Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Rootsi turule mõeldud köidetavaid trükiseid, või täpsustama, millise standardi järgi tuli aasklambrid paigaldada. Perioodil 14.07. - 31.07.2014 pidasid pooled läbirääkimisi töö parandamise üle, kuid kokkuleppele ei jõutud ja arve brošüüride valmistamise töö eest on senini tasumata. 31.07.2014 teatas kostja, et tellib korrektsed brošüürid muu ettevõtte käest, kuna hageja ei parandanud tööd mõistliku aja jooksul ja kostjal oli vaja täita oma kohustus Rootsi ettevõttest tellija ees ning esitas hagejale arve parandustööde maksumuse 3120 euro tasumiseks. Hageja ei ole arvet tasunud. Kostja leidis, et on 31.07.2014 e-kirjaga lepingust taganenud ja palus kohtul vastastikused rahalised nõuded tasaarvestada. Maakohtu põhjendused Harju Maakohus rahuldas 16.11.2015 otsusega hagi ja mõistis Mediaprint Group OÜ-lt välja võla 3015,60 eurot, viivise 01.07. – 14.10.2014 kokku 315,57 eurot ja alates 15.11.2015 viivise VÕS § 113 lg 2 teises lauses sätestatud määras kuni võla tasumiseni. Kohus mõistis kostjalt välja hageja menetluskulud 2100 eurot. Pooltel ei olnud vaidlust selle üle, et 02.04.2014 küsis kostja hagejalt hinnapakkumist 3000 brošüüri valmistamiseks, et brošüürid telliti 2014.a maikuus. Hageja andis 02.06.2014 brošüürid üle transpordifirmale, kes toimetas need kohale Rootsi ettevõttele Quality Packaging Europe AB, 31.05.2014 väljastas hageja kostjale arve nr 141681 -3015,60 eurot ning et arve on maksmata. Pooltel ei olnud vaidlust ka selle üle, et brošüüridega samaaegselt esitas kostja hagejale registrilehtede tellimuse. Pooled vaidlesid selle üle, kas hageja on töö teostamisel lepingut rikkunud sellega, et ei kinnitanud brošüüridele aasklambreid keskkohast vahekaugusega 70 mm ning kas kostja on lepingust taganenud. Kostja töötaja TL 02.04.2014 e-kirjast hagejale nähtus, et aasklambrite osas on märgitud üksnes nende arv, aasklambrite vahekaugust ei ole märgitud. Hageja hinnapakkumisest nr 14540, mis saadeti kostjale 03.04.2014 e-kirjaga, nähtus, et töö kirjeldus vastab kostja hinnapäringule. Ka hinnapakkumises ei ole aasklambrite vahekaugust märgitud. Hinnapakkumise allosas on p 2 all märkus, et tellijal on kohustus esitada printfail ja makett. Maketi puudumisel ei vastuta trükikoda võimalike vigade eest. Tunnistajate KR ja TL ütlustega ning fotodega hagejale saadetud maketist on tõendatud, et kostja saatis hagejale töö näidise, kuid sellele ei olnud paigaldatud ega näidatud aasklambrite vahekaugust. KR ütlustest nähtuvalt tellis kostja töötaja TL hagejalt eelpoolnimetatud töö 14.05.2014 telefoni teel, mille kohta saatis hageja 14.05.2014 kostjale tellimuse kinnituse nr 2853. Kostja esitatud tellimus oli selge ega vajanud täpsustamist. Kuna kostja ei tellinud keskkohast 70 mm vahekaugusega aasklambrite paigaldust, siis paigaldati aasklambrid vastavalt standardile keskkohast 80 mm vahega. Tunnistaja KR ütluste kohaselt tellis TL samal ajal brošüüridega hagejalt ka registrilehed, mille aukude vahekauguse kohta märkis kostja, et need tuleb puurida vastavalt nn rootsi standardile ja saatis joonised aukude vahekauguste kohta. Tunnistaja ütluste kohaselt oli kummagile tööle tehtud iseseisev hinnapakkumine, mistõttu ta käsitles brošüüride ja registrilehtede tellimusi iseseisvate töödena. TL ütlustest nähtuvalt ei teadnud ta KR-le brošüüride hinnapäringu esitamisel, missuguse vahekaugusega peavad aasklambrid brošüüridele olema paigaldatud ning ta ei mäleta, et oleks edaspidi KR-le aasklambrite vahekaugust täpsustanud. Registrilehtede aukude vahekauguse

