Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

pool on teisele võlgu või mitte. Kirjavahetuses on teemaks konkreetne võlgnevus ning kostja mööndus, et ta ei ole antud hetkel suuteline seda tasuma. Hageja on seisukohal, et nõue ei ole aegunud. Kostja vastuväited Kostja esitas 18.01.2016 oma seisukoha, milles väljendas suutmatust nõuet tasuda. Kostja teatas, et on pensionär, kellel on tuvastatud puue 80 % ulatuses. Tema sissetulekuks on pension ja sotsiaaltoetus summas 364,34 eurot, mis läheb täies ulatuses elamiskulude peale xxxxxx Valla Abikeskusele. Endale ei jää sellest rahast midagi, toetavaid lähedasi pole ning puudub ka igasugune vara. Kostja soovib võlgnevust likvideerida, kuid kardab, et sellisel juhul ei jää elamiseks talle enam midagi. Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas 18.02.2016 vastuse, milles märkis, et kostja ei võta hagi omaks. Kostja taotles primaarselt asjas lõppotsuse tegemist TsMS § 449 lg 3 mõttes, millega jätta hagi rahuldamata aegumise tõttu. Kostja hinnangul algas aegumine 07.06.2012, mil Kxxxxx Nxxxxxx esitas hagejale taotluse hüvitise väljamaksmiseks ja aegus 07.06.2015. Hagi on aga esitatud 09.11.2015. Alternatiivselt esitas kostja oma vastuväited. Kostja oli seisukohal, et hagi on ebaselge. Hageja on jätnud viitamata tõenditele, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid. Hageja on sisuliselt esitanud lepinguvälise kahju nõude, mis eeldab kostja poolt õigusvastase teo toimepanemise, kahju tekkimise ja põhjusliku seose olemasolu tõendamist kostja teo ja kahju vahel. Hagis on viidatud Pärnu Maakohtu otsusele kriminaalasjas nr 1-12-4415. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-72-09 lahendi p-s 14 leidnud, et kriminaalasjas tehtud otsuses võetud seisukohad kostja poolt õigusvastase kahju tekitamise, kahju olemasolu ja selle suuruse ning põhjusliku seose olemasolu kohta tsiviilkohtumenetluses ei ole siduvad ja need tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluses. Hagis pole peale viitele kriminaalasjas nr 1-12-4415 tehtud lahendile esitatud ühtki tõendit, millest võiks järeldada kostja lepinguvälist vastutust hageja ees. Kostja hinnangul ei saa nõuetekohaseks tõendiks lugeda hagi lisaks olevaid dokumente. Juhul, kui kohus leiab, et nõue pole aegunud ja on tõendatud, palus kostja vähendada kahjuhüvitise summat, sest kostja on pensionär ja tema ainukeseks sissetulekuks on pension ja sotsiaaltoetus. Kostja palus võimaldada hüvitise maksmist igakuiselt 10 eurot, mille kostja saab tasuda käesolevalt xxxxxx Abikeskusele tasutava igakuise makse arvelt, vähendades samal ajal temale abikeskuse poolt osutatavat teenust eelkõige söögi näol. Tähtajalise hoiuse kohta märkis kostja, et hoius kuulub ühisvarasse, millest on tal õigus vaid poolele. Samuti pole teada tähtajalise hoiuse ennetähtaegse lõpetamise kulud. 05.04.2016 kostja poolt esitatud vastuse kohaselt ei ole kostja 17.12.2014 kirjas nõuet tunnustanud. Kostja poolt oma majandusliku seisundi kirjeldamine ei ole samastatav sisuliselt nõude omaksvõtuga. TsÜS § 158 lg 2 järgi võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Ehkki tegu on lahtise loeteluga, ei ole kostja hinnangul võimalik kostja 17.12.2014 kirja lugeda nõude tunnustamiseks, kuna selle sisu ei ole kuidagi võrreldav nende kohustatud isikute poolsete aktiivsete tegudega, mis on ära toodud TsÜS § 158 lg 2 näitlikus loetelus. Kostja leidis, et „muu teo“ sisustamisel tuleb tegu nõude tunnustamisena käsitleda TsÜS § 158 lg 2 näitliku loetelu alusel. Kostja kiri ei vasta tahteavaldusele, mis oleks õiguslikult käsitletav nõude tunnustamisena, kostjapoolse positiivse sooritusena, sh hageja ettepanekute aktsepteerimisena nõude tasumiseks. Kohtu põhjendused

Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Esmalt käsitleb kohus kostja poolt esitatud vastuväidet nõude aegumise osas (I). Seejärel kahju hüvitamise eelduseid, mis on regressinõude aluseks (II) ja kostja taotlust kahju hüvitamise nõude vähendamiseks ning nõude osamaksetena tasumiseks (III). I Aegumine Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et nõude aegumine algas 07.06.2012, mil kostja endine abikaasa Kxxxxx Nxxxxxxxesitas Sotsiaalkindlustusametile taotluse vägivallakuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks Ohvriabi seaduse alusel hüvitise väljamaksmiseks ning et nõue pidi TsÜS § 146 lg 1 üldsättest tulenevalt aeguma 07.06.2015. Pooled vaidlevad selle üle, kas nõude aegumine katkes ja algas uuesti kostja poolt 17.12.2014 saadetud vastusega Sotsiaalkindlustusameti nõudekirjale. TsÜS § 158 lg 1 ja 2 sätestavad, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega, mis võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. 14.11.2014 esitas hageja kostjale nõudekirja KxxxxxxNxxxxxxxx makstud hüvitise summa tagasimaksmiseks (tl 9-10). Kostja esitas 17.12.2014 hagejale vastuse (tl 11), milles teatas, et alates september 2013 elab ta xxxxxx valla Abikeskuses, kuhu laekuvad elamise katteks täies ulatuses ka tema ainsad sissetulekud: pension 351,55 eurot ja sotsiaaltoetus 12,79 eurot. Lisaks teatas kostja, et tal ei ole võimalik summat tasuda 31. detsembriks 2014 ning ei ole võimalik sõlmida maksegraafikut olematutest sissetulekutest. Hageja on seisukohal, et eeltoodud vastusega tunnustas kostja nõuet TsÜS § 158 lg 2 mõttes muu teoga, sest kirjavahetus teemaks oli konkreetne võlgnevus ning kostja mööndus, et ta ei ole antud hetkel suuteline seda tasuma. Kostja leiab aga, et vastuse sisu ei ole kuidagi võrreldav kohustatud isiku poolsete aktiivsete tegudega, mis on ära toodud TsÜS § 158 lg 2 näitlikus loetelus. Kohus leiab, et nõude aegumine on TsÜS § 158 lg 1 ja 2 mõttes kostja 17.12.2014 vastusega katkenud ja uuesti alanud. Kohus nõustub kostja seisukohaga selles osas, et nõude tunnustamine väljendub tahteavalduses, millest saab järeldada tahet nõude olemasolu tunnistada. Siiski ei jaga kohus kostja seisukohta, et muu teo sisustamisel tuleb võtta aluseks TsÜS § 158 lg 2 näitlik loetelu ning et tunnustamine peab seisnema positiivsetes sooritustes. Kohtu hinnangul ei ole eelnimetatud sättes toodud loetelu ammendav ning muu teo mõiste osas on jäetud võimalus nõude tunnustamiseks nii aktiivsete kui ka passiivsete tegudega ning muude tegudega, mis ei sarnane näitlikule loetelule. Kohus leiab, et säte hõlmab nii tehingulisi kui ka faktilisi tegusid, millest ilmneb kohustatud isiku võla tunnustamise tahe. Seega võib käsitleda tunnustamisena ka kohustatud isiku toimingut õigustatud isiku suhtes, millest vaieldamatult järeldub teadlikkus nõude olemasolust ehk nõude tunnustamine on võimalik ka järeldusliku käitumisega. Kostja vastusest hageja nõudekirjale nähtub, et kostja esitab vastuväite üksnes selles osas, et ta ei ole võimeline hageja nõuet tasuma. Kui kostja ei oleks nõuet tunnustanud, oleks ta vastuses märkinud, et nõue on alusetu või et ta ei nõustu hageja nõudega vmt. Kostja nõudele vastu ei vaielnud. Vastusest nähtub selgelt, et kostja on nõudest teadlik ning ta ei vaidle sellele vastu. Seega järeldub kostja vastusest nõude tunnustamine, mistõttu katkes nõude aegumine ja algas uuesti pärast 17.12.2014.a. Seega ei ole hageja nõue aegunud.

