Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta hageja, Advokaadibüroo Sirel & Partnerid OÜ kanda.
1(7)
Tsiviilasi nr: 2-14-63327 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Advokaadibüroo Sirel & Partnerid OÜ (hageja) esitas 31.12.2014 Harju Maakohtule hagiavalduse osaühingu Combinent (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt osutas hageja kostjale õigusteenust. Hageja esitas 11.05.2011 kostjale arve nr 21105009, mille kohaselt tuli kostjal hagejale tasuda 3600 eurot. Summale lisandus käibemaks. Kostja arvet ei tasunud ja 09.07.2012 saatis hageja kostja esindajale meeldetuletuseks e-kirja. Kostja esindaja tegevjuht VL tunnistas samal päeval saadetud vastuses võlgnevust, kuid selgitas, et kostja omanikud ei soovi võlgnevust tasuda. Hageja edastas samasisulise nõudekirja 19.07.2012 ka kostja juhatuse liikmele ja omanikule AL-le.
3.Hageja nõue kostja vastu pole aegunud ja hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Hageja ja kostja vahel oli õigusteenuste osutamisel usaldussuhe, mis põhines hageja juhatuse liikme Jüri Sireli ja VL vahelisel suhtlusel. Kostjale osutatud õigusteenuste eest tasumise tähtaega pikendati kostja tungival soovil korduvalt ning hageja sai osutatud õigusteenuste eest osalise arve poolte kokkuleppel kostjale esitada alles 11.05.2011. Ülejäänud õigusteenuse eest tasumiseks pidi hageja esitama kostjale tasumiseks arve alles mõni aeg pärast seda, kui kostja on suutnud esimese arve tasuda.
4.Hageja poolt kohtule esitatud VL kinnituskirja p-dest 7-11 nähtub, et hageja ja kostja vahel tehti uus ja selge kokkulepe 10.05.2011. Kostja taotles korduvalt kohustuse täitmise tähtaja edasilükkamist ja hageja, arvestades kostja majanduslikku olukorda, nõustus sellega. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnistanud ning leidis, et hagi on aegunud.
6.Hageja ülesandeks oli väidetavalt tehingu korraldamine. Kostjal tuli maksta hagejale teenuse osutamise eest tasu pärast tehingu lõpuleviimist (võlaõigusseaduse (VÕS) § 628 lg 1). Tehing viidi lõpule 2008. a oktoobris. VÕS § 82 lg 3 alusel tuleb kohustus täita mõistlikult vajaliku aja jooksul. Advokaadibüroo esitatava arve tasumiseks on mõistlik tähtaeg mitte rohkem kui 10 päeva. Arve esitamise aeg ja suurus olid kostjale
2(7)
Tsiviilasi nr: 2-14-63327 hageja sõnul teada, mistõttu sai ja pidi viimane sellega arvestama. Eelnevast tulenevalt tuli hagejale teenuse osutamise eest maksta tasu hiljemalt 2008. a novembri esimeses pooles.
7.Määrav pole ei arve esitamine ega kättesaamine, vaid aeg, millal hageja võis arve esitada. Seega, kuna kostja sai 14.10.2008 maa omanikuks, võis hageja kostjale arve esitada oktoobri teises pooles. Kuna kostjal tuli hagejale maksta tasu hiljemalt 2008. a novembri esimeses pooles (igal juhul enne 2008. a lõppu) ning nõude aegumine algas 2008. a lõppemisel, oleks hageja pidanud aegumise vältimiseks esitama hagi hiljemalt 31.12.2011.
8.Aegumine ei ole katkenud. VL 09.07.2012 e-kirja saatmise ajaks oli väidetav nõue aegunud. Katkeda saab aegumistähtaeg, mis polnud kohustuse tunnistamise ajaks aegunud.
9.Aegumine poleks katkenud ka juhul, kui see e-kiri oleks saadetud enne aegumistähtaega, sest kostja pole nõuet tunnustanud. Hageja viide kokkuleppele arvete osaliseks tasumiseks ei tõenda, et kostja oleks nõuet tunnustanud. VL ei saanud kostja nimel nõuet tunnustada. Kostja seaduslik esindaja ütles 19.07.2012 e-kirjas, et ei tunnista võlgnevust. Maakohtu otsus
10.Harju Maakohus kohaldas 30.06.2015 otsusega aegumist ning tegi vaheotsuse lõppotsusena, jättes hagiavalduse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
11.Hageja osutas kostjale õigusteenust, mille sisuks oli Tammsaare tee 111a asuva maa erastamisprotsessis nõustamine. Kostja esindajale 09.07.2012 saadetud e-kirjast nähtub, et pooled leppisid kokku tulemustasus 7988,96 eurot, kui maa omanikuks saab kostja. Hageja töö tulemusel kanti kostja 14.10.2008 Tammsaare tee 111a omanikuna kinnistusraamatusse.
