Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hageja esitas 24.07.2015 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palub kostjalt välja mõista laenuvõla 1200 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 152,38 eurot ja viivise alates hagi esitamisest kuni põhivõla (1200) tasumiseni seaduses sätestatud määras, kui mitte rohkem kui 1200 eurot. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista kohtueelse võla sissenõudmise kulu 24 eurot ning seaduses sätestatud viivise sellelt nõudelt alates 26. 08.2015, kuid mitte rohkem kui 24 eurot. Pooled sõlmisid 17.10.2013 laenulepingu, millega hageja andis kostjale laenu 1200 eurot tähtajaga kuni 31.12.2013. Hageja kandis laenu kostja arveldusarvele 17.10.2013, kostja kinnitas laenu kättesaamist 18.10.2013. Raha sai kostja, mitte kolmas isik. Laenu küsis kostja lubades selle tagastada 2013. aasta jooksul. Kostja kinnitas ka raha kättesaamist. Hagi on esitatud õige isiku vastu. Saadud raha võis kostja kasutada omal äranägemisel. Hagiavalduse lisast 1 tuleneb laenu tagastamise kohustus 2013. aasta jooksul. Hagiavalduse esitamise seisuga on laen tagastamata kogu ulatuses. Kostjalt võlga sissenõudes on hageja kohtueelselt kulutanud 24 eurot. Kostja on laenu tagastamisega viivituses 01.01.2014-24.07.2015 569 päeva. Hagi esitamise seisuga on sissenõutav viivis (seaduses sätestatud määras) 152,38 eurot (sh 01.01.2014-30.06.2014, s o 181 päeva eest 49,09 eurot; 01.07.2014-31.12.2014, s o 184 päeva eest 49,30 eurot ja 01.01.2015-23.07.2015, s o 204 päeva eest 53,99 eurot). 17.05.2016 kohtuistungil vähendas hageja nõuet laenusumma 1200 euro võrra (protokolli lk 1 4-5 lõigud, t lk 96). Kohtuistungi toimumise ajaks oli laenu põhiosa (1200 eurot) hagejale tagastatud. Kostja vastuväited Kostja arvates ei oleks tulnud hagi menetlusse võtta, hagi tuleks jätta läbi vaatamata ja menetlus lõpetada. Kostja ei ole hagejalt raha saanud, hageja kandis raha oma tütrele. Hagi on esitatud ebaõige kostja vastu. Kostja ei ole hagejalt laenu saanud, mistõttu kostja hagi ei tunnista. Hageja ise pakkus, et toetab oma tütart ning kandis raha tütrele, mida ta tagasi saada ei tahtnud. Hagiavalduse lisa 1 tõendina laenu andmise kohta käsitleda ei saa, selliseid pabereid saab igaüks valmistada. Ilmselgelt ei ole tegemist autentse kirjavahetuse väljatrükina, vaid tegemist on hageja selektiivse redigeeringuga. Kostja ei saa kinnitada, et hageja esitas selle, millest pooled kirjutasid. Kui hageja autentset ja terviklikku kirjavahtust ei esita, palub kostja jätta lisana 1 esitatu tähelepanuta. Kirjast ei saa tuvastada summat 1200 eurot ja tähtaega kuni 31.12.2013- selliseid kokkuleppeid kirjas ei ole. Üldjuhul peavad kokkulepped eelnema laenu andmisele. Tegemist on hageja väljamõeldisega, sellist kokkulepet pole pooled kunagi sõlminud. Lisaks tuleneb lisast 1, et mõte oli raha tagasi maksta aasta jooksul. Kiri kirjutati umbes 08.10.2013, seega ei saanud olla kokkulepet, et väidetav laen peab olema tagasi makstud 31.12.2013. Lisas 3 ei ole kostja kinnitanud laenu kätte saamist, see on hageja poolt välja mõeldud. Kirjast ei tulene ka, et hageja nõuaks laenu tagasi või teatud tähtajaks laenu tagastamist, rääkimata sellest, et laen oleks tulnud tagastada 31.12.2013 või korraga. Lisadest 1 ja 3 tuleneb selgelt, et raha ei saanud kostja, vaid poolte tütar, mida tõendab lause „ ...seda enam, et ei võtnud seda endale vaid lastele abiks...“. Viivisenõue põhinõudelt on alusetu. Pooled tähtaega põhinõude tasumiseks kokku ei leppinud, seega ei saa kostja olla viivituses rahalise kohustuse täitmisel.

