Menetluskulude rahalise suuruse maaja ringkonnakohtus määrab kindlaks asja lahendanud maakohus. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Korteriühistu Kadri 13 Kohtla-Järve (hageja) esitas 23. mail 2014 hagi FIE Liudmila Lokteva (kostja) vastu töövõtulepingu lõpetamiseks ning kahju 12 633 euro 62 sendi väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 27. mail 2013 töövõtulepingu (I kd, tl 8–11, tõlge I kd, tl 14–17), millega kostja kohustus remontima elumaja Kadri 13 katuse, renoveerima suitsutorud, soojustama pööningu vahelaed ja hoone fassaadi, renoveerima sokli ja tegema sissekäikude kosmeetilise remondi. Hageja kohustus tasuma tehtud tööde eest 58 000 eurot, ettemaksuna ehitusmaterjalide soetamiseks 12 000 eurot ja 2000 eurot enne tööde alustamist. Lepingu lisaks oleva 6. mai 2013 hinnapakkumise järgi on katuse ja suitsutorude remondi ning pööningu vahelagede soojustamise hind 19 000 eurot. Pooled leppisid kokku, et kostja alustab katuse renoveerimisega, tööd lõpetatakse 31. augustiks 2013 ning seejärel alustab kostja muude kokkulepitud töödega. 26. septembri 2013 lepingu lisas (I kd tl 12, tõlge tl 18) leppisid pooled kokku, et katuse remondi, suitsutorude renoveerimise ja pööningu vahelagede soojustamise tähtaeg on 5 kuud, s.o 27. mai 2013 kuni 31. oktoober 2013. Pooled leppisid kokku, et kui kostja ei täida oma kohustusi, on hagejal õigus rakendada töövõtulepingu punktides 6.4.; 7.2.; ja 9.5. sätestatut. Kostja ei täitnud oma kohustusi 31. oktoobriks 2013. Tähtaja möödumisel soovis hageja teada, millal kokkulepitud tööd tehakse. Kostja keeldus kokkulepitud tööde tegemisest ning nõudis täiendavalt raha kokkuleppimata tööde eest. Hageja tegi kostjale ettemaksu 19 000 eurot, kuigi lepingu järgi oli ettemaksu suurus 14 000 eurot. Kostja taotles ettemaksu 19 000 euro tasumist põhjendusega, et kostja eelarve osutus ekslikuks ning vajalike ehitusmaterjalide hinnad muutusid. Hageja leidis, et kostja peab ettemaksu tagastama, sest kokkulepitud tööd jäid tegemata. Töö lõpetamiseks tellis hageja töö OÜ-lt Vekoolis. OÜ Vekoolis kasutas ära osa ehitusmaterjalidest, mis olid soetatud kostja poolt ettemaksu arvelt (summas 4278 eurot). Kostja poolt ettemaksu eest soetatud plekklehti ja telliskive OÜ Vekoolis ei kasutanud. Kostja võib tema poolt soetatud pleki tagasi võtta (väärtus 216 eurot). Katusele ladustatud telliskivid segasid töid, mistõttu OÜ Vekoolis oli sunnitud telliskivid katuselt ära koristama. Seoses kostja poolt tööde tegemata jätmisega kandis hageja kahju 1922 eurot 12 senti, mis seisnes katuse prügist puhastamise kuludest ning puudustega tehtud tööde demonteerimisest.
OÜ RevPro Est poolt läbiviidud ekspertiis (I kd, tl 20–38) tuvastas, et kostja poolt tehtud tööde maksumus ei ületanud 3794 eurot 50 senti. Kostjalt sissenõutav summa on 12 633 eurot 62 senti, s.o ettemaks 10 711 eurot 50 senti ja tekitatud kahju 1922 eurot 12 senti (ettemaks – kasutamata ehitusmaterjalide summa + kulud).
