Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

võlausaldajate üldkoosolek nõude esitamise tähtaega ei ennista, siis võetakse nõue vastavalt PankrS § 102 lg 2 kaitsmisele, kuid tunnustamise korral rahuldatakse pärast õigeaegselt esitatud tunnustatud nõuete rahuldamist. Pankrotivõlgnikule võlgnetavate kohustuste täitmist võib pärast pankroti väljakuulutamist vastu võtta üksnes pankrotihaldur. Sama tähtaja jooksul on kohustatud kõik isikud, kelle valduses on ükskõik mis alusel võlgniku vara, teatama sellest haldurile.

Võlgniku vastus Võlgniku seaduslik esindaja XXXXtöötab kontsernis, mis kontseptsiooniga „ XXXX“ ise opereerib restorane ja frantsiisilepingu alusel võimaldab seda teistel restoranidel kasutada. 2015. a suvel võttis temaga ühendust AS XXXXseaduslik esindaja XXXX. Nimelt AS XXXXkuuluval kinnistul asuvas hoones Tallinnas Haabersti linnaosas XXXX/XXXX tegutses üürnikuna OÜ XXXX(juht ja omanik on Margus Tamm) pidades juba palju aastaid pubi „ XXXX.“ Samas kuivõrd pubi oli pidevalt majanduslikes raskustes, siis ta ei suutnud juba pikema aja jooksul korrektselt üüri tasuda. Seega AS XXXXsoovis juba mõnda aega OÜ XXXXüürilepingu lõpetada ja leida korrektse üürniku. Kuivõrd hoonet oli juba pikki aastaid toitlusasutusena kasutatud, siis oli loogiline leida sinna uus restoranipidaja. Arvestades, et XXXXon seotud restoraniketiga „ XXXX,“ pöörduski 2015 aasta suvel AS XXXXesindaja XXXX XXXXpoole ettepanekuga avada seal restoran „ XXXX.“ Kuivõrd XXXXmuude tööde kõrvalt üksinda uue restorani pidamiseks piisavalt ajalist ressurssi ei olnud, siis ta tegi XXXX`ile vastuettepaneku, mille kohaselt ta oli nõus asutama vana rentniku (OÜ XXXX) juhataja XXXX ühisfirma. Nimelt XXXX aitaks omalt poolt restorani käivitada, abistaks juhtimisel ja tagaks frantsiisi alusel on kontseptsiooni „ XXXX“ andmise ühisfirmale. Kuivõrd XXXXviibib tihti Soomes ja AS XXXXsoovis tagada üürimaksete korrapärase laekumise, siis lepiti kokku alljärgnev koostöövorm: a) XXXXja XXXXasutavad ühisfirma XXXXOÜ; b) XXXXOÜ sõlmib AS XXXXüürilepingu hoone Tallinnas Haabersti linnaosas XXXX/ XXXX kasutamiseks; c) XXXXtagab kontseptsiooni „ XXXX“ frantsiisiõiguse saamise ja abistab äritegevuse käivitamist ja üldist juhtimist; d) XXXXOÜ hakkab opereerima restorani „ XXXX.“ e) XXXXOÜ igapäevast majandustegevust hakkab juhtima XXXXja AS XXXX poolt nimetatud isik – XXXX. Kuivõrd XXXXpanus ühisärisse jäi võrreldes XXXXväikseks, siis täiendavalt lepiti kokku, et ta tagab OÜ-le XXXXfinantspanuse summas 40 000 EUR. Suulise kokkuleppe kohaselt kõnealune summa konverteeritakse OÜ XXXXosakapitaliks. Kuivõrd äriühingu igapäevast tegevust juhtis ja raamatupidamist korraldas XXXX, siis XXXXei kontrollinud, kas osakapitaliks konverteerimine ka teoks sai. 2015. aasta sügisel avatigi üüripinnal ( XXXX/ XXXX) restoran „ XXXX“. Koheselt alates restorani avamisest muutus restoran väga populaarseks ja majanduslikult edukaks. 