Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

(ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

(TsMS § 444 lg 1 ning lg 2 alusel)

Hageja nõue Hageja on esitanud kostja vastu nõude tulenevalt poolte vahel 28.05.2013 sõlmitud laenulepingust. Pooled sõlmisid laenulepingu nr 31002124686 (tl 5-9, allkirjastamata dokument pealkirjaga „Laenulepingu üldtingimused“), mille alusel kostja laenas hagejalt 300 eurot. Laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 23.05.2014, vastavalt väidetava laenulepingu nr 31002124686 lisale I (tl 8 pöördel). Lepingu Lisas I on sätestati, et laen tagastatakse 12 osamaksega: intress 138 eurot; krediidikulukuse määr 129,76%, viivisemäär 0,52 %,lepingutasu 6 eurot ja sularaha väljastamisega seotud kulud 13,60 eurot. Tagastamisele kuuluv brutosumma 457,6 eurot. Krediidikulukuse määr 52,53%, mis koosneb laenuintressist 46%, lepingutasust 2% ja sularaha tasust 4,53%. (Lepingus on ekslikult märgitud suurem krediidikulukuse määr). Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud tasumata laenu põhiosa 168,25 eurot, intresse 138 eurot, sularaha tasu 13,60 eurot, lepingutasu 6 eurot, võlgnevuse sissenõudmisega tekkinud kahju 36 eurot ja viiviseid 24,63 eurot hagi esitamise seisuga. Menetluskuluna on hageja välja toonud riigilõivu summas 100 eurot ja õigusabikulud 100 eurot. Kostja vastuväiteid esitanud ei ole. Kostja on hagimaterjalid kätte saanud 03.04.2016, vastuväiteid hagile esitanud ei ole. Kohtu põhjendused TsMS § 444 lg 2 alusel piirdub kohus põhjendavas osas üksnes õiguslike põhjenduste ning tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohtu hinnangul tuleb hagi osaliselt rahuldada. Hageja ning kostja vahelises laenulepingus nr 31002124686 on krediidi kulukuse määraks lisas I märgitud 129,76% (tl 8 pöördel). Hagiavalduses on hageja avaldanud, et krediidikulukuse määr on 52,53%, mis koosneb laenuintressist 46%, lepingutasust 2% ja sularaha tasust 4,53%. (Lepingus on ekslikult märgitud suurem krediidikulukuse määr). Tartu Maakohtu 27.04.2016 korraldava määrusega kohustati hagejat selgitama kohtule arvutuskäiku, et kohus saaks veenduda hagiavalduses sisalduva krediidi kulukuse määra arvutuse õigsuses. Hagi täpsustuses on hageja märkinud krediidi kulukuse määraks 56,21%. Hageja pole täpsustanud, kas ja kuidas on tarbijale krediidi kulukuse määr uuesti teatavaks tehtud. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist. VÕS § 408 lg 5 kohaselt tuleb lepingus krediidi kulukuse määra kohta andmete puudumise korral lugeda lepingule kohalduvaks intressimääraks seadusjärgne intressimäär. Kohtule on hageja avaldanud, et lepingus oli krediidi kulukuse määr viidatud tarbija suhtes ekslikult. VÕS § 406 lg 6 järgi kehtestab krediidi kulukuse määra arvutamise täpsema korra valdkonna eest vastutav minister Euroopa Liidu nõuetest lähtudes. Nimetatud sätte alusel vastu võetud rahandusministri 13.10.2010 määrus nr 51 Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord sätestab muuhulgas, et määra arvutamise baasvõrrand väljendab tarbija

