti ei ole hagejal õigust nõuda kaotsiläinud veose eest veotasu ega muude tasude tasumist.
15.Kaupade suhtes hagejal pandiõigust tekkinud ei ole. VÕS § 803 lõike 2 kohaselt pandiõigust saab teostada vaid senikaua, kuni vedajal on õigus veost käsutada, antud juhul oli hagejal aga kohustus kaubad üle anda juba 01.03.2014. Võlatunnistuse kohaselt oli kostja I rahalise kohustuse täitmise tähtajaks 07.04.2014, seega pidas hageja kaubad omavoliliselt ja seadust rikkudes kinni enne väidetava maksetähtaja saabumist. Esimese astme kohtu otsus
16.15.01.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hagejale välja põhivõlgnevuse 11 175 eurot, enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivise 240.02 eurot ja lisanduva viivise VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras
iga viivitatud päeva eest põhivõlgnevuselt alates hagi esitamisest 11.07.2014 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud jäid solidaarselt kostjate kanda ning kohus mõistis kostjatelt solidaarselt hagejale välja menetluskulu 2826 eurot ja viivise. Kohus määras, et peale otsuse punktides 2 ja 3 märgitud kohustuse täitmist kohustub hageja 7 päeva jooksul andma kostjale I üle kaubad, mille suhtes hageja teostas pandiõigust.
17.Pooled ei vaidle järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude üle: 1) 13.03.2014 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu, millega kostja II kohustus vastutama hageja ees 11 175 euro ulatuses hageja ja kostja I vahel 13.03.2014 sõlmitud lepingust tulenevate kõigi nõuete täieliku täitmise eest, kui lepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg on saabunud ning kostja I on jätnud need täitmata; 2) enne käenduslepingu sõlmimist osutas hageja korduvalt kostjale I veoteenust (t I kd lk 156–180).
18.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja I on 13.03.2014 andnud hagejale võlatunnistuse, kuna kostja I ei ole kirjalikku võlatunnistust allkirjastanud, ning millises ulatuses vastutab hageja ees kostja II.
19.Esmalt tuleb kohtul tuvastada, kas kostja I on andnud hagejale võlatunnistuse (t I kd lk 11). Võlatunnistusele lisatud digitaalallkirjade kinnituslehelt (t I kd lk 12) nähtub, et võlatunnistuse on allkirjastanud hageja seaduslikud esindajad. Kostja I võlatunnistust allkirjastanud ei ole. Vaidlus puudub selles, et kostja I seaduslik esindaja kostja II on samal kuupäeval allkirjastanud käenduslepingu, millega kostja II kohustus vastutama hageja ees 11 175 euro ulatuses hageja ja kostja I vahel 13.03.2014 sõlmitud lepingust tulenevate kõigi nõuete täieliku täitmise eest. VÕS § 11 lõikest 1 tulenevalt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mistahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul ei ole seadus sätestanud kirjalikku vormi. Samale seisukohale on Riigikohus asunud lahendis nr 3-2-1-66-14, punktides 18jj. Kuivõrd võlatunnistust ei ole allkirjastatud, siis tuleb see lugeda suuliselt antuks.
20.Järgnevalt tuleb tuvastada, kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-21-06 punktis 15 leidnud, et deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lõikes 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna.
21.Hageja on viidanud (t I kd lk 6 punkt 2.1) VÕS § 30 lõikele 1, mis reguleerib konstitutiivset võlatunnistust. Samal ajal on hageja märkinud hagiavalduses (t I kd lk 6 punkt 2.2), et lepinguga tunnistas kostja I hageja ees võlgnevuse olemasolu. Seega tunnistas hageja hagiavalduses, et kostja I on andnud hagejale deklaratiivse võlatunnistuse. Kostja on vastuses hagile selgitanud, milline on võlatunnistuses märgitud kohustuse sisu. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et poolte vahel on sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus, mida reguleerib VÕS § 396 lõige 2.
22.Seega tuleb kohtul järgnevalt tuvastada, kas kostjal I on võlg hageja ees. Kohus asus seisukohale, et kostjad ei ole tõendanud, et kostja I võlatunnistusega võetud kohustust ei ole või see on lõppenud.