2015 aasta lõpus hakkas XXXX XXXXOÜ töötajatelt kuulma, et XXXX`il ja AS XXXX on kavatsus kogu restoran endale üle võtta. Nimelt nende arvates kuivõrd restorani juhib XXXX, OÜ XXXX omanike igapäevaselt kohapeal ei ole, siis „milleks“ nendega tulu jagada. Kokkuvõttes oli AS-l XXXXja XXXXil plaanis XXXXallkirja abil (kui OÜ XXXXjuhatuse liige) lõpetada AS XXXXja OÜ XXXXvaheline üürileping ning sõlmida üürileping uue äriühinguga, mille omanikeringis enam OÜ XXXXomanike pole. Sellega aga üheaegselt oleks ka üle võetud ka kogu restorani sisustus ja jätkatud tegevust uue äriühinguga „justkui“ mitte midagi poleks muutunud. Eelnimetatud asjaoludest teada saades, korraldati 22.01.2015. a XXXXeestvedamisel OÜ XXXXosanike koosolek, millel XXXXOÜ XXXXjuhatusest tagasi. Kui XXXX`ile ja AS XXXXsai juhatusest tagasi kutsumine teatavaks, tuli AS XXXX27.01.2016. a „oma kaaskonnaga“ ilma ühegi õigusliku aluseta üüripinnale ja nõudis üüripinnalt OÜ XXXXkohest lahkumist. Siiski kuivõrd OÜ XXXXnägi sellise ebaseadusliku jõuvõtte kasutamist ette, oli ta aegsasti tellinud turvamehed OÜ-st XXXX, mistõttu kuigi kohapeale saabus konflikti lahendama isegi politsei, siis ebaseaduslikult valdust üle ei võetud. Seepeale algas AS XXXX ja XXXX ühine “lausrünnak” OÜ XXXX vastu. Sissejuhatuseks esitati 04.02.2016. a AS XXXX ja OÜ XXXX poolt ühishagi (ühisesindaja Sulev Mander) OÜ XXXX vastu, milles väideti, et tegelikult on üüripind antud üürile hoopiski OÜ-le XXXX ning nõuti hagi tagamise raames OÜ-lt XXXX kui omavoliliselt valdajalt üüripinna kohest vabastamist. Seda vaatamata sellele, et OÜ XXXX juht ja omanik XXXX on samaaegselt ka OÜ XXXX50% omanik ja väga hästi teadlik, et OÜ XXXX ei tegutse üüripinnal juba alates 2015 suvest (nt ei ole selleks ka vajalike tegevuslube, sh veterinaarameti luba). Hagi tagamise avaldused jäeti rahuldamata. Sellele järgnes hagi XXXX ja XXXX hagi (ühine esindaja Sulev Mander) OÜ XXXX vastu üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks, millega

XXXXOÜ XXXX juhatusest tagasi kutsuti ning peagi esitati ka kõnealune pankrotiavaldus. Omalt poolt esitas OÜ XXXX ühe hagi AS XXXX vastu ja samuti hagi endise juhatuse liikme XXXXi vastu. Seega lühikese ajaga pidi keskmise suurega restoran finantseerima 5 kohtumenetlust, mis hõlmasid ka korduvaid hagi tagamise avaldusi. Lisaks sellele selgus, et XXXX panus ühisfirmasse 40 000 EUR on osakapitaliks konverteerimata jäetud, see nõue on hoopiski võltsitud lepingu alusel laenukohustuseks muudetud. Nn kõige lõpuks esitas AS XXXX veel jaanuarikuu lõpus OÜ-le XXXX teate üürilepingu ülesütlemise kohta alates 31.03.2016. a. Lühidalt öeldes, OÜ-d XXXX hakati ründama kõigi vahenditega igast küljest! OÜ-l XXXX tekkisid sellega seoses ootamatult bilanssi kohustus 40 000 EUR ja õigusabikulud ca 8 000 EUR ning vähemalt õigusabikulude osas võis põhjendatult eeldada, et need muutuvad suurtes summades alalisteks kuludeks. Restoran ei suuda aga selliseid kulusid katta. Käesolevaks hetkeks on töötajatega töölepingud lõpetatud, suudetud soodsatel tingimustel võõrandada äriühingu põhivara üürilepingu alusel tekkinud võlgnevuste katteks üürileandja AS-le XXXX(mis oli tema pandiõigusega nii kui niigi hõlmatud ja seega isegi OÜ XXXX pankroti korral oleks võimalik selle arvelt vaid tema nõue rahuldada) ning 31.03.2016. a üüripind vabastati. OÜ XXXX varadeks on hetkel mõned vallasesemed, samas võlgnevusi ei ole suudetud veel lõplikult kokku arvestada, kuid need ületavad äriühingu varasid. Seetõttu otsustaski juhatus esitada võlgniku pankrotiavalduse. Samas arvestades, et menetluses oli juba pankrotivõlausaldaja avaldus, siis menetluslikult on kiirem ja hõlpsam see avaldus õigeks võtta – tagajärg on mõlemal juhul samasugune. OÜ XXXX pankroti põhjustas AS XXXX ja XXXX sihipärane tegevus, mis viiski lõpuks loodetud eesmärgile – OÜ XXXX oli sunnitud üüripinna vabastama ja aeti ühtlasi pankroti. Kohtumääruse põhjendused Kohus leiab, et pankrotiavaldus kuulub rahuldamisele ja välja tuleb kuulutada XXXXOÜ pankrot. Pankrotihalduriks nimetab kohus Andrias Palmitsa. PankrS § 1 lg 2 kohaselt võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kohus leiab, et kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgniku maksejõuetus ei ole ajutine ja põhjendatud on välja kuulutada võlgniku pankrot. PankrS § 31 lg 1 kohus kuulutab pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Võlausaldaja nõude aluseks on 24.07.2015.a. laenuleping, mille alusel kohustus võlausaldaja võlgnikule laenu andma kuni 40 000 eurot. Võlausaldaja on oma lepingulised kohustused täitnud ning võlgnikule üle andnud kokkulepitud laenusumma. PankrS § 10 lg 2 p 1 järgi võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks peab võlausaldaja muu hulgas tuginema vähemalt ühele järgmistest asjaoludest: võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Võlausaldaja esitas 22.02.2016 võlgnikule pankrotihoiatuse, milles nõudis võlgnevuse tasumist. Võlgnik võlgnevust ei tasunud. PankrS § 10 lg 4 kohaselt peab pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitama tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta. Kohus leiab, et võlausaldaja on põhistanud võlgniku maksejõuetuse ning tõendanud nõude olemasolu. Võlausaldaja on esitanud nõude tõendamiseks laenulimiidilepingu, maksekorraldused laenusummade väljamaksmise kohta ja võlanõude/pankrotihoiatuse. Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgnikul on vara ca 2 515,22 euro väärtuses, võlgniku kohustuste maht on 26 364,84 eurot. Võlgnik tunnistab maksejõuetust. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tõendatuks, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole

võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, mistõttu tuleb pidada võlgnikku maksejõuetuks. Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgnik muutus maksejõuetuks tõenäoliselt 2016. aasta märtsis. Võlgniku selgituste kohaselt on maksejõuetuse põhjustanud võlgniku vaidlus osanike, äripartnerite ja üürileandjaga. Maksejõuetuse tekkimise aeg, põhjused ja kohustuste täpne maht tuleb tuvastada pankrotimenetluse käigus, kuivõrd ajutise halduri aruande kohaselt (tl 80) võlgniku juhatuse liikmed on jätnud haldurile esitamata raamatupidamisdokumendid. PankrS § 28 lg 2 kohaselt kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, märgib kohus seda lahendis. Raskeks juhtimisveaks loetakse füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuste rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Ajutine haldur on tuvastanud, et käesolevas menetlusstaadiumis on maksejõuetuse põhjus muu asjaolu PankrS § 22 lg 5 mõistes. Juhatuse liikmete tegevus vajab edasises pankrotimenetluses täpsustamist. Pankrotivara moodustamise aluseks saab PankrS § 108 kohaselt olla vara tagasivõitmine või tagasinõudmine. Võimalike tagasivõitmise ja tagasinõuete esitamise võimaluste tuvastamiseks on ajutine pankrotihaldur analüüsinud võlgniku arvelduskonto väljavõtteid perioodist 20.07.2015. a kuni 26.04.2016. a, s.o. võlgniku