Kostja ei ole hagejale ka kulutusi tekitanud (24 eurot). Kulu tekitas endale hageja ise põhjendamatult, tegemist ei ole menetluskuluga. Hagejal puudus vajadus teha kohtueelselt kulutusi. Hageja pole esitanud kulutuse nõude õiguslikku alust. Kahju hüvitamise alus ja eeldused ei ole tõendatud. Ebaõige on hageja väide kostja viivituses olemise kohta laenu tasumisega. Hageja pole tõendanud laenu tagastamise tähtaega. Menetluskulud tuleb jätta hageja enda kanda seoses alusetu hagi esitamisega.

Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastusega, tõenditega ning ära kuulanud pooled kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 määratleb laenulepingu mõiste. § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Käesoleval juhul on tegemist raha laenamisega. VÕS § 8 lg 1 sätestab, et leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Sama sätte 2.lõike järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Selleks, et otsustada, kas kostjal on hageja ees lepingust tulenev kohustus või mitte, tuleb kindlaks teha, kas pooled sõlmisid lepingu. Vastavalt VÕS § 9 lg-le 1 sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja on tõendanud VÕS § 9 lõikes 1 nimetatud lepingu sõlmimise eeldusi ning leping tuleb lugeda sõlmituks (VÕS § 9 lg 2). Poolte kirjavahetusest nähtuvalt (t lk 27) küsis kostja hagejalt laenu, hageja oli nõus laenu andma. Hageja täitis laenuandja kohustuse makstes laenu välja. Hageja kandis laenusumma üle kostja arveldusarvele (t lk 28), raha saamist kostja kinnitas (t lk 29). Asjaolu, et kostja küsis väidetavalt laenu tütre/tütrepere jaoks, ei oma tähtsust. Laenulepingupoolteks on hageja ja kostja. Poolte kirjavahetusest ja hageja poolt raha kandmisest kostja arvele, ei tekkinud lepingulist suhet hageja ja poolte tütre vahel. Seadus ei ole sätestanud laenulepingu sõlmimiseks kohustuslikku vormi, mistõttu poolte vahelise laenulepingu loeb kohus sõlmituks arvestades esitatud tõendeid ja hageja poolt kostjale raha andmist (VÕS § 11 lg 1). Lepingueelseid läbirääkimisi pidasid pooled elektrooniliselt, läbirääkimised lõppesid lepingu sõlmimisega, mida tõendab hageja poolt kostja arveldusarvele raha kandmine, kostja poolt raha kättesaamise kinnituse esitamine. Kohtuistungil 17.05.2016 kinnitas hageja, et laenu põhiosa on tasutud 1200 euro suuruses. Seda tõendab kostja poolt 16.05.2016 kohtule esitatud maksekorraldus. Maksekorraldusest nähtuvalt maksis Kristin Vürst (poolte tütar) hagejale 1200 eurot 13.mail 2016 (t lk 83). VÕS § 78 lg 1 lubab kohustuse täita kolmandal isikul. Sellisel juhul vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Seega lahendab kohus käesoleva otsusega hageja rahalised nõuded kostja vastu viivise ja sissenõudmise kulu saamiseks (kohtuistungi protokolli lk 1, t lk 96). Hageja nõuab viivist hagi esitamise seisuga 152,38 eurot (alates 01.01.2014); hagi esitamisest kuni tasumiseni 69,36 eurot; kohtueelset laenu sissenõudmise kulu 24 eurot; viivist 24 eurolt alates 26.08.2015 seaduses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui 24 eurot ning menetluskulude panemist kostja kanda. Viivise nõude rahuldamiseks tuleb kindlaks teha viivise maksmise eeldused. Viivise nõudmise esmaseks eelduseks on poolte vahel kehtiva võlasuhte olemasolu. Eeltooduga on pooltevahelise võlasuhte olemasolu tuvastatud.