kohta saatis tunnistaja KR-le joonise, eeldades, et hagejale pidi arusaadav olema, et mõlemad tööd tuleb teha selle järgi, kuna mõlemad tellimused esitati hagejale samal ajal ning tööd saadeti Rootsi. TL kinnitas 21.05.2014 e-kirjas nii registri kui brošüüri tellimused, märkides seejuures, et „registris on 4 auku rootsi standard“. Brošüüri aasklambrite vahekauguse või standardi kohta e-kirjas mingisugust märget ega teavitust selle kohta, et brošüür ja registrilehed paigutatakse samasse kiirköitjasse, ei ole. Kirjavahetusest nähtuvalt küsis KR e-kirjas TL-lt üle „kas rootsi standard on need augud, kus on 2 tk hästi lähestikku“. TL saatis vastuseks joonise ja kirjutas ekirja kaaskirjas „variant Triohalning“. Kohus leidis, et kirjavahetuse põhjal oli hagejal alust arvata, et joonis saadeti ainult registrilehtede tellimusele nelja augu puurimise näidisena, mitte aga brošüüride aasklambrite asetuse näidisena. Kirjale lisatud joonisest nähtub, et sellel on kujutatud kahte augustuse varianti, millest variant „Triohalning“ on aukude asetusega keskkohast 70 mm ja variant „Europahalning“ on aukude asetusega keskkohast 80 mm. Eeltoodud tõendite alusel leidis kohus, et pooled saavutasid VÕS § 9 lg 1 ja 2 sätestatud kokkuleppe töö teostamiseks vastavalt hageja hinnapakkumisele nr 14540. Pooltel puudus lepingu sõlmimisel kokkulepe brošüüride aasklambrite vahekauguste osas ning aasklambrite vahekauguses ei lepitud kokku ka 20.-30.05.2014 toimunud kirjavahetuses. Asitõenditest – keskkohast 80 mm vahekaugusega kiirköitjast ja brošüürist nähtuvalt teostati töö vastavalt kostjalt saadud juhistele, sest kostja tellis brošüüridele 2 aasklambrit ja hageja paigaldas 2 aasklambrit. Tunnistaja KR ütlustega kooskõlas on e-kirjavahetus, millest nähtub, et hageja täpsustas registrilehtede aukude asetust, kuna see oli hageja jaoks ebaselge ja palus saata joonise. Järelikult on kostja etteheited hagejale selles osas, et hageja ei täpsustanud tellimust, põhjendamatud, sest eelkõige oleks tulnud kostjal tellimuse esitamisel esile tuua, et aasklambrite paigutus on ebastandardne. TL ütlustega on tõendatud, et ta seda ei teinud ega teadnud algul ka ise, milline on brošüüride aasklambrite vahekaugus. Kuna pooltel kokkulepe aasklambrite vahekauguse kohta puudus, siis paigaldas hageja need vastavalt ISO 838 standardile keskkohast vahekaugusega 80 mm. Väljavõtetega Eesti Standardikeskuse (EVS) ja Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) interneti kodulehelt on tõendatud, et EVS, kes esindab ISO-s Eesti Vabariiki, on alates 1.jaanuarist 2011 ISO täisliige. ISO täisliige on ka Rootsi. Standard ISO 838 määrab lehtedele või dokumentidele tehtavate aukude mõõdud, kauguse ja asukoha nende säilitamiseks kaustades. Mõõtude iseloomustusest nähtuvalt on aukude vahekaugus keskkohast 80 mm +/0,5 mm. Kostja poolt esitatud tõendil on esitatud riikide nimekiri, mis on ISO soovituse R 838 heaks kiitnud enne 1972.a ja mis eelnes standardi ISO 838 vastuvõtmisele. Tõendist nähtuvalt ei olnud soovitust vastu võtnud Rootsi, kuid ISO soovituse R 838 oli vastu võtnud NSVL, mille koosseisu kuulus sellel ajal Eesti NSV. Järelikult on ISO standardis ettenähtud mõõtmed olnud juba enne standardi kehtestamist soovitusliku normina kasutusel aastakümnete vältel suurele osale riikidest. Kostja esitatud kiletasku ei ole standardiks, kuna vastavalt standardile EVS-EN 45020:2008 on standard konsensuse alusel koostatud ja tunnustatud asutuse poolt vastuvõetud normdokument, milles tuuakse reeglid, juhtnöörid ja omadused tegevuste või nende tulemuste kohta üldiseks ja korduvaks kasutamiseks ja mis on suunatud korrastatuse optimaalse taseme saavutamisele antud kontekstis. Kuigi ISO 838 standard ei reguleeri aasklambrite paigaldamise asetust, kuid aasklambreid on samuti vaja dokumentide vms. kiirköitjatesse paigaldamiseks, siis on põhjendatud, et hageja kasutas kostja tellitud brošüüridele muu asetuse kohta suuniste puudumisel ISO 838 standardit. Kuna standard ISO 838 on ainuke rahvusvaheline standard, mis määrab augustamise tehnilise kirjelduse, siis oleks kostjal tellijana tulnud standardist erineva toote tellimisel sellest hagejat teavitada.