kasutusse võetud krediidi ajatatud kogusumma, mis on krediidiandja ja tarbija vahel kokku lepitud, ning krediidi tagasimaksete ja krediidiga seotud kulude nüüdisväärtuste võrdust. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole esitanud kohtule tõeseid andmeid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 406 lg 1 järgi on krediidi kulukuse määr krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et krediidi kulukuse määra arvutamisel kindlaks määratav krediidi kogukulu tarbijale ei sisalda kulusid, mida tarbija peab tasuma lepingust tulenevate kohustuse rikkumisel, ega kulusid, mida tarbija peab kandma seoses asja ostmisega või teenuse kasutamisega. Krediidi kulukuse määra arvutamisel võetakse arvesse asja hind või tasu teenuse kasutamise eest sõltumata sellest, kas asja või teenuse osutamise eest tasutakse krediiti kasutades või mitte. VÕS § 4062 lg 1 esimene lause sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Eesti Panga teadete kohaselt oli perioodil detsember 2012 kuni mai 2013 eraisikutele antud tarbimislaenude keskmine kulukuse määr 33,50% ja seega ületas laenulepingus kokku lepitud krediidi kulukuse määr ( so 129,76%) Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra rohkem kui kolme kordselt. VÕS § 4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on VÕS § 4062 lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Samuti kohus märgib, et kuna hageja ei ole kostjale ega kohtule esitanud õigeid andmeid krediidi kulukuse määra kohta st on esitatud kolm erinevat krediidikulukuse määra, leiab kohus, et laenulepingus puuduvad andmed krediidikulukuse määra kohta. Vastavalt VÕS § 408 lg 5 kohaselt tuleb lepingus krediidi kulukuse määra kohta andmete puudumise korral lugeda lepingule kohalduvaks intressimääraks seadusjärgne intressimäär. Hageja taotleb kostjalt võla sissenõudmiskulu 36 euro väljamõistmist. Võla sissenõudmiskuludeks on hagiavaldusest ja selle lisadest nähtuvalt tasu kostjale saadetud kolme võlateatise eest. Teenustasu iga kirja eest on 12 eurot, kokku 36 eurot. Vastavalt hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu üldtingimuste p-le 9.3 kui laenusaaja ei täida varalisi kohustusi tähtaegselt ja laenuandja saadab laenusaajale vastava teatise võlgnevuse kohta, on laenusaaja kohustatud laenuandjale hüvitama võla menetlemisega seotud kulud vastavalt kehtestatud teenustasude hinnakirjale, mis on laenulepingu lahutamatuks osaks. Kohus leiab, et hageja nõue kostjalt võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks tuleb jätta

rahuldamata. Võla sissenõudmiskulude hüvitamist reguleerib VÕS § 1131, mille lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. VÕS § 1131 lg 4 kohaselt käesolevat paragrahvi ei kohaldata tarbijast võlgnikule. Seega, kuna kõnealuse lepingu sõlmis kostja tarbijana, siis on kostjalt võla sissenõudmiskulude nõudmine tulenevalt VÕS § 1131 lg-st 4 keelatud. Eeltoodu alusel jätab kohus hageja nõude võla sissenõudmiskulude 36 eurot hüvitamiseks rahuldamata. Kostjal tulnuks tasuda põhivõlg hiljemalt 23.05.2014. Seadusjärgne intress perioodi eest 28.05.2013 kuni 23.05.2014 oli kohtu arvutuste järgi 1,26 eurot. Kostja on osaliselt võlgnevust tasunud. Hageja vastavalt kohtu nõudele ei ole esitanud andmeid kostja poolt saadud summade suurustega koos kuupäevade äramärkimisega. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja välja mõista kostjalt Placet Group OÜ-ga 28.05.2013 sõlmitud laenulepingu nr 31002124686 alusel põhivõlgnevus 168,25 eurot, intress 1,26 eurot, sularaha tasu 13,60 eurot, lepingutasu 6 eurot ja viivis (24.05.2014 kuni 25.05.2016 tasumata põhisummalt 168,25 eurot) 27,27 eurot Placet Group OÜ kasuks ning välja mõista kostjalt Placet Group OÜ kasuks viivis protsendina põhinõudelt (168,25 eurot) alates 26.05.2016 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid kokku viivist mitte rohkem kui põhinõude ulatuses; Vastavalt TsMS § 438 lg-le 2 kohtuotsuse tegemisel otsustab kohus menetluskulude jaotuse. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma ning vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 3). TsMS § 163 lg 1 hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja on esitanud menetluskuludena riigilõivu 100 eurot ja õigusabikulud 100 eurot. Kohus, arvestades käesoleva vaidluse sisu, nõuete olemust ning menetlusdokumentides esitatud õiguslikke põhjendusi, leiab, et õigusabikulud taotletud suuruses on põhjendatud. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatuses 56% so 112 eurot. TsMS 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale võib esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Käesoleva määruse peale ei saa määruskaebust esitada kuna kaebuse hind ei ületa 200 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt) Kalev Kuningas Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.