Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ka tagastama, 2) kui laenusaaja KT-L käendajana, siis selleks puudub käendusleping, 3) kui solidaarvõlgnikuna, siis laenulepingu sätted ei vasta VÕS § 65 lg 2 ja 3 sätetele, mistõttu kostja ei ole käsitletav solidaarvõlgnikuna. RG ei ole kunagi soovinud olla KT-L sõlmitud laenulepingus kaaslaenaja või üldse laenusaaja. Kostja kirjutas laenulepingule alla üksnes seetõttu, et hageja selgituste kohaselt oli ette nähtud selline lepingu vorm, kus peab olema kaks allkirja ja kostja allkiri on lepingul üksnes pangasisese formaalse nõude täitmiseks, mis ei too endaga kostjale kaasa mitte mingisuguseid tagajärgi. Kostja leidis, et hageja poolt oli: korraldamata laenulepingueelsed läbirääkimised; RG-le eelneva laenu- ega riskianalüüs tegemata; kostja varalise seisundi ja maksevõime kontrollimata; kostjale tema positsioon selgitamata; ebaõige teabe andmine ja olulistest asjaoludest teatamata jätmine, mis viis tegelikult KT-L sõlmitud laenulepingu allakirjutamiseni ka kostja poolt, mida kostja tegelikest asjaoludest teades ei oleks mitte mingil juhul teinud. Laenulepingu p-st 3.2.1. nähtub, et hageja maksab laenu välja KT-L poolt näidatud kontole hageja poolt kontrollitud korteriomandi ostmiseks. RG-l ei ole selle kontoga ega laenu eest ostetud korteriomandiga puutumust. Seega ei ole RG hagejalt laenu saanud, mistõttu ta ei pea laenusummat, sh intresse ja viiviseid tasuma. Hageja hoidis RG teadmatuses sellest, et KT-L ei täitnud laenulepingut, mistõttu neid asjaolusid tuleb käsitleda RG osas vääramatu jõuna, mis vabastab kostja vastutusest hageja ees, sest kostja ei saanud hageja tegevust/tegevusetust mõjutada õigeaegse info edastamiseks eesmärgiga kahju ärahoidmiseks. Maakohtu põhjendused Pärnu Maakohus rahuldas 18.09.2015 otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja 70 921,79 eurot. Kohus võttis vastu hageja loobumise ja lõpetas menetluse põhinõude 22 990,09 euro ja teenustasu 1502,12 euro nõudes. Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda ja mõistis kostjatelt hageja kasuks välja menetluskuluna riigilõivu 1000 eurot. Kohus leidis, et KT-L ei ole hagile sisulisi vastuväiteid esitanud, on palunud istungil arutada asja tema osavõtuta, pärast aprillis 2014 esitatud tervisedokumentide alusel menetluse ajutise peatamise muid taotlusi, sh riigi õigusabi taotlust ega muid seisukohti ei ole esitanud, siis saab hageja väited lugeda KT-L poolt omaksvõetuks TsMS § 231 lg 4 tähenduses. Hageja ja RG vahel ei olnud vaidlust selle üle, et kostjad sõlmisid hagejaga 12.12.2006 laenulepingu nr. L060059787, millega anti kostjatele laenu 1 125 000 krooni (71 900,60 eurot) mis laenulepingu p 3.2.1 kohaselt kanti KT-L arvele. Asjas ei ole vaidlust ka selle üle, et KTL-l tekkisid laenu tagasimaksete võlgnevus, mida kumbki kostja hageja antud täiendavaks tähtpäevaks ei tasunud. Hagiavaldusele lisatud laenumaksete aruande kohaselt kumbki kostjatest ei tasunud intressimakseid ega laenumakseid igakuiselt alates 2007.a septembrist ning üldse enam laenumakseid alates 2008.a septembrist. 23.04.2010 saatis hageja mõlemale kostjale laenulepingu erakorralise ülesütlemise teate. Hageja pakkus kostjatele ka võimalust läbirääkimisteks. Kostjad võlgnevust ei tasunud. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, et hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine. Seega hageja poolt