Kausta ja brošüüri vaatlusel tegi kohus kindlaks, et brošüüri on aasklambrite abil võimalik ISO 838 standardile vastavasse kiirköitjasse köita. Kuna kostja ei teavitanud hagejat hinnapäringus, e-kirjas, töö näidisel ega ka telefonivestluses, et aasklambrite paigutus erineb tavapärasest standardist, siis ei saanud hageja seda töö valmistamisel arvesse võtta. Sellest, et kostja tellis registrilehtedele neli auku vahekaugusega keskkohast 70 mm, saatis selle töö kohta hagejale joonise ja nimetas aukude asetust rootsi standardiks, ei pidanud hageja järeldama, et kostja teisele iseseisvalt esitatud tellimusele tuleks aasklambrite vahekaugus paigutada standardist erinevana. Tunnistaja KR selgitas, et hageja jaoks oli tegemist kahe eraldi tellimusega, kuna esitati kaks eraldi hinnapäringut ning nende kohta koostati kaks eraldi hinnapakkumist. Nimetatut kinnitas ka tunnistaja TL ning see nähtub kirjalikest tõenditest. Kostja vastuväited ja tõendid selle kohta, et hageja on ka varem ühiste tellimuste kohta teinud eraldi hinnapakkumised, ei ole asjakohased. Hinnapäringutest ja hinnapakkumistest nähtuvalt on 08.05.2013 ühes ja samas hinnapäringus küsitud kahte erinevat hinnapakkumist olenevalt tellimuse lehekülgede arvust, mistõttu tegi hageja kostjale vastavad hinnapakkumised eraldi. Seega ei ole hinnapakkumiste vormistus sarnane vaidlusaluse olukorraga, kus küsiti kummalgi juhul hinda ühele trükitööle, millele saadeti vastu üks hinnapakkumine. Hageja ei pidanud järeldama ka töö saatmise sihtkohast – Rootsi Kuningriik, Stenkullen, et töö puhul on tegemist komplektiga, kuna Stenkullen on piirkond ja täpset aadressi hinnapäringutes ei olnud. KR ütluste kohaselt täpsustati aadress, kuhu tööd saata, alles pärast töö valmimist. Asjaolust, et töö saadeti Rootsi, ei saanud hageja järeldada, et töö tuleks automaatselt teha ebastandardsete aasklambrite vahekaugusega 70 mm. Kostja esitatud tõenditest nähtuvalt on Andreas Tengwall ́i 1889.a leiutatud kiirköitja, millel on neli rõngast kahes paaris keskkohast 70 mm-se vahekaugusega, Rootsis auguraudade de facto standardiks nime all „triohalning“, kuid neljaaugulisel kiirköitjal puudub ISO standard. Kohtule esitatud hinnapäringu ja KR ütlustega on tõendatud, et ka Rootsis asuvad kliendid on hagejalt tellinud standardse, keskkohast 80 mm-se vahekaugusega aasklambritega töid. Kostja ja tema koostööpartneri ILOPRINT e-kirjavahetus ei tõenda pooltevahelist praktikat ega selle valdkonna praktikat. Kirjavahetus toimus 17.02.2015, s.o pärast kohtusse hagi esitamist. Hageja ei ole rikkunud VÕS § 641 lg 1 ja lg 2 p 1 ja 2 tähenduses lepingut, sest tema tehtud töö vastab kostja 02.04.2014 e-kirjas saadetud hinnapäringule ja selle alusel koostatud hageja hinnapakkumisele, tööl on kokkulepitud omadused ja kokku leppimata aasklambrite paigaldus võimaldab brošüürid paigutada standardsetesse kiirköitjatesse. VÕS § 643 sätestab töö ülevaatamise kohustuse, kui tellija on töövõtulepingu sõlminud oma majandus-või kutsetegevuses, peab ta tehtud töö viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. VÕS § 76 lg 4 kohaselt, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Kostja ei ole tõendanud, et ta tellis hagejalt brošüürid, mille aasklambrite kinnituste vahekaugused on ISO 838 standardist erinevad, s.o 70 mm. Kuna pooltel ei olnud vaidlust, et hageja toimetas 02.06.2014 töö kostja poolt nimetatud isikule kohale, siis saab lugeda töö vastuvõetuks 02.06.2014. Tunnistaja KR ütlustega luges kohus tõendatuks, et samaaegselt saatis hageja valmistatud töö näidised kostjale. Kostja ei vaadanud viivitamatult tööd üle ega esitanud hagejale ka koheselt pretensiooni. Pretensiooni esitas kostja hagejale alles kuu aega hiljem, kui tema Rootsis asuv klient ei olnud rahul kostja tööga. VÕS § 116 lg 1 ning § 647 lg 1 ja lg 3 kohaselt on tellijal õigus lepingust taganeda, kui töövõtja on lepingut oluliselt rikkunud, muuhulgas kui ta keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast. Kostja leidis, et ta taganes lepingust 31.07.2014 e-kirjaga, milles teatas kostja