II Kahju hüvitamise eeldused Kõigepealt märgib kohus, et on võtnud asja juurde Pärnu Maakohtu poolt kriminaalasjas nr 112-4415 tehtud 23.05.2012.a otsuse, sest hageja poolt esitatud regressinõue (hüvitise nõue) baseerub ja on otseselt seotud eelnimetatud kriminaalasja aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Kostja poolt viidatud Riigikohtu lahendis (3-2-1-72-09, p 14) on Riigikohus viidanud mh lahendi nr 3-2-1-41-05 p-dele 29-30, mille kohaselt kahju olemasolu teo tagajärjena ja selle suurus (k.a põhjusliku seose olemasolu) tuleb kindlaks teha tsiviilkohtumenetluses, kuna nimetatud küsimuste lahendamine eeldab lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele ka õiguslike küsimuste lahendamist. Küll aga saab lugeda mitmed kriminaalasjas tuvastatud faktilised asjaolud tsiviilkohtumenetluses siduvalt tuvastatuks. Kohus leiab eeltoodud lahendite alusel, et kriminaalasjas tehtud jõustunud kohtulahendiga saab tõendada teo toimepanemist isiku poolt, teo õigusvastasust ja isiku süüd, sest nimetatud faktilised asjaolud tuvastaks kriminaalmenetluses. Seega ei ole neid asjaolusid eraldi ei ole vajalik tsiviilasjas tõendada. Selleks, et hagejal oleks alus regressinõudeks kostja vastu, peab kohus analüüsima seda, kas Kxxxxx Nxxxxxxx oli kahju hüvitamise nõue kostja vastu. VÕS § 1043 kohaselt on deliktilise kahju hüvitamise eeldusteks isikule kahju tekitamine (st tegu, teo tagajärjel tekkinud kahju, põhjuslik seos teo ja tekkinud kahju vahel), kahju tekitaja teo õigusvastasus ja kahju tekitaja süü. See, et kostja tekitas Kxxxxx Nxxxxxxxx oma teoga raskeid kehavigastusi (faktiline asjaolu) on tuvastatud kriminaalmenetluses ning on siduv käesolevas tsiviilmenetluses, mistõttu loeb kohus esimese kahju hüvitamise eelduse (tegu) täidetuks. Hagiavaldusele lisatud Pensioniameti otsusest nähtuvalt (tl 4-6) viibis Kxxxxx Nxxxxxx kostja poolt raskete kehavigastuste tekitamise tõttu alates 11.12.2011 kuni 07.06.2012 töövõimetuslehel. Kxxxxx Nxxxxxxx on tuvastatud püsiv töövõimekaotus 90% tähtajaga 08.06.2012-30.06.2013. Kxxxxx Nxxxxxxxxtekkisid kulud ravi, ravimite ja abivahendite näol. VÕS § 130 lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. VÕS § 127 lg 4 näeb ette, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kostja teo tagajärjel Kxxxxx Nxxxxxxxx tekkinud kahju hõlmab eelkõige kulutusi vigastuste ravimisel. Lisaks sellele vähenes KxxxxxxNxxxxxxxsissetulek, kuivõrd ta oli pikka aega töövõimetuslehel. Talle määrati töövõimekaotus 90 %, mis tähendab seda, et tal ei ole võimalik enam sama koormusega tööd teha ning ta on kaotanud osaliselt sissetuleku. Kxxxxx Nxxxxxxxx hüvitati Pensioniameti otsusega OAS § 11 ja 12 alusel kahju ja ravikulud ning perioodiliste igakuisete maksetena töövõimetusest tulenev kahju. Kxxxxx Nxxxxxxxx on kahjuhüvitist makstud kokku xxxxxxx eurot perioodil 08.06.2012-31.07.2014. Kahju suuruseks võib seega lugeda xxxxxxx eurot.

