Linna Grupp Kinnisvara OÜ hagi V.J. vastu maaklerilepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
3134,40 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V.J. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): V.J. (isikukood XXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Valdo Lips Vastustaja (hageja): Linna Grupp Kinnisvara OÜ (registrikood 10741803), esindaja vandeadvokaat Mart Sikut
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2016 otsus ja teha asjas uus otsus.
2.Jätta Linna Grupp Kinnisvara OÜ hagi V.J. vastu maaklerilepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Linna Grupp Kinnisvara OÜ kanda.
Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Linna Grupp Kinnisvara OÜ (hageja) esitas 30. oktoobril 2015 Tartu Maakohtule hagi V.J.i (kostja) vastu, milles palus mõista välja põhivõlgnevuse summas 3000 eurot ning
27.oktoobri 2014 seisuga seadusjärgse viivise summas 134,40 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid pooled 17. veebruaril 2015 maaklerilepingu (VÕS § 658), mille kohaselt oli hageja ülesandeks leida ostja kostjale kuuluvale XXX külas asuvale XXX talule. Kostja kohustus tasuma maakleritasu 3000 eurot. 27. veebruaril 2015 võttis maakleri müügitöö tulemusel temaga ühendust isik, kes soovis kinnistut osta, kuid kostja teatas 3. märtsil 2015, et ta ei soovi seda müüa. Selleks ajaks oli hageja oma lepingulise kohustuse täitnud ning esitanud selle kohta kostjale ka vastava arve. Hagejal on õigus nõuda maakleritasu vastavalt lepingu p-le 4.3.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Kuna hageja töö tulemusel ei sõlmitud kinnistu müügiks notariaalset müügi- ega asjaõiguslepingu, puudub hagejal õigus lepingu p 3.1 alusel nõuda kostjalt maakleritasu. Kostja väljendas juba lepingu sõlmimisel hagejale, et maja lõplik müügiotsus tuleb kostjal teiste pereliikmetega kooskõlastada. Kostja oli 28. veebruaril 2015 telefoni teel lepingu üles öelnud. Seega oli leping üles öeldud enne, kui hageja leidis väidetavalt kinnistu ostu vastu huvi tundva isiku. Lepingu p 4.3 on vastavalt AÕS § 119 lg-le 1 ning TsÜS § 83 lg-le 1 või VÕS § 42 lg-le 2 tühine.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 26. jaanuari 2016 otsusega hagi, mõistis V.J.ilt Linna Grupp Kinnisvara OÜ kasuks välja võlgnevuse summas 3000 eurot ning 27. oktoobri 2014 seisuga seadusjärgse viivise summas 134,40 eurot. Maakohus jättis menetluskulud V.J.i kanda ja mõistis V.J.ilt Linna Grupp Kinnisvara OÜ kasuks välja menetluskulud summas 659 eurot.
Maakohtu põhjenduste kohaselt tekib maakleril õigus saada tasu alates tema vahendamise või osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest käsundiandja ja kolmanda isiku vahel ning maakleri õigus tasule säilib ka juhul, kui vahendatud või osutatud leping sõlmitakse pärast maaklerilepingu lõppemist. Seejuures tekib maakleri õigus tasule ka juhul, kui käsundiandja sõlmis lepingu maakleri poolt osutamata kolmanda isikuga (VÕS § 658 lg 1 ning § 664 lg-d 1 ja 3). Hagejal on õigus nõuda maakleritasu vastavalt lepingu p-le 4.3. Maakohus märkis, et kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta teatas hagejale lepingu ülesütlemisest telefoni teel 28. veebruaril 2015, s.o enne hageja poolt ostja leidmist. Maakohus leidis, et lepingu p 4.3 ei ole tühine. Lepingut ei saa eellepinguks lugeda, mistõttu on asjakohatu kostja viide Riigikohtule otsusele nr 3-2-1-147-12. Lepingutingimus ei välista maakleri õigust saada tasu juhul, kui tema täidetud kohustused piirduvad üksnes kinnistu ostu-müügi võimalusele viitamisega, samuti ei välista tingimus, et maakleril on tasu nõudmise õigus, kui maakleril ei ole tehinguni jõudmisel üldse mingit roll. Kokkulepitud tasumaksmise tingimus on