esindaja LP hageja esindajale US-le, et ta otsustas Livallco brošüürid uuesti trükkida, kuna hageja keeldus praaki mõistliku aja jooksul parandamast ning kõik sellega seonduvad kulud tuleb hagejal kanda. Kohus leidis, et nimetatud kirjas on kostja küll väljendanud, et tellib kolmandalt isikult uue töö ja soovib selle kulutuse hüvitamist hagejalt, kuid lepingust taganemise tahet ei ole kostja kirjas mingil viisil väljendanud. Järelikult ei ole 31.07.2014 ekirja puhul tegemist VÕS § 188 lg 1 sätestatud taganemisavaldusega. Poolte kirjavahetusest ja töö saatmisest hagejale nähtus, et pooled olid erinevatel seisukohtadel selles, kas hageja on lepingut rikkunud või mitte ja kas brošüüride uuesti trükkimise puhul on tegemist praagi parandamise või uue tööga, mille eest tuleb kostjal maksta sõltumata eelnevalt tehtud tööst. Pooled jäidki selles osas erinevatele seisukohtadele, mistõttu on väär kostja arvamus, et hageja keeldus mõistliku aja jooksul praagi parandamisest. Kuna kohus tuvastas, et hageja ei ole lepingut rikkunud, siis ei ole täidetud ka materiaalne eeldus lepingust taganemiseks. Järelikult ei ole kostja lepingust taganenud ja poolte vahel on kehtiv leping. Kostja esitas nõude hageja nõudega tasaarvestada ILOtrükk OÜ 31.07.2014 arve 3120 eurot, mis koosnes uute brošüüride tootmisega seotud kuludest. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 3 ja 115 lg 1 sätestavad võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult lepingu rikkumisega seotud kahju hüvitamist. VÕS § 646 lg 5 järgi kui tellija nõuab õigustatult parandamist ja töövõtja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib tellija töö ise parandada või lasta seda teha ja nõuda töövõtjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Kohus tuvastas, et hageja valmistatud brošüürid vastasid lepingutingimustele, mistõttu ei ole hageja lepingut rikkunud ja kostjal ei ole kahju hüvitamise nõuet hageja vastu. Kostjal hageja vastu rahalise nõude puudumise tõttu tuleb tasaarvestuse avaldus jätta rahuldamata. Kuna hageja nõue on muutunud sissenõutavaks, siis on kostjal tekkinud kohustus hagejale tehtud töö eest tasuda ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 3015,60 eurot. Vastavalt 31.05.2014 arvele oli töö eest tasumise tähtaeg 30.06.2014, järelikult on sissenõutavaks muutunud viivis perioodil 01.07.2014 - 14.10.2015, kokku 315,57 eurot. Asjaolu, et hageja kostja palvel esialgse arve kaheks eraldi arveks ümber vormistas saates ümbervormistatud arved välja 15.07.2014, ei välista hageja õigust nõuda viivist alates 30.06.2014. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelnevast tulenevalt on hageja viivise nõue protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 15.11.2015 kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi, siis tuleb jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Hageja esitas kohtule menetluskulude nimekirjad ja kuludokumendid, mille kohaselt on ta hagi esitamisel tasunud riigilõivu 300 eurot ja esindaja kulud on 1800 eurot käibemaksuta. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kulus esindajal seoses maksekäsu kiirmenetlusega aega 1,5 tundi, mis on dokumentidega tutvumiseks ja kiirmenetluse avalduse esitamiseks põhjendatud ja mõistlik ajakulu. 10.11.2014 kulus esindajal hagiavalduse koostamisele 4 tundi, mis on asjaolude analüüsi ja tõendite põhjal avalduse koostamiseks