23.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud veoleping ning hageja osutas kostjale I veoteenust. Kostjad olid seisukohal, et hageja jättis teenuse osutamata ning kaubad sihtkohta toimetamata (t I kd lk 60). Hageja leidis, et kasutas VÕS § 803 lõikest 1 tulenevat vedaja pandiõigust (t I kd lk 72).
24.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-32-15 punktis 12 leidnud, et CMR art 1 lõike 1 järgi kohaldatakse selle konventsiooni sätteid, kui on täidetud kolm tingimust: lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, vähemalt üks neist riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või üleandmine, on ühinenud CMR-iga ja kaupade transpordi eest makstakse tasu. Punktis 13 märgitu kohaselt ei ole CMR-is veolepingut ammendavalt reguleeritud ning reguleerimata osas laienevad veolepingule ka riigisisese õiguse sätted.
25.Nähtuvalt hageja esitatud CMR-dest, arvetest ja saatelehtedest (t I kd lk 156-180) on toimunud veod, mille eest tuli maksta tasu, Eesti Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahel. Eesti on ühinenud CMR-iga. Seega on tegemist rahvusvaheliste vedudega ning pooltevahelisi vedudest tulenevaid suhteid reguleerib CMR (art 1 lõige 1). Kuivõrd CMR ei reguleeri vedaja pandiõigust, siis kuulub kohaldamisele VÕS § 803 lõige 1.
26.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kasutas 01.03.2014 pandiõigust ning jättis kostja I tellimusel veetavad kaubad kostjale I üle andmata. Hageja esitatud arvetest (t I kd lk 156, 160, 165, 167, 170, 172, 176) nähtub, et enne pandiõiguse teostamist oli kostjal I hageja ees võlgnevus varasemalt sõlmitud veolepingutest. Kostjad ei ole varasemat võlgnevuse olemasolu eitanud. Võlgnevuse olemasolu kinnitab ka asjaolu, et kostja I sõlmis suulise võlatunnistuse, mida kostja II käendas. Seega oli hagejal õigus teostada VÕS § 803 lõikest 1 tulenevat pandiõigust.
27.Võlaõigusseaduse III kommenteeritud väljaande (2009) § 803 punkti 3 viimase lause kommentaari kohaselt saab lisaks pandiõigusele vedaja kasutada ka §-des 110 ja 111 reguleeritud õiguskaitsevahendit, st õigust oma kohustuse täitmisest (kauba üleandmisest) keelduda. Hageja on kasutanud oma õigust ning keeldunud kauba üleandmisest seni, kuni kostjad täidavad veolepingutest tulenevad maksekohustused. Nimetatud kohustuse fikseerimiseks sõlmisid hageja ja kostja I suulise võlatunnistuse.
28.Kostjad on esitanud vastuväite, et hageja on esitanud vedude tõendamiseks esitatud dokumendid hilinenult. Samuti leidsid kostjad, et hageja on vedusid tõendavate dokumentide esitamisega muutnud hagi alust, mille muutmisele nemad luba ei anna. Kohus leidis, et hageja ei ole esitanud vedusid tõendavaid dokumente hilinenult. Kuivõrd kohus on eespool tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus, siis oli kostjatel kohustus tõendada, et võlatunnistusest tulenevat võlga ei ole või see on lõppenud. Kostjad selliseid tõendeid ei esitanud. Selleks, et eelmenetlus oleks läbi viidud piisava põhjalikkusega, tegi kohus 13.10.2015 (t I kd lk 151 pöördel) istungil hagejale ettepaneku esitada tõendid, mis tõendaks enne võlatunnistust toimunud vedusid. Hageja ei ole hagi alust muutnud. Hageja tugines endiselt võlatunnistusele ja käenduslepingule ja on esitanud tõendid võlatunnistuses märgitud olemasoleva kohustuse tõendamiseks. Kohus määras 13.10.2015 istungil hagejale tõendite esitamise tähtaja 12.11.2015 ning võimaldas kostjatel esitada seisukoht hageja tõenditele ja
vajadusel esitada täiendavad tõendid 03.12.2015. Peale nimetatud tähtaega oli pooltel võimalus esitada veel lõplikud seisukohad 17.12.2015. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja hagi alust muutnud ega esitanud tõendeid hilinenult.