2.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja keeldus esitamast kostjale informatsiooni kogu lepinguliste tööde mahu kohta, mille tulemusena sai kostja teha ainult osa kokkulepitud töödest, s.o katuse remondi ja korstnate renoveerimise. Hageja lõpetas ühepoolselt 26. oktoobril 2013 lepingu sellest kostjale ettenähtud korras teatamata jättes. Katuse demontaaži käigus avastatud lisatööde vajaduse tõttu leppisid pooled suuliselt kokku täiendavate tööde tegemises ja hageja lubas kostjale nende eest tasuda, kuid jättis tasumata. Seoses sellega, et hageja jättis poolte poolt kokkulepitud tööde eest esitatud ettemaksuarve maksmata, ei olnud kostjal enam täiendavaid vahendeid lepingus kokkulepitud tööde tegemiseks ja ta oli sunnitud tööd katkestama. Hageja palkas ekspertiisi tegemiseks pädevust mitteomava firma. Kostja poolt hageja objektil tehtud tööde kogumaksumus on 18 996 eurot 23 senti, s.o ehitusmaterjalide maksumus 11 380 eurot 22 senti, 3392 eurot tööde maksumus ilma katusekatte materjali paigalduseta, 3840 eurot tööde maksumus koos uue katusekatte paigaldusega, 384 eurot 01 sent jooksvad kulud. Kostja täitis kõik lepingutingimused kuni lepingu erakorralise ülesütlemiseni 26. oktoobril 2013. Vastavalt lepingu p-le 5.1. teeb hageja maksed tööde eest kord kuus kostja poolt väljastatud arve alusel. Katuse ehitustööde käigus sõlmisid pooled suulise kokkuleppe, mille kohaselt muutis hageja ehitusmaterjalide nimekirja, mis oli kallim ja sellega kaasnesid lisakulutused 2760 eurot. Kostja esitas 8. oktoobril 2013 hagejale arve, kuid hageja keeldus arve maksmisest ning nõudis kostjalt tööde lõpetamist omal kulul. Seega rikkus hageja lepingu p-e 5.1. ja 8.1.6. Hageja on tekitanud kostjale materiaalset kahju, mille hageja on kohustatud vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 129 lg-tele 1 ja 2 kostjale hüvitama. Kostja on ise lepingu üles öelnud, kuid hageja keeldus seda vastu võtmast (I kd, tl 69, tl 82–83). Hageja pole välja toonud ega tõendanud ühtegi mõjuvat põhjust, mis tingiks poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu erakorralise ülesütlemise. Samuti pole hageja andnud kostjale täiendavat tähtaega temapoolse väidetava lepingurikkumise lõpetamiseks. Hageja on rikkunud seadusest tulenevaid lepingu erakorralise ülesütlemise tingimusi, mistõttu on töövõtulepingu erakorraline ülesütlemine hageja poolt tühine. Töövõtuleping on kehtiv ja kostja ei saa oma lepingulisi kohustusi täita hagejast tulenevatel põhjustel.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 13. mai 2015 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 9254 eurot 14 senti ning jättis menetluskuludest 73,25% kostja kanda ja 26,75% hageja kanda. 6. mai 2013 hinnapakkumisest tuleneb, et katuse ja suitsutorude remondi ja pööningu vahelagede soojustamise hind on 19 000 eurot. Nimetatud summa on hageja poolt kostjale tasutud kahe maksega (I kd, tl 45). Hinna sisse kuulusid ehitusmaterjalid, ehitustehnika rent ja tööde tegemine. 2013. a novembriks oli kostja katnud katuse uute plaatidega umbes 1/4 osas plaatide kogusest, kuuest korstnast oli ümber müüritud kolm ning pööningu vahelagede soojustamist ei olnud kostja alustanud (I kd, tl 20–38). Tööde orienteeruvaks maksumuseks on OÜ RevPro Est katuse remondi ülevaatuse aktis märgitud 3794 eurot 40 senti, sh katuse ehitus (vana eterniidi demontaaž, roovituse osaline lammutus ja uue paigaldus, uue eterniidi paigaldus) 2194 eurot ja korstnalõõride (suitsutorude) müürimine 1900 eurot.