põhjendatud ja vajalik aeg. 20.07.2015 menetlusdokumendi koostamisele kulus esindajal 3,5 tundi, mis on põhjendatud ja vajalik aeg. Esindaja kulud 17.08.2015 kohtuistungil 225 eurot osalemise eest 1,5 tundi vastab kohtuistungi protokollile. Hageja 14.09.2015 menetlusdokumendi koostamisele kulunud aeg on 1 tund, mis on avalduse koostamiseks põhjendatud ja vajalik aeg. Esindaja kulud hageja 28.09.2015 menetlusdokumendi koostamisel arvestusega 1,5 tundi on kohtu arvates avalduse koostamiseks põhjendatud ja vajalik aeg. Esindaja kulu 14.10.2015 istungil osalemiseks arvestusega 7 tundi vastab kohtuistungi protokollile. Kohus leidis, et hageja kulud riigilõivule ja esindaja õigusabile 21,5 tunni ulatuses on asja keerukust arvestades põhjendatud ja õigusabi osutanud esindaja tunnihind - 90 eurot ilma käibemaksuta, on esitatud tasumiseks mõistlikus suuruses. Kostja vastuväited, et hageja esindaja menetluskulud on ülepaisutatud ega vasta koostatud menetlusdokumentide sisukusele ja mahule, on ebaobjektiivne hinnang vastaspoole esindaja tehtud tööle ja selleks kulunud ajale, kuna kostja lepinguline esindaja on sama tsiviilasjaga seoses kulutanud õigusabi osutamisele aega oluliselt rohkem kui hageja esindaja, kokku 33 tundi. Arvestades, et kaasuse keerukus on poolte jaoks ühesugune, siis ei ole kostja vastuväited selle kohta, et hageja esindaja menetluskulud on põhjendamatult suured, põhjendatud. Järelikult kuulub menetluskulude nõue rahuldamisele kokku 2100 eurot. Apellatsioonkaebus Mediaprint Group OÜ palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata, menetluskulud jätta vastustaja kanda. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et pooled sõlmisid lepingu, mille kohaselt tuli hagejal valmistada kostjale brošüürid, mille aasklambrite vahekaugus on 80 mm. Pooled ei ole sõlminud kokkulepet ISO 838 standardi kohaldamiseks, hageja seda tõendanud ei ole. ISO 838 standard reguleerib üksnes trükistele puuritavate aukude vahekaugust, mitte aasklambrite paigutust. Samuti ei tulene õigusnormidest ega poolte kokkuleppest, et aasklambrite paigaldamisel tuleb lähtuda ISO 838 standardist. Seega tuvastas kohus ebaõigesti, et hageja võis lähtuda töö valmistamisel ISO 838 standardist. Maakohtu otsus on vastukäiv. Kohus tuvastas, et pooltel puudus lepingu sõlmimisel kokkulepe brošüüride aasklambrite vahekauguste osas. Samas leidis aga, et standardi järgimiseks oli kokkulepe olemas, sest õigusaktidest ISO 838 standardit ei tulene. Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et kostjal oli kohustus teavitada, kui soovib ISO 838 standardist erineva töö valmistamist. Esmalt on oluline rõhutada, et ISO 838 standart ei puuduta aasklambrite paigutust. Teiseks, tellijal saaks tekkida kohustus töövõtjat teavitada väidetavast standardist kõrvalekaldumisest üksnes juhul, kui pooled oleks leppinud kokku standardi kohaldamises. Praegusel juhul hageja ei tõendanud standardi osas kokkuleppe olemasolu. Hageja ei tõendanud ka asjaolu, et poolte vahel oli kujunenud välja praktika, et aasklambritega trükiste valmistamine toimub tava kohaselt selliselt, et aasklambrid paiknevad üksteisest 80 mm kaugusel. Kuivõrd aasklambritega töid tellitakse harva, on seda olulisem, et töövõtja iga tellimuse puhul kõik detailid, sh klambrite vahekauguse, üle täpsustaks. Seega ei saanud hageja ka tavast ja praktikast tulenevalt eeldada, ilma et täpsustaks tellijalt töö valmistamise juhiseid, et brošüüridele tuleb aasklambrid 80 mm vahekaugusega.