täitmisavalduse esitamisega 31.05.2010 katkes TsÜS § 159 lg 1 alusel aegumine ja algas uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisest 31.05.2010, mistõttu ei olnud hagiavalduse esitamise ajaks 11.04.2013 hageja nõuded aegunud TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi. Kohus leidis, et leping on kahepoolne tehing ning VÕS § 8 lg 1 ja VÕS § 9 lg 1 järgi sõlmitakse leping vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. Seega ei ole isikutel üldjuhul lepingu sõlmimise kohustust. Riigikohus täpsustas lahendis nr 3-2-1-109-11, et laenulepingu jõustumiseks on olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud kokkuleppe. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. Kirjalike lepingute puhul üldine praktika on, et isikud kinnitavad poolte kokkuleppesse kirja pandud tahet oma allkirjadega ning eeldatakse, et lepingu sõlmijad on enne allkirja andmist lepingu läbi lugenud. Vaidlusaluse 12.12.2006 laenulepingu 1. lehel punktis 2 ja lepingu 6. lehel märgitud rekvisiitide kohaselt on laenusaajaid kaks: kostja KT-L ja kostja RG ja kõigil 6 leheküljel on mõlema kostja, nii KT-L kui ka lepingu sõlmimise hetkel 39-aastase, täisealise ja teovõimet omava RG allkiri, millest saab mistahes mõistlik isik eeldada kostja nõustumist kõikide lepingus kokkulepitud tingimustega, sh punktis 3.2.3. sellega, et väljastatav laen kantakse KT-L arvele ning et RG on laenusaaja, kellele laienevad kõik lepingus laenusaajat puudutavad õigused ja kohustused. Kostja ei ole seadnud ka kahtluse alla oma teovõimet ja kirjaoskust tehingu tegemise ajal või allkirja õigsust, vaid üksnes viidanud panga poolsele vähesele selgitusele ja ise vande all kinnitanud, et ei lugenud laenulepingu pabereid läbi. Seega on kostja väited selle kohta, et hageja ei teavitanud teda, kas ta on laenusaaja või käendaja, tõenditega ümberlükatud. Arvesse võttes, et RG oli valmis tegema enne laenulepingu sõlmimist mitmeid pingutusi panga poolt seatud tingimuste täitmiseks, sh viis KT-L-le oma konto 6 kuu väljavõtte, avas SEB Pangas arvelduskonto ja tema töötasu laekus alates 15.12.2006 - 15.09.2008 SEB Pangas avatud kontole, on vastuolulised, paljasõnalised ja otsitud väited, et hageja tema maksevõimet ei analüüsinud ning et lepingu allkirjastamine pidi olema üksnes formaalne toiming, mis mingeid temale kohustusi kaasa ei too. Asjas kogutud tõenditega ei ole kooskõlas kostja vastuväide, et hageja andis kostjale teadlikult laenu olukorras, kus kostja finantsvõimekus ei vastanud laenuandmise ajal laenu teenindamise kriteeriumitele. Kostja kohta koostatud 6 kuu laekumiste analüüsi ja pangakonto 01.05.2006 – 29.11.2006 väljavõtte alusel üheselt sellist järeldust teha ei saa. Isegi juhul, kui krediidiandja ongi rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mis antud juhul ei ole tõendatud, ei too see automaatselt kaasa laenusaaja vabanemist laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel saab laenusaaja nõuda kahju hüvitamist, kuid sellist kahju hüvitamise nõuet tuleks laenusaajal tõendada ja põhjendada, tuues välja põhjusliku seose talle tekkinud kahju ja krediidiasutuse väidetava rikkumise vahel vastavalt VÕS § 127 lõikele 4. Laenulepingu 3.2.3. kohaselt laenusaajad avaldasid, et kohustuvad täitma solidaarselt kõiki lepingust tulenevaid laenusaaja kohustusi. Kohus leidis, et võrdsel määral laenusaajatena on kostjad solidaarvõlgnikud VÕS § 65 tähenduses ja peavad täitma sama sisuga kohustuse, kuivõrd see kohustus on võetud kostjate tahteavalduse alusel ühiselt. VÕS § 67 lg 2 alusel võib iga solidaarvõlgnik esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad solidaarkohustusest või tema enda õigussuhtest võlausaldajaga. Lepingu sõlmimisel andis RG enda elukoha aadressiks XXX ning lepingu p. 17.1. punktis b võttis laenusaajana kohustuse teatada pangale viivitamatult kirjalikult oma nime, elukoha- ja postiaadressi muudatustest. Kostja väitel ta ei saanud lepingu ülesütlemise teadet, mis saadeti temale 23.04.2010 posti teel eelnimetatud aadressile. Kohus möönab, et tõendina ei ole tegeliku teavitamise koht kindel ja üheselt selge hageja esitatud väljatrükk andmebaasist selle kohta, et RG-le on saadetud süsteemist automaatselt võlakirju võlgnevuse kohta 11.02., 14.04., 16.07.,

