2-16-1984/21 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

2-16-1984 kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus on tuvastanud ja käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust järgnevate asjaolude üle: − 22.07.2015 esitas hageja Harju Maakohtusse hagi XXXXOÜ (registrikood XXXX), XXXX(isikukood XXXX) ja XXXX (edaspidi kostja I) vastu võlgnevuse nõudes, tsiviilasja nr 2-15-10954. 31.08.2015 esitas kostja XXXX hagile vastuse, milles ta võttis hagi õigeks. − 21.09.2015 Harju Maakohtu otsusega rahuldati hagi kostja I suhtes ning kostjalt I mõisteti välja solidaarne võlgnevus, intress ja viivis kogusummas 250 000 eurot, menetluskulud 3 060 eurot ja viivis menetluskuludelt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teisest lausest tulenevalt. Eeltoodud kohtuotsus jõustus 22.10.2015. − Vastavalt hageja 03.11.2015 täitmisavaldusele edastas hageja jõustunud kohtuotsuse täitmiseks kohtutäitur Elin Vilippusele. Täitemenetluse käigus on laekunud hagejale kaks makset kogusummas 313.87 eurot ning tänaseni on tasumata võlgnevus koos menetluskuluga kogusummas 252 746.13 eurot, millele lisandub veel menetluskulude summalt (3 060 eurot) arvestuslik viivis. − Kohtutäitur Elin Vilippuse abi Viljo Konsap teavitas hageja esindajat oma 14.12.2015 e-kirjas, et kostja I on osa kinnistuid enne täitemenetluse algatamist võõrandanud ning kui hageja leiab, et kinnistud on realiseeritud alla turuhinna ja võlausaldaja kahjustamiseks, siis on võlausaldajal võimalus esitada kohtule hagi vara tagasivõitmiseks. − Kostja I teadis hageja nõudest enne hagi kohtule esitamist. Tsiviilasjas nr 2-1510954 kostja I poolt 31.08.2015 esitatud vastuses on kostja I muuhulgas märkinud, et tal puudub vara. Samas ei vastanud see kostja I väide tõele. 31.08.2015 seisuga kuulusid kostjale I mitmed kinnistud. − Vahetult peale tsiviilasjas nr 2-15-10954 kostja I poolt 31.08.2015 esitatud vastust, täpsemalt 08.09.2015, sõlmisid kostjad notariaalselt kinnistute müügilepingu, millega kostja I võõrandas kostjale II märkimisväärselt madala hinnaga (kogumaksumus 7 500 eurot) talle kuulunud neli kinnistut: XXXX(registriosa nr XXXX); XXXX (registriosa nr XXXX); XXXX(registriosa nr XXXX); XXXX(registriosa nr XXXX). − Kostjad on teinud punktis eelnimetatud tehingu vähem kui kaks kuud enne täitemenetluse alustamist. Hageja on seisukohal, et hinnates kogumis antud hagiavalduse juures olevaid tõendeid, eelkõige tsiviilasjas nr 2-15-10954 kostja I poolt 31.08.2015 esitatud vastuse sisu ja sealset valeväidet vara mitteolemasolu kohta, saab järeldada, et kostja I plaanis vara salaja võõrandada seejuures sellega teadlikult sissenõudja huve kahjustada. Kostja I oli teadlik, et peale tema poolt tsiviilasjas nr 2-15-10954 hagi õigeksvõttu teeb kohus üsna pea kohtuotsuse, mis saadetakse sundtäitmisele ning täitemenetluse raames pannakse tema kinnistutele keelumärked ja alustatakse nende võõrandamisega enampakkumise korras, et seeläbi hageja nõudeid täita. Eeltoodu ärahoidmiseks võõrandas kostja I kinnistud kostjale II. Selline kostja I tegevus oli teadlik. Lisaks asjaolu, et eeltoodud kinnistute puhul ei toimunud ka avalikku müüki s.t. sel perioodil puudusid igasugused müügikuulutused nende kinnistute osas, annab alust eeldada, et tehing on tehtud kiirustades, alla turuväärtuse ning teadlikult kahjustamaks hageja kui võlausaldaja huve. Veel enam, hageja on arvamusel, et tegemist on näiliku tehinguga ehk tegelikkuses on kinnistud võõrandatud nö. ainult paberil, vältimaks kostja I vara arestimist ning tegelik kinnistute valdus on endiselt kostjal I. Ka