Tunnistaja TL kinnitas, et hagejale pidi olema arusaadav, et nii registrilehed kui ka brošüürid tuleb valmistada selliselt, et need sobivad köitmiseks mappi, mille klambrite vahekaugus on 70 mm. Kostja 10.08.2015 esitatud asitõend ja TL selgitused näitavad, et registrilehed ja brošüürid olid ühtse disainiga. Eeltoodust tulenevalt pidi hageja trükivaldkonnas tegutseva ettevõtjana mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt kas täpsustama aasklambrite paigutuse või eeldama, et brošüürid kinnitatakse koos registerlehtedega samasse kiirköitjasse. Maakohus märkis õigesti, et Eesti Standardikeskus on alates 01.01.2011 ISO täisliige. Samas ei oma Eesti täisliikmelisus asja lahendamise seisukohalt sisulist tähendust, kuna täisliikmelisus tähendab üksnes õigust rääkida kaasa standardi sisu osas. Niisiis ei too ISO täisliikmelisus kaasa standardite siduvust. Õige on ka fakt, et standard ISO 838 määrab lehtedele või dokumentidele tehtavate aukude mõõdud, kauguse ja asukoha nende säilitamiseks kaustades; siiski ei ole standard kohaldatav aasklambrite paigutamisele. ISO 838 standard puudutab paberlehtedesse aukude puurimist, mitte aga aasklambrite paigutust. Viimast on otsuses möönnud ka maakohus, kuid tegi sellest siiski vastuolulise järelduse standardi kohaldamise võimalikkuse kohta aasklambrite paigutuse osas, mistõttu ei ole vaidlustatud lahend seaduslik. Eesti Standardikeskuse andmetest selgub, et standardid on vabatahtlikud dokumendid, mille järgimine ei ole kunagi olemuselt kohustuslik – s.t ühtegi standardit ei pea järgima üksnes seetõttu, et see on olemas. Standardi järgimise saab kõigile kohustuslikuks teha ainult läbi õigusaktides standarditele viitamise. Vastavate õigusaktide puudumisel ei ole standardi kohaldamine kohustuslik, kui just pooled ise vastupidises kokku ei lepi. Kuivõrd poolte vahel puudus kokkulepe ISO 838 standardi kohaldamiseks, ei olnud hagejal alust eeldada, et aasklambrite paigutuse puhul tuleb lähtuda aukude vahekaugusest 80 mm. Samuti puudub Eesti õiguskorras norm, mis andnuks hagejale õiguse järgida standardit ISO 838. Kohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 641 lg 3. Hagejal tuli enne tellimuse täitmist täpsustada tellimust. Hageja seda ei teinud, mistõttu hageja vastutab puudustega töö eest. Trükitööstuses on tavapärane, et töövõtja kontrollib trükise kinnituskohtade täpsed asukohad. Nii registrilehtede kui ka brošüüride tellimus esitati samaaegselt. Kostja täpsustas, et töö peab olema tehtud rootsi standardi järgi. Kostja saatis hagejale ka töö maketi, mis viitab selgelt, et mõlemad tööd tuli teha selliselt, et neid on võimalik köita ühte mappi. Töövõtja vabaneb tellija juhisest tingitud töö lepingutingimustele mittevastavuse korral vastutusest üksnes juhul, kui ta suudab tõendada, et on juhise sobivust piisavalt kontrollinud. Aktaprint AS tegeleb igapäevaselt tööga, mille kostja tema käest tellis. Olukorras, kus töövõtjal oli olemas joonis nii rootsi standardi kohta kui ka tellija poolt saadetud makett, kuid puudus piisav info aasklambrite paigutamiseks, oli hageja töötajal kohustus üle täpsustada, millise standardi järgi mõlemad tööd tuleb teha. Tõendamiskoormis, et tellija juhiseid on piisavalt kontrollitud, on hagejal. KR ütlused ei tõenda, et Rootsis asuvad teised kliendid on AS-ilt Aktaprint tellinud keskkohast 80 mm-se vahekaugusega aasklambritega köiteid, või seda, et hageja saaks iga tellimuse puhul alusetult eeldada, et aasklambrid tuleb paigutada keskkohast 80 mm, mitte aga mingi muu vahekaugusega. Tegemist oli eritellimusega, mille puhul tuleb arvestada konkreetse kliendi soovidega. Maakohus jättis arvestamata TL ütlustega, mille kohaselt oli ka tema jaoks selge, et brošüüride aasklambrid tuleb paigutada 70 mm vahekaugusega. Kohus ei analüüsinud, kas keskmisele konkreetses valdkonnas töötavale teisele isikule oleks ka kostja tellimus piisavalt konkreetne ja arusaadav olnud. Seejuures ei ole hageja tõendanud, et ta on tellija juhiseid piisavalt kontrollinud.