Apellandi arvates on vastustaja, korraldades sularaha 1 125 000 krooni väidetava sissemakse laenutaotleja lepinguvälisele ja mitte arvelduskontole, rikkunud õigusaktidega sätestatud krediidiasutuste maksete arveldamise korda ehk pannud toime seadusevastase teo – rahapesu, kuna pole tuvastatud, kellele kuulus sularaha, mida vastustaja väidetavalt laenulepinguvälisele ja olematule kontole sisse maksis. Kuna vastustaja on väidetavalt sellise tehingu teinud, tulnuks kohtul kontrollida, kas vastustaja tegevus vastas õigusaktidega kehtestatud nõuetele, kas vastustaja ikka oli tegelikult selle sularaha omanik, kas vastustaja oli tegelik laenu andja ning kas vastustaja üldse saab sellisel juhul selles asjas olla hageja. 13.12.2006 sularaha sissemakse nummerdamata orderilt ei nähtu, kes on raha maksja. Dokumendi vasakul pool üleval päises tabeliväliselt on küll märgitud „AS SEB PANK“, kuid see näitab, millisele pangale kuulub blankett, märgitud ei ole, kes on maksja. Seega ei ole tuvastatud, kes on olnud raha maksja või kas seda üldse on olnud. Maakohus jättis kontrollimata, et kes on olnud väidetav laenu väljamaksja ning tulenevalt sellest, kas vastustaja saab üldse antud asjas olla hageja. Vastustaja sularaha sissemakse blanketilt on näha maksja konto nr. XXXXXXXXXXX, kuid see ei ole vastustaja kui krediidiasutuse rahaliste vahendite konto number, vaid KT-L laenukaardi number, millelt ei saa rahaülekannet teha. Järelikult ei saa maksjat tuvastada ka selle laenukaardi numbri järgi. Kui maksja (vastustaja) konto ühtib laenusaaja laenukaardi numbriga, kuhu väidetavalt raha sisse maksti, siis ei olegi laenusaajale tegelikult laenu välja makstud ehk raha ei liikunud ja hagi alus puudub. Seega ei ole tuvastatud laenulepingu nr. L060059787 täitmine vastustaja poolt. Tulenevalt Krediidiasutuste seaduse § 86 lg. 3 kehtestas Eesti Panga President 29.05.2005 määrusega „Krediidiasutuste laenude teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“ p. 8 nõuete hindamise ja kuludesse kandmise alused. Vastavalt viidatud nõuete hindamise ja kuludesse kandmise aluste p. 8.2. oli vastustaja kohustatud hagi aluseks oleva laenulepingu järgse nõude lugema mittetöötavaks p. 8.3 näidatud asjaoludel. Määruse p. 8.5 kohustas vastustajat peatama tekkepõhine intressiarvestus ning p. 8.6. aluselt pidi vastustaja oma nõude alla hindama. Ühtegi neist kohustustest vastustaja ei täitnud, mistõttu tema nõue ei ole seaduslik ega kuulu rahuldamisele. Apellant palus vastustajalt välja nõuda hagi aluseks oleva laenulepingu juurde kuulunud maksegraafiku selleks, et kontrollida ja tuvastada laenu põhiosa ja intresside maksmise suurus ning kui vastustaja neid andmeid kohtule ei esita, palus lugeda hagi mittetõendatuks ja jätta ka sellel alusel tervikuna rahuldamata. Kuivõrd vastustaja ei ole maakohtule esitanud maksete tasumise maksegraafikut, ei ole apellandil võimalik välja arvutada ja kontrollida haginõude summalist suurust, mistõttu kohtuotsus on selles osas kontrollimata ja ebaseaduslik. Apellandi arvates ei ole võimalik üksnes vastustaja koostatud laenumaksete aruande põhjal teha kontrollitud järeldust laenu põhiosa ja intresside suuruse üle. Kohus jättis tähelepanuta, et vastustaja ei ole apellanti teavitanud hagi aluseks oleva laenulepinguga seotud asjaoludest ega KT-L poolt lepingu täitmata jätmisest. Apellant sai kõigest teada alles kohtu kaudu, kui talle saadeti hagimaterjalid. Vastustaja kinnitas kohtule, et ta on saatnud apellandile teateid, mis on seotud laenulepingu täitmisega, esitades selle kinnituseks lepinguga seotud toimunud kontaktid. Apellant osundas sellele, et: sellise dokumendi on vastustaja kirjutanud oma eesmärgi ja soovi kohaselt; seetõttu ei ole märgitud allkirjastamata paber tõsiseltvõetav tõend; viimane väidetav posti kaudu