Kxxxxx Nxxxxxxx tekkinud kahju ja kulud on otseselt põhjuslikus seoses kostja teoga ja teo tagajärjel Kxxxxx Nxxxxxxxx tekitatud raskete kehavigastuste tagajärjel tekkinud kuludega. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Eeltoodult on tuvastatud, et kostja tekitas Kxxxxx Nxxxxxxxx raskeid tervisekahjustusi, millega tekkis Kxxxxx Nxxxxxxxx kahju kulude näol. Seega on kahju tekitamine kostja poolt õigusvastane. OAS § 31 lg 1 kohaselt läheb pärast käesoleva seaduse alusel hüvitise maksmist hüvitise saaja õigus nõuda kahju hüvitamist kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavalt isikult hüvitisena makstud summa ulatuses üle riigile. Eeltoodust tulenevalt on kohus tuvastanud, et Kxxxxx Nxxxxxx oli õigustatud nõudma kostjalt kahju hüvitamist temale kostja poolt tekitatud raske tervisekahjustuse tõttu ja riik maksis hüvitise Kxxxxx Nxxxxxxxx OAS alusel välja. Seega on Kxxxxx Nxxxxxx kahju hüvitamise nõude õigus üle läinud riigile ja hagejal oli õiguslik alus käesoleva nõude esitamiseks kostja vastu. Seega on kahju hüvitamise eeldused täidetud ning hagejal on regressi korras õigus nõuda kostjalt Kxxxxx Nxxxxxxxx välja makstud hüvitisesummat. III Kahju hüvitise vähendamine, osamaksetena tasumise taotlus VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kostja vastutus kahju tekkimise eest on kriminaalvastutus ning kahju tekitas kostja oma abikaasale, st lähedasele inimesele, mille osas on kohtu hinnangul kõrgendatud vastutus. Tegemist ei olnud võõrale inimesele kahju tekitamine ega ka mingil muul viisil ühiskonna üldise arusaama alusel vabandatava teoga (nt hädakaitse), mis annaks aluse kahjuhüvitise vähendamiseks. Seega ei ole kahju hüvitamise kohustuse panemine kahju tekitajale mingil viisil ebaõiglane. Just kostja enda tegu oma lähedase isiku suhtes on olnud äärmiselt ebaõiglane ja saanud taunitava vastukaja kriminaalkaristuse näol. Kui isik tekitab kellelegi kahju ning ka vastutab kahju tekkimise eest, on kahju hüvitamine sellistes olukordades alati õigustatud. Kohus leiab, et vastutuse iseloom ja kostja ning kannatanu vahelised suhted ei anna juba eelpool märgitud põhjustel samuti alust hüvitise vähendamiseks. Seega on ainsaks reaalselt kaalutavaks hüvitise vähendamise põhjuseks kostja majanduslik olukord. Kohtule riigi õigusabi taotluse lahendamisel esitatu alusel on kostja sissetulekuks vanaduspension 351.55€ ja sotsiaaltoetus 12.79€. Kostja selgitas, et peaaegu kogu tema sissetulek kulu teenuste eest tasumiseks hoolekandeasutuses xxxxxx valla abikeksus. Kostja ei esitanud kohtule tõendeid ega põhistanud, miks on tal vajalik elada just hoolekandeasutuses ning maksta nimetatud teenuste eest (st kas tal on mingi tervislik vms näidustus). Kohustuse täitmise eesmärgil peaks kostja kaaluma muid, odavamaid elamisvõimalusi. Kohus märgib, et sotsiaalteenuste tarbimine ja nende eest tasumise vajadus ei saa olla aluseks, isikut tema poolt tekitatud kahju hüvitamise kohustusest vabastada. Kohtu hinnangul ei anna kostja poolt kahju tekitamine eeltoodud asjaolude tõttu alust hüvitise summa vähendamiseks.

