Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

samal päeval saadetud vastuses võlgnevust, kuid selgitas, et kostja omanikud ei soovi võlgnevust tasuda. Hageja edastas samasisulise nõudekirja 19.07.2012 ka kostja juhatuse liikmele ja omanikule XXXX, kuid ka see ei toonud lahendust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 sätestab, et kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Seega pole hageja nõue kostja vastu aegunud ja hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Hageja ja kostja vahel oli vaidlusaluste õigusteenuste osutamisel usaldussuhe, mis põhines hageja juhatuse liikme XXXXja kostja tegevjuhi XXXXvahelisel suhtlusel. Pooled leppisid selgelt kokku, et hageja poolt kostjale osutatud õigusteenuste eest tasumise tähtaega pikendati kostja tungival soovil korduvalt ning hageja sai enda osutatud õigusteenuste eest osalise arve poolte kokkuleppel kostjale esitada alles 11.05.2011. Ülejäänud õigusteenuse eest tasumiseks pidi hageja esitama kostjale tasumiseks arve alles mõni aeg pärast seda, kui kostja on suutnud esimese arve tasuda. Kostja esindaja ja kontaktisik oli kõigis õigusteenusega seonduvates küsimustes kostja tegevjuht Valentina Liinsoo. Kõik läbirääkimised osutatavate õigusteenuse maksumuse, sisu ja tasumise üle toimusid just temaga. Seda kinnitab XXXXka kohtule esitatud kinnituskirjas. Kinnituskirja p-dest 7-11 nähtub, et hageja ja kostja vahel tehti uus ja selge kokkulepe alles 2011. a 10. mail. Kostja taotles korduvalt kohustuse täitmise tähtaja edasilükkamist ja hageja, arvestades kostja majanduslikku olukorda, oli sellega nõus. Ebaõige on kostja väide, nagu polnuks XXXXõigust hagejaga suhtlemisel kostjat esindada. Kogu hageja ja kostja vaheline suhtlus toimuski kostja poolt kas XXXXkui kostja tegevjuhi isikus või kostja teiste advokaatide kaudu, kes said ka ise valdavalt juhiseid just XXXX. Hageja pole kunagi õigusteenuse osutamise käigus suhelnud otse kostja juhatuse liikmetega, kuid XXXXsoovitud tulemuse allkirjastas kostja juhatuse liige XXXX. Vastavalt 11.05.2011 arvele on põhivõlg 3600 eurot. Sellele lisandub seadusjärgne viivis 1057,60 eurot perioodi 18.05.2011 kuni 31.12.2014 eest. Lisaks taotleb hageja välja mõista viivise alates 31.12.2014 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kostja vastuväited Kostja leiab, et hagi on aegunud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Advokatuuriseaduse § 55 lg 3 alusel kohaldatakse kliendilepingule käsundit reguleerivaid sätteid. VÕS § 628 lg 1 teine lause sätestab, et käsundi puhul, mille esemeks on tehingu tegemine, eeldatakse, et tasu kuulub maksmisele pärast käsundi täitmist. Kuivõrd hageja ülesandeks oli väidetavalt tehingu korraldamine, kohaldub väidetavale kliendisuhtele VÕS § 628 lg 1, st kostjal tuli maksta hagejale teenuse osutamise eest tasu pärast tehingu lõpuleviimist. Tehing viidi lõpule 2008. a oktoobris. VÕS § 82 lg 3 alusel tuleb kohustus täita mõistlikult vajaliku aja jooksul. Advokaadibüroo esitatava arve tasumiseks on mõistlik tähtaeg mitte rohkem kui 10 päeva. Arve esitamise aeg ja suurus olid kostjale hageja sõnul teada, mistõttu sai ja pidi viimane sellega arvestama. Eelnevast tulenevalt tuli hagejale teenuse osutamise eest maksta tasu hiljemalt 2008. a novembri esimeses pooles. Juhul, kui hageja väidab, et aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 3 teise lause kohaselt arve esitamisest, siis peab arvestama, et määrav pole arve esitamine ega kättesaamine, vaid aeg, millal hageja võis arve esitada. Seega, kuna kostja sai 14.10.2008 maa omanikuks, võis hageja kostjale