29.Kohus leidis, et asjakohatud on kostja II viited VÕS § 153 lõike 1 punktist 1 tulenevale käenduskohustuse lõppemisele, põhjusel, et kostja I ja hageja vahel ei ole lepingut (võlatunnistust) allkirjastatud. Õige ei ole kostja II väide, et käendusega tagatud kohustust ei eksisteeri.
30.Kohus nõustus hagejaga selles, et olukorras, kus kostja II on kostja I seadusliku esindajana allkirjastanud võlatunnistusega samal kuupäeval käenduslepingu, millega käendab võlatunnistuses märgitud kohustust, ei saa kostja II väita, et käenduskohusega antud kohustust ei eksisteeri, kuna lepingut ei ole sõlmitud. Kohtu hinnangul saab lugeda võlatunnistuse kostja I poolt antuks, kuivõrd kostja I juhatuse liige (kostja II) on samal päeval sõlminud käenduslepingu, millega on kohustunud vastutama hageja ees 11 175 euro ulatuses hageja ja kostja I vahel 13.03.2014 sõlmitud lepingust tulenevate kõigi nõuete täieliku täitmise eest.
31.Õige ei ole kostja II väide selle kohta, et võlatunnistuse sõlmimiseni ei jõudnud pooled mh seetõttu, et hageja keeldus kostjale I kaupu üle andmast. Vastuses hagile (t I kd lk 60) on kostjad väitnud, et hageja rikkus hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingut 01.03.2014 ning jättis kostja I kaubad sihtkohta vedamata ja üle andmata. Seega ei saanud 13.03.2014 võlatunnistus jäänud allkirjastamata seepärast, et kostja I sai vahepeal teada, et hageja rikkus lepingut, kuna samal kuupäeval (13.03.2014) on kostja I seaduslik esindaja (kostja II), olles 01.03.2014 toimunud lepingu rikkumisest teadlik, käenduslepingu allkirjastanud.
32.Hageja esitas nõude solidaarselt nii kostja I kui võlatunnistuse allkirjastanud isiku kui ka kostja II kui käendaja vastu. Kohus viitas VÕS § 65 lõikele 1 ja § 145 lõikele 1. 13.03.2014 käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kostja II leidis, et ta vastutab vaid käenduslepingu punktis 1.2 sätestatud maksimumsumma 11 175 euro ulatuses. Hageja on märkinud hagiavalduse punktis 1.5 (t I kd lk 6), et esitab nõudeavalduse solidaarselt kostja I ja kostja II vastu 11 415.02 euro ja viivise tasumiseks, sh arvestades kostja II käenduse maksimumsummat. Lisaks nõudis hageja kostjatelt nii enne hagiavalduse esitamist sissenõutavaks muutunud viivist kui alates hagi esitamisest kuni põhikohustuse täitmiseni arvestatavat viivist (t I kd lk 8).
33.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-8-13 punktis 12 leidnud, et VÕS § 142 lõiked 1 ja 3 ning § 145 lõiked 1 ja 2 sätestavad käendaja vastutuse ja selle ulatuse põhivõlgniku kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise eest. Eeltoodu ei piira aga käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest. Kolleegium on selgitanud, et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivise- või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (sama Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-136-12, punkt 15). Kui käenduslepingus on kokku lepitud käendaja vastutuse piirmääras, ei saa võlausaldaja nõuda käendajalt põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevalt viivist, mis ületab kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäära. Küll aga on võlausaldajal õigus nõuda käendajalt sõltumata kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäärast viivist, mis tuleneb käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest. Hageja nõuab
viivist tulenevalt kostja kohustuse rikkumisest, tuginedes käenduslepingu punktile 2. Võlausaldaja õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist tuleneb VÕS §-st 113, st kui pooled ei ole lepingus viivisemääras kokku leppinud, kohaldub seadusjärgne viivisemäär.
34.Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et põhisummas vastutab käendaja käenduslepingu punktis 1.5. sätestatud 11 175 euro ulatuses. Enne hagi esitamist nõudis hageja viivist seaduses (VÕS § 113 lõikes 1 ja §-s 94) sätestatud määras. Hageja on arvestanud viivist enne hagi esitamist 08.04.2014–30.06.2014 eest 212.52 eurot ja 01.07.2014–11.07.2014 eest 27.50 eurot. Kuivõrd võlatunnistusest tulenev kohustus muutus sissenõutavaks 08.04.2014 ja kostja II on kostja I seaduslik esindaja, sai kostja II käendajana kohustuse täitmise tähtajast teada samaaegselt kostjaga I ning kostjal II on tulenevalt osundatud Riigikohtu lahendist kohustus tasuda hagejale solidaarselt kostjaga I ka enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivise 240.02 eurot.
