Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

hagi esitamise seisuga tasutud hageja arveldusarvele kostja kohustuste täitmise katteks üksnes 10 000 eurot. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. 28.05.2010 OÜ Sprit Invest ja OÜ Lavinor Baltic vahel sõlmitud laenuleping, samuti 15.06.2011 laenulepingu lisa nr 1 on vastuolus seadusega, kuivõrd see näeb ette viivise tasumise intressi tasumisega viivitamise korral. 28.05.2010 sõlmitud käendusleping on oluliselt vastuolus seadusega ja seetõttu tühine, kuivõrd käenduslepingus ei olnud kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Selline kokkuleppimine olnuks eriti oluline, sest kui 28.05.2010 laenulepingu järgseks laenusummaks oli 57 520,48 eurot, siis praegu nõuab hageja 139 603,90 euro tasumist või alternatiivselt 250 000 eurot, s.o mitu korda rohkem algsest laenusummast. Kohtueelses menetluses nõudis hageja juhatuse liige PS kostjalt ka 400 000 – 450 000 euro tasumist, kusjuures vaatamata vahepeal teostatud tagasimaksetele võlgnevuse kogusuurus ainult suurenes. Täiendavalt peab arvestama asjaoluga, et käendus on aktsessoorne tagatis, s.t lahutamatult seotud tagatava nõudega. Konkreetsel juhul on käendusega tagatud põhikohustus lõppenud põhjusel, et põhivõlgnik OÜ Lavinor Baltic on äriregistrist kustutatud ja seega juriidilise isikuna lõppenud. OÜ-l Lavinor Baltic puuduvad üldvõi eriõigusjärglased. Kuna võlaõiguslikud õigussuhted saavad eksisteerida üksnes olemasolevate õigussubjektide vahel, siis on lõppenud 28.05.2010 sõlmitud laenuleping. Kuivõrd seadusest tulenevalt on käendus aktsessoorne tagatis, s.t selle kehtivus sõltub tagatava nõude olemasolust, siis on lõppenud ka käendusleping. 30.03.2012 Osaühingu Sprit Invest, OÜ Lavinor Baltic ja AT vaheline leping on tühine heade kommete vastasuse tõttu. Tegelikult ei sõlmitud lepingut lepingus toodud kuupäeval, vaid see sõlmiti AT teadmisel 2012.a lõpus või 2013.a alguses ühel tema kohtumisel Osaühingu Sprit Invest juhatuse liikmega PS. Kostja nägi 30.03.2012 lepingut esmakordselt, kui tutvus hagiavaldusega. Asjaoludest tulenevalt võib aga eeldada, et 30.03.2012 leping sõlmiti pärast OÜ Lavinor Baltic äriregistrist kustutamist. Nimetatud lepingu sõlmimise asjaoludest ja lepingu sisust tuleneb üheselt, et tegemist on heade kommete vastase tehinguga. Lepingu sõlmimisele eelnes hageja juhatuse liikme PS tungiv, pidev ja emotsionaalselt kurnav võlgnevuse nõudmine, millest tulenevalt kostja sõlmis vaidlusaluse kokkuleppe ähvarduste ja oma keerulise isikliku ja varalise sundseisu mõjul. PS esitas erinevaid otseseid ja kaudseid ähvardusi, hoiatusi ja nõudeid. Hageja sõlmis kuritahtlikult 30.03.2012 lepingu, mis oli kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Laenuintress võib olla heade kommetega vastuolus, kui on tuvastatud tehingu tegemine äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, sunnitus teha selline tehing raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning teise poole poolt sellise olukorra teadmine ja ärakasutamine. Heade kommete vastane tehing on tühine ning seda ei pea täitma. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kohtupraktikast tulenevalt ei tohi kõrvalnõuded olla üldjuhul suuremad kui põhinõue. Hageja nõuab kõrvalnõuded ligikaudu 4-5 korda enam kui on põhivõlgnevuse jääk. Kostja vastuhagi Kostja esitas 20.10.2014 vastuhagi. Kui kohus tuvastab, et 30.03.2012 lepingu osas on tõepoolest tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, on lepingus sisalduv AT konstitutiivse võlatunnistusega ühinemine antud alusetult põhjusel, kuivõrd tegelikult ei olnud AT vastutav OÜ Lavinor Baltic kohustuste eest. 28.05.2010 Osaühingu Sprit Invest ja AT vahel sõlmitud käendusleping oli tühine. Järelikult puudus kostjal igasugune seadusest või lepingust tulenev