äriregistrisse kandmisest kuni krediidiasutuselt andmete saamiseni. Sularaha kasutuse seisukohast ei ole ajutine haldur tuvastanud tagasivõitmise võimalusi. Täiendavalt nähtub võlgniku arvelduskonto väljavõttest, et võlgnik on tasunud perioodil 31.08.2015. a kuni 21.03.2016. a XXXXOÜ-le (registrikood XXXX, asukoht XXXX) kokku 100 002,80 eurot, mis moodustab 23,40% võlgniku arvelduskonto väljavõttest nähtuvast kogukäibest. Võlgnik on eeltoodu kohta selgitanud, et XXXXOÜ-lt osteti toorainet (täpsemalt poolvalmis toiduaineid – sh supid, kala, juustud, magustoidud, nuudlid, liha jms). Kuivõrd eelnimetatud tehingute osakaal kogukäibes on olnud suur, tuleb edasises pankrotimenetluses tõenäoliselt läbi viia erikontroll, eesmärgiga kinnitada või kõrvaldada kahtlus tehingute näilikkuse osas. Osaühing on asutatud osakapitali sissemakset tegemata ning arvelduskonto väljavõttest ei nähtu osakapitali tasumine. Samuti ei ole tehtud vastavat kannet äriregistris. Sellest tulenevalt on võlgnikul nõue osanike vastu kogusummas 2500 eurot. Võlgnik on 21.03.2016. a võõrandanud üürileandjale üürivõla katteks kogu tema kasutuses olnud restorani sisseseade. Täiendavalt on võlgnik 29.03.2016. a võõrandanud ka kõik väikevahendid. Edasises pankrotimenetluses täpsemalt analüüsimist, kas tehingutega on võlausaldajate huve kahjustatud ja kas tagasivõitmine on majanduslikult otstarbekas. PankrS § 86 lg 1 kohaselt kohus võib kohustada võlgnikku kohtus vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged. Kohus on seisukohal, et vande andmiseks on PankrS § 86 lg 1 ja § 19 lg 3 alusel kohustatud juhatuse liikmed XXXX ja XXXX ning endine juhatuse liige XXXX. Ajutise halduri aruande kohaselt ei ole endine juhatuse liige XXXXasunud täitma oma kohustusi pankrotimenetluses ning takistab Pankrs § 85 ja 87 sätestatud kohustuste täitmata jätmisega pankrotimenetluse korrakohast läbiviimist. PankrS § 85 lg 1 ja 89 ning § 90 ja § 19 lg 3 alusel kohus kohustab XXXXandma haldurile üle võlgniku raamatupidamise dokumentatsioon. Ajutine pankrotihaldur XXXX on esitanud tasunõude 12,75 töötunni eest kokku summas 1 468 eurot (sh käibemaks). Võlausaldaja ega võlgnik ajutise halduri tasunõudele vastu ei vaidle. PankrS § 23 lg 1 kohaselt ajutisel halduril on õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja ajutise halduri kutseoskusi. PankrS § 23 lg 3 kohaselt on ajutise pankrotihalduri tunnitasu ülemmäär on 96 eurot. Kohus leiab, et arvestades ajutise halduri töö mahtu, keerukust ja kutseoskust on põhjendatud määrata ajutise pankrotihalduri tasuks 1 468 eurot ja tehtud

kulutuste eest 3 eurot. Kohus rahuldab ajutise halduri tasu taotluse PankrS § 23 alusel. PankrS § 150 lg 1 ja 2 kohaselt kui pankrotiavaldus rahuldatakse tasutakse ajutise halduri tasu pankrotivarast. PankrS § 23 lg 6 järgi kohus võib ajutise halduri tasu ja kulutuste tasumise määrata büroole, mille kaudu ajutine haldur tegutseb. Menetlusosaliste menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses võlgniku kanda. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. Võlausaldaja õigusabikulude nimekirja kohtule esitanud ei ole. Võlausaldaja on tasunud avalduse esitamisel riigilõivu 300 eurot, mis kuulub võlgnikult võlausaldaja kasuks väljamõistmisele.

/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.