Viivisenõude eelduseks on ka, et kohustus oleks sissenõutav. Kostja kirjast (t lk 27), milles ta hagejalt laenu küsis, saab teha järelduse, et kostja lubas maksta laenu tagasi aasta jooksul ning et hageja sellega nõustus. Kirja sõnastuse ...küsiks laenu ja maksaks selle aasta jooksul tagasi... suhtes on pooled erinevatel seisukohtadel. Hageja mõistab kostja lubadust laenu tagasimaksmiseks 2013. aasta jooksul, s.o u 2,5 kuu jooksul laenu andmisest; kostja mõistab kirjutatut kui lubadust laen tagastada ühe aasta (12 kuu) jooksul selle andmisest. Tulenevalt VÕS § 29 (lepingu tõlgendamise säte) lg-st 4 tuleb antud juhul lähtuda lepingu tõlgendamisel seoses laenu tagasimaksmise tähtajaga sellest, kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohus asub seisukohale, et lepingupooltega sarnane mõistlik isik pidi mõistma lubadust laen aasta jooksul tagasi maksta maksmisena 12 kuu jooksul laenu saamisest. Seega oli kostja kohustuse täitmisega viivituses alates 19.10.2014 kuni 16.05.2016. Kostja sai laenu 18.10.2013, mil see kanti tema pangakontole. Tähtaja algus hakkab kulgema vastavalt TsÜS § 135 lg-le 1 ja Riigikohtu praktikale 19.10.2013. TsÜS § 136 lg 2 kohaselt saabus tähtpäev laenu tagastamiseks 18.10.2014. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohustus muutus sissenõutavaks 19.10.2014. Kuivõrd pooled viivise suurust kokku ei leppinud, on hageja õigus nõuda viivist seadusjärgses määras, s.o VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele laenusummalt (1200 eurot) viivis 152,33 eurot alljärgnevalt: - perioodi 19.10.2014-31.12.2014 eest (1200x8,15:100:365x74) 19,83 eurot; - perioodi 01.01.2015-31.12.2015 eest (1200x 8,05:100:365x365) 96,60 eurot; - periood 01.01.2016-15.05.2016 eest (1200x8,05:100:365x136) 35,90 eurot. Laenu kohtueelse sissenõudmise kulu 24 eurot tõendab hagiavalduses märgitu kohaselt hagiavalduse lisa 4, milleks on märgitud sissenõudmiskulude arve (t lk 32-33). 13.02.2015 arvest nähtub, et arve esitas Lindorff Eesti AS hagejale tasumiseks tarvitusele võetud abinõude eest summas 20 eurot+käibemaks, kokku 24 eurot. Arve esimesel leheküljel on 20 eurot märgitud käsitlustasuks. Muid tõendeid hageja koos hagiavaldusega ei esitanud laenu sissenõudmise kulu tõendamiseks. Kohtuistungil selgitas hageja, et Lindorff Eesti AS nõudis kostjalt võlga sisse võttes selleks telefoniteel kostjaga ühendust ning saates talle lihtkirju. Hageja maksis Lindorff Eesti AS-le 24 eurot Lindorff Eesti AS menetluskuluna. Nõude aluseks on § 115. VÕS § 115 näeb ette võlausaldajale võimaluse nõuda kohustust rikkunud võlgnikult koos kohutuse täitmisega või selle asemel kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 115 lg 1 alusel saab esitada kahju hüvitamise nõude mh kohustuse täitmisega viivitamisel. Kahju hüvitamise eesmärk on vastavalt VÕS § 127 lg-le 1 kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks tekkinud. Hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu, seda, et ta on Lindorff Eesti AS-le maksnud arves märgitud 24 eurot. Arve esitamine iseenesest ei tähenda kahju tekkimist kostjale. Kuna kohus ei rahulda kahju hüvitamise nõuet, ei kuulu sellelt nõudelt väljamõistmisele ka viivis. Hagihind on 1474,91 eurot vastavalt TsMS §-le 123 ning § 133 lg-tele 1 ja 2. Seoses hagi osalise rahuldamisega määrab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna laenukohustus täideti 13.05.2016, mille kohta tõend kohtule esitati vahetult enne kohtuistungi toimumist, loeb kohus menetluskulude