lubatav. Hageja teatas kostjale ostjast 3. märtsil 2015 ja kostja teatas samal päeval, et ei soovi talu müüa ja soovib lepingu lõpetada ennetähtaegselt. Hageja oli lepingut täitnud (s.o leidnud ostja), kuid müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimiseni ei jõutud kostja tegevuse tõttu. VÕS § 664 lg 1 järgi võib maakleri õigus saada maakleritasu tekkida ka üksnes tema osutamise tulemusena lepingu sõlmimisest. Lepingu p 4.3 ei saa lugeda ebamõistlikult kahjustavaks tingimuseks. Kostja poolt lepingu ülesütlemine pärast ostja leidmist ning kinnistu müümine pärast lepingu ennetähtaegset ülesütlemist kolmandatele isikutele (kuigi kostja kinnitas hagejale, et ei soovi kinnistut müüa) viitavad selgelt, et kostja soovis vältida hagejale maakleritasu maksmist kokkulepitud ulatuses.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja V.J. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2016 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palus jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-t 8. Kohus küll leidis, et hageja täitis lepingut ja leidis kostja kinnistule ostja, kuid puudub viide tõendile, millele tuginedes kohus vastava järelduse tegi. Kohtumenetluses esitatud ühe poole kirjaga ei ole võimalik tõendada sellele samale poolele kasuliku asjaolu saabumist. 3. märtsi 2015 kirjas on viidatud ostja 1. märtsi 2015 kirjale, millest nähtub, et väidetav ostja tahab veel maja üle vaadata ja läbi rääkida. Selle kirja alusel ei ole võimalik teha järeldust, et oli olemas isik, kes oli valmis koheselt kinnistu ostmiseks lepingu sõlmima. Väidetava ostja kirjast ei nähtu, millistel tingimustel oli ta valmis kinnistut ostma. Maakohus on ka ebaõigesti tuvastanud, et kostja soovis vältida maakleritasu maksmist kokkulepitud ulatuses, sest ühtegi tõendit selle kohta esitatud ei ole. Sellist järeldust ei saa teha üksnes kinnistusraamatu väljavõtte alusel; 2) tuleb hagi jätta rahuldamata. Ei ole tuvastatud asjaolu, et hageja leidis kinnistule ostja. Kuivõrd hageja poolt leitud ostjaga notariaalset müügi- ega asjaõiguslepingut ei sõlmitud, ei saabunud eeldus selleks, et hagejal oleks õigus nõuda kostjalt vahendustasu maksmist (maaklerilepingu p 3.1 teine lause). Hageja oli teadlik sellest, et kostjal on vajalik kinnistu müümine kooskõlastada oma pereliikmetega ning seda tuleb lepingu (sh p 4.3) tõlgendamisel arvestada. Hageja ei vaidlustanud kordagi kostja väidet selle kohta, et kostja teatas hagejale telefoni teel lepingu ülesütlemisest ning kostjal ei olnud vajalik seda tõendada. Kostja on välja toonud kolm põhjust, miks ei ole võimalik kinnistut müüa; 3) on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata TsÜS § 83 lg 1 ja AÕS § 119 lg 1. Kohus lähtus üksnes lepingu pealkirjast, arvestamata p-s 4.3 sätestatud kohustuse sisu. Antud punkt sisaldab
kostja kohustusi oma kinnistu võõrandamise osas, sh keeldu kostjal oma kinnistut müüa, kostja kohustust müüa oma kinnistu maakleri poolt näidatud isikule ja maksta nende kohustuste rikkumise eest hagejale „tasu“, mis oma sisult on leppetrahv. Vastavalt AÕS § 119 lg-le 1 pidid p-s 4.3 sätestatud kohustused olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Vastavalt TsÜS § 83 lg-le 1 on p 4.3 tühine; 4) on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 42 lg 1. Lepingu p-s 4.3 sisalduv tingimus on vastavalt VÕS § 35 lg-le 1 tüüptingimus. Maakohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-123-13 p 21. Kostja tõi maakohtu menetluses välja asjaolud, mis kvalifitseeruvad täpselt selle Riigikohtu seisukoha kohaldamiseks. Vastavalt VÕS § 42 lg-le 1 on p 4.3 tühine; 5) on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 108 lg 1 ja § 113 lg 1. Kostjal puudub kohustus hageja ees.
