Osaühingu Õigus ja Kord hagi LM vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 25.06.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Õigus ja Kord apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
1658,26 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Osaühing Õigus ja Kord (registrikood 10992623), lepinguline esindaja Reimo Mets Kostja: LM (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Peep Rajavere
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 25.06.2015 otsus osas, milles Osaühingult Õigus ja Kord mõisteti LM kasuks välja menetluskulud 1023,12 eurot ületavas osas. Jätta selles osas LM menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata.
2.Muus osas jätta Pärnu Maakohtu 25.06.2015 otsus muutmata.
3.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 3.1 Võtta vastu hageja Osaühingu Õigus ja Kord hagist loobumine LM vastu summas 34,51 eurot ja lõpetada selles osas tsiviilasja menetlus. 3.2 Jätta rahuldama Osaühingu Õigus ja Kord hagi LM vastu 1814,9 euro nõudes. 3.3 Kohtuotsuse ärakiri saata hagejale ja kostjale ning täitmiseks Riigi Tugiteenuste Keskusele käesoleva kohtuotsuse resolutsiooni p 3.7 (maakohtu otsuse resolutsiooni p 7) osas. 3.4 Jätta maakohtu menetluskulud hageja Osaühingu Õigus ja Kord kanda. 3.5 Välja mõista hagejalt Osaühingult Õigus ja Kord LM kasuks maakohtu menetluskulud summas 1023,12 eurot.
3.6 Välja mõista Osaühingult Õigus ja Kord Eesti Vabariigi kasuks menetluskulud summas 11 (üksteist) eurot. Menetluskulu tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB Pank AS-is, a/a nr EE502200221014193355 Swedbank AS-is, a/a nr EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis või a/a nr EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis, kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber 99915700047443. Maksekorralduse selgitusse lisada tsiviilasja nr ja menetluskulu liik (tunnistaja sõidukulu). Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul (TsMS § 179 lg 5). Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9). 3.7 Välja maksta Pärnu Maakohtu eelarvest LV-le tunnistaja sõidukulu summas 11 (üksteist) eurot LV arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXX. 3.8 Osaühingu Õigus ja Kord ringkonnakohtu menetluskulud jätta tema enda kanda. 3.9 LM ringkonnakohtu menetluskulud jätta 99 % ulatuses Osaühingu Õigus ja Kord kanda ja 1 % ulatuses tema enda kanda. 3.10 Välja mõista Osaühingult Õigus ja Kord LM kasuks ringkonnakohtu menetluskulud summas 332,64 eurot.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Jätta rahuldamata LM vastuväide apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise kohta. Samuti jätta rahuldamata LM taotlus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing Õigus ja Kord (hageja) esitas 01.12.2014 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse LM (kostja) vastu 1628,19 euro saamiseks. Kuna kostja esitas nõudele vastuväite, andis Pärnu Maakohus 21.01.2015 määrusega tsiviilasja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 03.02.2015 esitas hageja Harju Maakohtule hagiavalduse võlgnevuse summas 1849,41 eurot (sh põhinõue 1568,39 eurot, viivis 241,02 eurot ja sissenõudmiskulu 40 eurot) ning alates 04.02.2015 viivise VÕS § 113
lg-s 1 sätestatud määras väljamõistmiseks. 09.02.2015 määrusega edastas Harju Maakohus tsiviilasja vastavalt kohtualluvusele lahendamiseks Pärnu Maakohtule.
2.Hagiavalduse kohaselt andis LV 2008. aastal kostjale korduvalt tähtajatuid laene, mis kanti üle kostja arveldusarvele. Kokku andis LV kostjale laenu 24 540 krooni ehk 1568,39 eurot. 2014.aasta veebruaris ütles LV kostjaga sõlmitud laenulepingu üles, paludes rahasummad tagastada. Seega muutusid kõik laenulepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks alates 01.04.2014. Kostja ei ole LV-le laenusummasid tagastanud. Alates nõude sissenõutavaks muutumisest on hagejal õigus nõuda viivist 0,05% päevas. Kostja on hagi esitamise seisuga olnud alates 01.04.2014 viivituses 309 päeva, mis teeb kokku 241,02 eurot. Samuti nõuab hageja sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja omandas LV-lt nõude 01.12.2014 sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Pooled ei ole sõlminud laenulepingut. Hageja ei ole tõendanud, et LV ja kostja vahel oli kokkulepe raha tagasimaksmise kohta. Kostja ei ole kunagi LV-lt soovinud laenu saada. LV tegi kostjale rahaülekanded, et hüvitada lotopiletite ostmiseks kulutatud raha. Kostja töötas sel ajal Eesti Posti XXX postkontori postipoes ja tema tööülesannete hulka kuulus ka Eesti Loto lotopiletite müük. LV pöördus kostja poole abi saamiks lotopiletite ostmisel, kuna tema enda elukohas selleks võimalus puudus. LV mängis Viking Lottot. Piletite ostmine toimus nii, et LV helistas postkontorisse, teatas soovitud numbrid, väljade arvu ja loosimiste arvu ning kandis siis vastava summa kostjale. LV selgitas kostjale, et oli maha müünud oma maa ja metsa ning seetõttu on tal võimalik suurte summade eest lotopileteid osta. Kui kostja loobus LV-le lotopiletite ostmisest 2009. aasta suvel seoses puhkusega, siis jätkas LV-le lotopiletite ostmist JS, kes on kostja töökaaslane Eesti Postis. LV ei ole kostjaga peale 2009. aasta suve suhelnud. 2014. aasta veebruaris ei ole LV nõudnud kostjalt raha tagasimaksmist ega üles öelnud väidetavat laenulepingut. Kui hageja on seisukohal, et kostja on saanud temalt raha alusetu rikastumise sätete alusel, saamata üleantud raha eest vastusooritust, siis nimetatud nõue on vastavalt TsÜS § 151 lg 1 aegunud. Viimane makse on tehtud LV poolt kostjale 16.11.2008 ning aegumistähtaeg hakkas kulgema 16.12.2008. Seega aegusid võimalikud nõuded 15.12.2011. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4.Pärnu Maakohus võttis 25.06.2015 otsusega vastu hagist loobumise summas 34,51 eurot ja lõpetas selles osas tsiviilasja menetluse. Maakohus jättis rahuldamata hagi 1814,90 euro nõudes ja jättis menetluskulud hageja kanda. Lisaks mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 1044,12 eurot. Samuti mõistis maakohus hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud summas 11 eurot ja määras maksta maakohtu eelarvest LV-le tunnistaja sõidukulu summas 11 eurot.
