Kostja XXXX(isikukood XXXX, registrijärgne aadress XXXX, e-post XXXX) Kostja lepinguline esindaja Maarika Pähklemäe (Osaühing M.Pähklemäe & Co Law Office, e-post [email protected])
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista XXXX XXXX kasuks sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku 01.01.2011-18.03.2014 eest summas 2477,24 eurot. Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine
1.Jätta menetluskulud 63% ulatuses XXXXkanda ja 37% ulatuses XXXX kanda.
2.Välja mõista XXXX XXXX kasuks menetluskuludena 166,50 eurot. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka
2-14-60868 menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
1.XXXX(hageja) esitas 14.11.2014 Harju Maakohtule hagi XXXX(kostja) vastu, milles palus, arvestades hagi hilisemat (09.02.2015) täpsustamist, mõista kostjalt hageja kasuks välja viivise 4447,70 eurot ajavahemiku 24.08.2008-18.03.2014 eest ja kompensatsiooni laenu kasutamise eest (intressi) 2300,82 eurot ajavahemiku 23.02.2008-23.08.2008 (s.o 6 kuud) eest. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt laenas hageja 23.02.2008 kostjale 150 000 krooni, intressiga 4% kuus (s.o 6000 krooni kuus), mille kostja kohustus tagastama kuue kuu jooksul (s.o 23.08.2008). Kostja kinnitas raha saamist allkirjaga. Kuna kostja laenu ei tagastanud, esitas hageja 04.04.2009 kohtule hagi kostja vastu võlgnevuse summas 150 000 krooni (9586,75 eurot) väljamõistmiseks (tsiviilasi nr 2-09-16303). 28.10.2013 tegi kohus tsiviilasjas nr 2-0916303 otsuse, millega rahuldas hageja nõude ja mõistis kostjalt välja 9586,75 eurot. Kohtuotsus jõustus 10.02.2014. Hageja pöördus 14.03.2014 kohtutäitur Elin Vilippuse poole kohtuotsuse täitmiseks. Kostja täitis oma kohustused põhivõlgnevuse osas järgmiselt: 03.03.2014 summas 1000 eurot ja 18.03.2014 summas 8586,75 eurot.
KOSTJA VASTUVÄITED
3.Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
4.Hagiavalduses toodud võla arvestus on ebaselge (sh arvestusmetoodika). Hagejal ei ole õigust nõuda viivist, kuna ta ei ole tsiviilasja nr 2-09-16303 menetluses viivist nõudnud ning on selles kohtumenetluses esitatud viivisenõudest ise loobunud ja nõude esitamise huvi kaotanud. Hageja ei ole ka kohtumenetluse väliselt kostjale esitanud viivise nõudeid, mis näitab samuti viivise nõude osas huvi puudumist ning et kostja ei peagi seda tasuma ka tulevikus. Lisaks on hageja nõue vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja on jätnud oma käitumisega kostjale mulje, et intressi ja viivisenõuet ei esitata. Kostja taotles alternatiivselt viivise vähendamist.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
6.Esmalt märgib kohus, et tegi käesolevas asjas 21.03.2016 vaheotsuse, millega rahuldas kostja taotluse aegumise kohaldamiseks hageja poolt esitatud nõuetele osaliselt. Sama otsusega jättis kohus rahuldamata hageja poolt kostja vastu esitatud intressinõude summas 2300,82 eurot ja viivisenõue summas 1970,46 eurot ning jätkas menetlust hageja hagis kostja vastu ajavahemiku 01.01.2011-18.03.2014 eest arvestatud viivise 2477,24 euro nõudes. Nimetatud otsus on jõustunud 22.04.2016. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1.
7.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Õiguse kohaldamise üle otsustab poolte esitatud asjaolude põhjal kohus (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1).
2-14-60868
8.Hageja on palunud välja mõista seadusjärgse viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras ajavahemiku 01.01.2011-18.03.2014 eest summas 2477,24 eurot (vt tl 18). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja laenas 23.02.2008 kostjale 150 000 krooni, mille kostja kohustus tagastama kuue kuu jooksul (s.o 23.08.2008). Kuna kostja laenu ei tagastanud, esitas hageja 04.04.2009 kohtule hagi kostja vastu võlgnevuse summas 150 000 krooni (9586,75 eurot) väljamõistmiseks (tsiviilasi nr 2-09-16303). Tallinna Ringkonnakohtu 28.10.2013 otsusega (tsiviilasjas nr 2-09-16303) rahuldati hageja hagi kostja vastu ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 9586,75 eurot (vt ka tl 4-6). Kohtuotsus jõustus 10.02.2014. Samuti puudub vaidlus selle üle, et kostja täitis oma kohustused põhivõlgnevuse osas järgmiselt: 03.03.2014 summas 1000 eurot ja 18.03.2014 summas 8586,75 eurot. Seega asjas tuvastatu kohaselt muutus hageja põhivõlgnevuse (9586,75 eurot) nõue sissenõutavaks 24.08.2008 ning viivise nõue perioodi 01.01.2011-18.03.2014 eest summas 2477,24 eurot ei ole aegunud.
