2-15-125428/18 - Võlaõigus - Sideteenuste osutamise lepingud - Tartu Maakohus Viljandi kohtumaja - lahend.ee

arve nr A-19331423 summad -3,78 eurot. Kostja põhivõlgnevus summas 306,95 eurot koosneb järgmistest komponentidest: - teenuspaketi Starman Start: L-internet + L-digiTV kuutasu 78,14 eurot; - wifi-teenuse kuutasu 2,88 eurot - võla tõttu teenuse piiramise tasu 10,38 eurot; - võlahaldustasu 5,00 eurot; - trahv teenuspaketi Starman Start: L-internet + L-digiTV tingimuste rikkumise eest summas 45,25 eurot (29,91 eurot+15,34 eurot); - DigiTV kaardi rent summas 3,57 eurot; - Digiboksi rent summas 6,03 eurot; - modemi rent 3,57 eurot; - Ruuteri (Wi-Fi, G) rent 2,43 eurot; - tagastamata digiTV kaart väärtusega 10,00 eurot (lepingu punkt "üleantavad seadmed"); - tagastamata digiboks väärtusega 59,90 eurot (lepingu punkt "üleantavad seadmed"); - tagastamata modem väärtusega 39,90 eurot (lepingu punkt "üleantavad seadmed"); - tagastamata ruuter väärtusega 39,90 eurot (lepingu punkt "üleantavad seadmed"). Lepingu järgi oli kostja kohustatud tagastama kõik komplektiosad. Hageja üldtingimuste punkt 12.4 teise lause järgi seadme või kiipkaardi mittetagastamisel kohustub klient tasuma hagejale selle maksumuse hageja poolt esitatava arve alusel vastavuses hinnakirjaga või seadme üürilepinguga. Kostjale on esitatud vastavad tagastamata seadmete eest järgmised nõudearved: NA-34289, NA-34290, NA-34291 ja NA-34292. Lepingu alusel kohustus klient kasutama Hageja Start S, M või L-Interneti teenust ja Start digiTV teenust 12. kuu jooksul alates lepingu sõlmimisest. Kui klient lõpetab nimetatud teenuste kasutamise, vormistab teenused ümber teise isiku nimele või teenuseid piiratakse kliendist tuleneva asjaolu tõttu enne kohustusliku tarbimisperioodi lõppu, kohustub klient tasuma leppetrahvi vastavalt lepingule 15,34 eurot ja 29,91 eurot. (arved nr TA-31415 ja TA-31532). Kostjale piirati L-interneti teenuse osutamist võlgnevuse tõttu. Leppetrahv summas 29,91 eurot tuleneb kostja sõlmitud lepingu lisatingimuste neljandast lõikest ja leppetrahv summas 15,34 eurot kostjaga sõlmitud lepingu lisatingimuste viiendast lõikest. Arved TA-31415 ja TA-31532 kokku summas 45,25 eurot on trahviarved lepingu rikkumise eest. Kostjal on võlgnevus seoses tasumata arvetega, mis tõi omakorda kaasa teenuse piiramise hageja poolt. Kõik vajalik informatsioon oli ka kirjas kostjale saadetud arvetel (näiteks arvel nr A-18543659). Arve(tel) märgitud võla tõttu teenuse piiramise tasu suurus on sätestatud hageja hinnakirjas. Hinnakiri on kostjaga sõlmitud lepingu lahutamatuks osaks ja millega tutvumist ning nõustumist kostja oma allkirjaga lepingu(te)l kinnitas. Hageja üldtingimuste punkti 5.2.1 kohaselt peab klient tasuma osutatud teenuste eest vastavalt esitatud arvetele ja punkti 9.9 alusel on hagejal õigus piirata teenuse osutamist, teatades sellest kliendile 5 kalendripäeva ette, kui klient on pahatahtlikult või korduvate põhjendamatute pretensioonide esitamisega püüdnud hoiduda arvete tähtaegsest tasumisest. Kostja ei ole tasunud hageja poolt osutatud teenuste eest õigaegselt. Seega piirati kostjale teenuse osutamist ning teenuse piiramise tasu eest on kostjale esitatud arve(d). Arve(te)l kajastuv võlahaldustasu tuleneb hageja kaabelteenuste teenustasude hinnakirjast. Nimetatud hinnakiri on kostjaga sõlmitud lepingu lahutamatuks osaks ja millega tutvumist ning nõustumist kostja oma allkirjaga lepingul kinnitas. Võlahaldustasu rakendati, kuna kostja viivitas oma võlgnevuse tasumisega hageja ees. Hageja üldtingimuste punkti 9.11 kohaselt kohustus kostja tasuma arvete sissenõudmisega seotud kulutused.

