2.Tühistada Tartu Maakohtu 16. detsembri 2015 otsus osas, millega jäeti O.R. hagi H.S. vastu kalmu randi, pingi, plaatide ja püsikute kulutuste hüvitamise osas rahuldamata ning menetluskulude jaotuse osas.
2.Jätta maakohtu otsus muutmata osas, millega maakohus jättis rahuldamata O.R. nõude panga ülekande teenustasu nõudes.
Teha asjas tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada O.R. hagi H.S. vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks osaliselt ning mõista H.S.lt välja O.R. kasuks täiendavalt maakohtu poolt väljamõistetud võlgnevusele 142 (ükssada nelikümmend kaks) eurot 50 (viiskümmend) senti.
4.2.Mõista H.S.lt O.R. kasuks välja põhivõlg 187 (ükssada kaheksakümmend seitse) eurot 77 (seitsekümmend seitse) senti.
4.3.Mõista H.S.lt O.R. kasuks välja 15. juuni 2016 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 18 (kaheksateist) eurot 30 (kolmkümmend) senti ning alates 16. juunist 2016 jooksev viivis põhinõudelt, s.o 187 eurot 77 senti, VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni, kuid kokku mitte üle põhinõude summa.
4.4.Jätta rahuldamata O.R. taotlus H.S. pangakonto väljavõtte väljanõudmiseks ja kostja taotlus välja nõuda Swedbank AS-ist õiend Ü.R.le matusekulude väljamaksmise kohta summas 1802 eurot 50 senti.
4.5.Jätta tähelepanuta hageja poolt 3. detsembril 2015 kirjas esitatud nõuded.
5.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus H.S. kanda. Menetlusosaliste menetluskulude rahalise suuruse maa- ja ringkonnakohtus määrab kindlaks asja lahendanud maakohus. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.O.R. (hageja) esitas 21. aprillil 2015 hagi H.S. (kostja) vastu 188 euro 90 sendi ja viivise alates 10. jaanuarist 2015 saamiseks. Hagiavalduse ja hageja selgituste kohaselt on pooled 8. septembril 2014 surnud XX pärijad (tl 7–8). Kostja on oma pärandiosa kätte saanud. Vastavalt pärimisseaduse (PärS) §-le 131 on kostjal kohustus tasuda 1/6 matuse kuludest, kuid kostja on sellest keeldunud. Matuse kulud kandis kaaspärija Ü.R., kellele hageja on maksnud kostja osa (tl 10). Nõutav summa koosneb järgnevatest kuludest: kalmumärgile kuupäeva raiumine 40 eurot, kalmurant 250 eurot, kalmupink 485 eurot, kalmuplaadid ja püsikud 120 eurot, panga ülekande teenustasu 1 euro 50 senti, pärandi menetluse algatamine notari juures 90 eurot 86 senti, notari tasu pärimistunnistuselt 123 eurot 16 senti, kokku 1110 eurot 52 senti, millest iga pärija osa on 185 eurot 8 senti. Hageja kandis Ü.R.le üle 186 eurot, millele lisandub postisaatekulu 2 eurot 90 senti, kokku 188 eurot 90 senti. V Maavalitsuse matusekulude kandmiseks tasutud toetuse 130 euro eest tehtud kulutused ei ole hageja nõude hulgas. Lisaks tasuti matuse korraldamise kulud pärandaja vahendite arvelt. Kostja suuline nõusolek kulude tegemiseks oli olemas. Viivised tuleb mõista välja pärimistunnistuse väljaandmisest, s.o 10. jaanuarist 2015. Mõiste „matus“ all tuleb mõista eelkõige matmispaika, hauaplatsi ja pärimisseaduses toodud „matuse kulude“ all tuleb mõista selle matmispaigaga seotud kulusid. Moraalne kahju matuse korraldamise ja organiseerimise läbiviijate ning kaaspärijate häbiväärse ja alatu süüdistamise ning sugulastele laimukampaania levitamise eest on 100 eurot. Hagiväliselt tehtud lisakulutused (telefonikõned, transpordikulud, hauaplatsi korrastamise abi eest tasumine jne) on orienteeruvalt 100 eurot. Kostja peaks matuse korraldajate ees kirjalikult vabandama.