9.Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millises ulatuses on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist ning kas esinevad alused viivise vähendamiseks.
10.Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Viivist võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 kohaselt võlgnikult nõuda, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas (kuni 14.04.2013 lisandus 7% aastas). VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Referentsintressimäär 01.01.2011 kuni 30.06.2011 oli Eesti Panga teatel 1% aastas. Seega oli 2011. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1 + 7 = 8% aastas. Ajavahemiku 01.01.2011 kuni 30.06.2011, s.o 181 päeva eest oli 9586,75 euro suurust võlgnevust ja 365päevast aastat arvestades viivis 380,32 eurot (9586,75 × 0,08 / 365 × 181). Referentsintressimäär 01.07.2011 kuni 31.12.2011 oli Eesti Panga teatel 1,25% aastas. Seega oli 2011. a teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1,25 + 7 = 8,25% aastas. Ajavahemiku 01.07.2011 kuni 31.12.2011, s.o 184 päeva eest oli 9586,75 euro suurust võlgnevust ja 365-päevast aastat arvestades viivis 398,70 eurot (9586,75 × 0,0825 / 365 × 184). Referentsintressimäär 01.01.2012 kuni 30.06.2012 ja 01.07.2012 kuni 31.12.2012 oli Eesti Panga teatel 1,00% aastas. Seega oli 2012. a kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1 + 7 = 8% aastas. Ajavahemiku 01.01.2012 kuni 31.12.2012, s.o 366 päeva eest oli 9586,75 euro suurust võlgnevust ja 366-päevast aastat arvestades viivis 766,94 eurot (9586,75 × 0,08 / 366 × 366). Referentsintressimäär 01.01.2013 kuni 30.06.2013 oli Eesti Panga teatel 0,75% aastas. Seega oli 2013. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär kuni 14.04.2013 0,75 + 7 = 7,75% aastas ja alates 15.04.2013 0,75 + 8 = 8,75% aastas. Ajavahemiku 01.01.2013 kuni 14.04.2013, s.o 104 päeva eest oli 9586,75 euro suurust võlgnevust ja 365-päevast aastat arvestades viivis 211,70 eurot (9586,75 × 0,0775 / 365 × 104) ning ajavahemiku 15.04.2013 kuni 30.06.2013, s.o 77 päeva eest oli 9586,75 suurust võlgnevust ja 365-päevast aastat arvestades viivis 176,96 eurot (9586,75 × 0,0875 / 365 × 77). Referentsintressimäär 01.07.2013 kuni 31.12.2013 oli Eesti Panga teatel 0,50% aastas. Seega oli 2013. a teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,50 + 8 = 8,50% aastas. Ajavahemiku 01.07.2013 kuni 31.12.2013, s.o 184 päeva eest oli 9586,75 euro suurust
2-14-60868 võlgnevust ja 365-päevast aastat arvestades viivis 410,79 eurot (9586,75 × 0,0850 / 365 × 184). Referentsintressimäär 01.01.2014 kuni 30.06.2014 oli Eesti Panga teatel 0,25% aastas. Seega oli 2014. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,25 + 8 = 8,25% aastas. Ajavahemiku 01.01.2014 kuni 03.03.2014, s.o 62 päeva eest oli 9586,75 euro suurust võlgnevust ja 365-päevast aastat arvestades viivis 134,35 eurot (9586,75 × 0,0825 / 365 × 62). Kuna kostja tasus 03.03.2014 hagejale võlgnevusest 1000 eurot, oli ajavahemiku 04.03.2014 kuni 18.03.2014, s.o 15 päeva, eest 8586,75 euro (9586,75 – 1000) suurust võlgnevust ja 365päevast aastat arvestades viivis 29,11 eurot (8586,75 × 0,0825 / 365 × 15). Kokku on viivis seadusjärgses määras ajavahemiku 01.01.2011-18.03.2014 eest seega 2508,87 eurot (s.o 380,32 + 398,70 + 766,94 + 211,70 + 176,96 + 410,79 + 134,35 + 29,11). Hageja palub aga viivise välja mõista summas 2477,24 eurot, mis on kooskõlas TsMS § 5 lg-s 1 sätestatuga.
