Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Suido Västra Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Valdis Härmsalu ja Kaja Lepik
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 30. jaanuari 2024. a otsuse peale menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsioonimenetluse kulud X kanda. Yl ei ole ringkonnakohtu menetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Edasikaebamise kord ja tähtajad Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Riigikohtus võib hagimenetluses menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja kaebusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse
2-23-10150 lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (hageja) esitas 17.07.2023 Harju Maakohtule hagi ning 01.08.2023 hagi täiendused Y (kostja) vastu ühisvara jagamiseks. Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja: 1) poole sõiduauto Merzedez Benz, registreerimismärgiga XXXXXX väärtusest (sõiduki väärtus 35 997 eurot) ning jätta sõiduauto kostja ainuomandisse; 2) osaühingu C OÜ (registrikood XXXXXXXX) osa väärtuse hüvitise ehk 15 539 eurot, s.o 50% C OÜ jaotamata kasumist seisuga 31.12.2022 ning jätta osaühing kostja omandisse.
1.2.Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt abiellusid hageja ja kostja 03.03.2021 ning abielu lahutati 07.07.2022. Poolte kooselust sündis XX.XX.XXXX poeg Q. Poolte ühisvaraks on sõiduk ja osaühingu osa. Hageja soovib, et vara jääks kostja omandisse, kuid palub kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitise vastavalt vara väärtusele. Sõiduk on ostetud abielu ajal. Kostja seadis 17.05.2022 avalduse alusel korteriomandile asukohaga NNN hüpoteegi Coop Pank AS-i kasuks summas 78 000 eurot, seega samuti abielu ajal. Kostja asutas C OÜ enne poolte abielu registreerimist ja on osaühingu ainuosanik ka täna. Hageja andis ajavahemikul 29.07.2020–16.10.2021 kostjale 15 000 eurot laenu (29.07.2020 9500 eurot, 01.08.2020 500 eurot ja 16.10.2021 5000 eurot). Kostja kasutas saadud raha osaühingu arendamiseks. Hagejal on osaühingu osa väärtuse hüvitamisse nõue kostja vastu perekonnaseaduse (PKS) § 27 lg 3 alusel. Hagejalt saadud laenud moodustasid ajavahemikul 2020–2021 olulise osa osaühingu käibevarast ja lapse kasvatamine on hageja töine panus osaühingusse. Sõiduki väärtust tõendab hageja analoogsete sõidukite müügikuulutustega. Osaühingu osa väärtusest tuleneva hüvitise on hageja arvestanud osaühingu jagamata kasumist 2022. aasta majandusaasta aruande järgi (seisuga 31.12.2022 kokku 31 278 eurot, millest hageja soovib saada hüvitist summas 15 539 eurot, st 50 % osaühingu jagamata kasumist).
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus selle rahuldamata jätta. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole vaidlusalune sõiduk kunagi poolte ühisvarasse kuulunud. Sõiduki omanik oli W ning kasutaja C OÜ. Kostjale teadaolevalt müüdi sõiduk 2023. a augustis ehk enne hagi menetlusse võtmist. Coop Pank AS-ist võetud laen ja hüpoteegi seadmine korteriomandile asukohaga NNN ei ole poolte ühiskohustus, vaid kostja isiklik kohustus. Laenu võttis kostja 2023. a mais oma lahusvara tagatisel. Sel ajal oli poolte kooselu juba lõppenud. Seega ei kuulu võlakohustus ühisvarasse. Kostja asutas C OÜ enne poolte abielu registreerimist 2019. aastal. Seega on C OÜ kostja lahusvara, mistõttu ei ole ettevõtte kasum ühisvarana jagatav. Hageja antud 15 000eurose laenu kohta on jõustunud Harju Maakohtu 30.05.2023 määrus tsiviilasjas 2-22-7088, millega pooled sõlmisid kompromissi. Kompromissi kohaselt kohustus kostja tagastama hagejale laenu 1. jaanuariks 2024. Kostja hinnangul soovib hageja tema arvel alusetult rikastuda. Hageja ei ole kunagi C OÜ tegevusse panustanud ega nimetatud ettevõttes töötanud. Pooltel ei ole vara, mida saaks abielusuhtest tulenevalt jagada. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda.