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on seoses pärimisega andnud volituse Ü.R.le. Kostja pole hagejal lubanud pärimisrahadega tehinguid teha ning ei ole raha ülekandmiseks nõusolekut andnud. Pärand laekus 17. märtsil 2015 (tl 51), hageja on Ü.R.le ülekande teinud 18. märtsil 2015. Raha ülekandmine Ü.R.le polnud vajalik, kuna Ü.R. käes oli pärandajale kuulunud 1400 eurot sularaha ning selle eest telliti matuseteenused. Lisaks saadi matuse korraldamise toetus 130 eurot V Linnavalitsuselt. Pärimistunnistusel (tl 7–8) nimetatud Ü.R. kulu kalmu korrastamisele 875 eurot ei ole tõendatud. Pangatasud 7 eurot 75 senti on konto väljavõtte kohaselt maha arvatud pärandist.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus mõistis 16. detsembri 2015 otsusega kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 45 eurot 27 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 3 eurot 10 senti ning viivise põhivõlalt alates
17.detsembrist 2015 võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses toodud seadusjärgses määras. Maakohus jättis hageja poolt 3. detsembri 2015 kirjas esitatud nõuded tähelepanuta ning menetluskulud poolte endi kanda. PärS § 151 lg-te 1 ja 2 kohaselt jagatakse pärandaja matuse ja muud pärandiga seoses tehtud vajalikud kulutused kaaspärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosadega, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti ning pärandvarasse kuuluva kohustuse täitmise eest vastutavad pärijad solidaarselt. Asjas ei ole esitatud testamenti või pärimislepingut, pärimistunnistusest nähtuvalt toimus pärimine seaduse (PärS § 14) alusel. Seega on seaduse järgi kostjal kohustus tasuda 1/6 matusekuludest. Maakohus leidis, et hagejal on põhjendatud nõue kostja vastu 45 euro 27 sendi ulatuses.
Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt saab matusekuludeks pärimisseaduse mõttes pidada kalmumärgi kuupäeva raiumise kulu 40 eurot, millest kostjalt tuleb välja mõista 1/6, s.o 6 eurot 70 senti. Matusekulud saavad olla eelkõige matuse korraldamisega seotud kulud (matusebüroo teenused, kirst, hauaplatsi rent jms) ning minimaalsed kulud, mis tehakse tavapäraselt hauaplatsile (hauakivi või risti hind jms), s.h ka hauakivile kuupäeva raiumine. Ilma pärimismenetluse ja pärimistunnistuseta ei oleks kostja oma arvele pärandiosa saanud, seega tuleb need kulud kostjal hüvitada. Tegemist on pärandiga seoses tehtud vajaliku kulutusega, s.o 214 eurot 02 senti (90,86 + 123,16) (tl 64–65). Kuna arve maksja on arvetest nähtuvalt Ü.R., kellele omakorda on kulud hüvitanud hageja, tuleb kostjalt hageja kasuks mõista välja 35 eurot 67 senti. Kuna kostjal on kohustus tasuda hagejale mingi summa, oli hageja enne kohtusse pöördumist kostjale nõudekirja saatmine ning sellega seonduv kulu 2 eurot 90 senti põhjendatud (VÕS § 115 lg 1 alusel). Matusekuludeks ei saa lugeda kalmu ranti, pinki, plaate ja püsikuid, kuna need ei ole hauaplatsi juures elementaarsed. Maakohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et poolte vahel oli tekkinud lepinguline võlasuhe, s.o et kostja oli andnud suulise nõusoleku kulude tegemiseks. Hageja ei saa nende kulude väljamõistmist nõuda ka lepinguvälise võlasuhte alusel, kuna tegemist ei ole käsundita asjaajamisega (tegu ei ole tehtud kostja kasuks) ega alusetu rikastumisega (kostja ei ole hagejalt midagi saanud). Sellest tulenevalt jättis maakohus hagi kalmu randile, pingile, plaadile ja püsikutele tehtud kulutuste osas rahuldamata. Asjakohane ning pärandiga seotud kulu on pangaülekande tasu pärandi tasumisel kostja kontole. Kuivõrd kostja esitatud kontoväljavõttest (tl 51) nähtub, et teenustasu on maha arvestatud panga poolt ning seda ei ole tasunud hageja või Ü.R., tuleb hagi jätta panga ülekande teenustasu osas rahuldamata. Kuna hageja ei ole esitanud nõuet kõigi matusekulude osas (kirst, matusebüroo kulud jms), pidas maakohus hageja ütlustega tõendatuks, et tsiviilasjas esitatud kulutused ei ole muude summadega hüvitatud ning jättis kostja vastuväite, et Ü.R. on saanud kuludeks vajaliku summa pangas, arvestamata. Maakohus jättis tähelepanuta hageja poolt 3. detsembri 2015 kirjas esitatud soovid. Hageja ei ole selles osas õigeaegset selget nõuet esitanud. Maakohus mõistis VÕS § 113 lg 1 ja § 94 alusel välja viivise alates hageja taotletud