Kohus jättis põhjendamatult kõrvale apellandi ja Ilotrükk OÜ vahelise e-kirjavahetuse. Asjaolul, et kirjavahetus on toimunud pärast hagi esitamist kohtusse, ei ole tähtsust. Oluline on, et kui tellija on jätnud aasklambrite paigutuse konkretiseerimata, on töövõtja kohustus ise tellimust täpsustada. Seda tegi ka Ilotrükk OÜ, kui oma majandustegevuses tegutsev hoolas ettevõte. TL kinnitas vande all, et on tavapärane, et osad detailid täpsustatakse järelpärimises mitte hinnapäringus. Seega on trükitööstuse valdkonnas tavapärane, et töövõtja kontrollib alati üle trükise aasklambrite paigutuse. Kui augustandardeid olekski võimalik kohaldada aasklambrite paigaldamisele, siis on maakohus ebaõigesti leidnud, et üksnes registrilehtede kinnitused tuli teha rootsi standardi järgi. Ka brošüüride aaskinnituste tegemisel tuli lähtuda rootsi standardist. Hageja töötaja KR esitatud küsimusest „kas rootsi standard on need augud, kus on 2 tk hästi lähestikku“ ja kostja töötaja TL vastusest „variant Triohalning“ ei saa teha järeldust, et arutatud oleks üksnes registrilehtedega seonduvat. Kostja poolt kirjale lisatud joonisest tulenevalt tuli hagejal teha tellitud töö rootsi standardist lähtuvalt. Kostja ei märkinud, et soovib saada erinevate standardite järgi tehtud töid. Kohus jättis põhjendamata, miks ei ole arvestatud TL ütlusi, kes eeldas, et hagejale saadetud dokumentide põhjal pidi AS-ile Aktaprint olema selge, et mõlemad tööd tuleb teha rootsi standardi järgi, kuna mõlemad tellimused esitati samal ajal ning tööd saadeti samale Rootsi ettevõttele. Kuigi kostjale tehti kaks hinnapakkumist, ei väära see seisukohta, et tegemist oli ühe tellimusega. Hageja enda arvutiprogramm ei võimalda kajastada mitme toote hindasid ühel hinnapakkumisel. Kohus leidis ebaõigesti, et üksnes selle põhjal, et kuivõrd hinnapäringus on olenevalt tellimuse lehekülgede arvust küsitud kahte erinevat hinnapakkumist, on tegemist erinevate tellimustega. Nii registrilehtede kui ka brošüüride valmistamise eest esitati üks arve ning tellimuse täitmise detailide arutamine toimus mõlema trükise suhtes paralleelselt. Kostja poolt 14.09.2015 menetlusdokumendi lisana esitatud kiletasku näitab, et nii Eestis kui ka teistes Euroopa riikides kasutatakse erinevaid augumalle, sõltumata sellest, kas need on rahvusvaheliselt registreeritud või mitte. 80 mm auguvahega mall ei ole seega ainuvõimalik variant registrilehtede ja brošüüride kinnitamiseks. Kohus on seetõttu teinud väära järelduse, et igal juhul tuleb lähtuda ISO 838 standardist. Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et hageja valmistatud töö sobib selleks otstarbeks, milleks kostja seda vajab. Praegusel juhul ei ühti aasklambrite asukoht kausta klambrite paiknemisega, mistõttu ei ole võimalik brošüüre kausta köita. Seega arusaadavalt ei saa kostja vastavaid brošüüre koos registerlehtedega samas kaustas kasutada. Eeltoodud põhjustel ja kuna hageja ei nõustunud ise puudustega tööd parandama, oli kostja sunnitud tellima Ilotrükk OÜ-st uue ja nõuetekohase töö. Seega ei olnud võimalik kostjal vajaminevaks otstarbeks hageja valmistatud tööd kasutada. Maakohtu arvestas viivise ebaõigesti. Perioodil 01.07. – 31.12.2014 oli viivise määraks 8,15%. Alates 01.01.2015 jõustus uus viivise määr 8,05% (VÕS § 113 lg 1). Isegi siis, kui hageja nõue oleks põhjendatud, siis on viivis 01.07.2014 - 14.10.2015 eest on 314,78 eurot, mitte 315,57 eurot. Maakohus määras ebaõigesti kindlaks hageja menetluskulud. Apellant leiab, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamisega seotud väidetavat kulu ei ole põhjendatud arvestada menetluskuluna. Kohus arvestas menetluskuluna ka neid kulusid, mis ei ole menetlusdokumentide sisu ja keerukuse alusel põhjendatud. Hagiavalduse koostamise ajakulu 4 tundi ei saa pidada