3.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt teatas maakohus 12.01.2024 istungil otsuse teatavaks tegemise aja. Pärast seda esitas hageja kohtule taotluse lugeda poolte ühisvaraks
2-23-10150 kostja pensionifondi, milles olev raha tuleks samuti pooleks jagada. Maakohus leidis, et kuna tegemist on uute asjaoludega, mis on esitatud pärast kohtuotsuse teatavaks tegemise aja pooltele teatamist, siis tuleb need asjaolud arvestamata jätta. Maakohus lõpetas eelmenetluse 13.12.2023 ning selgitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 329 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt ei saa pärast eelmenetluse lõppemist enam uusi taotlusi, vastuväiteid ja tõendeid esitada.
3.2.Maakohus tuvastas, et pooled abellusid 03.03.2021 ning lahutasid abielu 07.07.2022. Pooled ei sõlminud abieluvaralepingut, mistõttu nende abielusuhtele kohaldatakse varaühisust. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja ja Coop Pank AS-i vahel sõlmitud laenulepingust nr 48488 tulenev kohustus ei kuulu poolte ühisvara hulka. Eeltoodud laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tagamiseks on seatud hüpoteek kostja lahusvaraks olevale kinnisasjale asukohaga NNN. Pooled vaidlevad osaühingu C osa ning sõiduauto Mercedes-Benz, regegistreerimismärgiga XXXXXX, ühisvarasse kuulumise üle.
3.3.Maakohus selgitas, et abielu lahutamisel (perekonnaseaduse (PKS) § 35 p 3) varaühisus lõpeb ning (PKS) § 37 lg 1 kohaselt jagatakse poolte ühisvara. C OÜ osa ei kuulu poolte ühisvara koosseisu. Kostja asutas C OÜ 100 % osalusega 29.05.2019. Seega on osaühing asutatud enne poolte abielu sõlmimist ning on PKS § 27 lg 2 p 2 alusel kostja lahusvara. Lahusvara ei muutu ühisvaraks üksnes põhjusel, et hageja on andnud kostjale laenu või kasvatas poolte ühist last (hageja viide PKS § 27 lg-le 3). Hageja kostjale antud laenudega seotud nõue on lahendatud tsiviilasjas nr 2-22-7088 30.05.2023 tehtud määrusega.
3.4.Sõiduki Mercedes-Benz registreerimismärgiga XXXXXX kohta Transpordiametilt saadud andmete kohaselt registreeriti sõiduauto esmaskordselt 27.05.2022. Alates registreerimisest kuni omaniku vahetuseni 31.08.2023 oli sõiduki omanik W ja kasutaja C OÜ. Omanikuvahetuse aluseks oli 23.08.2023 sõlmitud müügileping. Eelnevast tulenevalt ei ole sõiduauto kunagi poolte ühisvarasse kuulunud. Kuna tegemist on kolmandale isikule kuuluva varaga, ei saa seda poolte ühisvarana jagada. Tähtsust ei oma asjaolu, kes sõidukit kasutas, kellel on juhtimisõigus vms. Hageja väitel osteti sõiduk kostja Coop Pank AS-ist võetud laenuga. Laen oli kostja lahusvarasse kuuluv kohustus.