10.jaanuarist 2015, kuna kõik kulutused on tehtud varem. Kostjal tuleb tasuda viivist perioodi 10. jaanuar 2015 kuni 16. detsember 2015 eest 3 eurot 10 senti (45,27 * 8,05% / 365 päeva aastas * 310 päeva) ning alates sellest ajast VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus, teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja palub kohustada kostjat vabandama kirjalikult matuse korraldajate Ü.R. ja Külli Saksniit ees. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus kohaldanud pärimisseaduse asemel võlaõigusseadust. Pärimisseaduses on kasutusel mõiste matuse kulud (kaks sõna), kuid maakohtu otsuses on erinevalt pärimisseadusest kasutatud mõiste matusekulud (üks sõna). Maakohus ei erista mõistete sisu erinevust. Hageja esitas 3. detsembril 2015 kirjaliku seisukoha mõistete erinevuse kohta, kuid maakohus jättis kohtuotsuses (resolutsiooni p 4) hageja poolt esitatu tähelepanuta ja menetlemata. Ei hageja ega kostja pole püstitanud probleemi matuse kulude struktuuri kohta. Kalmu rant, pink, kalmuplaadid ja püsikud on vajalikud elementaarsed
ja V kalmistu tavade kohane atribuutika. Need kulud sisalduvad matuse kulude sees ja vastavad tavadele. Kohtuotsuses on kostja vastuväidete juures märgitud, et sõit Tartust Võrru ja tagasi ei ole mitte 60 eurot, vaid 2 x 5 eurot, s.o bussipiletite hind. Kostja pole sellist asjaolu esitanud, e-toimikus puudub sellekohane dokument. Hageja järeldab, et maakohtu kohtunik on teinud eraviisilist koostööd kostjaga, millest hageja pole teadlik. Hageja oli sunnitud oma elukohast XXXXXXXXXXX maakohtu kohtuistungile sõitmiseks olenevalt tervislikust seisundist ja elukohast kasutama eratransporti. Kostja mitteilmumine kohtuistungile tõendab kostja soovimatust osaleda sisulises menetluses ning soovi kasutada endise kohtukaasistujana säilinud sidemeid ja tutvusi. Maakohus jättis põhjendamatult menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja on maakohtu otsuse täitnud. Vastuse kohaselt leidis maakohus õigesti, et pärandaja matuse kulud saavad olla matuse korraldamisega seotud kulud ning minimaalsed kulud hauaplatsile. Hageja võis täiendavaid kulutusi teha, kuid ta ei saa nende hüvitamist nõuda teistelt pärijatelt. Apellandi poolt hilinemisega esitatud lisanõuete menetlusse võtmiseks ei olnud alust. Hageja väited kostja poolt pärandaja psüühilise terroriseerimise kohta ei vasta tegelikkusele. Kostjal olid pärandajaga väga head lähedased suhted. Kostja ei tunne maakohtu kohtunikku ega ole temaga eraviisiliselt suhelnud. Hageja väide, et ta on pärandi jaotamise läbiviimise eest tasunud Ü.R.le 186 eurot ei vasta tõele. Poolte vahel ei ole mingit kokkulepet olnud, mistõttu puudus hagejal õigus kostja eest raha Ü.R.le ülekandmiseks. Ü.R. keeldus kostjale oma arveldusarve numbri andmisest sinna rahade ülekandmiseks. Matuse kulude katmiseks oli Ü.R.l pärandaja sularaha olemas. Pärimistunnistuses märgitud kulu 875 eurot ei ole tõendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 16. detsembri 2015 otsus tuleb tühistada osaliselt materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab PärS § 151 lg 1 ja VÕS 1018 alusel kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 187 eurot 77 senti ja seisuga 14. juuni 2016 sissenõutavaks muutunud viivise.