5.Maakohus märkis, et hageja loobus 04.06.2015 kohtuistungil osaliselt hagist summas 300 krooni ehk 19,17 eurot, mis on kostjale üle kantud 17.06.2008 ja summas 240 krooni ehk 15,34 eurot, mis on üle kantud 01.07.2008. TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel võttis maakohus vastu hagist loobumise ja lõpetas selles osas menetluse. Lisaks märkis kohus, et hageja soovis samal istungil võtta tagasi hagi viivisenõude osas summas 153,52 eurot, kuid kuna kostja vaidles tagasivõtmisele vastu, lahendas kohus viivisenõude tervikuna.
6.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et LV on teinud kostjale ülekandeid 21.06.2008, 12.07.2008, 21.07.2008 ja 03.09.2008 kõikidel kordadel summas 5000 krooni ehk 319,56
eurot ning 06.08.2008 summas 3000 krooni ehk 191,73 eurot ja 16.11.2008 summas 1000 krooni ehk 63,91 eurot. Hageja on õigustatud hagema 01.12.2014 sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel.
7.LV pangakonto väljavõttest nähtub, et 05.03.2008 on LV kandnud kostjale üle 310 krooni paki väljaostuks. 06.05.2008 on LV kostjale kandnud üle 100 krooni ja 09.05.2008 200 krooni, selgitusega ülekanne. 05.06.2008 on LV kandnud kostjale 50 krooni, märkides selgitusse - võlg. 21.06.2008, 12.07.2008, 21.07.2008, 06.08.2008, 03.09.2008, 16.11.2008 ülekannete selgitusse on märgitud - ülekanne. Kohus ei pidanud usaldusväärseks tunnistaja LV ütlusi, et ta ei tulnud selle peale, et kostjale tehtud ülekannete puhul märkida selgitusse – laen. Pangakonto väljavõte kinnitab, et tehes ülekandeid oma pangakontolt eristas LV täpselt, mille eest ta ülekandeid tegi. Arvestades, et LV konto väljavõttest nähtuvad üksikasjalikud selgitused ning kostjale tehtud ülekannete puhul on märgitud selgitusse ülekanne, siis asus kohus seisukohale, et LV konto väljavõte ei tõenda LV ja kostja vahel sõlmitud laenulepingut. Konto väljavõttest nähtub küll raha ülekandmine kostjale, kuid sellest ei nähtu raha ülekandmise eesmärk laenuna ega kostja kohustus raha tagastada. Tunnistaja JS pangakonto väljavõttest nähtub samuti, et LV on eristanud ülekandeid vastavalt nende tegelikule eesmärgile. Nii nagu kostja puhul, on ka JS-le tehtud ülekannete puhul, mis tehti lotopiletite ostmiseks, märgitud ülekande selgitusse - ülekanne.
8.Kohus luges kostja vande all antud seletusega tõendatuks, et kostja ostis 2008. aastal LV palvel LV-le XXX kontoris lotopileteid. Kostja väiteid kinnitavad ka tunnistajatena ülekuulatud LV, JS ja HL ütlused. LV tunnistajana antud ütluste kohaselt ei mäleta ta, kas kostja ostis talle 2008. aastal pileteid juunis, juulis, augustis, septembris ja oktoobris. Kostja ostis talle lotopileteid ülekantud väikeste summade eest ning neid ta tagasi ei nõudnud. Kohus ei lugenud tõendatuks tunnistaja väiteid selle kohta, et kostja andis talle oma konto numbri eesmärgiga hakata laenu küsima. Kohus leidis, et tunnistaja ütlused on vastuolulised ja ei ole usaldusväärsed – kui kostja poolt oli väidetav esimene laenu küsimine 21.06.2008 ning kostja andis enne seda tunnistajale oma konto numbri, siis kuidas sai LV teha kostjale ülekandeid juba 06.05.2008 ja 09.05.2008. LV oli juba enne 21.06.2008 teinud ülekandeid kostja arveldusarvele erinevatel asjaoludel, näiteks 05.03.2008 ülekande selgitusest nähtub, et ülekanne on tehtud LV enda huvides, et talle saabunud pakk välja osta.