12.Kohtule pole esitatud tõendeid, et pooltel oli õigusteenuse lepingu sõlmimise hetkel erikokkuleppeid tasu sissenõutavaks muutumise ajahetke kohta. Hageja nõude aegumistähtaeg algas seega selle kalendriaasta lõppemisest, mil hageja võis arve esitada. Mõistlik aeg advokaadibüroo poolt arve esitamiseks ja selle tasumiseks oleks ca 10-15 päeva käsundi täitmisest, seega 2008. a novembrikuu jooksul (või vähemalt 2008. a jooksul). Sellisel juhul aegus hageja nõue kostja vastu 31.12.2011 kell 24.00.
13.Kohtule pole esitatud tõendeid perioodist 2008-2011, mil hageja väitel pooled tasu ajatamises kokku leppisid. Pole arusaadav, miks oodati arve esitamisega 2008. a lõpust kuni 2009. a märtsini. Arve osalise tasu kohta esitati alles kaks ja pool aastat pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist. VL allkirjastatud kinnituskiri toetab hageja põhistust, kuid arvestades, et kostja on esitanud hageja väidetele õigusteenuse osutamise kohta vastuväited, tulnuks hagejal tähtaja pikendamist tõendada. Selleks ei
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-14-63327 ole kinnituskiri teiste tõendite puudumisel kohtu hinnangul piisav. Maksetähtaja ajatamise ning võlgnevuse sissenõutavaks muutumise ja aegumistähtaja alguse edasilükkumise fakte ei lugenud maakohus seetõttu tuvastatuks.
14.Kui pidada VL 09.07.2012 kirja võlgnevuse tunnustamiseks, ei oma see enam tähtsust, sest nõue oli selleks hetkeks juba aegunud. Seega polnud nõude tunnustamisel aegumist katkestavat mõju. Apellatsioonkaebus
15.Hageja esitas maakohtu otsuse peale 29.07.2015 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning saata tsiviilasja uueks arutamiseks tagasi maakohtule.
16.Hageja ei nõustunud maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tulnuks hagejal esitada kostjale arve 10-15 päeva jooksul alates käsundi täitmisest. Kohtu selline seisukoht pole hageja hinnangul kooskõlas asjas esitatud tõendite ja seisukohtadega. Sellise järelduseni jõudmine pole jälgitav.
17.Asjas on kohtule esitatud tõendid, millest nähtub, et hageja ei esitanud kostjale arvet koheselt pärast käsundi täitmist selle tõttu, et kostja palus tal seda mitte teha ning hageja nõustus kostja palvega. Olukorras, kus võlausaldaja ja võlgniku vahel on sõlmitud selline kokkulepe, ei saa rääkida õigustatud isiku õigusest esitada arve tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 mõttes.
18.Lisaks sõlmiti hageja ja kostja vahel 10.05.2011 kompromiss, millega loodi uus kohustus. Selle puhul algab uus aegumistähtaeg alates kompromissis sätestatud kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Isegi juhul, kui kompromissi sõlmimise hetkeks oli hageja nõue aegunud, tuleb kompromissi sõlmimist lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks või kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta.
19.Maakohus on üllatuslikult asunud seisukohale, et kostja tegevjuhi kinnituskiri pole piisav tõend selle kohta, millised olid selle sama isiku ja apellandi vahelised kokkulepped. Kohus pole hagejale selgitanud täiendavate tõendite esitamise vajadust. Põhjendus, et kohus jätab kostja tegevjuhi selgitused (tõendi) arvestamata selle tõttu, et kostja on esitanud käesolevas menetluses paljasõnalised vastuväited, pole kooskõlas menetlusõigusnormidega. Põhjendamatu on eeldada, et võlausaldaja jätab oma tasunõude aluseks oleva arve esitamata ilma vastava kokkuleppeta. Vastustaja seisukoht
20.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
21.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-14-63327 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.
22.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium esmalt, et hageja on kaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kolleegium ei näe alust hinnata asjas esitatud tõendeid teisiti, kui seda tegi maakohus. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.