11.Hageja poolt 12.05.2016 kohtule esitatud menetlusdokumendiga seoses märgib kohus täiendavalt järgmist. Hageja on menetlusdokumendis suurendanud samal perioodil (01.01.2011-18.03.2014) nõutavat viivise nõuet 2457,12 euro võrra, märkides põhjenduseks, et praeguses menetluses nõutud viivis (2477,24 eurot) oli arvutatud ilma 8% aastast intressi arvesse võtmata, mis lisanduvad VÕS §-s 94 toodud määrale. Selline hageja seisukoht on ekslik, tegelikkuses on hageja viivise arvutamisel selle juba arvesse võtnud. Kohus on otsuse eelmises punktis (10) toonud välja ka viivise õige arvutuskäigu. Kohus märgib, et iseenesest võib hageja TsMS § 206 lg-st 1 lähtuvalt mh oma nõuet suurendada. Kostjale selgitab kohus, et hagi muutmiseks ei peeta hageja nõude suurendamist (vt TsMS § 376 lg 4 p 2). Samas peab kohus hagi täiendamisel (suurendamisel) arvestama TsMS §-des 329-331 sätestatuga (vt nt Riigikohtu 16.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 9). Vastavalt TsMS § 329 lg-le 1 peavad menetlusosalised menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või TsMS §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda TsMS § 331 lg-st 1 juhindudes üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kohus leiab, et hagi täiendamine (nõude suurendamine) 12.05.2016 on toimunud praegusel juhul TsMS § 329 lg-s 1 sätestatut rikkudes. Kohus vastava täiendusega (nõude suurendamisega) TsMS § 331 lg-st 1 juhindudes asja lahendamisel seetõttu ei arvesta. Kõnealuse hageja avalduse menetlusse võtmine põhjustaks kohtu arvates asja lahendamise viibimise ning hageja ei ole põhistanud, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kohus lisab, et täiendavat viivise nõuet ei oleks võimalik hageja poolt seni esitatu põhjal ka rahuldada (vt käesoleva otsuse p-s 10 toodud viivise arvutuskäiku).
12.Seoses kostja vastuväidetega hageja viivisenõudele märgib kohus järgmist. Järeldust, et hageja on viivisenõudest loobunud, ei saa tuletada tsiviilasjas nr 2-09-16303 toimunud 27.01.2010 kohtuistungi protokollist, millest nähtuvalt on hageja selgitanud, et kuigi intressis oli kokku lepitud, ta neid ei nõua (vt tl 41). Tsiviilasjas nr 2-09-16303 on kohtud lahendanud üksnes hageja põhivõla nõude summas 150 000 krooni. Viidatud tsiviilasja menetluse käigus esitas hageja 24.01.2013 kohtule hagi suurendamise avalduse, paludes kostjalt täiendavalt välja mõista intressi 9586,75 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 3578,15 eurot ning lisanduva viivise. Kohus jättis hageja nimetatud avalduse 29.01.2013 määrusega käiguta ja andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kuivõrd hagejal sel ajal puudusid vabad rahalised vahendid suurendatud nõudelt riigilõivu maksmiseks, võttis ta 12.02.2013 tagasi kõnesolevad nõuded. 26.03.2013 otsusega jättis kohus mh menetlusse võtmata hageja 24.01.2013 nõude
2-14-60868 täienduse TsMS § 3401 lg 2 ning § 371 lg 1 p-de 9 ja 10 alusel. Kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses (TsMS § 372 lg 6). Kohus selgitab, et hagiavalduse täienduse menetlusse võtmisest keeldumine ei võta hagejalt õigust esitada kohtule uut nõuetekohast hagiavaldust viivise saamiseks. Samuti ei näita eelnevalt väljatoodud asjaolud viivise nõude esitamise huvi kaotamist. Ka kohtuväliselt viivise mitte nõudmine ei välista hageja õigust nõuda kohtu kaudu kostjalt viivist.