9.Kostja on eluliselt usutavalt selgitanud ja andnud ütlusi selle kohta, et LV mängis suurte rahasummade eest lotot. See, et pileteid osteti suuremal hulgal, on tõendatud ka tunnistaja HL ütlustega, kes selgitas, et lauasahtlis, kus pileteid hoiti, võis olla 15-16 piletit. Kostja ja HL ütlusi kinnitavad ka AS Eesti Loto, AS Eesti Post ja kostja konto väljavõte. Kostja vande all antud seletusega on tõendatud, et LV helistas kostjale ja ütles, mitmeks loosimiseks, mitme mänguväljaga ja mitu piletit tuleb talle osta. Kuna igaks loosimiseks pileteid ei ostetud ning korraga osteti pileteid rohkem kui üheks loosimiseks, siis on mõistetav, et mitte iga kord kui LV kandis kostjale raha üle, ei ostetud koheselt selle eest lotopileteid, sest pileteid osteti loosimiste järgi kui „eelmised piletid“ olid ära mängitud. Asjaolu, et just kostja ostis lotopileteid suures mahus kinnitab Eesti Loto tõend, mille kohaselt on osa lotopileteid ostetud enne, kui avati postkontori postipood. Seega sai sel kellaajal (11.09.2008, 09.10.2008, 23.10.2008 ja 20.11.2008) hommikul ca 06.30 osta pileteid vaid Eesti Posti enda töötaja. Kostja kinnitas vande all, et tema ostis mõnikord pileteid enne kui postipood avati.
10.Kostja on kinnitanud, et tal puudus tahe võtta laenu ning tema majanduslik olukord seda ei nõudnud. Kostja konto väljavõttega on tõendatud, et seisuga 01.06.2008 oli tema
arvelduskontol raha 35 930,41 krooni ning seisuga 01.12.2008 oli raha 44 158,33 krooni. Kohus nõustus kostjaga, et tal puudus vajadus laenu järgi, sest tal endal oli piisavalt rahalisi vahendeid. Seejuures arvestas kohus, et tegemist on üksi elava pensionäriga, kellel puudusid täiendavad maksekohustused peale igapäevaelu majandamiskulude. Kohus nõustus ka kostja seisukohaga, et ükski mõistlik isik ei anna teisele isikule korduvalt laenu 5000 krooni kaupa, tundmata huvi, milleks laenu kasutatakse ja kuna see tagastatakse. Uute väidetavate laenude andmine enne varem antud laenude tagastamist, ei ole kooskõlas üldise arusaamaga mõistlikust majandamisest. Kohus asus seisukohale, et juhul kui tegemist olnuks tõepoolest laenulepinguga, siis ei ole usaldusväärsed LV väiteid selle kohta, et ta ei tundnud enne kui 2014. aasta novembrit huvi, kas kostja on raha tagasi maksnud. Tunnistaja ütlustel ei teadnud ta enne 2014. aasta novembrit, kui tal ei olnud rahapuudust, et raha ei ole tagasi makstud. LV väited, et tal ei olnud rahapuudust, on ümber lükatud kirjalike tõenditega. Kostja on esitanud kohtule tunnistaja JS pangakonto väljavõtte, millest selgub, et alates 2009. aastast kuni 2012. aastani olid LV-l võlgnevused tunnistaja JS ees. Seisuga 31.12.2008 oli LV konto jääk summas 72 274,92 krooni ning juba 29.09.2009 ja 01.12.2009 tegi ta ülekandeid tunnistaja JS-le tasudes enda võlgnevusi. 01.01.2008 oli LV konto jääk 333,72 krooni. 2008. aastal krediteeriti kontot 556 044,68 krooniga ning debiteeriti 484 103,48 krooni võrra. Nimetatu kinnitab, et LV puhul on tegemist isikuga, kes ei anna endale oma kuludest aru. Seega on eluliselt usutav, et LV ostis 2008 suve ja sügise jooksul lotopileteid suure rahasumma eest.
11.Asjaolu, et väidetavat võlgnevust hakati sisse nõudma alles 2014. aasta detsembris kinnitab, et poolte vahel ei olnud tegemist laenulepinguga. Kohus asus seisukohale, et laenulepingu ülesütlemist ei ole toimunud. Hageja väited, et laenuleping öeldi üles 2014. aasta veebruaris, ei ole usaldusväärsed. Tunnistaja LV ütluste kohaselt ei teadnud ta enne 2014. aasta novembrit, et laen on tagasi maksmata. Kui tunnistaja ei teadnud väidetava laenu mittetagastamisest, siis ei ole eluliselt usutav, et ta ütles laenulepingud üles veebruaris 2014, s.o ajal, mil ta isegi ei teadnud, et kostjal on talle väidetav laen tagastamata. Tunnistaja LV ei ole kohtus kinnitanud väiteid, et ta ütles laenulepingud üles veebruaris 2014. Hageja ei ole kohtule esitanud mitte ühtegi tõendit väidetavate laenulepingute ülesütlemise kohta. Seega ei ole laenulepingu ülesütlemist toimunud, mis kinnitab kohtu veendumust, et poolte vahel ei olnud laenulepingut sõlmitud.