5.Hageja Linna Grupp Kinnisvara OÜ vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole maakohus TsMS § 442 lg-t 8 rikkunud. Otsuse p-s 5 on kirjeldatud, millistele tõenditele kohtu järeldus tugineb. Apellandi osundus sellele, et 3. märtsi 2015 kirjast nähtub ostja soov veel maja üle vaadata ja läbi rääkida, on demagoogiline. See ei oma asja lahendamise seisukohast ka sisulist tähtsust. Isegi kui hageja ei oleks leidnud kõnealuseks ajaks kinnistule kindlat ostjat, oli ta oma lepingujärgse töö teinud ning õigustatud saama kokkulepitud maakleritasu; 2) eksitav on apellandi väide, et lepingu p 3.1 kohaselt oli kostja kohustatud tasuma maakleritasu pärast notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimist. Vastustaja viitab p-dele 1.2, 4 ja 4.3; 3) asjakohatu on apellandi väide, et hageja oli teadlik, et kostjal on kinnistu müügiks vajalik ka kooskõlastus pereliikmetega. Sellist tingimust leping ei sisalda; 4) ei ole apellant tõendanud, et teatas lepingu ülesütlemisest telefoni teel 28. veebruaril 2015: 5) reguleerib apellandi poolt viidatud TsÜS § 38 lg 1 juriidilise organi kehtetuks tunnistamist ning ei ole antud juhul asjakohane. Maakohus on õigesti leidnud, et maaklerileping ei ole eelleping; 6) on apellant lubamatult ühildanud mõisted tüüptingimus ja leping. Maaklerileping ei ole kuidagi käsitletav kui põhilepingu juurde kuuluv eraldiseisev dokument ehk tüüptingimus, millest lepingupool ei saanud mõistlikult aru või kahjustas teda muul viisil ebamõistlikult; 7) on asjakohatu apellandi viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-123-13. Antud juhul tegeles maakler (hageja) aktiivselt oma lepingujärgsete kohustustega ning seetõttu on õigustatud saama tasu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja Tartu Maakohtu 26. jaanuari 2016 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab Linna Grupp Kinnisvara OÜ hagi V.J. vastu maaklerilepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus on asja läbivaatamisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja rikkunud menetlusõiguse normi ning see on kaasa toonud asjas ebaõige lahendi tegemise.
7.Asja materjalide kohaselt sõlmisid pooled 17. veebruaril 2015 maaklerilepingu (tl 4). Lepingu p-i 1.1. kohaselt volitab kostja hagejat leidma ostja kostjale kuulunud kinnistule. Lepingu p-i 1.2. järgi jõustub leping allakirjutamise momendist ja kehtib kuni müügini ja lepingu p 1.4. järgi maakleritasuks on 3000 eurot.
Hageja teatas 3.märtsi 2015 e-kirjaga kostjale, et müügiobjektile on ostja leitud (tl 7 pöördel) ning vastuseks hageja kirjale teatas kostja samal kuupäeval, et ta ei soovi enam kinnistut müüa (tl 8).