23.Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud hageja etteheited, mis puudutavat tõendite väidetavat ebaõiget hindamist, tõendite hindamata jätmist ja materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Maakohus on hinnanud kõiki asjakohaseid tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ning on jälgitavalt põhjendanud, miks ta leiab, et hageja võimalik nõue kostja vastu aegus 31.12.2011 kl 24.00. Kostja tegevjuhi VL selgitusi (kui tõendit) ei ole maakohus jätnud arvestamata, vaid on leidnud, et VL allkirjastatud kinnituskiri (tl 39-40) üksinda on ebapiisav lugemaks tõendatuks hageja väiteid, et maksetähtaega poolte kokkuleppel pikendati ning õigusteenuse arvet ei pidanud hageja kostjale esitama enne 11. maid 2011. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus sellega menetlusnorme rikkunud. Ka senise kohtupraktika põhjal võib menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kirja kui tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isikule tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 12.10.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26). Hageja ei ole käesolevas asjas taotlenud kostja tegevjuhi ülekuulamist tunnistajana.
24.Samuti ei ole maakohus kolleegiumi arvates rikkunud selgitamiskohustust ega teinud asjas üllatavat otsust. Kohus ei pea eelmenetluse käigus võtma seisukoha, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1) (vt ka Riigikohtu 29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Seega kohus ei rikkunud eelmenetluse ülesandeid, kui andis hageja esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2). TsMS § 230 lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Seega on hagimenetluses poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Kokkuleppele tasunõude sissenõutavaks 5(7)
Tsiviilasi nr: 2-14-63327 muutumise kohta 11.05.2011 tugines menetluses hageja, mistõttu tuli tal sellise kokkuleppe olemasolu ka tõendada. Kolleegium lisab, et kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid (vt ülalviidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19).
25.Kolleegium märgib, et hageja seadusliku esindaja (juhatuse liikme) selgitused ja hagiavalduses esitatud seisukohad ei ole käsitletavad tsiviilkohtumenetluses tõenditena. Seega maakohus ei saanud nendele otsust rajada. Menetlusosalise juhatuse liikme saab TsMS § 268 alusel vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata, kuid seda üksnes asjaolu tõendama kohustatud poole taotlusel ning tingimusel, et vastaspool sellega nõustub. Praegusel juhul ei ole hageja enda juhatuse liikme vande all ülekuulamist taotlenud. TsMS § 2681 alusel on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid selle otsustamine, kas kohus soovib poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa.
26.Hageja väidete kohaselt sõlmiti 10.05.2011 Mustika Kohvikus toimunud kohtumisel poolte vahel kompromiss VÕS § 578 mõttes, millega loodi uus kohustus, mille puhul algab uus aegumistähtaeg alates kompromissis sätestatud kohustuste sissenõutavaks muutumisest. Selle väidetava kokkuleppe sõlmimise ja sisu tõendamiseks on hageja esitanud ainult ülalviidatud VL kinnistuskirja. Maakohus on kolleegiumi arvates põhjendatult leidnud, et see kinnituskiri üksinda on hageja väidete tõendamiseks ebapiisav. Lisaks leiab ringkonnakohus, et kui väidetava kokkuleppe sisuks oli ainult varasemate kohustuste täitmise tähtaja (ehk maksetähtaja) edasilükkamine, siis ei oleks see ilmselt käsitletav kompromissina VÕS § 578 mõttes.
27.Hageja on iseenesest õigesti märkinud, et aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib selgesõnalist võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu 18.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24). Samas ei saa kolleegiumi hinnangul VL 09.07.2012 e-kirjast (tl 12) ega muudest tõenditest järeldada, et eelkirjeldatud eeldustele vastav võla tunnistamine oleks aset leidnud. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et VL omas TsÜS § 118 lõike 1 või lõike 2 mõttes volitusi kostja nimel rahalisi kohustusi võtta, maksetähtaegade osas siduvaid kokkuleppeid sõlmida, võlausaldajate nõudeid tunnistada jms. Kostja on VL-l selliste volituste olemasolule menetluses vastu vaielnud. Eelnimetatud VL 09.07.2012 e-kirjast ja tema allkirjastatud kinnistuskirjast (tl 39-40) ilmneb pigem, et VL-l on olnud õigusteenuste tellimise ja nende eest tasumise osas ettevalmistav ja vahendav roll ning lõplikke otsuseid on pädev vastu võtma kostja juhatuse liige.
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-14-63327 Menetluskulude jaotus
28.Ringkonnakohus ei muuda menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
29.Maakohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Seetõttu ei määra menetluskulude rahalist suurust apellatsioonkaebuse lahendamisel kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 4 kindlaks ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab käesolevas asjas kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.