12.Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et LV ja kostja vahel ei sõlmitud 2008. aastal laenulepinguid. Hageja ei ole tõendanud, millistel tingimustel laenuleping sõlmiti, kuna ja kuidas toimusid läbirääkimised laenu saamiseks ning, et raha, mis on LV poolt kantud üle kostjale, on kantud just laenulepingu täitmiseks. Ainuüksi raha ülekandmisest ei saa järeldada laenulepingu sõlmimist. Kostja poolt esitatud tõendid kinnitavad, et raha kandis LV üle kostjale muu kohustuse täitmiseks, s.o lotopiletite ostmiseks. Kuna poolte vahel ei ole laenulepingut sõlmitud ning kostjal ei ole raha tagastamise kohustust laenulepingu järgi, siis ei ole kostja olnud viivituses laenu tagasimaksega. See välistab kostjalt viivise väljamõistmise. Kuna kohus jätab rahuldamata viivisnõude, ei ole VÕS § 1131 lg 1 järgi põhjendatud ka sissenõudmiskulude väljamõistmine.
13.Hageja poolt esitatud asjaolude pinnalt ei saa asuda seisukohale, et tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega. Kohus on tuvastanud, et raha kandis LV kostjale üle lotopiletite ostuks ning kostja on oma kohustused täitnud. Seega ei ole tegemist ka kohustusega VÕS § 1028 mõttes, mida kostja peaks täitma. Kohus nõustus kostjaga, et TsÜS § 151 lg 1 kohaselt aegunuks hageja nõue hiljemalt 15.12.2011, juhul kui hageja leidis, et ta ei ole kostjale ülekantud raha eest vastusooritust saanud.
14.TsMS § 162 lg 1 ja 168 lg 4 alusel jättis kohus menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et kostja menetluskulud on arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu mõistlikud ja põhjendatud. 31.03.2015 menetluskulude nimekirjas on kostja menetluskulude suuruseks 231 eurot, mis sisaldab endas ka tõendi kogumise kulu Rahvusringhäälingust summas 21 eurot. Kohus asus seisukohale, et tegemist on asja läbivaatamise kuluga TsMS § 138 lg 3 ja 143 p 2 järgi. Kohtu hilisem menetlusotsustus, tõendit mitte vastu võtta, ei tähenda, et see oli põhjendamatu kulu. Kohus ei nõustud hagejaga, et kulu saanuks vältida, kui kostja oleks piirdunud vaid oma kirjalikus vastuses lisatud lingiga internetileheküljele, kus oli vastav videolõik kättesaadav. Juhul, kui kohus oleks rahuldanud kostja taotluse ja tõendi asja materjalide juurde võtnud, siis olnuks tõendi kulu igati põhjendatud, sest tsiviilasja materjalide juurde tuleb võtta tõend, mida on võimalik igal ajal vaadelda. Arvestades menetluse keerukust ning ajamahukust, on kõik kostja kulud põhjendatud ning tuleb hagejalt kostja kasuks summas 1044,12 eurot välja mõista. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
15.Hageja esitas 08.07.2015 Pärnu Maakohtu 25.06.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse kogu ulatuses tühistada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 1533,88 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise (sh jooksev) põhinõudelt alates 01.02.2015 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS §-de 396 ja § 113 alusel. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
16.Hageja on seisukohal, et maakohus on hinnanud vääralt esitatud tõendeid või jätnud osad tõendid põhjendamatult hindamata ning jõudnud seega ebaõigete järeldusteni. Ebaõige on maakohtu üldistus, mille kohaselt kinnitab LV konto väljavõte seda, et LV eristas täpselt, mille eest ta ülekandeid tegi ning märkis ülekande selgitusse tegelikkusele vastava selgituse. Maakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et osade maksete puhul on tegemist otseülekannetega, mille selgituse sisu määrab panga automaatsüsteem ning need, mille puhul on selgitusse märgitud selle konkreetne sisu, on reeglina seotud mõne konkreetse arve tasumisega või juriidilisele isikule töö eest tasumisega. Kui LV eristanuks selgelt kostjale lotopiletite ostuks tehtud ülekandeid ning laenuks tehtud ülekannete sisu, siis oleks pidanud ka see maakohtu üldistuste kohaselt konto väljavõttest nähtuma. Lisaks väärib märkimist, et LV näol on tegemist vanaprouaga, kes ei kasuta arvuteid ega muud nutitehnikat. Et tasuda oma arvete ja igapäevaolmeliste teenuste eest, kasutab ta telefonipanga teenust. Makseselgitus „ülekanne“ tähendab vaid asjaolu, et klient ei ole pangatöötajale muud täpset selgitust andnud. Lisaks nähtub pangakonto väljavõttest, et peaaegu kõikide eraisikutele tehtud ülekannete sisu on kas vastavalt „võlg“ või „ülekanne.“ Õige ei saa olla maakohtu järeldus ka sellest, et LV poolt JS-le tehtud ülekanded olid selgelt eristatud ja selgitus „ülekanne“ tähendas igal juhul lotopiletite ostmist. Analüüsides ülekannete sisu, on lotopiletite ostuks kasutatud mitmeid erinevaid selgitusi – „ülekanne, ük, raha, ül, võlg“ ning vaid ühel korral on selgitusse märgitud „loto piletid“.