arve esitada oktoobri teises pooles. Kuna kostjal tuli hagejale maksta tasu hiljemalt 2008. a novembri esimeses pooles (igal juhul enne 2008. a lõppu) ning nõude aegumine algas 2008. a lõppemisel, oleks hageja pidanud aegumise vältimiseks esitama hagi hiljemalt 31.12.2011. Aegumine ei ole katkenud. XXXX09.07.2012 e-kirja saatmise ajaks oli väidetav nõue aegunud. Riigikohus on sedastanud, et katkeda saab aegumistähtaeg, mis polnud kohustuse tunnistamise ajaks aegunud (otsus asjas nr 3-2-1-122-02). Aegumine poleks katkenud ka juhul, kui e-kiri oleks saadetud enne aegumistähtaega, sest kostja pole nõuet tunnustanud. Hageja viide kokkuleppele arvete osaliseks tasumiseks ei tõenda, et kostja oleks nõuet tunnustanud. XXXXei saanud kostja nimel nõuet tunnustada. Hagiavalduse lisast 4 (lk 3) on näha, et kostja seaduslik esindaja ütles 19.07.2012 e-kirjas selgesõnaliselt, et kostja ei tunnista võlgnevust. Kostja esindamise õigus oli põhikirja ja seaduse alusel juhatuse liikmel. Lisaks oleks osalise tasumise kokkulepet saanud juhul, kui XXXXoleks tegutsenud kostja esindajana, käsitada vaid läbirääkimistena nõude üle, mis pole aegumise katkemise, vaid peatumise aluseks. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte esitatud tõendite ning kirjalike seisukohtadega, leiab, et kostja aegumise vastuväide on põhjendatud ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohus lahendab aegumise küsimuse, tuginedes eeldusele, et poolte vahel oli võlasuhe, milles hageja kohustuseks oli osutada kostjale õigusteenust ja kostja kohustus oli selle eest tasuda. Lähtuvalt advokatuuriseaduse § 55 lg-st 3 kohaldatakse kliendilepingule käsundit reguleerivaid sätteid, arvestades samas seaduses sätestatud erisusi. VÕS § 619 sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 628 lg 1 sätestab, et käsundi puhul, mille esemeks on tehingu tegemine, eeldatakse, et tasu kuulub maksmisele pärast käsundi täitmist. Kuigi kostja pole sellist võlasuhet jaatanud, on ka kostja ise aegumise vastuväitele tuginedes lähtunud eeldusest, et hageja osutas kostjale õigusteenust, mille sisuks oli XXXXasuva maa erastamisprotsessi nõustamine. Hageja poolt kostja esindajale 09.07.2012 saadetud e-kirjast (t lk 9) nähtub, et pooled leppisid kokku tulemustasus (7988,96 eurot), kui maa omanikuks saab OÜ XXXX. Hageja töö tulemusel kanti OÜ XXXX14.10.2008 XXXXomanikuna kinnistusraamatusse. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama sätte lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Lõike 3 kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Kui lähtuda sellest, et hageja täitis oma kohustuse saavutada OÜ XXXX XXXXasuva kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kandmine 14.10.2008, muutus õigusteenuse tasu sissenõutavaks pärast seda. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pooltel olnuks õigusteenuse lepingu sõlmimise hetkel erikokkuleppeid tasu sissenõutavaks muutumise ajahetke kohta. Advokatuuriseaduse § 63 sätestab, et advokaat on kohustatud kliendile andma advokaaditasu ja õigusteenuskulude kohta arve, milles on eraldi märgitud tasu ja kulude suurus. Arve esitamist advokaaditeenuse osutamisel võib pidada ka praktikas tavaliseks. Seega võib väita, et hageja