põhjendatuks, kuna hagi koosneb olulises osas õigusnormide tsiteerimisest, eelkõige saab kuuluda hüvitamisele lepingulise esindaja aeg, mis on kulunud sisuliste ning argumenteeritud ja asjakohaste seisukohtade väljendamiseks kirjalikes menetlusdokumentides. Arvestades 20.07.2015 menetlusdokumendi sisu ja mahtu, on põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Eeltoodud asjaoludega ei ole maakohus hageja menetluskulude kindlaksmääramisel arvestanud. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Maakohus tuvastas, et hageja poolt tehtud töö vastas kostja tellimusele, et töövõtja tasu muutus sissenõutavaks töö valmimisega, ning et kostja vastuväited töö mittevastavusest lepingutingimustele on alusetud ja tema poolt lepingurikkumisele põhinevate kujundusõiguste kasutamiseks (lepingust taganemine ja hageja nõude tasaarvestamine kahju hüvitamise nõudega) puudusid formaalsed ja materiaalsed alused. Muuhulgas on maakohus tuvastanud n.ö. sekundaarse põhjendusena, et kostja, saades hageja poolt tellimuse valmimisel töö näidise ja olles majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija, ei teatanud väidetavast töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul, mistõttu ta kaotas VÕS § 644 lg. 3 kohaselt õiguse töö mittevastavusele tugineda. Apellatsioonkaebuses kordab apellant oma maakohutus esitatud vastuväiteid ja argumente ning leiab, et esitatud tõendite ja esiletoodud asjaolude pinnalt tuleks hagi jätta rahuldamata. Maakohus on otsust tehes järginud TsMS § 442 lg. 8 nõudeid. Ringkonnaohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et apellandi viide VÕS § 641 lg. 3 on asjakohatu, kuna see reguleerib juhtumeid, kus töö lepingutingimustele mittevastavus on põhjustatud tellija (ebaõigest) juhisest. Tunnistaja TL (kostja projektijuht, kes tellimuste esitamisega tegeles), ei ole öelnud, et hagejale pidi olema teada, et mõlemad tööd tuleb teha nn. Rootsi standardi järgi, kuna Rootsi ettevõte soovis tarnitud kaupa kasutada koos ühtse komplektina samades mappides. Vastupidi, tunnistaja kinnitas, et hageja ei pidanudki teadma, et brošüürid ja registrilehed lähevad ühte mappi (toimiku I kd., lk. 198). Tunnistaja kinnitas ka, et „standartne vahe on 80 mm, rootsi oma on 70 mm“, et päringu hetkel ta ei teadnud, mis vahega tuleb aasklambrid panna ning et Rootsi klient „ei kirjutanud, mis vahega ta tahab“. Ülejäänud apellandi väidetele ja argumentidele on maakohus otsuse põhjendustes juba ammendavalt ja õigesti vastatud, mistõttu ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid korrata. Vastupidiselt apellatsioonkaebuse väidetele ei ole maakohus eksinud viivise arvestusega. TsMS § 172 lg. 9 viimase lause kohaselt asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse makskäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka, mistõttu on ebaõige apellandi väide, mille kohaselt makskäsu koostamisel ja esitamisel hagejal tekkinud õigusabikulu ei kuulu hüvitamisele. Õigusabikulude suurust ja põhjendatust on maakohus hinnanud ega ole rikkunud diskretsiooni piire.

Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsiooniastme menetluskulud apellandi kanda. Vastustajal kulus apellatsioonkaebuse tutvumisele ja vastuse koostamisele 7 tundi, millist ajakulu peab ringkonnakohus põhjendatuks. Arvestades, et õigusabi tunnihind oli 108 eurot koos käibemaksuga ja vastustaja on käibemaksukohuslane, siis tuleb apellandilt vastustaja kasuks välja mõista apellatsiooniastme menetluskulu 756 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.