Maakohus leidis, et hagejal oli õigus töövõtulepingust taganeda, sest kostja oli töövõtulepingut oluliselt rikkunud. Kostja esitatud tasaarvestatav rahaline nõue on käsitatav kahju hüvitamise nõudena täitmise asemel, kahjuks on kostja pidanud kandma täiendavaid kulutusi. Tegemist on varalise kahju hüvitamise nõudega, hageja kantud kulutuste hüvitamise nõudega VÕS § 128 lg 3, § 115 lg 2 või 3 alusel. Nimetatud sätete kohaldamine eeldab, et töövõtja on lepingut oluliselt rikkunud, mida töövõtulepingu puhul tuleb hinnata VÕS § 116 lg 2 alusel koosmõjus VÕS § 647 lg-ga 1. VÕS § 646 lg 5 alusel võib tellija töös puuduste esinemise korral need ise parandada või lasta seda teha teisel isikul. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et hageja rikkus töövõtulepingut, kuna ei tasunud lepingust tulenevaid igakuiseid arveid ning keeldus lisakulude 2760 eurot maksmisest. Lepingu lisaks oli hinnapakkumine summas 19 000 eurot ning nimetatud summa oli hageja kostjale tasunud. Töövõtulepingu p-is 9.1. leppisid pooled kokku, et võimalikud on täiendavad töömahud. Sellisel juhul koostavad pooled nimetatud lepingu juurde täiendava kokkuleppe. Kohtule ei ole täiendavat kokkulepet töömahtude suurenemise kohta esitatud, seega polnud töövõtjal õigust nõuda täiendavate kulude hüvitamist ning lepingust taganeda (I kd, tl 165, 69). Hageja ei ole kostja tahteavaldust kätte saanud. Majandustegevuse registri (MTR) andmetel on OÜ-l RevPro Est litsents ehitusekspertiiside läbiviimiseks. Maakohus leidis, et kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel saab aluseks võtta töövõtulepingu esemeks olnud töödes esinevate puuduste väärtused ning lisaks lepingutingimustele mittevastava töö tagajärjel tekkinud kahju. Hageja on kostjale maksnud ettemaksuna 19 000 eurot. Kostja ei ole pidanud ehitustööde päevikut ega koostanud akte kaetud tööde kohta. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et ettemaksust tuleb tagastada 10 711 eurot 50 senti ning kostja kulutustena saab aluseks võtta vaid osa eterniidi maksumusest, ostetud pleki maksumuse ning tööde maksumuse (3 794 eurot 50 senti). Kostja on kandnud seoses töövõtulepinguga ka muid kohtule esitatud arvetega tõendatud kulutusi summas 1486 eurot 48 senti. Maakohus luges põhjendatuks kõiki arveid, välja arvatud osaliselt 10. juuli 2013 Ehituse ABC arve ostetud silikaatkivi eest, sest katuse remondi ülevaatuse aktist (I kd, tl 20– 38) nähtub, et silikaatkivi ei sobi kasutamiseks korstna suitsulõõri ehitusmaterjalina ning ei tohiks kokku puutuda suitsugaasidega. Seega on kostja saadud 19 000 eurost teinud põhjendatud kulutusi kokku 11 667 eurot 98 senti, s.o 6171 eurot eterniit, kruvid, seibid ja transport (I kd, tl 44), 216 eurot plekk (I kd, tl 43), 3794 eurot 50 senti tööde maksumus (I kd, tl 32), 1486 eurot 48 senti materjal, utiliseerimine, tõstuki ja konteineri rent jms (I kd, tl 168– 183) ning peab saadud ettemaksust tagastama 7332 eurot 02 senti. Kostja tööjõukulud ei ole tõendatud, sest kostja esitatud lepingud on loetamatud (II kd, tl 42–44, 73–75). Kostja on tekitanud hagejale kahju 1538 eurot 12 senti (I kd, tl 40–41) ning 384 eurot, s.o tasu katuse remondi ülevaatuse akti koostamise eest (I kd, tl 39). Seega on hageja nõudest põhjendatud 9254 eurot 14 senti (7332,02 + 1538,12 + 384). Hageja arvestus eterniidi kohta ei ole õige, sest hageja on ise selgitanud, et kostja ostetud eterniit kasutati ära katuse ehitustöödel, seega tuleb lähtuda kogu materjali maksumusest. Hageja väide, et ostetud ehitusmaterjali ei saa siduda ehitusobjektiga Kadri 13, pole põhjendatud. Kauplused ei märgi ostutšekkidele ega arvetele objekti aadressi, kus materjali kasutatakse ning ehitusmaterjalid ja teenused, mille kohta arved on esitatud, on seostavad poolte vahel sõlmitud töövõtulepinguga.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus hagi rahuldamise osas, saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ning jätta kõik menetluskulud hageja kanda.
Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et hagejale on kostja tegevuse tulemusena tekkinud kahju. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist ega põhjuslikku seost kahju tekkimise ja kostja tegevuse vahel. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 127. Lepingu lõppemise aeg ei ole selge ja seda ei ole tuvastanud ka kohus. Pooled on vahetanud mitmeid lepingu ülesütlemise avaldusi. Kostja saatis hagejale lepingu ülesütlemise teate
30.oktoobril 2013, mida hageja kätte ei saanud, ning hageja on saatnud kostjale lepingu ülesütlemise teate 26. novembril 2013. Töövõtulepingu p 8.1.1. kohaselt oli hageja kohustatud tagama kostjale ligipääsu objektile, s.t katusetööde tegemise ajaks pööningule ja katusele. Hageja ei täitnud seda kohustust alates 2013 novembri algusest (I kd, tl 158–163, täpsemalt tl 159), mistõttu on hageja rikkunud lepingut ning takistanud kostjal kohustuste täitmist. Sellega on hageja sattunud vastuvõtuviivitusse VÕS § 652 lg 3 mõttes. Maakohus ei ole välja selgitanud, kas hageja vastuvõtuviivitusest tulenevalt ei saanud ka kostja oma kohustusi kohaselt täita ning on jätnud ebaõigesti kohaldamata VÕS § 652 lg 3. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja kahjuna tuleb arvestada pööningult silikaattelliste ümberladustamise kulusid 1538 eurot 12 senti ja kulusid seoses katuse ülevaatuse akti tellimisega 384 eurot. Kuivõrd kostja ei pääsenud pööningule hagejast tingitud asjaolude tõttu, oleks maakohus pidanud kahjuhüvitisest maha arvama telliste ümberladustamise kulud VÕS § 139 lg 1 järgi ja mitte käsitlema seda kulu hageja kahjuna. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja kulutuste hulka, mis kahjuhüvitisest maha tuleb arvata, ei kuulu Ehituse ABC 10. juuli 2013 arve summas 1267 eurot 20 senti, s.o ostetud silikaatkivi eest. Kostjale teadaolevalt on hageja silikaattellised katuse ja korstende renoveerimisel siiski ära kasutanud. Seega tulnuks telliste summa vastavalt VÕS § 127 lg-le 5 kahjuhüvitisest maha arvata. Isegi, kui telliseid ei olnuks ära kasutatud, jäid need hagejale ja hageja oleks saanud need võõrandada ja saadud raha võrra nõutavat kahjuhüvitist vähendada. Maakohus on ebaõigesti hageja kahjuna arvestanud katuse ülevaatuse akti tellimisega seotud kulud 384 eurot. Hageja ei tuginenud töövõtulepingu ülesütlemisel kostja poolt tehtud tööde puudustele, vaid ütles lepingu üles seetõttu, et kostja hilines töö teostamisega. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu sellele, et lepingu kehtivuse ajal oli ca 59 vihmast päeva, mis takistasid katuse renoveerimistöid õigeaegselt tegemast. Kostja esitas ametlikud andmed ilmastikuolude kohta, kuid maakohus ei ole nimetatud tõendit hinnanud. Kostja on esitanud OÜ RevPro Est katuse remondi ülevaatuse aktile vastuväite, et ekspertiis on teostatud 3 kuud pärast lepingu lõppemist. Seega ei ole fikseeritud katusetööde maht ja sinna jäänud materjali hulk lepingu lõppemise aja seisuga. Kolme kuu jooksul võis olukord muutuda nii kostjast mahajäänud materjali kui katuse kogu olukorra osas. Maakohus ei ole andnud hinnangut asjaolule, et pooled olid juba varasemalt pikendanud töövõtulepingut pärast esialgset katuse renoveerimistööde tähtaja lõppu. Hageja ei pidanud varasemalt töö tähtaja ületamist oluliseks lepingu rikkumiseks ning maakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, miks tuli uue tähtaja ületamist pidada oluliseks lepingurikkumiseks, mille puhul ei pidanud hageja andma kostjale täiendavat tähtaega lepingu täitmiseks. Maakohus on ebaõigesti jätnud kostja tööjõukulud põhjendatud kulude hulka arvestamata.