35.Tulenevalt osundatud Riigikohtu lahendist tuleb kostjalt II solidaarselt kostjaga I välja mõista ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi VÕS §-st 113 tulenev viivis vastavalt hageja poolt nõutule põhivõlgnevuselt 11 175 eurolt. Seega on kogu hageja viivisenõue põhjendatud ja tuleb rahuldada.
36.Kostjad esitasid koos vastusega hagile 29.10.2014 tasaarvestuse avalduse (t I kd lk 61), milles nõudsid klientide kauba väärtuse kahjuna hüvitamist 10 830 euro ulatuses. Kostjad leidsid, et kuna neile ei ole kaupa üle antud, on hageja kauba omastanud. Samuti on kostjad märkinud, et seoses kauba üleandmise võimatusega on kostjatel kahju kokku 33 555.60 eurot. Kahju tõendamiseks esitasid kostjad arved (t I kd lk 65–67).
37.Kohus leidis, et kuivõrd hageja teostas kauba kinnipidamisega VÕS § 803 lõikest 1 tulenevat pandiõigust ja VÕS §-dest 110 ja 111 tulenevat õigust oma kohustuse täitmisest (kauba üleandmisest) keelduda, siis puudub kostjatel õigus nõuda kauba väärtuse (kahju) hüvitamist. Hageja on korduvalt kostjatele kinnitanud, et võlgnevuse tasumisel tagastab ta koheselt kostjale I kauba (t I kd lk 112 p 4, lk 151 pöördel). Kohus leidis, et asjas esitatud kauba nimekirjad ei oma tähtsust. Kauba vedamiseks üleandmisel ei andnud kostja I hagejale üle nimekirja kaubaartiklitega. Kostjad ei ole tõendanud, et hagejale vedamiseks üleantud kaup ei ole säilinud. Eeltoodust tulenevalt puudub kostjatel õigus enda kahju hüvitamise nõudega hageja nõuet tasaarveldada.
38.Menetluskulud jäid TsMS § 162 lõike 1 alusel kostjate kanda ning kohus määras hageja menetluskulude põhjendatud ja vajalikuks suuruseks 2826 eurot, mis koosneb riigilõivust 600 eurot, kohtutäituri tasust menetlusdokumentide kättetoimetamisel 30 eurot ja lepingulise esindaja kulust 2196 eurot (õigusabi 20h 20min eest tunnistasuga 108 eurot käibemaksuta). Samuti kuulub menetluskuludelt hüvitamisele viivis.
39.Kostjad on taotlenud VÕS § 110 lõike 5 alusel (t I kd lk 61), et juhul, kui kohus peaks hagi rahuldama, siis kohustataks kostjaid rahalist kohustust täitma vaid juhul, kui hageja on omapoolse kohustuse kostja I suhtes täitnud, st andnud kostjale I üle klientide kaubad. Kohus leidis, et otsuse täitmise korda ei saa kindlaks määrata kostjate taotletud viisil. Kohus määras otsuse täitmise viisi kindlaks järgnevalt: peale otsuse punktides 2 ja 3 märgitud kohustuse täitmist kohustub hageja 7 päeva jooksul andma kostjale I üle kaubad, mille suhtes ta teostas pandiõigust.
Apellatsioonkaebus
40.15.02.2016 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad kostjad tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on rikkunud nii menetlus- kui materiaalõigusnorme.