17.Maakohtu järeldus laenusuhte puudumisest ei ole õiguspärane ega õiguslikult motiveeritud. Riigikohtu seisukohta tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05 arvesse võttes, ei pea mitte laenuandja, s.o hageja selgitama, et tegemist on tõepoolest laenuga, vaid hoopis laenusaaja, s.o kostja peab tõendama, et tal puudub kohustus laenu tagasi maksmiseks ning see oli suunatud mingi olemasoleva kohustuse täitmiseks. Seega tulnuks kostjal tõendada, et ta soetas kogu 24 000 krooni eest LV-le lotopileteid. Hageja hinnangul ei ole see asjaolu kogutud tõendite alusel tõendamist leidnud. Sealjuures kostja majanduslik olukord ja üleüldine toimetulek ei välista seda, et isik ei võiks laenu võtta. Hageja leiab, et kohus asus põhjendamatult analüüsima
seda, kuidas sai LV teha kostjale ülekandeid juba 06.05.2008 ja 09.05.2008, kui väidetav esimene laenu küsimine toimus 21.06.2008. Kontonumbri jagamine iseenesest ei ole vaidlusalune küsimus. Lisaks andis kostja ise antud asjaolu kohta ütlusi selgitades, et kontonumbri esmane jagamine toimus 2008. aasta märtsis, mil LV palus tal selle endale anda, et kostja saaks osta välja tema nimele tulnud paki, mis mitteõigeaegsel väljaostmisel oleks saatjale tagasi saadetud.
18.Hageja pole eitanud seda, et kostja ostis 2008. aastal LV-le lotopileteid. Lotopiletite ostuks kandis LV kostjale raha üle viiel korral – 1) 06.05.2008 - 100 krooni ; 2) 09.05.2008 - 200 krooni; 3) 05.06.2008 - 50 krooni; 4) 17.06.2008 - 300 krooni; 5) 01.07.2008 – 240 krooni. Suuremasummalised ülekanded olid kantud kostjale tema poolt küsitud tähtajatute laenudega ja nende eest ei ole LV lotopileteid saanud. Ei ole eluliselt usutav, et isik, kes tavapäraselt mängib lotot maksimaalselt kuni 300-krooniste summade eest, peaks ühel hetkel otsustama teha seda hoopis 5000 või 3000 krooni eest. Kohus on leidnud, et kostja on usutavalt selgitanud asjaolu, et LV mängis suurte rahasummade eest lotot, kuid millised on need suured rahasummad ja millised ütlused seda tõendavad, täpsustatud ei ole. Nii ülekannetest JS-le kui ka kostjale nähtub, et reeglina mängis LV igakuiselt lotot maksimaalselt 300 krooni piires, alates 2011. aastast ostis ta pileteid erinevate summade eest, mis varieerusid kaheksast eurost sajani (nt võitude korral). Erilist tähelepanu väärivad tunnistaja HL ütlused, kes selgitas, et väidetavaid pileteid, mida kostja soetas LV-le suurtesummaliste ülekannete eest, hoiti XXX postkontori lauasahtlis ning neid oli seal korraga maksimaalselt 15-16 tükki. Antud ütlused tõendavad hoopis asjaolu, et kostja ei ostnud ega saanud osta korraga näiteks 5000 krooni eest lotopileteid, sest selliselt oleks pidanud olema neid pileteid kokku 500 tk-i (üks Viking Lotto maksis 2008. aastal 10 Eesti krooni). 24 000 krooni eest oleks pidanud leiduma nimetatud lauasahtlis kokku 2400 piletit.
19.Maakohus on analüüsinud üksikasjalikult iga suuremasummalise ülekande sisu ja võrrelnud neid AS-i Eesti Post ja Eesti Loto väljastatud müügistatistikaga, leides põhjendusi, kuidas tõendavad need tõendid, et kostja on ostnud ülekannete eest just lotopileteid. Hageja juhib tähelepanu, et AS-i Eesti Post poolt esitatud tõend XXX postkontori müügiandmetest kajastab kõiki lotopileteid, mida tol ajal oli võimalik soetada. LV mängis vaid Viking Lottot. Seega ei ole AS Eesti Post poolt esitatud tõend täielikult usaldusväärne ega kajasta reaalseid tehinguid, sest see sisaldab kõikvõimalikke lotopileteid, mille sisu ei ole võimalik kindlaks teha. Hageja on seisukohal, et kohtu järeldused ja seosed otsuses toodud kuupäevade vahel on meelevaldsed, suvalised ega tõenda kuidagi seda, et ülekantud summade eest on kostja ostnud LV-le lotopileteid. Kostja enda vande all antud ütlused ning maakohtu järeldused tõendite hindamisel on teineteisega täielikult vastuolus. Kostja ei ole selgelt ja usutavalt tõendanud, et talle ülekantud 24 000 krooni on tema poolt kasutatud lotopiletite ostmiseks. Seda kinnitab ka Eesti Loto tõend, mida maakohus ei ole hinnanud ega analüüsinud.