13.Kohus ei leia, et hageja viivisenõue oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Riigikohus on oma lahendites korduvalt märkinud, et aegumistähtaja jooksul nõude maksmapanekut saab pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu 29.01.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23; 03.12.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-08, p 16; 17.06.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11). Eelkõige peaks selliseks erandlikuks asjaoluks olema võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (vt nt Riigikohtu 30.04.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4313, p 15). Kohtu hinnangul taolisi erandlikke asjaolusid praegusel juhul ei esine. Kostjal ei saanud mõistlikult tekkida muljet, et hageja on viivisenõudest loobunud.
14.Kostja on taotlenud viivise vähendamist. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (vt nt Riigikohtu 12.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p-d 18 ja 19). Riigikohus on 12.12.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12 (p-s 20) märkinud, et VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur“ ja „mõistlik“. Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. Antud juhul ei ületa hageja viivisenõue põhivõlgnevust (9586,75 eurot) ning kostja ei ole tõendanud viivise vähendamise eelduste olemasolu.
15.Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise summas 2477,24 eurot ajavahemiku 01.01.2011-18.03.2014 eest.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
16.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 järgi menetluskulud võrdsetes
2-14-60868 osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja esitas kostja vastu nõude kogusummas 6748,52 eurot. Kohus tegi 21.03.2016 vaheotsuse, millega jättis hageja poolt kostja vastu esitatud nõuded rahuldamata summas 4271,28 eurot (2300,82 + 1970,46), mis teeb ligikaudu 63% hageja poolt hagiavalduses esitatud nõuetest. Ülejäänud hageja nõude osas rahuldas kohus hagi. Seetõttu jätab kohus menetluskulud 63% ulatuses hageja kanda ja 37% ulatuses kostja kanda.
17.Järgnevalt hindab kohus, millised menetluskulud ja kellelt tuleb välja mõista. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi 2. lõike järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
18.Hageja on esitatud kohtule menetluskulude nimekirja, millest nähtuvalt on hageja menetluskuludeks tasutud riigilõiv 550 eurot ja õigusabikulud 500 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus on kostjale andnud võimaluse esitada oma menetluskulude nimekiri, kuid kostja ei ole taotlenud hagejalt oma menetluskulude väljamõistmist.
19.Vastavalt TsMS § 138 lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtukuludeks mh riigilõiv ning TsMS § 144 p-st 1 tulenevalt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 146 lg 1 p 3 alusel kannab menetluskulud isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt.
20.TsMS § 174 lg 8 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt arvestades TsMS 18. peatüki 5. jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele.
21.Hageja on tasunud riigilõivu hagi esitamisel 550 eurot (tl 9), millest kohus on hagejale tagastanud 100 eurot (vt tl 46). Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu summas 450 eurot näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada (vastavalt menetluskulude jaotusele).
22.Järgnevalt kontrollib kohus hageja õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust. Käesoleva tsiviilasja toimiku põhjal ei ole võimalik aga järeldada, et hagejat oleks kohtumenetluses esindanud lepinguline esindaja. Ühestki hageja poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist ei nähtu, et hageja oleks kasutanud nende koostamiseks lepingulise esindaja abi. Kohtu hinnangul ei piisa õigusabikulude hüvitamiseks hageja poolt kohtule esitatud õigusabi arvest ning menetluskulude nimekirjas kajastatud kululiigist (kulud õigusabile). Kohus peab
2-14-60868 menetluskulude kindlaksmääramisel hindama õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust. Seda ei ole aga võimalik teha, kui asja materjalidest ei nähtu lepingulise esindaja kohtumenetluses õigusabi osutamisena tehtud toimingut (vt ka Riigikohtu 01.04.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-183-14, p 13). Seega ei kuulu hageja taotletud õigusabikulud kostja poolt hüvitamisele. Õigusabikulude kostjalt väljamõistmine oleks antud juhul ka ebaõiglane, sest tegemist oleks kulutustega, mille tekkimist ja hüvitamise kohustust ei saanud ta ette näha. Seejuures on ka Riigikohus korduvalt väljendanud, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha (vt nt Riigikohtu 04.02.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-10, p 11 ja 15.10.2009 määrus tsiviilasjas nr 3-21-87-09, p 15). Ülalesitatud seisukohti toetab üheselt ka Tallinna Ringkonnakohtu praktika (vt nt 24.03.2010 määrus tsiviilasjas nr 2-08-11552 ja 04.01.2010 määrus tsiviilasjas nr 2-0741716).
23.Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 166,50 eurot (s.o 450 eurost 37%).
24.TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.