Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1 (5)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

KOHTU SEISUKOHT

Kohus on seisukohal, et hageja nõue on põhjendatud osaliselt.

Kohus leiab, et põhjendatud on hageja põhinõue.

Kohus tegi vaidlustamata asjaoluna kindlaks, et pooled sõlmisid 22.01.2014. a laenulepingu nr 31002141109, mille alusel andis hageja kostjale laenu 200 eurot, intressimääraga 54 % aastas ja lõpptähtajaga 18.11.2014. a. Lepingu järgi kohustus kostja maksma hagejale lepingutasu summas 4 eurot ning tagastama laenu põhiosa summas 200 eurot koos kokkulepitud intressiga summas 90 eurot, kokku 294 eurot, maksegraafiku alusel alates 21.02.2014. a kuni 18.11.2014. a esimese osamaksena 33 eurot ja edasi 29 eurot kuus. Kostja on esitanud tõendina enda konto väljavõtte, millelt nähtub, et ta on maksnud hagejale laenulepingu nr 31002141109 alusel kokku 184,52 eurot (07.03.2014. a 34,38 eurot,

2 (5)

20.03.2014. a 29,29 eurot, 09.04.2014. a 29,29 eurot, 12.05.2014. a 29,29 eurot, 01.07.2014. a 32,69 eurot ja 22.07.2014. a 29,58 eurot). Kostja on tasunud osamakseid viivitusega ja mittetäielikult. VÕS § 101 lg 1 näeb ette, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja muu hulgas nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. 10.09.2014. a on hageja saatnud kostjale võlateatise (tl 20) koos lepingu ülesütlemise hoiatusega. Võlateatise kohaselt oli kostjal 10.09.2014. a seisuga tähtaegselt tasumata laenu põhiosa makseid summas 21,80 eurot ja intressid summas 7,20 eurot. Hageja oli laenumaksete tasumisega viivitamise tõttu arvestanud kostjale viivist ja nõudis lepingu rikkumise eest hinnakirjajärgset teenustasu summas 15 eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et 12.09.2014. a sõlmisid nad uue laenulepingu nr 31002157178 (tl 8-9) laenusummaga 134 eurot, intressiga 35 % aastas ja lõpptähtajaga 24.05.2015. a. Puudub vaidlus ka selle üle, et nimetatud lepingu alusel ei andnud hageja kostjale üle uut rahasummat, vaid laenusummaga refinantseeriti kostja võlgnevus hageja ees, mis tulenes 22.01.2014. a sõlmitud laenulepingust nr 31002141109 (sh tagastamata laenu põhiosa, intress, viivised ja leppetrahv). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 kohaselt on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma, krediidileping. VÕS § 401 lg 2 järgi võib krediidilepingu esemeks olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. Arvestades, et hageja puhul on tegemist oma majandustegevuses tegutseva krediidiandjaga, siis hindab kohus, et poolte vahel sõlmitud lepingute puhul on tegemist tarbijakrediidilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 mõistes. 12.09.2014. a sõlmitud krediidilepingu nr 31002157178 esemeks on varasemalt sõlmitud laenulepingust tuleneva võla finantseerimine. Laenulepingu nr 31002157178 järgi kohustus kostja tagastama hagejale 134 eurot koos intressi ja lepingutasuga summas 12 eurot hiljemalt 24.05.2015. a. Kostja poolt tõendina esitatud konto väljavõttest nähtub, et ta on maksnud hagejale laenulepingu nr 31002157178 alusel kokku 100,54 eurot (03.11.2014. a 60,47 eurot, 01.12.2014. a 19,70 eurot ja 02.01.2015. a 20,37 eurot). Hageja on arvestanud kostja poolt tasutud summadest 74 eurot laenu põhiosa katteks, 23 eurot intresside ja 12 eurot lepingutasu katteks. Esitatud tõendeid arvestades saab järeldada, et kostjal on laenulepingu nr 31002157178 järgi hagejale tähtaegselt tasumata laenu põhiosa summas 60 eurot. Seega on kostja lepingust tulenevat kohustust rikkunud ning VÕS § 108 lg 1 alusel on hagejal õiguskaitsevahendina õigus nõuda kohustuse täitmist. Kostja ei ole tõendanud oma väidet selle kohta, et ta on kogu võla hagejale ära tasunud. Eeltoodu alusel on põhjendatud hageja nõue kostjalt laenu põhiosa summas 60 eurot nõudes.