20.Hageja on seisukohal, et laenuleping öeldi üles 2014. aastal telefoni teel. Kostja pidi olema üheselt teadlik sellest, et temaga sõlmitud laenuleping on üles öeldud ning raha maksmine on muutunud sisse nõutavaks vähemalt juba ajal, mil ta esitas vastuväite maksekäsu kiirmenetluses. Seega saab laenulepingu lugeda lõppenuks hiljemalt maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega ning seega oli see vähemalt seisuga 01.02.2015 (kahe kuu möödudes) muutunud sissenõutavaks. Seega on põhjendatud ka viivisenõue ning see kuulub koos põhinõudega väljamõistmisele.
21.Kostja on andnud 04.06.2015 tunnistajana vande. Hageja sai aru, et kohus kuulas isiku üle siiski mitte tunnistajana, vaid menetlusosalisena. Hageja esindaja esitas kohtuistungil küsimuse selle kohta, kas ta on enne istungile kutsumist nendes küsimustes vestelnud ka oma advokaadiga ning kas advokaat soovitas tal vastata mingitele küsimustele teatud konkreetsel viisil. Kohus võttis antud küsimuse maha, mille peale esitas hageja vastuväite, mille kohus jättis rahuldamata, viitega advokaadi ja kliendi konfidentsiaalsussuhtele. Hageja jääb oma vastuväite juurde, et tal oli õigus esitada menetlusosalisele antud küsimus ja kohus on menetlusosalise ülekuulamisel rikkunud hageja menetlusõigusi.
22.Maakohus on pidanud põhjendatuks Rahvusringhäälingust tõendi kogumise kulu summas 21 eurot. Tõendi kulu, mida maakohus ei võtnud asja materjalide juurde, ei ole põhjendatud menetluskulu. Kohtumenetluses on tõendiks vaid selline dokument, mis on kohtu poolt aktsepteeritud ja lubatav ning võetud asja arutamise juurde. Kui kohus on keeldunud tõendi vastuvõtmisest, ei ole tõendit kunagi uuritud ning seda füüsiliselt asja läbivaatamise juures hinnatud – seega pole tegemist asja läbivaatamise kuluga ning sellise tõendi kogumise kulu ei saa kuuluda hageja poolt hüvitamisele. Vastus apellatsioonkaebusele
23.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ühtlasi esitas kostja vastuväite apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise kohta ja taotluse selle läbivaatamata jätmiseks, kuna tegemist on lihtmenetluse asjaga ning alused apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks puuduvad. Ringkonnakohtu seisukoht
24.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada menetluskulude kindlaksmääramise osas. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
25.Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et LV on teinud kostja arvelduskontole ülekandeid 21.06.2008, 12.07.2008, 21.07.2008 ja 03.09.2008 kõikidel kordadel summas 5000 krooni ehk 319,56 eurot, 06.08.2008 summas 3000 krooni ehk 191,73 eurot ja 16.11.2008 summas 1000 krooni ehk 63,91 eurot, kokku summas 24 000 krooni ehk 1533,88 eurot. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas eelnimetatud summad on kantud kostjale üle laenuna. Hageja on seisukohal, et tegemist on korduvate tähtajatute laenudega ning kostjal on kohustus summad tagastada. Kostja väidab, et LV tegi kostjale ülekandeid selleks, et kostja ostaks LV-le lotopileteid. Hageja ei ole vastu vaielnud sellele, et LV ja kostja vahel oli kokkulepe, mille kohaselt kostja ostis LV-le lotopileteid. Hageja väidab, et lotopiletite ostuks kandis LV kostjale raha üle 06.05.2008 summas 100 krooni, 09.05.2008 summas 200 krooni, 05.06.2008 summas 50 krooni, 17.06.2008 summas 300 krooni ja 01.07.2008 summas 240 krooni, kuid suuremasummalised ülekanded on antud kostjale laenuna ning nende eest ta lotopileteid saanud ei ole.
26.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt TsMS § 232 lg-st 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus tõendite hindamisel menetlusnorme rikkunud ning puudub alus hinnata tõendeid maakohtust erinevalt.
27.VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud laenusuhet kostja ja LV vahel. Ebaõige on hageja seisukoht, et laenulepingu sõlmimise tõendamiseks piisab üksnes raha ülekandmisest ja hoopis kostja peab tõendama, et tal puudub kohustus laenu tagasimaksmiseks. Ringkonnakohus märgib, et ainuüksi raha ülekandmisest ei saa teha järeldust laenulepingu sõlmimise kohta, sest raha ülekandmine võib olla tehtud ka mõne muu kohustuste täitmiseks või võib olla tehtud ka õigusliku aluseta. Kuna hageja väitis, et LV ja kostja vahel on laenusuhe, siis pidi TsMS § 363 lg 1 p 2 ja TsMS § 230 lg 1 järgi ennekõike hageja tooma maakohtu ette asjaolud, millest järeldub, et LV ja kostja vahel oli sõlmitud laenuleping ning nende asjaolude esinemist tõendama.