41.Hageja nõuab kostjatelt väidetava võlgnevuse tasumist 13.03.2014 võlatunnistuse alusel. Kohus asus seisukohale, et kuivõrd võlatunnistust ei ole allkirjastatud, tuleb see lugeda suuliselt antuks. Sellega on kohus rikkunud menetlusõiguse norme, sest kohus ei ole põhjendanud, milliste tõendite alusel on ta lugenud tuvastatuks, et kostja I on andnud hagejale suulise võlatunnistuse. Asjas ei ole esitatud ühtegi vastavat tõendit. Ka ei selgitanud kohus millal, kelle poolt, kus ja millistel tingimustel selline väidetav võlatunnistus hagejale anti. Kohtu vastav seisukoht on väär. Kostja I ei ole hagejale suulist võlatunnistust andnud. Asjaolust, et kostja II ja hageja vahel on sõlmitud käendusleping, millega on lepitud kokku, et kostja II vastutab käendajana 13.03.2014 võlatunnistusest tulenevate kohustuste eest, ei saa teha järeldust, et kostja I ja hageja on sõlminud võlatunnistuse. Hageja soovis võlatunnistuse sõlmimist tõendada kirjaliku tekstiga, mis on aga allkirjastatud vaid hageja poolt. Ka võlatunnistuse tekstist nähtub, et selle sõlmimine eeldas kostja I allkirja. Kuna kostja I ei ole hagejale võlatunnistust andnud, ei pea kostjad tõendama, et kohustust ei ole, kohustuse olemasolu tõendamiskoormis lasub hagejal.
42.Kostjad on 03.12.2015 menetlusdokumendi punktis 2.3 selgitanud, et vaidlust ei ole selles, et hageja on pooltevahelist veolepingut rikkunud juba 01.03.2014, jättes kostja I tellimusel veetud kaubad kostjale I üle andmata. Sel põhjusel pidasid pooled läbirääkimisi olukorra kohtuväliseks lahendamiseks, mille tulemusena oli kostja I valmis kompromissina allkirjastama võlatunnistuse, kuid seda eeldusel, et eelnevalt antakse kostjale I üle hageja poolt alusetult kinni peetud kaubad. Kuna hageja kaupa üle ei andnud, ei allkirjastanud kostja I ka võlatunnistust. Kohus rikkus TsMS § 442 lõiget 8, jättes põhjendamata, miks ta kostjate eelviidatud väidetega ei nõustu.
43.Kuna võlatunnistus puudub, ei eksisteeri ka käendusega tagatud kohustust.
44.Poolte vahel on vaidlus nii vedude teostamise kui maksumuse osas, mistõttu on ekslik kohtu seisukoht, et kostjad ei ole varasema võlgnevuse olemasolu eitanud (vt nt kostjate 03.12.2015 menetlusdokumendi punkt 2.4). Hageja poolt kohtule hilinemisega 17.11.2015 esitatud saatelehed ja arved ei tõenda, et kostja I vastavad veod tellis ja et kokku lepiti just sellises veotasus, mis on toodud arvetes. Puuduvad veolepingud. Osades hageja esitatud saatelehtedes ongi märgitud kauba saatjaks (so veo tellijaks) hoopis kolmas äriühing, so PF Construction OÜ, mistõttu ei saa kostja I olla vastutav selliste tellimuste eest. Kohus rikkus TsMS § 442 lõiget 8, jättes põhjendamata, miks ta kostjate eelviidatud väidetega ei nõustu.
45.Kohus andis hagejale tähtaja uute tõendite esitamiseks hiljemalt 12.11.2015. Hageja esitas uued tõendid alles 17.11.2015, ühtlasi ei põhistanud hageja mõjuvat põhjust tõendite hilinemisega esitamiseks. Seega tuleb hageja poolt 17.11.2015 hilinemisega esitatud uued tõendid jätta vastu võtmata ja nendega ei saa arvestada asja lahendamisel. Kohus on jätnud sisuliselt põhjendamata, miks ta leiab, et hageja ei ole tõendeid esitanud hilinemisega olukorras, kus kohus andis hagejale ise tähtaja kõikide tõendite esitamiseks ning vaidlust ei ole, et hageja rikkus kohtu antud tähtaega.