7.aprilli 2015 kohtuistungil on maakohus palunud töövõtulepingu loetavamat eksemplari, kostja on selle kohtule esitanud ning kohus võttis dokumendi vastu. Seega pidas maakohus dokumenti piisavalt loetavaks. Maakohus oleks pidanud TsMS § 238 lg 4 alusel keelduma loetamatute tõendite vastuvõtmisest ning andma kostjale TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võimaluse tõendada oma kulutusi muude tõenditega. Kuivõrd kostja ei teadnud, missugused
tõendid on vastu võetud, ei saanud ta teada, kas oli vaja esitada veel mingeid tõendeid oma väidete tõendamiseks. Kuigi maakohtul ei olnud otsest kohustust tagada kostjale tõlk, oleks kostja õiguste kaitseks tulnud tõlk istungile kaasata. Tegemist oli spetsiifilise ehitusalase vaidlusega ning kostja lepinguline esindaja ei osanud piisaval määral erialast vene keelt, mistõttu jäi kostjale istungil toimuv suures osas arusaamatuks.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Vastuse kohaselt uuris maakohus kõiki asja materjale ja andis nendele igakülgse hinnangu. Kohtus leidis kinnitust nii hagejale tekitatud kahju fakti olemasolu, kui ka selle kahju suurus. Kohus ei piiranud kostja õigust tõendite ja dokumentide esitamisel. Kostjal oli võimalus esitada kõik dokumendid, mida ta pidas vajalikuks. Asja sisulisel läbivaatamisel oli selgelt kindlaks määratud poolte vahel sõlmitud lepingutingimuste rikkumise tase. Kostja väidab, et ta ei suutnud täita oma lepingujärgseid kohustusi seetõttu, et hageja takistas tal neid teha. Kostja ei ole nimetatud väidete tõendamiseks tõendeid esitanud. Leping oli poolte vahel lõpetatud siis, kui kostja ei viinud lõpuni tema poolt alustatud katuse renoveerimist ning jäi ebaselgeks, millal tööd lõpetatakse. Tööde tegemise tähtaega oli juba pikendatud ning kostjale oli antud täiendav tähtaeg kohustuste täitmiseks. Peale tähtaja möödumist pöördus hageja kostja poole nõudega teatada, millal on kokkulepitud tööd täidetud. Kostja keeldus töid tegemast, nõudes raha kokku leppimata tegemata tööde eest. Kostja käitumine andis aluse arvata, et poolte vahel sõlmitud leping jääbki täitmata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
7.Hageja nõuab kostjalt 27. mail 2013 sõlmitud töövõtulepingu alusel tasutud ettemaksu 10 711 euro 50 sendi tagastamist ja kahju 1922 euro 12 sendi hüvitamist, maakohus rahuldas hageja nõude osaliselt, apellatsioonkaebuses taotleb kostja maakohtu otsuse tühistamist.
8.Esmalt peatub kohus hageja nõudel ettemaksu 10 711 euro 50 sendi tagastamiseks. Hagejal on ettemaksu tagastamise nõue kostja vastu VÕS § 647 ja § 189 lg 1 alusel juhul, kui hageja on lepingust kehtivalt taganenud. Apellatsioonkaebuses viitab kostja iseenesest õigesti sellele, et maakohus on jätnud välja selgitamata lepingu lõppemise täpse aja, kuid on põhjendamatult leidnud, et lepingu lõppemise täpne kuupäev oleks tähendanud asjas teistsugust tulemust. Hageja on lepingust taganenud 26. oktoobri 2013 avaldusega (II kd, tl 31, eeldatavasti tõlkes ekslikult märgitud vale aasta), kostja on vastuses hagile ka hageja taganemisavalduse saamist kinnitanud (I kd, tl 62). Kuigi hageja on avaldust pealkirjastanud ülesütlemisena, on avalduse sisu põhjal tegemist VÕS § 647 lg 3 järgse taganemisega, kuna hageja leiab avalduses, et kostja on oma lepingujärgseid kohustusi rikkunud. Kostja esitas kohtule omapoolse lepingu 30. oktoobri 2013 ülesütlemisavalduse (II kd, tl 10). VÕS § 652 lg 2 järgi võib töövõtja juhul, kui tellija peab töö tegemiseks tegema mingi teo, muu hulgas muretsema materjali, andma juhise või aitama muul viisil töö tegemisele kaasa, ja ta viivitab selle teo tegemisega ning rikub sellega ühtlasi oluliselt lepingut, lepingu üles öelda ning nõuda tehtud tööle vastavat osa tasust ja nende kulutuste hüvitamist, mis tasus ei sisaldu. Lepingu ülesütlemise formaalseks eelduseks on eelkõige ülesütlemisavalduse esitamine