8.Hageja seisukoha kohaselt oli ta kostja ees 3. märtsiks 2015, s.o ajaks, mil kostja ütles lepingu üles, oma lepingust tulenevad kohustused täitnud ning seetõttu on tal õigus lepingu p-s 1.4. kokkulepitud maakleritasule 3000 eurot. Oma vastuses kostja vastusele (tl 34-35) on hageja täiendanud hagi õiguslikku alust lepingu p-s 4.3. sätestatuga, mille kohaselt kui käsundiandja võõrandab või koormab müügiobjekti kolmandatele isikutele lepingu kehtivuse ajal maakleri osavõtuta või soovib lõpetada lepingu ennetähtaegselt või keeldub müügiobjekti müümast maakleri poolt lepingu kehtivusaja jooksul leitud ostjatele, on maakleril õigus käsundiandjalt nõuda maakleritasu vastavalt lepingu p-le 1.4. Hageja leiab, et kuna kostja on võõrandanud lepingu kehtivuse ajal kinnisasja kolmandatele isikutele (kinnistusraamatusse kantud uued omanikud 28.04.2015), siis on tal lepingu p-i 4.3. alusel õigus kokkulepitud tasule.
9.Kostja vastuväite kohaselt puudub hagejal õigus nõuda lepingu p-i 3.1. alusel maakleritasu, sest hageja töö tulemusena ei ole sõlmitud notariaalset ostu-müügi- ja asjaõiguslepingut. Samuti tuginev kostja oma vastuväites asjaolule, et ta oli lepingu korraliselt üles öelnud telefoni teel 28.02.2015 ja e-kirjaga 03.03.2015. Täiendavas seisukohas (tl 45-48) on kostja asunud muuhulgas seisukohale, et lepingu p 4.3 tüüptingimusena tühine.
10.VÕS § 658 lg 1 kohaselt kohustub maaklerilepinguga üks isik (maakler) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu). Seega seadusest tulenevalt tekib maakleritasu saamise õigus maakleril alles siis, kui tema vahendamise või osutamise tulemusena on leping sõlmitud. Sama seisukoht tuleneb ka poolte vahel sõlmitud lepingu p-st 3.1., mille järgi käsundiandja maksab maaklerile vahendustasu hiljemalt kolme tööpäeva jooksul peale notariaalse ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimist. Antud juhul on hageja esitanud kostjale maakleritasu arve 16.03.2015 (tl 5). Selleks ajaks ei olnud kostja hageja vahendamise või osutamise tulemusena sõlminud kolmanda isikuga lepingut ja seega ei olnud hagejal ka maakleritasu maksmise kohustust. Ebaõige on hageja seisukoht, et ta oli 3. märtsiks 2015 (s.o ajaks, mis kostja teatas talle soovist leping üles öelda) oma lepingust tulenevad kohustused täitnud. Kostja ei olnud hageja vahendamise või osutamise tulemusena selleks ajaks kinnistu müügilepingut kolmanda isikuga sõlminud. Kinnistu on kostja poolt võõrandatud kolmandatele isikutele (kinnistusraamatusse kantud uued omanikud 28.04.2015), kuid hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et leping on sõlmitud tema vahendamise või osutamise tulemusena. Pelgalt asjaolu, et kostja on kinnistu võõrandanud, ei anna alust hagejal nõuda kostjalt maakleritasu maksmist. Alusetu on siinkohal maakohtu seisukoht, et hageja täitis lepingut ja leidis ostja kostja kinnistule. Asja materjalide kohaselt saab asuda seisukohale, et hageja leidis isiku, kes tundis huvi kostjale kuulunud kinnisasja vastu, kuid see ei anna alust asuda seisukohale, et hageja leidis kostja kinnistule ostja.
11.VÕS § 658 lg 2 järgi maaklerilepingule kohaldatakse käsunduslepingu kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti. Tulenevalt eelnimetatust sättest kohaldatakse maaklerilepingu lõpetamise ja lõppemise suhtes VÕS §-des 630-634 sätestatut. Lähtudes konkreetsetest asjaoludest kohaldus käesoleval juhul
VÕS § 631, mille kohaselt kumbki lepingupool võib nii tähtajalise kui tähtajatu käsunduslepingu üles öelda käesoleva seaduse §-s 630 sätestatut järgimata, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni. Antud juhul on kostja lepingu üles öelnud 3. märtsi 2015 e-kirjaga, viidates perekonnas tekkinud probleemidele seoses kinnistu müügiga. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostjapoolsele lepingu ülesütlemisele ning seetõttu ringkonnakohus leiab, et pooltevaheline leping oli alates 4. märtsist 2015 lõppenud seoses kostjapoolse ülesütlemisega. Eelnimetatu alusel on ebaõige hageja seisukoht, et kostja on võõrandanud lepingu kehtivuse ajal kinnisasja kolmandatele isikutele.