3.5.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 164 lg 1 kohaselt poolte endi kanda, mistõttu ei olnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse millega hagi rahuldada ning jagada poolte ühisvara selliselt, et kostja hüvitab hagejale poole sõiduauto Merzedez Benz, registreerimismärgiga XXXXXX väärtusest (sõiduki väärtus 35 997 eurot ) ning sõiduauto jääb kostja ainuomandisse. Hageja palus mõista kostjalt välja hüvitis osaühingu C OÜ (registrikood XXXXXXXX) osa väärtusest ehk 15 539 eurot, mis moodustab 50 % C OÜ jaotamata kasumist seisuga 31.12.2022 ning jätta osaühing kostja omandisse. Alternatiivselt palus hageja maakohtu otsuse tühistada ning saata asja uueks lahendamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja palus nõuda kostjalt välja pngakonto väljavõtted järgmiste ajavahemike kohta: 1) 29.07.2020–10.08.2020; 2) 01.08.2020–10.08.2020 ja 3) 16.10.2021–26.10.2021. Samuti palus hageja nõuda Transpordiametilt välja andmed selle kohta, kes on kantud sõiduki Mercedes-Benz, registreerimismärgiga XXXXXX omanikuna sõiduki registreerimistunnistusele alates 31.08.2023.a.
4.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kuulub ettevõtte C OÜ osa poolte ühisomandisse, kuna hageja on andnud osaühingu arendamiseks kostjale laenu kokku 15 000 eurot. Samuti kuulub sõiduauto Mercedes-Benz, reg märk XXXXXX poolte ühisvarasse.
2-23-10150
4.2.Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kuna ei põhjendanud, miks hageja esitatud tõendid ei ole asjakohased (maakohtu otsuse p 18).
4.3.Hageja selgitas Transpordiametilt sõiduki Mercedes-Benz registreerimismärgiga XXXXXX omanikuandmete väljanõudmise taotlust sellega, et hageja hinnangul võivad need omada tähtsust, kui sõiduk on liiklusregistris kostja või C OÜ nimel. Hagejal on õigus nõuda kostjalt tema pangakonto väljavõtet, millest selguks, kas kostja kasutas hagejalt saadud laene C OÜ maksevõime parandamiseks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 järgi menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
6.Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (RKTKm 03.04.2018, 2-16-18835/64, p 10.1). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid.
7.Praeguses asjas jättis maakohus ühisvara jagamise nõude rahuldamata seetõttu, et täidetud ei olnud jagamisnõude esmane eeldus – ühisvara tekkimine pooltel. Hageja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud seisukohti ning on vastu vaielnud maakohtu järeldustele õiguse kohaldamisel.
8.Hageja apellatsioonkaebuse väidete kohaselt muutusid algselt kostja lahusvarasse kuulunud OÜ C osad ühisvaraks, sest hageja andis abielu ajal kostjale laenu 15 000 eurot ning kasvatas poolte ühist last. Maakohus leidis õigesti, et hageja esile toodud asjaoludel ei saanud osaühingu osad poolte ühisvaraks saada.
9.Nõustuda ei saa hagejaga, et tema esile toodud asjaoludel võisid osaühingu osad muutuda ühisvaraks PKS § 27 lg 3 järgi. Viidatud sätte kohaselt arvatakse abikaasade ühisvara hulka abikaasa lahusvaralt kasu saamiseks tehtud töine või rahaline panus. VÕS § 27 lg 3 järgi ei muutu ühisvaraks abikaasa lahusvara, millega seoses panuseid on tehtud (erinevalt enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse §-st 14 lg-st 2).
10.Kolleegium leiab, et isegi kui hageja oleks maakohtus oma nõuet muutnud ning oleks palunud ühisvarana jagada tema panuse ühise lapse kasvatamisse ning kostjale antud laenu 15 000 eurot, ei oleks sellist nõuet saanud rahuldada. PKS § 27 lg 3 mõtte kohaselt ei ole panus ühise lapse kasvatamisse lahusvaralt kasu saamise eesmärgil tehtud sooritus. Samuti ei ole
2-23-10150 selliseks panuseks ühe abikaasa laen teisele abikaasale isegi siis, kui seda kasutatakse abikaasa lahusvara parendamiseks. Laenu andmisel teisele abikaasale tekib laenusaajal kohustus laen tagasi maksta. Teiselt poolt ei saa laenu kasutamine osaühingu heaks üldjuhul tähendada kasu saamist osaühingust. Osaühingusse saab raha paigutada üksnes seaduses sätestatud korras, eelkõige kas osaniku sissemaksega osakapitali suurendamisse või laenulepingu alusel. Hageja väidetud asjaoludel saaks kõne alla tulla üksnes laenu andmine osaühingule, st et hageja laenas kostjale, kes omakorda laenas raha edasi osaühingule. Osaühingule antud krediit ei saa selles olukorras olla panus osaühingust kasu saamiseks, sest osaühingul tekib kohustus laen tagasi maksta. Hageja on aga arvamusel, et varaliseks panuseks oli kogu laenusumma.