7.Maakohus luges tuvastatuks ja pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja on XX pärijad kumbki 1/6 suuruses mõttelises osas. Kostja kontole on kantud pärandina 830 eurot 17 senti. Maakohus rahuldas hageja nõude tema poolt kostja eest tasutud matusekulude osa hüvitamiseks osaliselt, apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hageja nõude rahuldamata.
8.Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ringkonnakohtus ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja hageja kasuks kalmumärgi kuupäeva raiumise kulu 6 eurot 70 senti; pärimismenetluse algatamise ja pärimistunnistuse saamisega seotud kulud 35 eurot 67 senti; postikulu 2 eurot 90 senti, kokku 45 eurot 27 senti. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult jätnud rahuldamata hageja nõude kostja vastu kalmu randi, kalmu pingi, kalmu plaatide ja püsikutega seotud kulude hüvitamiseks.
VÕS § 1041 järgi võib isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, nõuda isikult, kelle kohustuse ta täitis, täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et hageja on tasunud 18. märtsil 2015 Ü.R. kontole 186 eurot selgitusega „matusekulude hüvitus H.S. eest“, pooled ei vaidle selle üle, et Ü.R. kandis XX matuse kulud. Kostja ei ole oma väiteid selle kohta, et osaliselt kandis matusekulud ka kolmas isik, tõendanud. Hagejal on kostja vastu VÕS § 1041 alusel käsundita asjaajamisest tulenev nõue juhul, kui Ü.R.l on nõue kaaspärijate vastu pärandaja matusega ja kalmu korrastamisega ning muude pärimismenetlusega seotud kulutuste hüvitamiseks, mille kostjale langeva osa on kostja eest tasunud hageja.
9.PärS § 151 lg 1 kohaselt jagatakse pärandaja matuse ja muud pärandiga seoses tehtud vajalikud kulutused kaaspärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosadega, kui testamendist või pärimislepingust ei tulene teisiti. Pärandvarasse kuuluva kohustuse täitmise eest vastutavad pärijad solidaarselt (PärS § 151 lg 2). Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt PärS § 151 lg 1 nimetatud pärandaja matuse kulud hõlmavad piirkonnas tavapäraseid kulutusi matusele ning matusega seotud haua korrastamiseks vastavalt matmispaiga traditsioonidele. Ringkonnakohus on seisukohal, et pärija peab kandma need kulud, mis pärandaja tavapärases elukeskkonnas valitsenud arusaamise ja traditsioonide järgi on seotud väärika ning kohase matusega. Otseselt matuse kulud hõlmavad seega kulutusi lilledele ja püsival eesmärgil rajatud hauaplatsi kujundusele, mille juurde kuuluvad hauakivid, plaadid ja püsikud. Matusekulude hulka ei kuulu hilisem haua eest hoolitsemine. Kuigi praegusel juhul oli tegemist mitme inimese hauaplatsiga (hageja väitel oli sinna maetud aastaid tagasi ka pärandaja abikaasa), tuleb kulutusi kalmu randile lugeda põhjendatuks. Põhjendatud on ka kulutused kalmuplaatidele ja püsikutele. Püsivalt hauaplatsil olev pink on Eesti surnuaedades hauaplatsil tavapärane. Praeguses menetluses võivad olla kulutused pingile küll tavapärasest suuremad, kostja on aga vastuses apellatsioonkaebusele märkinud üksnes, et „pink graniidist“ (kõige kallim pink)? ning ei ole muid vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on hageja nõue kalmu randi, pingi, plaatide ja püsikute osas, kokku 142 eurot 50 senti ((250+485+120)/6). Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja nõude panga ülekande teenustasu saamiseks. Seega on hageja põhjendatud nõue kokku 187 eurot 77 senti (45,27 + 142,50).