2-16-1984 väidetav müügihinna sularahas üleandmise viitab eeltoodule. Hageja palub tunnistada kehtetuks kostjate notariaalselt sõlmitud kinnistute müügi- ja asjaõigusleping; tuvastada, et kostjal II on kohustus anda nõusolek kostja I sissekandmiseks kinnistusraamatu registriossa nr XXXX aadressil XXXX asuva kinnistu omanikuna; tuvastada, et kostjal II on kohustus anda nõusolek kostja I sissekandmiseks kinnistusraamatu registriossa nr XXXX aadressil XXXX asuva kinnistu omanikuna; tuvastada, et kostjal II on kohustus anda nõusolek kostja I sissekandmiseks kinnistusraamatu registriossa nr XXXX aadressil XXXX asuva kinnistu omanikuna; tuvastada, et kostjal II on kohustus anda nõusolek kostja I sissekandmiseks kinnistusraamatu registriossa nr XXXX aadressil XXXX asuva kinnistu omanikuna; asendada kostja II nõusolek kinnistusraamatu viidatud registriosade kannete muutmiseks kohtuotsusega ja muuta kinnistusraamatu kandeid selliselt, et kustutada kanne kostja II kinnistute omandiõiguse kohta ning teha uued kanded, millega kanda kostja I kinnistusraamatusse nimetatud kinnistute omanikuna. Kostja I sai hagiavalduse kätte, kuid ei esitanud hagile mingeid vastuväiteid. Kostja II esitas algselt hagile vastuväited, kuid peale hageja seisukohta kostja II vastuväidetele, võttis kostja II hagi õigeks. Vastavalt täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) § 187 lg-le 1 võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks käesolevas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (edaspidi tagasivõitmine). Tehinguks loetakse käesoleva osa tähenduses ka eseme käsutamist täitemenetluses. Sama § lg 2 kohaselt sissenõudja võib tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Vastavalt TMS § 188 lg-le 1 tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Sama § lg 2 sätestab, et eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Kohtule esitatud täitemenetluse andmetega on tõendatud, et hagejal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega kostja I varale ei ole kaasnenud hageja nõude täielikku rahuldamist. Arvestades kohtutäituri poolt teostatud makseid sissenõudjale on hageja nõue kostja I vastu endiselt 251 934.55 eurot, millele lisandub arvestuslik viivis. Kohus leiab, et kohtutäituri poolt edastatud andmetega on tõendatud, et kostja I suhtes ei ole alustatud peale hageja poolt taotletud täitemenetluse teisi täitemenetlusi, mistõttu kostjate vahelise tehinguga on justnimelt hageja huve kahjustatud. Kostja I ja kostja II vahel toimunud tehinguga muudeti hageja nõude rahuldamine kinnistute väärtuse ulatuses võimatuks ehk kahjustati vastavas osas hageja kui sissenõudja huve. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-12010 sedastanud, et tehinguga kahjustatakse sissenõudja huvisid siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Kohus leiab, et kostja I on oma tegevusega teadlikult hageja kui sissenõudja huve kahjustanud. Vastav asjaolu on tõendanud kostja I poolt tsiviilasjas nr 2-15-10954 31.08.2015 esitatud vastusega, milles kostja1 on väitnud kohtule, et kuna tal varad puuduvad ning sissetulek on