11.Hageja väidete kohaselt muutus abielu ajal soetatud sõiduk ühisvaraks vaatamata sellele, et sõiduki liiklusregisri andmete kohaselt oli alates sõiduauto Eestis registreerimisest 27.05.2022 selle omanik kostja ema W. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus õigesti, et hageja esile toodud asjaoludel ei saa järeldada, et mais 2022 omandas sõiduki kostja ning see kuulus ühisvarasse.
12.Hageja esitas õigusliku hinnangu, et kostja omandas sõiduki abielu ajal AÕS § 92 lg 1 järgi vallasomandi tehingulise üleandmisega. Samas ei ole ta esile toonud faktilisi asjaolusid, mille alusel oleks maakohus saanud järeldada, et hageja väidetud tehinguline omandamine toimus. Hageja ei ole esile toonud, milliste õigussuhete ja tahteavalduste tulemusel kandsid sõiduki võõrandaja ja W viimase liiklusregistrisse sõiduki omanikuna ja sõiduki kasutajana OÜ C ning kas ja kuidas sõlmisid sõiduki võõrandaja ja kostja samal ajal võõrandamislepingu. Üksnes asjaolust, et kostja tegelikult sõidukit opereeris, ei saanud maakohus järeldada, et sõiduki võõrandaja ja kostja ja W soovisid jätta ebaõige mulje sõiduki omanikust (TsÜS § 89 lg 1) ja samas leppisid kokku omandiõiguse üleminekus kostjale.
13.Seejuures ei ole hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et sõiduki omandamiseks võttis kostja Coop Pank AS-st laenu 60 000 eurot ning koormas laenu tagatiseks hüpoteegiga summas 78 000 eurot oma lahusvarasse kuuluva korteri NNN. Hageja on maakohtus tuginenud asjaolule, et kostja laenukohustus Coop Pank AS ees on kostja lahusvara (dtl 193). Seega väidab hageja vastuoluliselt, et sõiduki ostmiseks võetud laenukohustus oli kostja lahusvara osa, kuid sõiduk muutus hageja ja kostja ühisvaraks. Isegi eeldades hageja väidete tõesust, ei saaks järeldada et sõiduk muutus ühisvaraks.
14.Et kolleegium jätab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, ei lahenda kohus hageja taotlust nõuda välja uue tõendina sõiduki Mercedes-Benz reg. märgiga XXXXXX registreerimistunnistus 31.08.2023 seisuga. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisel ei hinda kohus tõendeid ning lähtub eeldusest, et apellatsioonkaebuses väidetud faktilised asjaolud on õiged (TsMS § 637 lg 1 p 6).
15.TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebuse menetlusse võtmisest ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Kuna kohus keeldub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest, ei ole kostjal apellatsioonimenetluses hagejalt väljamõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkinud ning neid ei ole vaja rahaliselt kindlaks määrata.
16.Hageja tasus apellatsioonkaebuselt 420 eurot riigilõivu. Kuna apellatsioonkaebust ei võeta menetlusse, on hagejal õigus taotleda kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel. TsMS § 150 lg 4 esimese lause kohaselt tuleb riigilõivu tagastamiseks esitada ringkonnakohtule taotlus.
17.TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt saab praeguse määruse peale esitada määruskaebuse.
2-23-10150
(allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Kairi Piirisild, Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.