46.Väär on kohtu seisukoht, nagu ei oleks poolte vahel vaidlust, et hageja kasutas 01.03.2014 pandiõigust. Hageja ei ole pandiõigust õiguspäraselt teostanud. Väidetava vedaja pandiõiguse teostamisest kaupade suhtes said kostjad esimest korda teada alles hageja 17.11.2014 menetlusdokumendist. Samas ei anna pandiõiguse teostamine hagejale õigust rikkuda pooltevahelist veolepingut. Jättes kaubad kostjale I üle andmata, rikkus hageja veolepingut. Pandiõigust hagejale kaupade suhtes tekkinud ei ole. VÕS § 803 lõike 2 järgi saab pandiõigust teostada vaid senikaua, kuni vedajal on õigus veost käsutada, antud juhul oli hagejal aga kohustus kaubad kostjale I üle anda juba 01.03.2014. Ka hagi lisaks nr 1 oleva võlatunnistuse kohaselt (millist lepingut pooled ei sõlminud) oli kostja I väidetava rahalise kohustuse täitmise tähtajaks märgitud 07.04.2014. Seega pidas hageja kaubad omavoliliselt ja seadust rikkudes kinni enne väidetava maksetähtaja saabumist. Kuivõrd kaupa ei ole siiani kostjale I üle antud, saab lugeda veose VÕS § 791 lõike 1 järgi kaotsiläinuks. Hageja on kohustatud kostjale I hüvitama kaupade väärtuse 10 830 eurot, samuti ei ole hagejal õigust nõuda kaotsiläinud veose eest veotasu ega muude tasude tasumist. Seega on kostja I tasaarvestuse avaldus teostatud õiguspäraselt ning 10 830 euro osas tuleb hageja väidetav nõue lugeda tasaarvestusega lõppenuks.
47.Kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 110 lõiget 5. Kohus on otsuses määranud kindlaks otsuse täitmise viisi selliselt, et peale otsuse punktides 2 ja 3 märgitud kohustuse täitmist kohustub hageja 7 päeva jooksul andma kostjale I üle kaubad. Esiteks on hageja 17.11.2015 teatega kostjat I teavitanud, et kaubad müüakse avalikul enampakkumisel 17.12.2015. Seega ei olegi hagejal ilmselt võimalik otsuse resolutsiooni punkti 8 täita. Ühtlasi on tuvastamist leidnud, et vähemalt osa kostja I kaupadest on juba hageja laost kadunud (vt kostjate 03.12.2015 menetlusdokumendi punkt 2.5). Kuivõrd hageja on rikkunud veolepingut, oli kostjal I VÕS § 110 lõike 1 järgi õigus keelduda oma väidetava võlakohustuse täitmisest kuni hageja on kostjale I üle andnud kõik hagivastuse lisas nr 1 nimetatud kaubad. VÕS § 110 lõike 5 kohaselt oleks kohus seega pidanud hagi rahuldamise korral tegema otsuse, millega kostjaid kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui hageja on oma kohustuse kostja I suhtes täitnud. Vastustaja seisukoht
48.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
49.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus tsiviilasja lahendamisel menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mistõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada. Ringkonnakohus saab ise teha uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtu menetlustega seotud menetluskulud hageja kanda. Kostjate põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse määrab kindlaks maakohus peale käesoleva lahendi jõustumist.
50.Maakohus on asjakohaselt leidnud, et hageja nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on tema väite 13.03.2014 võlatunnistuse kehtiva andmise kohta kostja I poolt tõendatus. Küll aga ei saa kolleegium nõustuda maakohtuga, nagu saaks lugeda tõendatuks 13.03.2014 suulise võlatunnistuse andmise kostja II poolt kostja I seadusjärgse esindajana, kuigi puudub vaidlus, et hageja poolt ettevalmistatud ja hageja seadusjärgsete esindajate poolt allkirjastatud kirjaliku võlatunnistuse teksti (t I kd lk 11) kostja II ei allkirjastanud. Maakohtu otsus on selles osas TsMS § 442 lõike 8 kohaselt
põhjendamata. Viidatud sättest tuleneb, et otsuse põhjendavas osas märgitakse mh kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, samuti tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.
51.TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas on tegemist üldise tõendamiskoormusega. Seega pidi hageja, peale seda, kui kostjad olid esitanud vastuväiteid võlatunnistuse kehtivusele, tõendama (esitama tõendeid) 13.03.2014 võlatunnistuse andmist kostja I poolt. Kolleegium nõustub kostjatega, et hageja selliseid tõendeid ei esitanud, mille alusel saaks tuvastada hageja juhatuse liikmete poolt allkirjastatud lepingutekstiga analoogse sisuga võlatunnistuse andmise kostja I poolt suulises vormis.