arvestamisel 1200 eurot hagi rahuldamiseks. Seega on hagi rahuldamise proportsioon: 1352,33 eurot (rahuldatud osa menetluskulude mõttes) ja 117,41 eurot (rahuldamata osa). Kohus jätab menetluskuludest 92% kostja kanda ja 8% hageja kanda. Menetluskulud Hageja esitas menetluskulude nimekirjad kohtuistungil (lk 86-95) ja 20.05.2016 (lk 115-117). Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 200 eurot ja esindajatasu 528 eurot, kokku 728 eurot. Hageja esindaja on teinud järgmised toimingud: - 23.04.2015 maksekäsu avalduse koostamine ja kohtule esitamine – summa 96 eurot (sh käibemaks); - 24.07.2015 hagiavalduse koostamine ja kohtule esitamine – summa 96 eurot (sh käibemaks); - 11.01.2016 (nimekirjas ekslikult 2015) hageja arvamuse koostamine kostja vastusele, kostja esindajaga suhtlemine – summa 288 eurot (sh käibemaks; - 19.05.2016 seisukoha esitamine vastaspoole menetluskulude kohta – summa 48 eurot (sh käibemaks). 24 euro näitamisest menetluskuluna loobus hageja kohtuistungil (vt protokolli). Hageja kinnitab, et kõik kulud on esitatud seoses kohtumenetlusega. Hageja taotleb menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Kostja esitas menetluskulude nimekirjad 17.05.2016 (lk 101-103) ja 19.05.2016 (lk 107-108) Kostja menetluskuludeks on esindaja kulud 930 eurot (sh käibemaks). Kostja esindamiseks on esindaja teinud järgmisi toiminguid: - 12.05.2015 maksekäsumenetluse materjalidega tutvumine, vastuväite koostamine, nõupidamine kliendiga, vastuväite kohtule esitamine – ajakulu 20 minutit, summa 50 eurot; - 18.08.2015 hagiavalduse kättesaamine, sellega tutvumine, kliendile selgitustega edastamine – ajakulu 15 minutit, summa 37,50 eurot; - 28.08.2015 telefoninõupidamine kliendiga, kompromissiettepaneku koostamine – ajakulu 15 minutit, summa 37,50 minutit; - 17.11.2015 hageja seisukohaga tutvumine ja kliendile selgitustega edastamine – ajakulu 10 minutit, summa 25 eurot; - 18.01.2016 telefoninõupidamine kliendiga, vastuse koostamine hageja kompromissile ja edastamine – ajakulu 20 minutit, summa 50 eurot; - 25.01.2016 hageja seisukohaga tutvumine ja vastuse koostamine – ajakulu 10 minutit, summa 25 eurot; - 10.02.2016 e-toimikus kohtukutse kättesaamine, sellega tutvumine, kliendile selgitusega edastamine – ajakulu 10 minutit, summa 25 eurot; - 16.05.2016 kohtuistungiks valmistumine – ajakulu 55 minutit, summa 137,50 eurot; - 16.05.2016 kliendi edastatud maksekorraldusega tutvumine, kohtule e-kirja koostamine – ajakulu 15 minutit, summa 37,50 eurot. - 17.05.2016 kohtuistung – ajakulu 1 h 15 minutit, summa 187,50 eurot; - 18.05.2016 kohtuistungi protokolli kättesaamine e-toimikus, sellega tutvumine ja kliendile selgitustega edastamine – ajakulu 15 minutit, summa 37,50 eurot. Kokku on ajakulu 5 h 10 minutit, summa 775 eurot käibemaksuta ja 930 eurot käibemaksuga. Kostja ei ole käibemaksukohuslane. Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasja menetlusega. Kostja palub menetluskuludelt määrata tasumisele kuuluvaks viivised TSMS § 177 lg 4 alusel ning kanda menetluskulud Advokaadibüroo Concordia OÜ arveldusarvele nr EE662200221018272984.