nõude aegumistähtaeg algas selle kalendriaasta lõppemisest, mil hageja võis arve esitada. Seejuures on kostja õigesti märkinud, et oluline pole mitte arve esitamise reaalne aeg, vaid aeg, mil arve võidi esitada, kuivõrd see väldib aegumistähtaja kunstlikku edasilükkamist arve esitamisega viivitamise kaudu. Kohus nõustub kostjaga, et mõistlik aeg advokaadibüroo poolt arve esitamiseks ja selle tasumiseks oleks ca 10-15 päeva käsundi täitmisest, seega 2008. a novembrikuu jooksul (või vähemalt 2008. a jooksul). Sellisel juhul aegus hageja nõue kostja vastu 31.12.2011 kell 24.00. Hageja tugineb sellele, et kokkuleppel kostjaga pikendasid nad käsunduslepingu tasu maksetähtaega aastatel 2009-2010 ning vastavalt hageja 11.05.2011 esitatud arvele tuli esimene osa maksest tasuda hiljemalt 18.05.2011. Seega tugineb hageja sellele, et tasu muutus sissenõutavaks ning aegumine algas alles pärast arvel näidatud maksetähtaja möödumist, so alates 19.05.2011. Nõude ajatamisel muutub see sissenõutavaks alles pärast täiendava tähtaja möödumist. Kohtule pole esitatud tõendeid perioodist 2008-2011, mil hageja väitel pooled tasu ajatamises kokku leppisid. Hageja on kostja esindajale saadetud e-kirjas (t lk 9) viidanud sellele, et kuna märtsis 2009 toimus OÜ XXXXjuhitavas Mustika Keskuses tulekahju, lepiti kokku, et hageja ootab arve esitamisega kuni 2010. aastani. Samas pole arusaadav, miks oodati arve esitamisega 2008. a lõpust kuni 2009. a märtsini. Arve osalise tasu kohta esitati alles kaks ja pool aastat pärast õigusteenuse osutamise lõpetamist. Kohus ei välista küll hageja väidetud erikokkulepete ja usaldussuhte olemasolu, kuid konkreetsed tõendid selle kohta puuduvad. Hageja esitatud ja XXXXallkirjastatud kinnituskiri (t lk 39-40) toetab TsMS §-st 235 tulenevalt hageja põhistust ning muudab hageja versiooni maksetähtaja pikendamise kohta usutava(ma)ks, kuid arvestades, et kostja on esitanud hageja väidetele õigusteenuse osutamise kohta vastuväited, tulnuks hagejal tähtaja pikendamist tõendada. Selleks ei ole kinnituskiri teiste tõendite puudumisel kohtu hinnangul piisav. Seega ei saa kohus lugeda maksetähtaja ajatamise ning seega võlgnevuse sissenõutavaks muutumise ja aegumistähtaja alguse edasilükkumise fakte tuvastatuks. Kohus jääb eelnevalt avaldatud seisukohale, et hageja nõue kostja vastu aegus 31.12.2011 kell 24.00 ning hagi esitamise ajaks (31.12.2014) oli nõue aegunud. Ka juhul, kui pidada XXXX09.07.2012 hageja esindajale saadetud kirja (t lk 13) võlgnevuse tunnustamiseks, ei oma see enam tähtsust, kuivõrd nõue oli selleks hetkeks juba aegunud, mistõttu polnud nõude tunnustamisel aegumist katkestavat mõju. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et hageja nõue on aegunud. TsMS § 449 lg 3 sätestab, et kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta asjas lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja Advokaadibüroo Sirel & Partnerid OÜ kanda. Arvestades, et kohus ei andnud pooltele enne otsuse tegemist tähtaega menetluskulude nimekirjade ja nende osas seisukohtade esitamiseks, määrab kohus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud võimalust arvestades menetluskulud kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist, andes eelnevalt tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.