28.Maakohus on asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates käsitlenud hageja ja kostja väidete usutavust ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks ei saa hageja poolt esitatud nõuet rahuldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et LV ütlused laenulepingu(te) sõlmimise asjaolude kohta on vastuolulised ega ole piisavalt usaldusväärsed selleks, et lugeda nende alusel laenulepingu olemasolu tõendatuks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on tunnistajana üle kuulatud LV andnud ütlusi, mille kohaselt küsis kostja temalt telefoni teel laenu ning kui ta ise ei küsinud, siis küsis keegi kostja lähedastest, kuid ta ei oska nimetada, kes kostja lähedastest laenu küsis. Seda, millal kostja peab laenu tagasi maksma, kokku ei lepitud. LV ei teadnud enne 2014. aasta novembrikuud, et kostja ei ole raha tagasi maksnud. Küsimusele, millal LV viimati kostjaga laenu tagastamise teemal on suhelnud, vastas LV, et ei olegi suhelnud (II kd lk 10-12). Samas on hageja väitnud, et LV ütles laenulepingu üles telefoni teel 2014. aasta veebruari kuus. Veenvad ei ole LV ütlused ka selle kohta, et kostja ise andis talle enda kontonumbri eesmärgiga hakata laenu küsima. Hagi kohaselt toimus väidetav esimene laenu andmine 2008.a juunis. Kostja on selgitanud, et LV pöördus tema poole palvega osta välja tema nimele postkontorisse tulnud pakk ning küsis kostjalt kontonumbrit, et saaks kostjale kanda üle paki väljaostuks vajaliku summa. Eeltoodut kinnitab ka LV pangakonto väljavõte, millest nähtuvalt on LV teinud kostjale 05.03.2008 ülekande selgitusega paki väljaostuks (I kd lk 27). Kostja on kinnitanud, et tal puudus tahe ja vajadus laenu võtta ning maakohus on kostja pangakonto väljavõtte alusel tuvastanud, et tema majanduslik olukord seda ei nõudnud.
29.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus leidnud põhjendatult ka seda, et LV poolt tehtud rahaülekannete selgitustest ei nähtu raha ülekandmise eesmärk laenuna. Vastupidisele järeldusele ei anna alust asuda ka apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et LV ei eristanud pangaülekandeid tehes nende tegelikku sisu ning ühtki ülekannet ei teinud LV ise, vaid kasutas telefonipanga teenust. Kuna laenulepingu sõlmimine tuvastamist ei leidnud, ei ole kostjal kohustust VÕS § 396 lg 1 alusel raha tagasi maksmiseks.
30.Kostja on väitnud, et LV tegi temale rahaülekandeid lotopiletite ostmiseks. Ka hageja ei ole eitanud seda, et poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt kostja ostis LV-le lotopileteid. Maakohus luges kostja ja tunnistajatena ülekuulatud LV, JS ja HL ütluste alusel tõendatuks, et kostja ostis LV-le 2008. aastal lotopileteid. Kostja seletusi ja asjas kogutud tõendeid koosmõjus hinnates pidas maakohus usutavaks kostja väited selle kohta, et ka vaidlusalused summad kanti kostja arvelduskontole lotopiletite ostmise eesmärgil. Maakohus on lugenud kostja vande all antud seletusega tõendatuks, et lotopiletite ostmine toimus viisil, mille kohaselt LV helistas kostjale ja ütles, mitmeks loosimiseks, mitme mänguväljaga ja mitu
piletit tuleb talle osta. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et poolte vahel oli sõlmitud leping, millega kostja võttis endale ülesandeks osta LV-le, viimase juhiste järgi ja raha eest, lotopileteid. Kolleegiumi hinnangul vastab poolte vaheline võlasuhe kõige rohkem töövõtulepingu tunnustele. VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 635 lg 2 kohaselt kui töövõtulepingu esemeks on tehingu tegemine, kohaldatakse lepingule täiendavalt käesoleva seaduse §-des 620–626, § 628 lõigetes 2 ja 3, §-s 629 ja §-des 631– 634 sätestatut. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostja on ülekantud summade ulatuses LV-le lotopileteid ostnud. Hageja on seisukohal, et LV ei ole kostjale ülekantud 24 000 krooni ehk 1533,88 euro eest lotopileteid saanud ning nõuab kostjalt ülekantud summade tagasimaksmist. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue saaks tugineda VÕS § 626 lg-le 1, mis sätestab, et käsundisaaja peab käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud.
31.Kostja on esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 esimesest lausest tulenevalt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. VÕS § 82 lg 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kuna lotopiletite ostmine toimus viisil, mille kohaselt LV helistas kostjale ja ütles, mitmeks loosimiseks pileteid osta tuleb, siis tuli kostjal lotopiletite ostmisest väidetavalt ülejäänud raha tagastada LV-le mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta lõpetas LV-le lotopiletite ostmise. Viimane vaidlusalune ülekanne on kostjale tehtud 16.11.2008. Kostja vande all antud ütluste kohaselt lõpetas ta lotopiletite ostmise 2009. aasta alguses või 2008. aasta lõpus (II kd lk 6). Hagiavaldusele esitatud vastuses on kostja väitnud, et lõpetas LV-le lotopiletite ostmise 2009. aasta suvel oma puhkuse tõttu ja siis palus LV osta lotopileteid kostja töökaaslasel JS-l. JS pangakonto väljavõttest nähtub, et LV on hakanud JS-le ülekandeid tegema alates 29.06.2009 (I kd lk 64). Eeltoodule tuginedes võib järeldada, et kostja lõpetas LV-le lotopiletite ostmise hiljemalt 28.06.2009. Mõistlik aeg lotopiletite ostmisest väidetavalt ülejäänud raha tagastamiseks on ringkonnakohtu hinnangul kaks nädalat. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks ning aegumistähtaeg algas 13.07.2009. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus on esitatud kohtule 01.12.2014, s.o pärast TsÜS § 146 lg 1 sätestatud aegumistähtaja möödumist. Seega on hagi aegunud. Kuna hagi on aegunud, siis ei ole vaja käsitleda apellatsioonkaebuse väiteid selle kohta, et kostja ei ole ülekantud summade ulatuses LV-le lotopileteid ostnud.
