Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7). Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). HAGEJA NÕUE (tl 25-30) Hagiavalduse kohaselt sõlmisid PLACET GROUP OÜ ja Urmas Puhm 24.08.2014. a kiirlaenulepingu nr SR347010, mille alusel sai kostja laenu 500 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama vastavalt maksegraafikule hiljemalt 20.02.2015. a. kokku summas 648 eurot (sh laenu põhiosa 500 eurot, intress 138 eurot ja lepingutasu 10 eurot). Kostja soovis laenu pikendada 3 korral üldtingimuste p 7.1 ja 7.2 kohaselt, tasudes kokku pikendamistasusid 165 eurot. Laenu pikendamise tulemusena pidi kostja laenu tagastama hiljemalt 21.05.2015. a. Perioodil 23.10.2014. a kuni 20.02.2015. a on kostja tasunud laenu katteks 3 osamakset summas 324 eurot (laenu põhiosa katteks 218,01 eurot, intressiks 95,99 eurot ja lepingutasu 10 eurot). Hageja nõuab viiviseid VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 22.05.2015. a. kuni 06.01.2016. a summas 14,30 eurot ja edaspidi täiendavat viivist alates 07.01.2016. a kuni põhinõude täies ulatuses tasumiseni. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 281,99 eurot, intressid 42,01 eurot, viivised summas 14,30 eurot kokku 338,30 eurot ja täiendava viivise alates 07.01.2016. a põhivõlalt (281,99 eurot) kuni põhinõude täieliku täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. KOSTJA VASTUS HAGILE (tl 61-63) Kostja hagi ei tunnista ja palub hagi jätta rahuldamata. Kostja märgib, et võttis laenu, et lahendada raha probleeme. Kostja väitel oli ta sattunud kiirlaenu pakkujate ohvriks ning vajas laenu teistele laenuandjatele laenu tagasimaksmiseks. Kokku oli võlgnevus kaheteistkümnele firmale. Kostja sissetulekuks oli ja on ka praegu töövõimetuspension XXX eurot. Laenuavaldusele märkis kostja töökohaks XXXX, mis oli viimane töökoht enne töötuks jäämist. Kostja leiab, et hageja oleks pidanud küsima arvelduskonto väljavõtet, millest oleks näha, et kostjal ei ole regulaarset piisavat sissetulekut, et laenu tagastada. Samuti oleks sealt selgunud ka teised laenud kiirlaenu andjatelt ning ka asjaolu, et kostja on sõltuvuses internetikasiinodest. Kostja on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja TsÜS § 86 lg 2,3, mis sätestab laenu andmise erakorralisest vajadusest või sõltuvussuhtest tingituna. Krediidikulukuse määr lepingus oli 150,48%, mis ei olnud laenu andmise hetkel kooskõlas heade tavadega. Kostja leiab, et hageja on oma tegevusega tekitanud kostjale kahju nõutava summa ulatuses TsÜS § 101 lg 1 järgi. HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUSELE (tl 83-84) Kostja väide, mille kohaselt oli hagejalt laenu võtmise võimalus temale ainsaks lahenduseks rahaprobleemide lahendamisel, on paljasõnaline. Kostja on enne antud nõude aluseks oleva laenu taotluse esitamist võtnud hageja juures laenu 12-l korral ning varasemad laenud on kostja poolt tasutud. Krediidiandjal on kohustus omandada teavet, mis võimaldab hinnata tarbija võimekust taotletava laenu tagasi maksmiseks. Hageja on vastava teabe saamiseks esitanud laenutaotlejale rida küsimusi taotluse esitamisel ning kostja on nendele vastanud, väites, et tal on töökoht ning omab sissetulekut XXX eurot kuus. Kostja on hageja juures juba staažikas klient. Iga taotluse esitamisel

laenu saamiseks vaatab hageja kostja senist maksekäitumist, taotluse andmete muutumist (taotleja järjepidevus majanduslikus mõttes), sest hageja eeldab taotleja poolt esitatud andmete ausat kajastamist, ning selle põhjal otsustab kostjale laenu andmise või sellest keeldumise. Kostja viide TsÜS § 86 lg 2 ja 3 on hagejale arusaamatud. Lepingus on hageja poolt ekslikult kajastatud krediidikulukusena 150,48 %, tegelikkuses on lepingu krediidikulukuse %-ks 61,2, mis on igati kooskõlas tavadega. Kostja väide hageja poolt temale tekitatud kahju osas on paljasõnaline. Kostja täiskasvanud isikuna peaks igal juhul mõistma, et laenu võtmisel tuleb saadud laen ka tagasi maksta.