õiguslik alus ühineda 30.03.2012 lepingus sisalduva konstitutiivse võlatunnistusega. Kehtiva seadusandluse kohaselt on heade kommete vastane tehing tühine ning seda ei pea täitma. Järelikult on õigusvastased, alusetud ning põhjendamatud kõik 30.03.2012 lepingu alusel AT vastu esitatud rahalised nõuded. Kostja palus vastuhagis kohustada Osaühingut Sprit Invest tagastama 30.03.2012 Osaühingu Sprit Invest, OÜ Lavinor Baltic ja AT vahel sõlmitud lepingus sisalduv AT konstitutiivse võlatunnistusega ühinemine alusetu rikastumise tõttu või alternatiivselt tuvastada nimetatud lepingu tühisus heade kommete vastasuse tõttu. Hageja vaidles kostja vastuhagile vastu. AT sõlmis võlatunnistuse p-s 2.1 kokkuleppe Lavinor Baltic kohustustega ühinemiseks. Kohustustega ühinemise kokkulepet kui tehingut ei ole võimalik nõuda „tagasi“ VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kuna vastuhagi kohaselt ei ole kohustusega ühinemine kui tehing tühine ning AT ei ole seda tühistanud, on võlatunnistuse p 2.1 jätkuvalt kehtiv. Teise isiku kohustusega ühinemine ei eelda mingi varasema kohustuse olemasolu. Solidaarse võlgnikuna võlatunnistusega ühinemiseks ei pidanud eelnevalt eksisteerima võlasuhet hageja ja AT vahel. AT-l oli nii võlatunnistuse sõlmimise ajal ja on ka jätkuvalt Sprit Invest ees kohustus täita käenduslepingu alusel Lavinor Baltic poolt laenulepingu alusel täitmata jäetud kohustused. 30.03.2012 konstitutiivse võlatunnistuse andmine ning AT poolt selle järgsete ja täiendavalt konstitutiivse võlatunnistuse järgsete kohustuste täitmisega viivitamisel viivise tasumise kohustustega ühinemine ei muutnud ega lõpetanud AT kohustusi käenduslepingu alusel. Lavinor Balticu kohustuse mittetäitmine ja Lavinor Baltic äriregistrist kustutamine 15.08.2012 ei lõpetanud vastuhageja kohustust täita käenduslepingu alusel laenulepingust tulenevad Sprit Invest nõuded. Vastav kohustus tekkis AT-l laenulepingu järgse laenu tagastamise tähtaja saabumisele järgmisel päeval, ehk 01.11.2010. Vastuhagi esemeks on sõnaselgelt nõue tagastada AT-le Lavinor Baltic kohustustega ühinemine. Seetõttu pole alust käsitleda vastuhagi lahendamisel Lavinor Baltic poolt Sprit Investile antud, võlatunnistuse p-s 1.1 sisalduva konstitutiivse võlatunnistuse võimaliku tagasinõude õigust, sh kas ja millistel eeldustel võiks see kuuluda AT-le. AT ei ole ise väljastanud konstitutiivset võlatunnistust ning AT ei hage Lavinor Baltic poolt vastavalt võlatunnistuse p-le 1.1 väljastatud konstitutiivse võlatunnistuse tagastamist. Võlatunnistuse p 2.1 kohaselt ühines AT Sprit Investi ja Lavinor Baltic vahelise võlasuhtega, võttes endale kohustuse täita solidaarse võlgnikuna võlatunnistuse p-des 1.1 ja 1.2 nimetatud rahalised kohustused Sprit Invest ees. Lavinor Baltic ei ole 30.03.2012 antud konstitutiivset võlatunnistust vaidlustanud. Vastuhagis esitatud nõue tagastada AT-le Lavinor Baltic poolt 30.03.2012 Sprit Investile antud konstitutiivses võlatunnistuses sisalduv kohustustega ühinemine alusetu rikastumise tõttu, ei ole õiguslikult võimalik. Heade kommetega ei saa üldjuhul olla vastuolus abstraktse lepinguna õiguslikult neutraalne konstitutiivne võlatunnistus ning seda sõltumata sellise võlatunnistuse aluseks oleva tehingu võimalikust heade kommete vastasusest. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas 20.10.2015 otsusega hagi osaliselt ja mõistis AT-lt hageja kasuks välja võla 109 518,62 eurot (s.o. laenu summa 57 520,58 eurot, intressid 7 477,66 ja viivise 44 520,48 eurot) ning jättis vastuhagi nõuded rahuldamata. Kohus jättis hagi menetluskuludest 10,61% ulatuses hageja ja 89,39% kostja kanda ning vastuhagi menetluskulud kostja kanda. Poolte vahel puudus vaidlus järgmistes asjaoludes:

1) 28.05.2010 sõlmisid OÜ Sprit Invest ja OÜ Lavinor Baltic laenulepingu, mille alusel laenas hageja OÜ-le Lavinor Baltic 900 000 krooni. OÜ Lavinor Baltic kohustus saadud laenu hagejale tagastama hiljemalt 31.10.2010 ja tasuma laenu kasutamise eest intresse arvestusega 30 % aastas. Laenu tagasimaksmisega viivitamisel tuli tasuda viivist 0,14 % nõuetekohaselt tasumata summast päevas. 2) 28.05.2010 sõlmisid hageja ning OÜ Lavinor Baltic ainuosanik ja juhatuse liige AT käenduslepingu, millega võttis AT endale solidaarse kohustuse käendada laenulepingust tulenevate kõigi rahaliste kohustuste nõuetekohast ja täielikku täitmist, kui laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise tähtaeg on saabunud ning OÜ Lavinor Baltic on jätnud kohustused täitmata. 3) 15.06.2011 sõlmisid hageja ja OÜ Lavinor Baltic Laenuleping lisa nr 1. Laenulepingu lisaga fikseerisid pooled laenulepingust tuleneva võlgnevuse summas 82 654,58 eurot ja laenusaaja kohustuse tasuda võlgnevus hiljemalt 16.06.2011. Laenusumma tähtajaks tagastamata jätmise korral tuli tasuda viivist arvestusega 0,2 % nõuetekohaselt tasumata summast päevas. 4) Hageja, OÜ Lavinor Baltic ja kostja sõlmisid lepingu, mille punktis 1.1. kinnitas OÜ Lavinor Baltic, et kohustub hagejale tasuma hiljemalt 15.04.2012 kokku 130 099 eurot. Lepingu punktis 1.2 lepiti kokku OÜ Lavinor Baltic kohustuses tasuda võlasumma tähtajaks mittetasumise korral viivist suurusega 0,5 % tähtaegselt tasumata summalt päevas. Pooled määrasid, et juhul kui võlausaldajal on õigus viivistele, loetakse makse teostamisel kõigepealt tasutuks viivised ning seejärel põhivõlgnevus. Lepingu punki 2.1 kohuselt ühines kostja hageja ja OÜ Lavinor Baltic vahelise võlasuhtega, võttes endale kohustuse täita solidaarse võlgnikuna lepingu punktides 1.1 ja 1.2 nimetatud rahalised kohustused hageja ees. 5) OÜ Lavinor Baltic ja kostja poolt on hagejale tasutud 13 000 eurot. Hageja nõuab kostjalt käenduslepingu alusel hageja ja OÜ Lavinor Baltic vahel 28.05.2010 sõlmitud laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumist - põhivõlgnevusena 57 520,48 eurot, intressina 7477,66 eurot ja viivisena 57 520,48 eurot. Hageja alternatiivse nõude kohaselt palus hageja 30.03.2012 sõlmitud lepingu alusel välja mõista põhivõlgnevuse 130 099 eurot ja viivise 119 901 eurot. Vaidlus oli selle üle, kas kostja vastutab käendajana OÜ Lavinor Baltic kohustuste eest hageja ees. Kostja väitis, et käendusleping on tarbijakäendusleping (VÕS § 143 lg 1) ning tühine seetõttu, et lepingus ei olnud kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Samuti väidab kostja, et käendus lõppes tagatava kohustuse lõppemisega (VÕS § 153 lg 1 p 1), kuivõrd põhivõlgnik OÜ-l Lavinor Baltic kustutati äriregistrist 15.08.2012.a. Kohus kostja seisukohtadega ei nõustunud. Käenduslepingu sõlmimise ajal (s.o. seisuga 28.05.2010) kehtinud VÕS redaktsiooni kohaselt VÕS § 143 lg 1 kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 kohaselt mõisteti tarbijana füüsilist isikut, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus-või kutsetegevuse läbiviimisega. Kostja oli põhivõlgniku OÜ Lavinor Baltic ainuomanik ja ainus seaduslik esindaja, seega omas otsest majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, täitmise ja põhivõlgniku majandustegevuse vastu. 02.11.2007 sõlmis kostja käenduslepingu, millega tagas solidaarse võlgnikuna OÜ Overall Medical ja AS Yit Ehitus vahel 2007.a projekteerimis-ehitustöövõtulepingust nr T761RH/14 OÜ Overall Medical kohustusi. Sellest saab järeldada, et äriühingute suurte rahaliste kohustuste isiklik käendamine oli kostja jaoks tavaline. Kohus leidis, et poolte vahel sõlmitud käenduslepingu sõlmimisel ei tegutsenud kostja tarbijana ja tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga. Seega, kuivõrd hageja ja kostja vahel 28.05.2010 sõlmitud käenduseleping ei olnud tarbijakäenduseleping, puudus vajadus ka leppida VÕS § 143

lg 2 alusel kokku ja fikseerida käenduselepingus käendaja vastutuse rahaline maksimumsuurus. Seega on hageja ja kostja vahel 28.05.2010 sõlmitud käendusleping täielikult õiguspärane ja kehtiv. Käenduslepingu punktis 2.1 sisalduva kokkuleppe kohaselt oli käendaja kohustuse tekkimise aluseks põhivõlgniku poolt kohustuse täitmata jätmine, mitte aga võimatus põhivõlgniku vastu nõuet rahuldada. Seega tekkis käenduslepinguga solidaarkohustus VÕS § 145 lg 1 mõistes. Põhivõlgniku poolt kohustuse mittetäitmine ja OÜ Lavior Baltic äriregistrist kustutamine ei lõpetanud kostja solidaarset kohustust täita käenduselepingu alusel laenulepingust tulenevad nõuded. Vastav kohustus tekkis kostjal laenulepingu järgse laenu tagastamise tähtaja saabumisele järgmisele päeva, s.o 31.10.2010 (vt nt RK 3-2-1-100-06). Hageja laenulepingust tulenev nõue on kokku 122 518,62 eurot, sh põhiosa 57 520,48 eurot, laenu kasutamise eest perioodil 28.05. - 31.10.2010 intress 7477,66 eurot ja viivis 57 520,48 eurot. Kostja vastuväidete kohaselt oli algselt hageja põhinõue OÜ Lavinor Baltic vastu 57 520,48 eurot, millest kostja on tasunud 13 000 eurot ja seega on põhinõude jääk 44 520,48 eurot. Kohus sellega ei nõustunud. 28.05.2010 sõlmitud laenulepingu p 4.2. kohaselt tasumisel arvestatakse kõigepealt tasutuks viivised, siis intressid ning seejärel laenusumma või osa nimetatud laenusummast. 15.06.2011 hageja ja OÜ Lavinor Baltic vahel sõlmitud laenulepingu lisa nr 1 punkt 4 kohaselt tasumisel arvestatakse kõigepeal tasutuks viivised, seejärel võlasummas või osa nimetatud võlasummast. Kohus leidis, et VÕS § 88 lg 8 ei keela pooltel järjekorda teisiti kokku leppida. Hagejale tasutud 13 000 euro arvel vähenes hageja ja OÜ Lavinor vahel sõlmitud eelnimetatud kokkuleppeid ning VÕS § 88 lg-t 8 arvestades mitte põhivõlgnevus vaid esmajärjekorras põhivõlgnevuselt arvestatud viivis. Seega kostja põhivõlgnevus käenduslepingu alusel endiselt 57 520, 48 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista intressi 7477,66 eurot. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandusvõi kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja ja OÜ Lavinor Baltic vahel 28.05.2010 sõlmitud laenulepingu punkti 3.1. kohaselt laenusaaja kohustub laenu kasutamise eest tasuma laenuandajale intresse arvestusega 30% aastas. Hageja arvestas laenu kasutamise eest 28.05. 31.10.2010 intressi 7477,66 eurot. Kostja ei esitanud vastuväiteid intressidele. Selles tulenevalt tuleb intress summas 7477,66 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvestades kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne intressimäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja juhindus viivisenõude arvestamisel laenulepingu p-st 4.1, mille kohaselt juhul kui laenusaaja jääb lepingu punktis 2 toodud laenu tähtajaks laenusumma või intressid tähtaegselt tasumata või tasub mittetäielikult lepingust tulenevad maksed, kohustub ta maksma laenuandjale viivist arvestusega 0,14% nõuetekohaselt tasumata summalt päevast. Hageja arvestas viivist perioodil 02.11.2010 - 24.10.2013 ehk 1088 päeva eest kokku 87 605,75 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista viivise põhinõude ulatuses. Hageja võttis arvesse OÜ Lavenor Baltic ja kostja poolt juba tasutud viivise 13 000 eurot. Kostja ei esitanud vastuväiteid viivisearvestusele, kuid leidis, et hageja viivisenõue on hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja kõrvalnõuded saaksid olla põhjendatud üksnes põhivõlgnevuse, s.o 44 520, 48 euro ulatuses. Kostja leiab, et hea usu ja kohtupraktikaga vastuolus on viivise nõude rahuldamine suuremas summas kui on põhinõue. Kohus leidis, kuna hagejale tasutud 13 000 euro arvel tuleb lugeda tasutuks põhivõlgnevuselt arvestatud viivis, on põhinõude suuruseks jätkuvalt 57 520,58 eurot.

Võttes arvesse hagejale juba tasutud viivist 13 000 eurot, pidas kohus põhjendatuks välja mõista kostjalt viivisena 44 520,48 eurot. Sellise juhul ei ületa kostja poolt hagejale tasutav viivis põhinõuet (44 520,48 + 13 000= 57 520,48). Kohus leidis, et hageja ei tõendanud kahju olemasolu, mis õigustaks põhinõudest suurema viivise väljamõistmise. Asjaolu, et viivist on hagejale tasutud enne hageja poolt kostja vastu kohtusse hagi esitamist, ei anna alust hagejal nõuda kohtu kaudu viivist kohtumenetluses põhinõude ulatuses. Samas ei ole kostja tõendanud asjaolusid, mis tingiksid viivise vähendamise suuremas ulatuses. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldas hageja esmase nõude osaliselt ja mõistis 28.05.2012 sõlmitud käenduslepingu alusel välja kostjalt hageja kasuks võlgnevuse 109 518,62 eurot - s.o. laenu põhisumma 57 520,48 eurot, intressid 7477,66 eurot ja viivised 44 520,48 eurot. Kuivõrd kohus rahuldas hageja poolt kostja vastu käenduslepingust tuleneva nõude osaliselt, siis TsMS § 442 lg 8 alusel kohus hageja poolt esitatud alternatiivset nõuet, mille kohaselt hageja palus kostjalt välja mõista 30.03.2012 sõlmitud lepingu alusel hageja kasuks põhivõlgnevusena 130 099 eurot ja viivisena 119 901 eurot, ei käsitlenud. Kostja palus vastuhagis kohustada Osaühingut Sprit Invest tagastama 30.03.2012 Osaühingu Sprit Invest, OÜ Lavinor Baltic ja AT vahel sõlmitud lepingus sisalduv AT konstitutiivse võlatunnistusega ühinemine alusetu rikastumise tõttu või alternatiivselt tuvastada 30.03.2012 Osaühingu Sprit Invest, OÜ Lavinor Baltic ja AT vahelise lepingu tühisus heade kommete vastasuse tõttu. Kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud, et tegemist oleks konstitutiivse võlatunnistusega. Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et hageja, OÜ Lavinor Baltic ja kostja sõlmisid lepingu, mille p-s 1.1 kinnitas OÜ Lavinor Baltic, et kohustub hagejale tasuma hiljemalt 15.04.2012 kokku 130 099 eurot. Lepingu p-s 1.2 lepiti kokku OÜ Lavinor Baltic kohustuses tasuda võlasumma tähtajaks mittetasumise korral viivist 0,5 % tähtaegselt tasumata summalt päevas. Pooled määrasid, et juhul kui võlausaldajal on õigus viivistele, loetakse makse teostamisel kõigepealt tasutuks viivised ning seejärel põhivõlgnevus. Lepingu p 2.1 kohaselt ühines kostja hageja ja OÜ Lavinor Baltic vahelise võlasuhtega, võttes endale kohustuse täita solidaarse võlgnikuna lepingu p-des 1.1 ja 1.2 nimetatud rahalised kohustused hageja ees. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnistatakse, st kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist (VÕS § 89 lg 2 esimene lause). Põhikohustusega on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu. Nii loetakse konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega täidetus ka algne kohustus (VÕS § 89 lg 2). Konstitutiivne võlatunnistus tekib siis, kui pooled lepivad kokku algsest kohustusest sõltumatu võlakohustuse tekkimise kõrvuti algse kohustusega ning, et konstitutiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (nt Riigikohtu nr 3-2-1-21-06, 3-2-1-148-14). Kohus leidis, et 30.03.2012 sõlmitud leping kujutab endast konstitutiivset võlatunnistust. Lepingu preambula kohaselt pooled kinnitasid, et 28.05.2010 sõlmiti võlgniku ja võlausaldaja vahel laenuleping, mille alusel väljastati võlgnikule laen summas 900 000 krooni; 28.05.2010 sõlmiti võlausaldaja ja kolmanda isiku vahel käendusleping, mille alusel käendas kolmas isik laenulepingust tulenevate kõigi rahaliste nõuete kohast ja täielikku täitmist, kui kohustuste tähtaeg on saabunud ja võlgnik on oma kohustused jätnud täitmata; 15.06.2011 allkirjastasid võlgnik ja võlausaldaja laenulepingu lisa nr 1, mille kohaselt võlgnetava summas suuruseks seisuga 15.06.2011 (koos intressidega ja viivistega) kokku 82 654,58 eurot ning mille kohustus

võlgnik tasuma hiljemalt 16.06.2011. Eelnimetatud võlgnevuse tasumata jätmise puhuks lepiti kokku viivis 0,2% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas alates 17.06.2011; seisuga 30.03.2012 moodustab võlgnevus koos intresside ja viivistega osaliste ühisel hinnangul kokku vähemalt 130 099 eurot. Nimetatud lepingu p 1.1 kohaselt võlgnik kinnitas, et kohustub tasuma võlausaldajale kokku 130 099 eurot hiljemalt 15.04.2012. Nimetatu on käsitletav võlgniku konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 mõistes ehk iseseisva kohustusena. Kohus tuvastas, et OÜ-l Lavinor Baltic olid hageja ees laenulepingust tulenevad kohustused. OÜ Lavinor Baltic tahe luua iseseisev kohustus tuleneb lepingu enda tekstist, mille preambula kohaselt OÜ Lavinor Baltic tunnistab laenulepingust tulenevat võlgnevust koos intresside ja viivistega 30.03.2012 seisuga 130 099 eurot ning