teavitamine toimus 13.10.2008; sissekanded sellel lõppevad 08.01.2009. Järelikult kinnitab vastustaja esitatud paber, et peale 13.10.2008 ta apellandile mistahes infot ei edastanud, isegi näilikku mitte. Sellega on tõendatud, et apellandile ei saadetud teateid kindlustuspoliisi esitamiseks, tagatise kindlustuslepingu esitamise teatist, laenulepingu erakorralise ülesütlemise teadet ega mistahes täitmisteateid. Apellant andis kohtuistungil vande all ütlusi, et tema varaline ja majanduslik olukord ei oleks võimaldanud tal laenu taotleda. Vastustaja on küll formaalselt vormistanud krediidi skooringu, kuid selles pole analüüsitud apellandi laenuvõimelisust vastavalt laenuanalüüsi nõuetele. Kui vastustaja oleks täitnud laenuanalüüsi sisulist eesmärki, poleks ta tohtinud apellandile kui kaaslaenajale nn laenu anda. Vastustaja ei tõendanud, kuidas ja millistel asjaoludel üldse otsustati apellandile kaaslaenu andmine, kuna kohtule pole esitatud vastavat krediidikomitee otsust. Seega ei ole vastustaja kui krediidiasutuse töötaja tegevus, kes laenulepingu vormistas, seaduspärane, millega teadvalt kahjustati apellandi varalisi huve. Pärast seda, kui apellant nõudis vastustajalt väidetavalt tema nimel oleva laenutaotluse originaali käekirjaekspertiisi korraldamiseks, teatas vastustaja, et see ei ole võimalik, kuna originaali ei ole säilitatud. Apellant andis 02.04.2014 vande all ütlusi, et: tema ei ole vastustajalt kunagi laenu taotlenud, ei ole mitte mingisugust laenutaotlust kirjutanud ega sellele alla kirjutanud, tema varanduslik ja majanduslik olukord ei oleks võimaldanud talle üldse kaaslaenu anda, kui laenutaotlus oleks olnud laenulepingu juures, poleks ta ei seda ega ka laenulepingut mitte mingil juhul allkirjastanud. Apellant ei tunnista tema nimele kirjutatud laenutaotlusel olevat allkirja enda omaks. Apellandi nimel olev laenutaotlus ja allkiri sellel on võltsitud. Nendele vastuväidetele ei ole maakohus reageerinud ega neid kontrollinud. Eesti Panga Presidendi 29.05.2005 määruse „Krediidiasutuste laenude teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“ p. 6 kehtestab laenutoimiku olemasolu nõude, p. 6.1. kohaselt kogu laenuperioodi jooksul ja p. 6.2. iga laenusaaja kohta. Seega peaksid kõik laenutaotlejaga ja laenusaaja dokumendid olema originaalis säilitatud laenutoimikus. Kui vastustaja kinnitab, et apellandi laenutaotlus on hävitatud ja seda säilitatakse üksnes elektrooniliselt, siis on tegemist tähtsust omava dokumendi teadliku hävitamisega apellandile eriti suures ulatuses kahju tekitamise eesmärgil, kuna laenutaotluse koopia pinnalt pole võimalik teha käekirjaekspertiisi. Vastustaja väitis kohtule, et apellandi laenutaotlus skanneeriti selle säilitamiseks elektroonilisel kujul, kuid kohtule esitatud nimetatud dokumendi koopia vaatlemisel nähtub, et dokument on toimikus olevana paljundatud (vasakul ülal must kolmnurkne märk, millel näha ka klammerdusjäljed). Seega peab dokument olema alles. Vastustaja eksitab teadvalt kohut. Apellant selgitas, et temaga lepingueelseid läbirääkimisi ei peetud ega selgitatud tema laenulepingus osalemise tagajärgi, vaid kutsuti hageja juurde ainult lepingut allkirjastama. Apellant uskus vastustaja selgitusi laenulepingule allakirjutamise ohutuses ehk kahjulike tagajärgede puudumises, apellant lähtus vastustaja selgitustele tuginedes, et vastustaja on teinud KT-L suhtes nõuetekohase sisulise ja objektiivse laenuanalüüsi, veendumaks, et kostja suudab laenukohustust lõpuni täita, vastustaja jättis arvestamata apellandi tahte puudumise laenulepingu sõlmimisel, kuna apellandi allkirja laenulepingule olevat tarvis üksnes selleks, et vastustaja saaks üldse KT-L-le laenu anda. Seega suurendas vastustaja pahatahtlikult apellandi kaudu KT-L näilikku maksevõimelisust, eesmärgiga luua soodsamad tingimused laenu andmiseks. Apellant ei täitnud ega allkirjastanud laenutaotluse avaldust ega esitanud seda vastustajale.