10.Apellatsioonkaebuses on hageja soovinud ka moraalse kahju hüvitamist menetluskulude nõudena. Maakohus ei ole hageja nõuet mittevaralise kahju hüvitamiseks menetlenud, hageja ei soovinud ka ringkonnakohtu istungil täiendavaid tõendeid esitada. Juhul, kui hageja soovib lisaks hagiavaldusele kostja vastu esitada nõude mittevaralise kahju saamiseks, tuleb tal kohtule esitada uus nõue. Mittevaralise kahju nõue ei ole menetluskulu tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes. Ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuses esitatud väited kostja kui PärS § 6 kohaselt pärimiskõlbmatu isiku kohta tähelepanuta kui asjasse mittepuutuvad. Ringkonnakohus jätab hageja ringkonnakohtu istungil tehtud märkused kostja terviseseisundit puudutavate menetluses esitatud tõendite suhtes tähelepanuta kui asjasse mittepuutuvad. Kohus ei ole kohustanud kostjat isiklikult kohtuistungist osa võtma TsMS § 346 järgi. Hageja kohtuistungilt puudumise õiguslikke tagajärgi reguleerib TsMS § 409, mille kohaselt juhul, kui hageja ei ilmu kohtuistungile, muu hulgas eelistungile, siis kohus kohale ilmunud kostja
taotlusel kas jätab hagi läbi vaatamata; teeb hagi õigeksvõtule põhineva otsuse, kui kostja võtab hagi õigeks; lahendab asja sisuliselt või lükkab asja arutamise edasi. Kostja kohtuistungilt puudumise õiguslikud tagajärjed on reguleeritud TsMS §-s 410.
11.Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab osaliselt hageja nõude, on põhjendatud ka hageja viivise nõue. VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause kohaselt Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Ringkonnakohus leiab, et viivisenõue alates 10. jaanuarist 2015, s.o pärimistunnistuse väljaandmisele järgnevast päevast, ei ole põhjendatud. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kostja oma osa pärandist saanud 17. märtsil 2015 kätte (tl 51), hageja on kostja osa matusekuludest Ü.R.le tasunud 18. märtsil 2015 (tl 10) ning on kostjale kulude hüvitamise nõude esitanud märtsi lõpus, mille kostja sai kätte 31. märtsil 2015 (tl 9). Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hageja nõue kostja vastu ei saanud muutuda sissenõutavaks enne hageja enda poolt kostja kohustuse täitmist ning kostjale tähtaja andmist vabatahtlikuks täitmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud arvestada viivist alates 1. aprillist 2015, s.o järgmisest päevast pärast hageja nõude kostjale kättetoimetamist. Perioodi 1. aprill 2015 kuni 15. juuni 2016 oli seadusjärgne viivise määr 8,05% aastas, seega on hageja nõudelt 187 eurot 77 senti sissenõutavaks muutunud viivis 15. juuni 2016 seisuga, s.o 442 päeva eest, 18 eurot 30 senti. Kostjalt tuleb hageja kasuks mõista alates 16. juunist 2016 kuni põhinõude täitmiseni viivis seaduses sätestatud määras, kuid kokku mitte rohkem, kui põhinõude summa.
12.Kuivõrd ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, rahuldab hagi maakohtust suuremas ulatuses ja rahuldab osaliselt apellatsioonkaebuse, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Kuivõrd kohus rahuldab hageja nõude selle täisulatusele ligilähedases suuruses (99,4%), tuleb kõik menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 kohaselt kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kui madalama astme kohus määras menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ja kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Maakohus jättis hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud poolte endi kanda ning sellest tulenevalt ei määranud maakohus menetlusosaliste menetluskulusid rahaliselt kindlaks. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine alles kõrgema astme kohtus ei ole kooskõlas mõistlikkuse ega menetlusökonoomia põhimõtetega. Ei ole mõistlik ega loogiline, et juhul, kui maakohus määrab ühe poole menetluskulude rahalise suuruse kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, tuleb teise poole maakohtu menetluses kantud menetluskulude rahaline suurus määrata kindlaks esimesena vastavalt kas ringkonnakohtus või Riigikohtus. Seepärast toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 22). TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja
menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.