mille p-st 1.1. nähtuvalt OÜ Lavinor Baltic kohustub tasuma hagejale kokku 130 099 eurot hiljemalt 15.04.2012 ning OÜ-l Lavinor Baltic oli tahe anda konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõistes ehk iseseisva kohustusena. Hageja, OÜ Lavenor Baltic ja kostja vahel 30.03.2012 sõlmitud lepingu p 2.1. kohaselt kolmas isik (kostja) ühineb käesolevaga võlausaldaja ja võlgniku vahelise võlasuhtega, võttes endale kohustuse täita solidaarse võlgnikuna käesoleva lepingu p-des 1.1 ja 1.2. nimetatud kohustuse võlausaldaja ees. Kostja vastuhagi kohaselt AT konstitutiivse võlatunnistusega ühinemine on antud alusetult põhjusel, kuivõrd tegelikult ei olnud AT vastutav OÜ Lavinor Baltic kohustuste eest. 28.05.2010 Osaühingu Sprit Invest ja AT vahel sõlmitud käendusleping oli tühine. Järelikult puudus AT-l igasugune seadusest või lepingust tulenev õiguslik alus ühineda 30.03.2012 sõlmitud lepingus sisalduva konstitutiivse võlatunnistusega. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga. Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja ja kostja vahel 28.05.2010 sõlmitud käendusleping ei ole tarbijakäendusleping ning sellest tulenevalt puudus vajadus ka leppida VÕS § 143 lg 2 alusel kokku ja fikseerida käenduselepingus käendaja vastutuse rahaline maksimumsuurus. Seega on hageja ja kostja vahel 28.05.2010 sõlmitud käendusleping täielikult õiguspärane ja kehtiv. Sellest tulenevalt oli kostjal õiguslik alus ühineda Osaühingu Sprit Invest ja OÜ Lavinor Baltic vahel sõlmitud lepinguga OÜ Lavinor Baltic poolt OÜ-le Sprit Invest antud konstitutiivse võlatunnistusega. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, juhul kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. 30.03.2012 Osaühingu Sprit Invest, OÜ Lavinor Baltic ja AT vahel sõlmitud lepingus sisalduv AT konstitutiivse võlatunnistusega ühinemise tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu puudub alus, sest OÜ Lavinor Baltic poolt võlatunnistuse andmise ja kostja poolt nimetatud võlatunnistusega ühinemise aluseks olnud aluskohustus ei ole täidetud. Kostja vastuhagi alternatiivse nõude kohaselt palus kostja tuvastada 30.03.2012 Osaühingu Sprit Invest, OÜ Lavinor Baltic ja AT vahelise lepingu tühisus heade kommete vastasuse tõttu. TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 p 3 kohaselt, juhul kui TsÜS § 86 lg 2 p 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvusssuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludes. Vastastikuste lepingute heade kommete vastasuse tuvastamisel TsÜS § 86 lg 3 alusel kontrollib kohus, kas soorituse ja vastusoorituse vahel on suur ebakõla ning

tühisusele tuginenud pool on nimetanud ja tõendanud vähemalt ühe TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu. Eelnimetatud asjaolude tõendamiskoormus lasub poolel, kes tühisusele tugineb. Kostja arvates ei moodustanud 28.05.2010 sõlmitud laenulepingust tulenev OÜ Lavinor Baltic võlgnevus hageja ees 30.03.2012 seisuga 130 099 eurot ning võlgnevus oli palju väiksem. Samuti kostja väidab, et võlgnevuse summa on saadud seadusega vastuolus tehtud arvestusega ehk hageja on vastuolus VÕS § 113 lg 6 imperatiivse regulatsiooniga arvestanud viivist ka intressilt ja viiviselt. Kohus leidis, et kostja väited on ebamäärased, kuna jääb arusaamatuks, millises ulatuses peab kostja 30.03.2012 