Hageja seisukoha kohaselt tuleks kostja menetluskulude taotlus jätta rahuldamata või alternatiivselt summat vähendada mõistliku summani. 930 eurot ei ole kindlast mõistlik summa hageja meelest. Hageja lepingulise esindaja kulu on 528 eurot. Hageja esindaja on kohtumenetluses teinud märkimisväärselt suurema töö võrreldes kostja esindaja vastustega. Maksekäsu kiirmenetluses oli kostja otsustada, kas ta kasutab õigusabi või mitte. Vastuväite blanketil on kirjas, et vastuväite põhjendamine ei ole kohustuslik. Seega kulu ei ole põhjendatud ega vajalik. Kõik asjasse puutuvad materjalid esitati alles hagimenetluses. Kostja oleks saanud kohtumenetlust ära hoida kui oleks võla tasunud vastavalt hageja ja kostja vahelisele kokkuleppele 2013. Kostja seisukoha järgi on maksekäsuavalduse tasu 96 eurot ülepaisutatud arvestades maksekäsu kiirmenetluse avalduse eripäraga ja sellega, et tegemist ei ole keerulise ega mahuka vaidlusega. Ka hagiavalduse koostamise tasu 96 eurot on ülepaisutatud arvestades avalduse sisu ja seda, et tegemist ei ole keerulise ega mahuka vaidlusega. Arvamuse koostamise ja kostjaga suhtlemise eest on kokkuleppe tasu 240 eurot kontrollimatu ja ülepaisutatud. Arvamus on sisuliselt hagiavalduse kordus ja hagiavalduse lisade ümberkirjutus. Hageja on ise alusetult tekitanud endale menetluskulud, kostja pakkus kohe võimalust asi kokkuleppel lahendada. Seisukoha esitamise eest kostja menetluskuludele 48 eurot, on põhjendamatu tulenevalt Riigikohtu lahenditest 3-2-1-4-15, p 13 ja 3-2-1-77-14, p 12. Selles osas palub kostja jätta menetluskulude avaldus rahuldamata. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kohus mõistab menetluskulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja menetluskulusid tuleb 48 euro võrra vähendada tulenevalt Riigikohtu seisukohast, millele kostja on viidanud konkreetseid lahendeid märkides. Kohus on seisukohal, et ülejäänud osas on hageja toimingud olnud vajalikud ja näidatud mahus põhjendatud. Vastuseks kostja vastuväidetele märgib kohus, et hageja poolt avalduste koostamine ja kohtule esitamine eeldab eelnevalt materjalide analüüsimist, asjakohaste seadustega ning kohtupraktikaga tutvumist. Kohus peab põhjendatuks määrata hageja menetluskulude suuruseks 680 eurot (sh riigilõiv 200 eurot), millest 92% ehk 625,60 eurot jätab kostja kanda. Kohus peab põhjendatuks määrata kostja menetluskulude suuruseks 930 eurot, millest 92% jääb kostja kanda ja 8% ehk 74,40 eurot hageja kanda. Menetluskulude suuruse erinevus tuleneb erinevast tasumäärast, mis on kohtupraktikat arvestades põhjendatud, kuna kostjat esindas menetluses vandeadvokaat ja hagejat mitte ning menetluskulude nimekirjades kajastatud toimingutest. TsMS §-st 217 tulenevalt oli hagejal õigus kasutada esindajat maksekäsu kiirmenetluses, seetõttu puudub alus menetluskulude vähendamiseks esindaja kasutamise tõttu. Poolte poolt üksteisele esitatud kompromissiettepanekud ei võimalda nende arvestamist menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tulenevalt asjaolust, et kohtulahend ei põhine poolte kompromissiettepanekutel. Pärast menetluskulude tasaarvestamist peab kostja hagejale hüvitama menetluskulud 551,20 euro suuruses. Kuna hageja ei ole käibemaksukohustuslane, mõistab kohus menetluskulud välja koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 3). Lisaks mõistab kohus TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt menetluskuludelt välja seadusjärgses määras viivise alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.