Hagi õigusliku alusena viitab hageja muuhulgas võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-le 1, VÕS § 82 lg-le 1, VÕS §-le 100, VÕS § 101 lg-le 1 ja VÕS § 113 lg-le 1 ning hageja nõuab kostjalt võlgnevuse 306,95 euro, sissenõutavaks muutunud viiviste 178,89 euro ja sissenõutavaks muutumata viiviste (0,05 % põhinõudelt päevas) väljamõistmist. Hagi ei ole aegunud, sest TsÜS § 146 lõike 1 alusel on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lõike 3 teise lause järgi, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Kostja poolt tasumata jäetud arvete maksetähtajad on perioodil 31.01.2012 kuni 31.07.2012. Hageja esitas kostja vastu Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse 25.11.2015. TsÜS § 160 lõike 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks. Sama paragrahvi 2 punkti 3 alusel hagi esitamisega on võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Seega hageja on esitanud oma nõude enne aegumistähtaja lõppu 31.12.2015. E-toimikust nähtuvalt on hageja esitanud maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule 25.11.2015 15:33. Hageja ei pea leppetrahve ega viiviseid ebamõistlikult suureks. Kostja vastuväited Kostja avaldab 07.03.2016 vastuses, et ei tunnista tema vastu esitatud nõuet ning esitades hagile aegumise vastuväite. TsüS § 146 lg 1 sätete kohaselt on tehingutest tuleneva hagi aegumise tähtajaks kolm aastat. Hagiavalduse kohaselt on hageja esitanud kostjale arved, mille maksetähtajad on saabunud vastavalt 31.01.2012 kuni 31.07.2012. Arvestades 3 aastast hagi aegumise tähtaega tulnuks hagejal esitada hagi hiljemalt 01.08.2015. Hagi esitati kostja vastu alles 02.02.2016 (hagiavaldusest nähtuvalt) seega igal juhul aegunult. Hageja ei ole kohtult taotlenud ka hagi aegumise tähtaja ennistamist. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks esitanud kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse hageja vastuses viidatud ajal. Kostjale on arusaamatu, et hageja on esitanud oma nõude alles ca 3 aasta möödudes väidetavate arvete esitamisest. Juhul kui kohus peaks rahuldama mingiski osas hageja nõude palub ta igal juhul vähendada väljamõistetavaid viiviseid ja leppetrahve. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Kohtu põhjendused TsMS § 444 lg 2 alusel piirdub kohus põhjendavas osas üksnes õiguslike põhjenduste ning tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Esmalt nõustub kohus hageja seisukohaga, et tegemist ei ole aegunud hagiga, kuna TsÜS § 147 lõike 3 teise lause järgi, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. TsÜS § 146 lõike 1 alusel on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Seega oli hagejal 2012.a arvete osas viimane aeg kohtusse pöörduda 31.12.2015 ning hageja on esitanud avalduse maksekäsumenetluses tähtaegselt, s.o kohtu infosüsteemi andmetel 25.11.2015.

Kohtu hinnangul on hagi põhjendatud põhinõudes ja viivisenõudes osaliselt. Kohtu hinnangul tuleneb võlgnevus 306,95 eurot poolte vahel sõlmitud liitumislepingu kostjapoolsest mittevabandatavast rikkumisest ning kuulub rahuldamisele VÕS § 100, § 101 lg 1 p-de 1 ja 3, VÕS § 108 lg 1, VÕS 113 ja VÕS § 103 järgi. Kohus põhjendab järgnevalt hageja nõutud leppetrahvi kogusummas 45,25 eurot (s.o 15,34 eurot ja 29,91 eurot, arved nr TA-31415 ja TA-31532 (tl 19-19p), mille vähendamist kostja on taotlenud, rahuldamist. Kohus leiab, et AS Starmani ja kostja vahel sõlmitud liitumis- ja teenuste osutamise leping on oma olemuselt tarbijaleping ning kostja oli tarbijaks VÕS § 34 tähenduses. Samuti leiab kohus, et tegemist on tüüplepinguga. Seega on leppetrahvi kokkulepete näol tegemist VÕS § 35 lg 1 mõttes tüüptingimustega. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimiseviisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimustega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuste tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja ja seisuga. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suur kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohtule esitatud AS-i Starman ja kostja vahel 29.09.2011 sõlmitud liitumislepingust (tl 7) nähtub, kostjal oli teenuse tarbimiskohustus 12 kalendrikuu jooksul (lisatingimused). Kui kostja lõpetab enne tarbimiskohustuse lõppu lepingu, vormistab selle ümber teise isiku nimele, vahetab teenuse mõne teise teenuse vastu või teenust piiratakse kostjast tuleneva asjaolu tõttu, tasub kostja AS-ile Starman leppetrahvi digiboksi kasutamise osas summas 29,91 eurot ja modemi kasutamise osas 15,34 eurot. Kohus leiab, et tüüptingimus, millega pannakse tarbijast lepingupoolele kohustus tasuda lepingu lõpetamise, teenuspaketi vahetamise korral või kliendist tuleneva asjaolu (sh võlgnevuse) tõttu kindlas mõistlikus summas leppetrahvi ei kahjusta leppetrahvi summat arvestades käesoleval juhul tarbijat ebamõistlikult ning viidatu leppetrahvi kokkulepe ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Kohus märgib, et hagejal oli lepingu sõlmimisel õigus eeldada, et kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täidab. Ka hageja sidus ennast lepingu sõlmimisel kohustusega osutada kostjale teenust vähemalt aasta vältel. Tavalisele mõistlikule inimesele on arusaadav, et kasumit taotlev ettevõtja annab digiboksi tasuta kasutada üksnes eesmärgiga kasvatada klientuuri, saada kokkulepitud perioodi jooksul teenuse eest tasu ja teenida kasumit. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 esimene ja kolmas lause võimaldavad võlausaldajal nõuda võlgnikult raha maksmisega viivitamise eest viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni lepingus kokkulepitud määras. Kostja on taotlenud ka viivise vähendamist. Kohtu hinnangul on viivisesumma vähendamine Riigikohtu viimast praktikat arvestades põhjendatud. Nimelt on Riigikohtu 10. mai 2016 lahendi nr 3-2-1-25-16 p-s 13 osundatud asjaolule, et ülemäärast ja tarbijat (kostjat) ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks. Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt, Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Seega on hageja nõutav viivisemäär 0,05% põhinõudelt päevas tühine ning kohaldama peab VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud määra.