Arvestades kõiki asjaolusid tuleb apellandi vastutust hagi aluseks oleva laenulepingu KT-L poolt täitmata jätmisel vähendada nullini, kuna vastustaja ei ole tõendanud, et ta tegi laenu andmisel nõuetekohase riskianalüüsi. Kuna vastustaja keelitas apellanti laenulepingus osalema, siis sellest järeldub, et vastustaja ei olnudki veendunud, et KT-L suudab kohustust täita ning igaks juhuks lõi endale eelduse sissenõude pööramiseks apellandi vastu. Selline vastustaja käitumine on nii seaduse- kui ka heade kommete vastane, mistõttu hagi aluseks olev laenuleping on ka seetõttu tühine. Asjaolud, et: vastustajale oli juba alates 21.05.2007 teada KT-L poolt laenulepingu mittetäitmine; millest vastustaja apellanti ei ole teavitanud; millega võttis apellandilt võimaluse oma õiguste kaitseks; viivitas hagiavalduse esitamisega kuni 14.04.2013; mis võimaldas esitada hagiavalduses suure viivisnõude, siis on vastustaja teadvalt ja omakasupüüdlikult käitunud heade kommete vastaselt ja vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu neid asjaolusid tuleb käsitleda apellandi osas vääramatu jõuna, mis vabastab apellandi vastutusest vastustaja ees, sest apellant ei saanud vastustaja tegevust/tegevusetust mõjutada õigeaegse info edastamiseks eesmärgiga kahju ärahoidmiseks. Nende asjaoludega tulnuks vastustajal arvestada ning käituda viisil, mis kõige paremal moel oleks aidanud kaasa mõistliku kohustuste täitmise korraldamisele. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus tuvastas, et kostja RG sõlmis koos KT-L-ga 12.12.2006 laenulepingu, millega hageja andis viimasele pikaajalist (lõpptähtajaga 21.11.2036) laenu 1 125 000 kr. XXX asuva korteriomandi ostmiseks ja selle tagatisel. Vastavalt laenulepingu punktile 3.2.3 kohustusid kostjad täitma laenulepingust tulenevad laenusaaja kohustused solidaarselt. Ringkonnakohtu hinnangul on RG puhul tegemist VÕS § 178 kohase kohustusega ühinemisega võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt tekib kohustusega ühinemisel solidaarkohustus; kohustuse täitmisel võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil kohustusega ühinenu poolt läheb talle rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu VÕS § 152 järgi. Seega ei olnud RG-ga laenulepingu sõlmimine, kus teda on nimetatud laenusaajaks 2, seadusvastane või sõlmitud hea usu põhimõtet rikkudes, kui apellant peab oma vastuväidetega seda silmas. Nagu maakohus tuvastas, ütles hageja kostjatega sõlmitud laenulepingu 23.10.2010 teatega erakorraliselt üles seoses laenumaksete võlgnevusega. Seega on tagastamata laenu põhiosa võlgnevuse 4696,92 euro ja kuni lepingu ülesütlemiseni 13.05.2010 tasumata intressi 7227,44 euro väljamõistmine kostjatelt solidaarselt seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on asjaolusid tuvastades ja tõendid hinnates järginud TsMS § 442 lg. 8 nõudeid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata.

Apellandi väited laenulepingu rahatusest (laenu ülekandmise tõendamatusest) on ümber lükatud peale hageja esitatud tõendite ka sellega, et pärast laenulepingu allkirjastamist nimetud korteriomand KT-L poolt ka omandati. Panga laenumaksete aruanne on piisav tõend tuvastamaks laenu tagasimaksete suurust; apellant ei ole ka kunagi väitnud, et laenu tagastati suuremas ulatuses, kui kinnitavad hageja andmed. Väide, et hageja oleks pidanud antud laenu maha kandma, mistõttu hagi on alusetu, on asjakohatu, samuti kui väide laenutaotluse originaali mittesäilitamisega apellandile kahju tekitamisest. Esitatud asjaolude kohaselt ei ole apellant maakohtus (ja apellatsioonkaebuses) väitnud, et ta oleks pangalt nõudnud andmeid KT-L poolt laenukohustuste täitmise käigu kohta, mistõttu väited pangateatiste mittekättesaamise ja nende saatmise tõendamatuse kohta on mitteasjakohased. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsioonimenetlusega seotud kulud apellandi kanda. Vastustaja ei ole apellatsiooniastmega seotud menetluskulu väljamõistmist taotlenud (nimekirja esitanud) ja sellise kulu kandmist ei nähtu ka toimikust.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.