lepingu teisele poolele. Lepingu pool saab lepingu VÕS § 195 lg 1 järgi üles öelda teisele lepingupoolele ülesütlemisavalduse tegemisega. Seaduses ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet. Seega saab lepingu üles öelda ka kaudse ülesütlemisavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes (vt Riigikohtu 22. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-09, p 14). Praegusel juhul ei ole kostja tõendanud, et hageja oleks tema taganemisavalduse kätte saanud. Kostja esitatud koopiad tähitud kirja saatmisest hagejale, ei tõenda millise dokumendi saatmisega on tegemist, kohtule ei ole esitatud ka muid tõendeid selle kohta, et tema käitumist võiks hageja pidada järelduslikult lepingust taganemiseks. Vastuses hagile leiab kostja aga, et tellija on ühepoolselt töövõtulepingu üles öelnud 26. oktoobril 2013 mh ka luku vahetamisega. Kostja väitis menetluses, et töövõtuleping kehtib (I kd, tl 63). Kostja kohtule esitatud seisukohad lepingu lõppemise suhtes on vastuolulised. Hageja eitab kostja ülesütlemisavalduse kättesaamist ning muud tõendid kostjapoolse ülesütlemise kohta asjas puuduvad. Hageja on teatanud lepingu lõppemisest kostjale lisaks ka 21. novembril 2013. Ringkonnakohus leiab, et 26. oktoobri 2013 hageja kiri on selge ja üheselt tõlgendatav lepingu lõpetamisega seotud tahteavaldusena, mistõttu tuleb hageja nõude õigusliku põhjendatuse juures lähtuda hageja 26. oktoobri 2013 lepingust taganemise avaldusest.
9.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti leidnud, et hagejal oli õigus töövõtulepingust taganeda, kuna kostja oli lepingut oluliselt rikkunud. Apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et pooled ei ole lepinguliste tööde valmimise tähtaega oluliseks pidanud, ei ole põhjendatud. Töövõtulepingu oluliseks rikkumiseks on pooled oma 26. septembri 2013 töövõtulepingu lisas lugenud tööde tegemise tähtaja mittejärgimist (I kd, tl 18). Maakohus on põhjendatult leidnud, et olukorras, kus kostja oli teinud lepingujärgseks tähtajaks katuse renoveerimise töid kokkulepitud mahust 1/4 ulatuses, suitsutorude renoveerimise osas 1/2 ulatuses ning pööningu vahelagede soojustamisega ei olnud alustatud, ei pidanud hageja andma kostjale täiendavat tähtaega (VÕS § 647 lg 3), kuna tegemist on olulise lepingurikkumisega, mis õigustab lepingust taganemist täiendavat tähtaega andmata ka juhul, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Kostja ei ole nimetatud tööde tegemise kohta tõendeid ega vastuväiteid maakohtu seisukoha suhtes esitanud ka apellatsioonkaebuses. Kostja vastutab ka tekkinud viivituste eest VÕS § 642 järgi, apellatsioonkaebuses toodud viited halvale ilmastikuolule võivad olla küll õiged, kuid kostja ei ole esitanud menetluses ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks tööde tegemise ajal sellele tuginenud või poolte kokkuleppel oleks arvestades ilmastikuolusid muudetud lepingulisi tähtaegu. Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on hageja alates 2013. a novembrist vastuvõtuviivituses, kuna ta takistas kostja pääsemist pööningule, ei ole õiguslikult põhjendatud. Pooltevaheline leping lõppes hageja 26. oktoobri 2013 taganemisavaldusega ning hageja ei pidanud pärast seda lubama kostjat pööningule ja katusele. VÕS § 652 lg 3 kohaldamine ei ole õiguslikult põhjendatud.
10.Maakohus luges tuvastatuks, et hageja on tasunud kostjale 2013. a mais 14 000 eurot ja 2013. a juulis 5000 eurot, kokku 19 000 eurot. Kostjale tasutud summa suuruse ja aja suhtes puudub poolte vahel vaidlus. Hageja leiab, et kostja peab tagastama ettemaksu summas 10 711 eurot ja 50 senti. VÕS § 189 lg 1 järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult lugenud kostja kulutusteks 11 667 eurot 98 senti ning arvestanud tema kohustuseks tagastada ettemaksust 7332 eurot 2 senti. Apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et maakohus on jätnud ebaõigesti kostja kulutuste hulka arvestamata silikaattelliste maksumuse 1267 eurot 20 senti, ei ole õiguslikult põhjendatud.
Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks telliseid kasutanud ning kostja väited selle kohta, et hageja oleks saanud tellised võõrandada, ei ole õiguslikult põhjendatud. Hagejal ei ole kohustust kostja poolt ostetud sobimatud tellised võõrandada, samuti ei ole kostja esitanud ühtegi usutavat selgitust selle kohta, miks ta ei ole soovinud telliseid ära viia. Väiteid katusele ja pööningule mittepääsemise kohta on paljasõnalised, kuna kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks takistanud telliste äraviimist.
11.Järgnevalt peatub ringkonnakohus hageja kahjuhüvitamise nõudel kostja vastu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult lugenud hageja kahjuhüvitamise nõudeks kostja vastu 1538 eurot 12 senti ning tasu remondi ülevaatuse akti eest 384 eurot. Hageja väitel olid telliskivid kostja poolt ladustatud katusele nii, et need segasid katusetöid (I kd, tl 193). Kostja ei ole sisulisi vastuväiteid telliskivide paiknemise ja tööde maksumuse suhtes esitanud. Ringkonnakohus kordab otsuse p-s 10 nimetatut, et väiteid katusele mittepääsemise kohta kivide eemaldamiseks ei ole kostja põhistanud. Kulud katuse ülevaatamiseks asjatundja poolt on põhjendatud, ekspertiisi eesmärgiks oli hinnata tehtud töid ning sellest lähtuvalt võtta vastu otsused edasiste tööde tegemiseks. Kui kostja oleks lepingu täitnud nõuetekohaselt, ei oleks hageja pidanud täiendavate tööde vajadust välja selgitama. Hageja esitatud kahju hüvitamise nõuded on VÕS § 115 lg 3 järgi põhjendatud ning tulenevad kostja töövõtulepingujärgsete kohustuste rikkumisest. Hageja kahju hüvitamise nõuded on VÕS § 127 lg 4 järgi põhjuslikus seoses töövõtulepingu täitmisega, kostjale ettenähtavad ning hõlmatud lepingu kaitse eesmärgiga. Kui kostja jätab ehitusobjektile vedelema telliskivid nii, et see segab tööde tegemist, tuleb tal arvestada sellega, et hagejal on vaja need kivid eemaldada. Kui hageja ütleb lepingu üles seoses kostjapoolse täitmisega viivitamise tõttu, on ettenähtav, et hageja, kellel puuduvad eriteadmised, peab esmalt laskma objekti üle vaadata asjatundjal, et hinnata tehtud kulutusi. Kostja väited selle kohta, et ekspertiis viidi läbi alles kolm kuud pärast lepingu lõppemist, ei ole õiguslikult põhjendatud. Tegemist ei ole nii pika ajavahemikuga, mis mõjutaks kostja tehtud tööde mahtu.
12.Maakohus andis kostja esindajale 10. novembri 2014 kohtuistungil täiendava tähtaja enda kantud kulutuste tõendamiseks. Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus küll andis täiendava tähtaja tõendite uute eksemplaride esitamiseks, kuid ei arvestanud kostja esitatuga kohtuotsuses. Ringkonnakohus leiab, et kohus ei pidanud andma hinnangut uuesti esitatud tõendile kohtuistungil. Töövõtulepinguga soovis kostja tõendada tööjõukulude tekkimist, muid tõendeid kulude kohta peale loetamatute töövõtulepingute ei ole kostja esitanud. Kostja ei ole pidanud ehitustööde päevikut ning hageja väitel ei ole ta näinud tasutud rahaliste vahendite aruannet. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et kohus jättis tõlgi kaasamata. Maakohus on
4.novembri 2014 selgituses põhjendanud tõlgi kaasamata jätmist. Menetluses osalesid mõlemal poole esindajad ning TsMS § 34 lg 1 järgi ei olnud tõlgi kaasamine vajalik.
13.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 kohaselt kostja kanda. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Maakohus ei ole otsuses poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, märkides, et menetlusosaline võib nõuda Viru Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist 15 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest vastavalt TsMS § 174 lg-le 4 ja § 177 lg-le 2. TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud
kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu 11. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22). Ringkonnakohtu hinnangul on menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamisel põhjendatud lähtuda maakohtu poolt määratud tähtajast, s.o 15 päeva asjas lõpplahendi otsuse jõustumisest. Maakohtul tuleb avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks saamise järel anda teisele menetlusosalisele tähtaeg vastaspoole menetluskulude kohta oma seisukoha esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.