KOHTU SEISUKOHT

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja sai hagejalt 24.08.2014. a laenu summas 500 eurot. 24.08.2014. a laenulepingu nr SR347010 lisast I (tl 31-34) nähtuvalt kohustus kostja laenu tagastama maksegraafiku alusel hiljemalt 20.02.2015. a kokku summas 648 eurot, mis koosnes põhisummast 500 eurot, intressist 138 eurot ja lepingutasust 10 eurot. VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja leiab, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, laenuleping on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 ja 3 alusel ning kostjal on tekkinud TsÜS § 101 lõikest 1 tulenevalt kahju nõutava summa ulatuses. VÕS § 4032 lg 1 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus). Vajaduse korral küsib krediidiandja tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid; 2) hindama tarbija krediidivõimelisust ja 3) andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Kohus ei nõustu kostja väitega, et pangakonto väljavõtte küsimata jätmisega on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna laenulepingu üldtingimused (tl 31-33) ega võlaõigusseaduse regulatsioon näe ette laenuandjale kohustust küsida laenusaaja konto väljavõtet. Laenulepingu üldtingimuste p 2.5 sätestab, laenuandjal on laenutaotluse ja laenutaotleja maksevõime analüüsi teostamiseks ning laenu väljastamisega seotud asjaolude tuvastamiseks õigus nõuda laenutaotlejalt tema sissetulekut ja majanduslikku olukorda tõendavate andmete ning dokumentide esitamist. Laenutaotluse (tl 31) kohaselt on Urmas Puhmi töökohaks XXX, autojuht ning sissetulekuks pension XXX eurot ja palk XXX eurot. Kostja on vastuses kohtule kinnitanud, et esitas hagejale valeandmed töökoha kohta. Kuna kostja oli hageja juurest varasemalt 12 korral laenu võtnud ja laenu ka tagastanud, on hageja otsustanud laenu andmise tuginedes kostja esitatud ja hageja kogutud andmetele, mistõttu ei ole hageja rikkunud VÕS § 4032 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Kostja leiab, et laenuleping on tühine TsÜS § 86 lg 2 ja 3 alusel. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lõike 3 teise lause kohaselt tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. TsÜS § 86 lg 2 kohaldamise eelduseks on esmalt laenusaaja sundolukord ja teiseks laenu ja sellelt makstava intressi vahekorra oluline ebaproportsionaalsus (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas 3-2-1-186-13). Kostja väitel vajas ta laenu teiste laenude tagastamiseks. Kohtule esitatud kostja Swedbank AS-i konto väljavõttest perioodil 24.05.2014. a kuni 24.08.2014. a (tl 60-73) nähtub, et kostjal oli mitmeid kohustusi erinevate laenuandjate sh hageja (4Finance OÜ, PLACET GROUP OÜ, Folkia AS Eesti Filiaal, MCB Finance Estonia OÜ, AS Minicredit, Euro Kreedex OÜ, Ferratum Estonia OÜ) ees, lisaks nähtub väljavõttest, et kostja on eelnimetatud perioodil laenu juurde võtnud ning ka tagasi maksnud. Lisaks nähtub väljavõttest, et kostja teeb päevas mitmeid ülekandeid Olympic Casino Eesti AS-ile selgitusega „Deposit to Olybet“. Arvestades esitatud tõendeid ja seda, et kostja on suuremalt jaolt Eesti turul tegutsevatelt kiirlaenu firmadelt laenu võtnud, laenu võtmise ajal oli kostjal kohustusi mitmete kiirlaenu firmade ees ning nähtuvalt pangakonto väljavõttest oli kostja sissetulekuks laenu võtmise ajal üksnes pension ja sotsiaaltoetus kokku XXX eurot, on kohtus leidnud tõendamist, et kostja ei suutnud võetud laene oma sissetulekust tasuda ning oli kõnesoleva laenu võtmise ajal sundolukorras. Laenu kulukusemäär oli laenulepingu kohaselt 150,48 % aastas, mis ületas 2014. a augustis (37,73 %) Eesti Panga avaldatud keskmist kulukuse määra 3,9 korda. Hageja väitel on lepingus ekslikult kajastatud krediidikulukusena 150,48 %, tegelikkuses on lepingu krediidikulukuse määraks 61,2 %. Kohus hagejaga ei nõustu ja märgib, krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406) laenu andmise ajal, mis tulenevalt lepingust, vastas protsentuaalselt laenuga kaasnevatele kuludele. Riigikohus on leidnud, et lepinguvabaduse põhimõtet järgides on laenuandjal võimalik tõendada, et lepingupooltele ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokkulepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teises lauses nimetatud kulukuse määr (vt Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-149-11). Hageja ei ole kohtule tõendanud, et laenulepingus kokkulepitud kulukuse määr 150,48 %, mis on suurem kui TsÜS § 86 lõikes 3 teises lauses sätestatud, ei ole heade kommetega vastuolus. Seega, hinnates esitatud asjaolusid ja tõendeid kogumis, on kohus seisukohal, et laenuleping on TsÜS § 86 lg 3 alusel tühine. Kuna kohus on eespool leidnud, et laenuleping on tühine, mitte ei ole TsÜS § 90 alusel tühistatud, siis ei kuulu kostja viidatud TsÜS § 101 lg 1 kohaldamisele. Riigikohus on märkinud, et kuna lepingu tühisust peab kohus arvestama omal algatusel, ei ole kolleegiumi arvates kohtul ka takistust lahendada samas menetluses võimalik lepingu järgi üleantu