52.Hageja tõi hagiavalduses esile, et 13.04.2014 sõlmisid hageja ja kostja I lepingu (võlatunnistuse), millega kostja tunnistas hageja ees sissenõutavaks muutunud võlgnevust perioodil 02.01.2013 kuni 03.03.2014 osutatud veoteenuste eest (t I kd lk 5). Väite tõendamiseks esitas hageja tema juhatuse liikmete poolt digiallkirjastatud lepingudokumendi ning leidis, et kuna võlatunnistusele ei ole seaduses kehtestatud kohustuslikku vormi nõuet ja kostja II kostja I juhatuse liikmena teadis, mida ta käendas, siis ei saa kostjad väita, nagu ei oleks võlatunnistust antud. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja esindaja, et kõik poolte toimingud, millised olid tehtud kirjaliku võlatunnistuse sõlmimiseks, tuleb võrdsustada suulise võlatunnistuse sõlmimisele eelnenud läbirääkimistega ja kuigi pooltevahelised läbirääkimised pidid päädima kirjaliku võlatunnistuse allkirjastamisega, ei toimunud seda kostjate poolt teadliku eksitamise tõttu. Samuti selgitas esindaja, et poolte vahel oli suuliselt kokkulepe, et kaup antakse üle peale võla tasumist. Kostjad tõid esile, et sellist lepingut ei sõlmitud, kuna pooled ei jõudnud kokkuleppele hageja poolt omastatud kaupade üleandmises, kostja II oli nõus käendama kostja I kohustusi hageja ees saamaks kauba kätte. Samuti on kostjad seisukohal, et allkirjastamata tehinguprojekt tõendab tehingu sõlmimata jäämist.
53.VÕS § 11 lõike 2 kohaselt kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. Käesolevas asjas on pooled toonud esile, et läbirääkimisi peeti eesmärgiga sõlmida kirjalik mõlemapoolselt allkirjastatud võlatunnistus. Sellesisulist poolte eesmärki tõendab ka õigustatud poole poolt ettevalmistatud, allkirjastatud ja kohustatud poolele edastatud lepingudokument. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid saavutanud samasisulise suulise kokkuleppe, mille kirjalik vormistamine oli vajalik vaid suulise kokkuleppe kinnitamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I oleks andnud 13.03.2014 suulises vormis võlatunnistuse, mille sisuks oleks olnud ettevalmistatud lepingudokumendist nähtuvad tingimused. Kostja II poolt käenduslepingu allkirjastamist ei ole alust lugeda ka selliseks teoks, mille alusel saaks lugeda võlatunnistuse sõlmituks VÕS § 9 lõike 2 mõttes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lõike 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma; kui saaja tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kostja tõi esile pooltevahelise vaidluse kaupade üleandmise aja (kas enne või pärast võlgnevuse tasumist) osas, milles kokkuleppele ei jõutud ja mille tõttu ta võlatunnistust ei allkirjastanud. Hageja ei tõendanud, et pooled nimetatud asjaolus tegelikult kokkuleppele jõudsid ja/või et kostjal II oli tegelikult muu tahe käenduslepingut allkirjastades. Eeltoodust tulenevalt puudub alus lugeda tõendatuks
kostja I poolt 13.03.2014 suulise võlatunnistuse andmine, mistõttu ei ole tõendatud ka kostjal II käendatava kohustuse tekkimine.
54.TsMS § 5 lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 4 lõike 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire, st teha otsust muu hagi eseme kohta või muul alusel, kui hageja poolt esile toodud. Hageja on menetluses korduvalt, mh ka vastuses apellatsioonkaebusele ja ringkonnakohtu istungil, selgitanud, et tema nõude aluseks on hageja ja kostja I vahel 13.03.2014 sõlmitud võlatunnistus. Eelnevalt nõustus kolleegium apellantidega selles, et hagi alus (13.03.2014 (suulise) võlatunnistuse sõlmimine) tõendamist ei leidnud. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata ja kolleegium ei võta seisukohta käesoleva tsiiviilasja lahendamise seisukohalt tähtsust mitteomavate poolte väidete kohta (hageja poolt menetlusdokumentide hilinenud esitamine maakohtus, pandiõiguse teostamine, VÕS § 110 lõike 5 ebaõige kohaldamine maakohtu poolt).
55.Hagi rahuldamata jäämisel ja apellatsioonkaebuse rahuldamisel jäävad maakohtus ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 ja § 171 lõike 1 alusel hageja/apellandi kanda. Hüvitamisele kuuluva menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse määrab TsMS § 174 lõike 4 ja § 177 lõike 2 alusel kindlaks maakohus peale käesoleva otsuse jõustumist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-142-15, punktid 20-22).
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.