Siiski peab kohus arvestama seda, et Kxxxxx Nxxxxxx on oma kahjuhüvitise saanud läbi kindlustuse (sotsiaalkindlustusamet) ning seda, et käesoleval hetkel on kostja sissetulekuks üksnes riigi poolt makstav pension, mis ei ole eriti suur. Ei ole mõeldav, et kostjal oleks võimalik hüvitis maksta hagejale (s.o riigile) täies ulatuses kohe või suuremate osamaksetena, kui riik maksab kostjale nii väikest pensionit. Kohtu hinnangul on kostja majanduslikust olukorrast tulenevalt alus vähendada hüvitisesummat 25% ulatuses, mis teeks hüvitise summaks 2535,29 eurot. Nimetatud summa määramisel on kohus arvestanud kostja poolt kahju tekitamise asjaoludega ning ka sellega, et kahju hüvitanud isik peaks siiski saama hüvitatud kahju mõistlikus osas tagasi. Kostja poolt väljapakutud osamakse suurus 10 eurot kuus on aga äärmiselt ebamõistlik, sest venitaks hüvitise tasumise nii äärmisel pika aja peale (21 aastat). Kohus leiab, et hüvitise summa peab kostja hagejale tasuma 50 kuu jooksul igakuiste osamaksetena summas 50,71 eurot. Arvestades kostjale makstava pensioni ja sotsiaaltoetuse suurust, ei oleks suurema osamakse määramine põhjendatud ega mõistlik, sest isikul on vaja raha ka elamiseks. Kohus selgitab eeltoodu osas veel seda, et kostja peab hakkama temalt väljamõistetavat hüvitist ja menetluskulusid tasuma ning seda saab kostja osaliselt teha ka tähtajalise hoiuse arvelt. Juhul kui tähtajaline hoius ongi ühisvara, siis tuleb ühisvara jagada ning tähtajaline hoius lõpetada. Vara kuulumine ühisvarasse ei ole aluseks väita, et isikul vara sootuks puudub. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt üksnes seetõttu, et kostja taotles hüvitisesumma vähendamist ning osaline hagi rahuldamine ei tulenenud otseselt hageja nõudest või tõendamise puudulikkusest, leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Hageja oli hagiavalduse esitamisel tasutavast riigilõivust TsMS § 145 alusel vabastatud ning hageja esindajaks oli töötaja. Seetõttu ei ole hagejal tekkinud menetluskulusid riigilõivu või õigusabikulude näol. Kohus eeltoodud menetluskulusid kostjalt välja ei mõista. Kohus rahuldas 28.01.2016.a määrusega osaliselt kostja taotluse riigiõigusabi saamiseks ning andis kostjale riigi õigusabi esindamiseks tsiviilasja menetlemiseks kohtus kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja õigusabi kulud täielikult ühekordse maksena tsiviilasjas 2-15-16815 kohtulahendi jõustumise järel 30 päeva jooksul. Kohus määras 24.05.2016.a määrusega kindlaks kostjale riigi õigusabi osutanud esindaja tasu summas 216 eurot. TsMS § 190 lg 5 sätestab, et kui kostja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Arvestades käesoleva otsusega määratud menetluskulude jaotust ja kohtu 28.01.2016.a määrusega määratud riigi õigusabi andmise viisi, määrab kohus, et kostja riigi õigusabi kulud, s.o 216 eurot tuleb riigituludesse mõista kostjalt täies ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.