2-16-1984 hetkel puudulik, siis peab taotlema peale hagi sissenõudmist eraisiku pankrotti. Samas tegelikkuses kuulusid sel ajal kostjale I kõnealused kinnistud, mis 8 päeva hiljem võõrandati kostjale II (tõendatud kinnistusraamatuga). Kohus on seisukohal, et eeltoodud sihipärane kostja I tegevus viitab teadlikult oma varade võõrandamisele eesmärgiga kahjustada hageja kui sissenõudja huve. Kuigi kostja I sai tehingu andmete kohaselt kinnistute võõrandamise eest kostjalt II 7 500 eurot sularahas, ei nähtu kusagilt reaalselt vastava rahasumma ülekandumist kostjalt II kostjale I, samuti ei ole vastavat rahasummat kantud kostja I arvele või kohtutäiturile. Seega ei ole tõendatud, et kostja I vara ei vähenenud tehingu tulemusena. Seejuures on tegemist ka alla turuväärtust tehtud tehinguga, mistõttu kahjustati hageja huve ka juhul, kui oleks tõendatud kostja I poolt reaalselt 7 500 euro saamine (tõendatud hageja poolt esitatud kinnisvaraportaali väljavõttega). Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et hagi rahuldamiseks olevad eeldused on täidetud. Hageja on veenvalt tõendanud, et kostja I kahjustas teadlikult hageja huve, samuti on tõendatud asjaolu, et sissenõude pööramine kostja I muule varale ei vii nõude rahuldamiseni ning kostja II ei ole ümber lükanud TMS § 188 lg-st 2 tuleneva eeldust, et ta oli teadlik, et müügilepinguga kahjustatakse hageja huve (täpsemalt – kostja II võttis hagi õigeks), mistõttu tuleb kooskõlas TMS § 188 lõikega 1 tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostjate I ja II vahel 08.09.2015 notariaalselt sõlmitud kinnistute müügi ja asjaõigusleping millega kostja I võõrandas kostjale II neli kinnistut: XXXX(registriosa nr XXXX); XXXX (registriosa nr XXXX); XXXX(registriosa nr XXXX); XXXX(registriosa nr XXXX). TMS § 195 lg 1 kohaselt kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Kohtutäitur korraldab saadu jaotamise sissenõudjate vahel vastavalt nõuete esitamise järjekorrale. Seega kuivõrd kohus on tuvastanud kinnistute müügi ja asjaõiguslepingu (millega kinnistute omand läks kostjalt I üle kostjale II) kehtetuse, tuleb muuta kinnistusraamatu kandeid kinnistute (registriosa nr XXXX, registriosa nr XXXX, registriosa nr XXXX ja registriosa nr XXXX) osas selliselt, et kustutada kanne kostja II kinnistute omandiõiguse kohta ning teha uued kanded, millega kanda kostja I kinnistusraamatusse eelnimetatud kinnistute omanikuna. Tehingu alusel saadud kinnistud peavad seaduse kohaselt minema sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse, mis on kohtu hinnangul saavutatav läbi kinnistute omandi tagastamise kostja I omandisse Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 kohaselt on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik). KRS § 341 lg 2 p 2 kohaselt on puudutatud isikuks eelkõige asjaõiguse kustutamisel kustutatava asjaõiguse omaja. KRS § 341 lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. Kohus leiab, et kostja II on TMS § 195 lõikest 1 tulenevalt kohustatud sellise nõusoleku andma. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on kostjal II kohustus anda nõusolek: kostja I sissekandmiseks kinnistusraamatu registriossa nr XXXX aadressil XXXX asuva kinnistu omanikuna; kostja I sissekandmiseks kinnistusraamatu registriossa nr XXXX aadressil XXXX asuva kinnistu omanikuna; kostja I sissekandmiseks kinnistusraamatu registriossa nr XXXX

2-16-1984 aadressil XXXX asuva kinnistu omanikuna; kostja I sissekandmiseks kinnistusraamatu registriossa nr XXXX aadressil XXXX asuva kinnistu omanikuna. Käesolev kohtuotsus asendab kostja II nõusolekut kinnistusraamatu eelviidatud registriosade kannete muutmiseks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 165 lg 1 sätestab, et kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub täielikult rahuldamisele, tuleb kõik menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus märgib, et kulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise aluseks ei ole mitte lepingulise esindaja poolt esitatud arved, vaid kulude põhjendatus ja vajalikkus. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

2-16-1984 Hageja esitas oma menetluskulude nimekirja ja taotluse. Hageja poolt esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt moodustuvad hageja menetluskulud tasutud riigilõivudest kokku summas 525 eurot ja õigusabikuludest summas 660 eurot - mis tuleneb ajakulust (tunnitasuga 80 eurot/tund, ilma käibemaksuta) 7 tundi ja ajakulust (tunnitasuga 100 eurot/tund ilma käibemaksuta) 1 tundi. Hageja kinnitab, et menetluskulu on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Kostjad ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Riigilõivud kokku summas 525 eurot on kohtu hinnangul põhjendatud ja kuuluvad kostjatelt väljamõistmisele. Kohus leiab, et vaidlust ei ole asjaolus, et hageja on õigusabi kasutanud ja õigusabi kasutades kulu kandnud ning vastav kulu tuleb kostjatel hagejale ka hüvitada, kuivõrd antud tsiviilasja menetluskulud tuleb jätta kostjate kanda. Kohtu hinnangul on hageja esindaja poolt õigusabi andmiseks kulutatud aeg põhjendatud ja õigusabi tunnihind mõistlik, mistõttu tuleb määrata kostjate poolt hüvitamisele kuuluvate õigusabikulude suuruseks 660 eurot. Seega kokku tuleb kostja poolt hüvitatavate menetluskulude suuruseks määrata 1 185 eurot (riigilõivud 525 eurot + õigusabikulud 660 eurot). TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse kohtule esitanud, mistõttu tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.