12.Leping on kostja poolt erakorraliselt üles öeldud ning hageja tasunõude aluseks võiks olla lepingu p 4.3. Ringkonnakohus leiab, et lepingu p 4.3. on tüüptingimusena tühine VÕS § 42 lg 1 alusel. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Lepingu p 4.3. järgi „Kui Käsundiandja võõrandab või koormab Müügiobjekti kolmandatele isikutele Lepingu kehtivuse ajal Maakleri osavõtuta või soovib lõpetada lepingu ennetähtaegselt või keeldub Müügiobjekti müümast Maakleri poolt Lepingu kehtivusaja jooksul leitud ostjatele, on Maakleril õigus Käsundiandjalt nõuda Maakleritasu vastavalt p 1.4, mis tasutakse kümne päeva jooksul peale Maakleri poolt vastava arve esitamist.“ Ringkonnakohus leiab, et lepingu p 4.3. on tüüptingimus ja VÕS § 42 lg 1 alusel on see tühine. Viidatud punkti tühisust ei välista VÕS § 42 lg 2, mille kohaselt ei loeta tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. Lepingu p-s 4.3. ei reguleerita tasu maksmise otseseid eeldusi ja nimetatud punkt ei puuduta lepingu põhilist eset. Seadusega vastuolus on kokkulepe, mis täielikult annab maaklerile tasunõude lepingu sõlmimisel, kui maakleril ei ole tehinguni jõudmisel kas üldse mingit rolli või on see roll minimaalne ning selliselt piirataks käsundiandja lepinguvabadust edasiste lepingute sõlmimiseks ebaproportsionaalselt. Lepingu p 4.3. on tühine ning seetõttu ei saa hageja nõuda kostjalt maakleritasu maksmist tuginedes nimetatud lepingu punktile.
13.Ebaõige on apellandi seisukoht, et maakohus oleks pidanud kohaldamata TsÜS § 83 lg 1 ja AÕS § 119 lg 1 ning jõudma järeldusele, et lepingu p 4.3. on tühine tehingu vormi järgimata jätmise tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi eelnimetatud väitega, kuid kuna lepingu vaidlusalune punkt on tühine juba VÕS § 42 lg 1 alusel, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks esitada põhjendusi TsÜS § 83 lg 1 ja AÕS § 119 lg 1 kohaldamata jätmise kohta.
14.Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata ja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, siis jäävad menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-142-15 lahendi p-s 21 asunud järgmisele seisukohale: Kolleegium leiab, et TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 tuleb nende koostoimes tõlgendada järgmiselt. Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kõrgema astme kohtud jätavad alama astme kohtute lahendid muutmata, siis määrab iga maakohtule järgnev kohtuaste selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise
suuruse, s.o apellatsioonikohus määrab ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse ja kassatsioonikohus määrab Riigikohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse. Selline tõlgendus on mõistlik ja kõige enam kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega. Kui aga maakohus määrab kindlaks ainult ühe poole menetluskulude rahalise suuruse, jättes määramata vastaspoole menetluskulude rahalise suuruse, siis ringkonnakohus, muutes maakohtu otsust sel määral, et muuta tuleks ka menetluskulude jaotust, või tehes ise uue otsuse, võib jätta menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. Ringkonnakohus võib selliselt toimida iseäranis juhul, kui on vaja hinnata menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust diskretsiooniõiguse alusel (nt lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 lg 1 alusel). Sel juhul toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Sama kehtib ka juhul, kui Riigikohus muudab alama astme kohtute otsuseid või teeb ise uue otsuse. Selline tõlgendus on kolleegiumi hinnangul kõige paremini kooskõlas TsMS §-st 2 tuleneva põhimõttega lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega, ning see tagab pooltele ka edasikaebeõiguse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise peale.“ Lähtudes eeltoodud Riigikohtu seisukohast, määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.