32.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt on maakohus rikkunud menetlusõiguse normi sellega, et on kostja vande all ülekuulamisel võtnud maha hageja küsimuse: „Kas Te olete enne siia kutsumist nende küsimustes vestelnud ka oma esindaja advokaadiga. Kas ta soovitas Teil vastata mingitele küsimustele teatud konkreetsel viisil?“. Ringkonnakohus ei näe eeltoodus maakohtu poolset menetlusõiguse normi rikkumist.
33.Ülaltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on õigesti jätnud hagi rahuldamata ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale.
34.Kostja on esitanud apellatsioonkaebusele esitatud vastuses vastuväite apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise kohta ja taotluse selle läbivaatamata jätmiseks, kuna tegemist on lihtmenetluse asjaga ning alused apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks puuduvad. Ringkonnakohus jätab vastuväite ja taotluse apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks rahuldamata. Apellatsioonkaebus ei ole võetud ebaõigesti menetlusse. Kohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt (menetluskulude kindlaksmääramise osas). Lisaks ei tulene TsMS § 637 lg-st 21 keeldu apellatsioonkaebust sisuliselt läbi vaadata.
35.Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 137 lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. TsMS § 133 lg 1 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt TsMS §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Apellatsioonkaebuses on hageja palunud hagiavalduse rahuldada põhinõude 1533,88 euro ning viivise (sh jooksev) osas alates 01.02.2015. Seega on apellatsioonkaebuse hind 1658,26 eurot (põhinõue 1533,88 eurot + 0,93 eurot viivis perioodi 01.02.2015-03.02.2015 eest + viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras 8,05% ühe aasta eest 123,45 eurot). Menetluskulude jaotus
36.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja TsMS § 168 lg 4 alusel hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 1044,12 eurot. Kuna hagi jääb rahuldamata, puudub ringkonnakohtu hinnangul alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Hageja on apellatsioonkaebuses asunud seisukohale, et maakohus on ebaõigesti mõistnud hagejalt välja Eesti Rahvusringhäälingust videosalvestise koopia saamise kulu summas 21 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja 01.04.2015 esitanud maakohtule taotluse, milles on palunud võtta dokumentaalse tõendina asja juurde CD plaadi, millel on 2009.a novembrikuus ETV eetris olnud telesaate Pealtnägija süžee „Valelik vanamemm süüdistab poega rahavarguses“. Maakohus on 07.05.2015 toimunud istungi protokollist nähtuvalt nimetatud tõendi vastuvõtmisest keeldunud. Menetluskulude kindlaksmääramisel asus maakohus aga seisukohale, et tegemist on asja läbivaatamise kuluga TsMS § 138 lg 3 ja TsMS § 143 p 2 järgi ning see on põhjendatud olenemata sellest, et kohus tõendi vastuvõtmisest keeldus. Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et nimetatud tõendi kogumise kulu väljamõistmine hagejalt ei ole põhjendatud. Kuna maakohus on keeldunud tõendi vastuvõtmisest, siis ei saa seda pidada vajalikuks kuluks. Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude suurusega, ka hageja ei ole muus osas menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osaliselt menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas. Kostja põhjendatud menetluskuludeks on seega 1023,12 eurot (1044,12-21).
37.Võttes arvesse, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele üksnes osaliselt, s.o maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude, osas, ning lähtudes TsMS § 178 lg-st 4, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud jätta hageja menetluskulud ringkonnakohtus tema enda kanda. Lähtudes TsMS § 171 lg 1 ja TsMS § 163 lg 1, ning võttes arvesse apellatsioonkaebuse hinda, maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude suurust ja
asjaolu, et menetluskulud kuuluvad vähendamisele 21 euro võrra, jätab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluse kulud 99 % ulatuses hageja kanda ja 1 % ulatuses kostja enda kanda.
38.Kuna maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks käesolevas apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3). 27.08.2015 kohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjale osutatud apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 4 tundi tasumääraga 70 eurot tund, millele lisandub käibemaks, kokku 336 eurot. Hageja kostja menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud ei ole. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et kostja esindaja poolt apellatsioonimenetluses tehtud toimingutele kulutatud aeg on vajalik ja põhjendatud. Ka esindaja tunnitasu määr on mõistlik. Eeltoodust tulenevalt ning arvestades menetluskulude jaotust tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista apellatsioonimenetluse kulud summas 332,64 eurot (99 %).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.