alusetu rikastumise sätete alusel väljaandmise nõue, kui hagi ese ja esitatud asjaolud seda võimaldavad (vt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-116-10). Arvestades hagi eset ja kohtule esitatud tõendeid kogumis, leiab kohus, et kuna kostja sai hagejalt laenu 500 eurot, tuli kostjal antud laen hagejale tagastada. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 lg 4 nägi ette, et kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Hageja pikendas esialgse laenu tagasimakse tähtaega, seega tuli kostjal 24.08.2014. a laenulepingu nr. SR347010 (tl 39) alusel antud laen tervikuna tagastada hiljemalt 21.05.2015. a. Kuna kohus tuvastas laenulepingu tühisuse, kohaldub VÕS § 94 lg 1 sätestatud seadusjärgne intressimäär. VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär oli enne 01.07.2014.a 0,15 %, 01.01.2015. a 0,05 % ja enne 01.07.2015. a 0,05 %. Seega tuleb eelnimetatud laenult tasuda intresse perioodi 24.08.2014. a kuni 21.05.2015. a eest kokku summas 0,36 eurot. Hageja esitatud maksete laekumiste arvestuse (tl 38) kohaselt on Urmas Puhm tasunud perioodil 23.10.2014. a kuni 20.02.2015. a laenu katteks 324 eurot (23.10.2014. a 108 eurot, 21.11.2014. a 108 eurot ja 20.02.2015. a 108 eurot, millest hageja on arvestanud põhiosa katteks 218,01 eurot, intressideks 95,99 eurot ja lepingutasu 10 eurot. VÕS § 415 lõike 2 kohaselt kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Kuna kostja on tasunud hagejale 324 eurot, siis VÕS § 415 lg 2 p 2 kohaselt tuleb makstud summast esmalt maha arvata, võlgnetav põhisumma, mis oli 500 eurot + lepingutasu 10 eurot, siis intress 0,36 eurot ja siis viivis. Seega võlgneb kostja hagejale põhisummana 186 eurot (510-324) ja intressi 0,36 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 22.05.2015. a kuni 06.01.2016. a summas 14,30 eurot ja täiendavalt kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seadusjärgne viivisemäär oli perioodil 22.05.2015. a kuni 06.01.2016. a 8,05% aastas. Seega on viivis tasumata põhisummalt 186 eurolt perioodi 22.05.2015. a kuni 06.01.2016. a (230 päeva) eest kokku 9,43 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seaduse (TsMS) § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.

Tulenevalt eeltoodust tuleb kostjalt TsMS § 367 alusel hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt (186 eurot) VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras alates 07.01.2016. a kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 186 eurot, intress summas 0,36 eurot ja viivised seisuga 06.01.2016. a summas 9,43 eurot, kokku 195,79 eurot ning täiendav viivis põhisummalt (186 eurot) alates 07.0.2016. a VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

MENETLUSKULUD

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta 58 % ulatuses kostja kanda ning 42 % ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kantud menetluskuludeks maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv 45 eurot, hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 55 eurot ja õigusabikulu 108 eurot. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on riigilõiv kohtukulu. Kohtuinfosüsteemist nähtuvalt on hageja tasunud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 13.10.2015. a riigilõivu 45 eurot ja hagiavalduse esitamisel 06.01.2016. a riigilõivu 55 eurot, kokku 100 eurot. Kuna kohus jättis menetluskulud 58 % ulatuses kostja kanda, tuleb vastavalt menetluskulude proportsioonile mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja kantud riigilõiv summas 58 eurot (58 % 100 eurost). TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks menetlusosaliste esindajakulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hageja esindaja vastab TsMS § 218 nõuetele. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabikulu summas 108 eurot on põhjendatud. Seega kuulub vastavalt menetluskulude jaotuse proportsioonile kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele õigusabikulud summas 62,64 eurot (58 % 108 eurost). Tulenevalt eeltoodust kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele menetluskulud kokku summas 120,64 eurot (58+62,64). /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.