Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

põhjendatud ja vajalikus ulatuses, arvestades seejuures ka asja lahendamisel aluseks olnud õiguslike küsimuste keerukust; 3.2 TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude lahend menetluskulude kindlaksmääramises on vaidlustatav, kui kaebuse hind ületab 200 eurot; 3.3 hagimaterjalid on kostjale kätte toimetatud 26.04.2016. Kohus on kohustanud kostjat hagile vastama, kostja hagile vastanud ei ole; 3.4 TsMS § 444 lg 1 kohaselt võib kohus otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha; 3.5 TsMS § 444 lg 2 kohaselt kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega; 3.6 TsMS § 444 lg 4 kohaselt kohus võib otsusest kirjeldava ja põhjendava osa välja jätta, kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses; 3.7 TsMS § 448 lg 41 kohaselt TsMS § 444 lõike 4 alusel tehtud kirjeldava või põhjendava osata otsust täiendab kohus puuduva osaga, kui menetlusosaline teatab kümne päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates kohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse esitamise soovi ei pea põhjendama. Otsuse täiendamine lahendatakse kirjalikus menetluses. Teisele menetlusosalisele otsuse täiendamisest ei teatata. Kohus võib kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lõigetes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. Otsuse täiendamise korral puuduva osaga hakkab apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg uuesti kulgema täiendava otsuse kättetoimetamisest arvates; TsMS § 448 lg 42 kohaselt kui menetlusosaline ei ole kohtule TsMS § 448 lõikes 41 sätestatud tähtaja jooksul teatanud soovist kirjeldava ja põhjendava osata otsuse peale apellatsioonkaebust esitada, loetakse, et ta on apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunud; 3.8 Riigikohtu praktika (lahendid nr 3-2-1-125-08 ja 3-2-1-125-08) kohaselt on kohtul kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud; 3.9 Intressi arvestamisel on kohaldatud seadusjärgset intressi VÕS § 94 alusel 0,45 eurot; 3.10 TsMS § 637 lg 21 kohaselt TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit; 3.11 TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

(((ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED (TsMS § 444 lg 1 ning lg 2 alusel) Hageja nõue Hageja on esitanud kostja vastu nõude tulenevalt poolte vahel 19.02.2015 sõlmitud laenulepingust. Pooled sõlmisid laenulepingu nr SR391783 (tl 8-12, allkirjastamata dokument pealkirjaga „Laenulepingu üldtingimused“), mille alusel kostja laenas hagejalt 900 eurot. Laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 14.02.2016, vastavalt väidetava laenulepingu nr SR391783 lisale I (tl 12). Lepingu Lisas I on sätestati, et laen tagastatakse 12 osamaksega: intress 510 eurot so 58,67% aastas; krediidikulukuse määr 149,90%, viivisemäär 0,16 eurot päevas ja lepingutasu 18 eurot.

Tagastamisele kuuluv brutosumma 1428 eurot. Hagiavalduses märgiti krediidikulukuse määraks 58,67%, see on laenu intress ja lepingutasu. (Lepingus on ekslikult märgitud suurem krediidikulukuse määr). Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud tasumata laenu põhiosa 790 eurot, intress 400 eurot, võlgnevuse sissenõudmisega tekkinud kahju 32 eurot ja viiviseid 11,15 eurot hagi esitamise seisuga. Menetluskuluna on hageja välja toonud riigilõivu summas 200 eurot ja õigusabikulud 100 eurot. Kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Kostja on hagimaterjalid kätte saanud 26.04.2016, vastuväiteid hagile esitanud ei ole. Kohtu põhjendused TsMS § 444 lg 2 alusel piirdub kohus põhjendavas osas üksnes õiguslike põhjenduste ning tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohtu hinnangul tuleb hagi osaliselt rahuldada. Hageja ning kostja vahelises laenulepingus nr SR391783 on krediidi kulukuse määraks lisas I märgitud 149,90% (tl 12). Hagiavalduses on hageja avaldanud, et krediidikulukuse määr on 58,67%, mis koosneb laenuintressist ja lepingutasust (Lepingus on ekslikult märgitud suurem krediidikulukuse määr). Tartu Maakohtu 16.05.2016 korraldava määrusega kohustati hagejat selgitama kohtule arvutuskäiku, et kohus saaks veenduda hagiavalduses sisalduva krediidi kulukuse määra arvutuse õigsuses. Hagi täpsustuses on hageja märkinud krediidi kulukuse määraks 58,67%. Hageja pole täpsustanud, kas ja kuidas on tarbijale krediidi kulukuse määr uuesti teatavaks tehtud. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist. VÕS § 408 lg 5 kohaselt tuleb lepingus krediidi kulukuse määra kohta andmete puudumise korral lugeda lepingule kohalduvaks intressimääraks seadusjärgne intressimäär. Kohtule on hageja avaldanud, et lepingus oli krediidi kulukuse määr viidatud tarbija suhtes ekslikult. VÕS § 406 lg 6 järgi kehtestab krediidi kulukuse määra arvutamise täpsema korra valdkonna eest vastutav minister Euroopa Liidu nõuetest lähtudes. Nimetatud sätte alusel vastu võetud rahandusministri 13.10.2010 määrus nr 51 Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord sätestab muuhulgas, et määra arvutamise baasvõrrand väljendab tarbija kasutusse võetud krediidi ajatatud kogusumma, mis on krediidiandja ja tarbija vahel kokku lepitud, ning krediidi tagasimaksete ja krediidiga seotud kulude nüüdisväärtuste võrdust. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole esitanud kohtule tõeseid andmeid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 406 lg 1 järgi on krediidi kulukuse määr krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et krediidi kulukuse määra arvutamisel kindlaks määratav krediidi kogukulu tarbijale ei sisalda kulusid, mida tarbija peab tasuma lepingust tulenevate kohustuse rikkumisel, ega kulusid, mida tarbija peab kandma seoses asja ostmisega või teenuse kasutamisega. Krediidi kulukuse määra arvutamisel võetakse arvesse asja hind või tasu teenuse