3 (5)

saatmisega kostjalt hüvitist vastavalt hageja hinnakirjale esimese ja teise võlanõude eest 12 eurot ühe kirja kohta ja kolmanda võlanõude eest 20 eurot, kokku 44 eurot. Võla sissenõudmise kulude puhul on tegemist kahjuhüvitisega. VÕS § 115 lg 1 järgi, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohus leiab, et antud juhul ei ole hageja põhjendanud ega tõendanud nõutavas ulatuses oma võla sissenõudmise kulusid. Kohtu hinnangul on kulud kolme võlanõude/meeldetuletuskirja eest kokku summas 44 eurot ilmselgelt ülepaisutatud ja võlanõuetes nõutud summasid arvestades ka ebaproportsionaalsed. Kohus leiab, et kulude mõistliku ja põhjendatud ulatuse leidmisel saab analoogia korras aluseks võtta alates 01.10.2015. a jõustunud võlaõigusseaduse regulatsiooni tarbijalt nõutavate võla sissenõudmise kulude kohta. Alates 01.10.2015. a jõustunud VÕS § 1132 lg 1 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja lepingu kehtivusajal nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Antud juhul on hageja laenulepingust nr 31002157178 tuleneva võlgnevuse nõudmiseks saatnud kostjale võlateated lepingu kehtivuse ajal ning seega loeb kohus põhjendatuks sellega seotud kulud kokku vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas 5 euro ulatuses. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 60 eurot ja võla sissenõudmise kulu summas 5 eurot. Hageja nõue võla sissenõudmise kulude saamiseks suuremas ulatuses, s.o 39 euro ulatuses jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotus

Hageja esindajaks on menetluses Marek Aunver, kes on lepinguline esindaja TsMS § 218 lg 1 p 2 mõistes. Hageja ei ole esitanud aga lepingulise esindaja tasu põhjendusi ega selgitusi, sh esindamisele kulunud aega ega tasumäära, mille alusel on tasu arvutatud. Kohus andis 19.05.2016. a määrusega pooltele tähtaja avalduste ja dokumentide, muu hulgas menetluskulude nimekirja esitamiseks. Hageja kohtu poolt määratud tähtajaks oma menetluskulude nimekirja ega lepingulise esindaja tasu selgitust ei esitanud. Kohus hindab, et antud juhul on tegemist suhteliselt lihtsa nõudega, mille esitamine ei eelda mahukat ettevalmistust või tõendite kogumist. Arvestades vaidluse olemust ja ka hagis nõutava summa suurust, s.o 104 eurot, ei pea kohus lepingulise esindaja tasu summas 100 eurot põhjendatuks. Kohus hindab, et asjaolusid arvestades saab pidada põhjendatud ja vajalikuks lepingulise esindaja ajakuluks ühe töötunni ulatuses ja selle eest hüvitatavaks tasuks 50 eurot. Eeltoodut arvestades loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja menetluskulud kokku summas 125 eurot, sh nõudelt tasutud riigilõiv summas 75 eurot ja lepingulise esindaja tasu summas 50 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hageja menetluskuludest 60 %, seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 75 eurot (125 eurot x 60 %). Kostja ei ole esitanud kohtule oma menetluskulude nimekirja ega taotlenud menetluskulude hüvitamist hagejalt. Seega ei määra kohus kindlaks hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Raag Kohtunik

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.