kasutamise eest sõltumata sellest, kas asja või teenuse osutamise eest tasutakse krediiti kasutades või mitte. VÕS § 4062 lg 1 esimene lause sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga teadete kohaselt oli perioodil juuni 2012 kuni veebruar 2015 eraisikutele antud tarbimislaenude keskmine kulukuse määr 28,41% ja seega ületas laenulepingus kokku lepitud krediidi kulukuse määr ( so 149,90%) Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra rohkem kui kolme kordselt. VÕS § 4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on VÕS § 4062 lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Samuti kohus märgib, et kuna hageja ei ole kostjale ega kohtule esitanud õigeid andmeid krediidi kulukuse määra kohta, st on esitatud kaks erinevat krediidikulukuse määra, leiab kohus, et laenulepingus puuduvad andmed õige krediidikulukuse määra kohta. Vastavalt VÕS § 408 lg 5 kohaselt tuleb lepingus krediidi kulukuse määra kohta andmete puudumise korral lugeda lepingule kohalduvaks intressimääraks seadusjärgne intressimäär. Hageja taotleb kostjalt võla sissenõudmiskulu 32 euro väljamõistmist. Võla sissenõudmiskuludeks on hagiavaldusest ja selle lisadest nähtuvalt tasu kostjale saadetud kolme võlateatise eest. Teenustasu kirja eest on 12 ja 20 eurot, kokku 32 eurot. Vastavalt hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu üldtingimuste p-le 9.3 kui laenusaaja ei täida varalisi kohustusi tähtaegselt ja laenuandja saadab laenusaajale vastava teatise võlgnevuse kohta, on laenusaaja kohustatud laenuandjale hüvitama võla menetlemisega seotud kulud vastavalt kehtestatud teenustasude hinnakirjale, mis on laenulepingu lahutamatuks osaks. Kohus leiab, et hageja nõue kostjalt võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Võla sissenõudmiskulude hüvitamist reguleerib VÕS § 1131, mille lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. VÕS § 1131 lg 4 kohaselt käesolevat paragrahvi ei kohaldata tarbijast võlgnikule. Seega, kuna kõnealuse lepingu sõlmis kostja tarbijana, siis on kostjalt võla sissenõudmiskulude nõudmine tulenevalt VÕS § 1131 lg-st 4 keelatud. Eeltoodu alusel jätab kohus hageja nõude võla sissenõudmiskulude 32 eurot hüvitamiseks rahuldamata. Kuivõrd kostja pidanuks tagastama tühise laenulepingu järgi saadu ja maksma VÕS § 94 lg 1 järgset intressi raha kasutamise eest kogu kokkulepitud tähtaja eest ja kogu tema makstud tasud (sh lepingu tasu) tuleb aga arvata selle võla katteks, kujunes kostja poolt tasutav järgnevalt. Laenu muutmise järgselt tulnuks kostjal tasuda põhivõlg hiljemalt 14.02.2016. Seadusjärgne intress perioodi eest 19.02.2015 kuni 14.02.2016 oli kohtu arvutuste järgi 0,45 eurot. Kostjal tulnuks hagejale tagasi maksta seega põhivõlg 900 eurot ning seadusjärgne intress 0,45 eurot, lepingutasu 18 eurot, kokku 918,45 eurot. Kostja on tasunud hagejale kokku 238 eurot. Arvestades VÕS § 415 lg 2 sisalduva maksete arvestamise järjekorda, so esmalt arvestatud lepingutasu 18 eurot, ja põhivõlgnevuse katteks 220 eurot. Kostjalt tuleb välja mõista Placet Group OÜ-ga 19.02.2015 sõlmitud laenulepingu nr SR391783 alusel põhivõlgnevus 680 eurot, intress 0,45 eurot ja viivis (15.02.2016 kuni 25.05.2016 tasumata põhisummalt 680 eurot) 14,96

eurot Placet Group OÜ kasuks; välja mõista Ülo Ääremaalt Placet Group OÜ kasuks viivis protsendina põhinõudelt (680 eurot) alates 26.05.2016 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid kokku viivist mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Jätta hagi rahuldamata intressi 399,55 eurot ja võla sissenõudmisega tekkinud kahju 44 eurot osas. Vastavalt TsMS § 438 lg-le 2 kohtuotsuse tegemisel otsustab kohus menetluskulude jaotuse. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma ning vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja on esitanud menetluskuludena riigilõivu 200 eurot ja õigusabikulud 100 eurot. Kohus, arvestades käesoleva vaidluse sisu, nõuete olemust ning menetlusdokumentides esitatud õiguslikke põhjendusi, leiab, et õigusabikulud taotletud suuruses on põhjendatud. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatuses 56% so 168 eurot. TsMS 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Käesoleva määruse peale ei saa määruskaebust esitada kuna kaebuse hind ei ületa 200 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt) Kalev Kuningas Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.