sõlmitud võlgnevuse tunnistamise ja kohustusega ühinemise lepingust tulenevat nõuet summas 130 099 eurot põhjendatuks ja millises osas vaidleb nõudele vastu. Väide, et „võlgnevus oli palju väiksem“, on sisutu, sest nõude tunnistamise ulatus on numbriliselt määratlemata, samuti puudub asjakohane arvutuskäik jne. 30.03.2012 sõlmitud Võlatunnistuse järgi on põhivõlg 130 099 eurot. Kohtu poolt tehtud arvutuste kohaselt 30.03.2012 võlatunnistus sõlmimise ajal oli Lavinor Baltic OÜ laenulepingu järgne võlgnevus kokku 106 632,15 eurot, s.o põhivõlg oli 57 520,48 eurot, intressi võlgnevus 7477,66 eurot ja viivised 41 634,01 eurot. Seega on 30.03.2012 võlatunnistuse kohaselt OÜ Lavinor Baltic 23 466,85 euro võrra suurem kui oli OÜ Lavinor Baltic laenulepingust tulenev võlgnevus 20.03.2012 seisuga (130 099-106 632,15= 23 466,85 eurot). Kostja viited viivise arvestusele ja selle alusel viivise väärarvestusele on asjakohatud, sh väide viivisekokkuleppe vastuolu kohta VÕS § 113 lg-ga 6. Võlatunnistuse p-de 1.1. ja 1.2 alusel tekkis OÜ Lavinor Baltic ja hageja vahel konstitutiivsest võlatunnistusest tulenev abstraktne iseseisev kohustus (ehk laenulepingust ja selle lisadest mittesõltuv kohustus, millesse kohustusega kostja solidaarse võlgnikuna ühines (võlatunnistuse p 2.1). Seega kostja viited laenulepingule ja selle lisades kokkulepitud tingimustele või laenulepingu järgsele võlgnevuse arvestusele ei ole kohased. VÕS §-s 30 nimetatud võlatunnistus on abstraktne leping ehk sellest tulenevale nõudele ei saa esitada vastuväiteid tuginedes muudele õigussuhetele. Lisaks ei näinud eelnimetatud võlatunnistus ette intressi tasumist ega viiviselt viivise arvestamist. Kohus leidis, et kostja ei esitanud tõendeid, millest nähtuvalt oleks nimetatud võlatunnistuse kohaselt soorituste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või et tehing on tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Isegi kui saaks asuda seisukohale, et soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, siis ei ole tõendatud, et kostja tegi väidetavalt tehingu sundolukorras - erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust tulenevalt. Hageja juhatuse liikme poolt kostjale saadetud e-kirjad, millega nõuti järjepidevalt võlgnevuse tasumist, ei anna alust järeldada, et need oleksid tinginud kostja poolt võlatunnistuse sõlmimise tulenevalt mingist erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kirjadest nähtuvalt hageja juhatuse liige PS korduvalt tuletas kostjale meelde kohustus võlgnevus tasuda. E-kirjad, mis on emotsionaalsemad, pärivad ajast, mis on saadetud pärast kostja poolt võlatunnisuse allkirjastamist. Kohus leidis, et nimetatud e-kirjad ei sisalda otseseid ega varjatud ähvardusi. Ähvarduseks ei saa pidada hageja seadusliku esindaja väiteid, et kohustuse mittetäitmise korral kasutatakse võlgnevuse väljanõudmiseks erinevaid seaduses sätestatud võimalusi ja õiguskaitsevahendeid. Asjaoluga, et võlgnevuse nõudmine ei ole võlgnikule emotsionaalselt meeldiv, ei saa lugeda võlatunnistust heade kommete vastaseks. Võlgnevuse nõudmise hageja juhatuse liikme poolt põhjustasid enda kohustuste täitmisega OÜ Lavinor Baltic ja kostja ise. Kostja ei kirjeldanud mistahes muid TsÜS § 86 lg-s 2 konkreetselt nimetamata asjaolusid, rääkimata nende tõendamisest kostja poolt, mis oleksid kostjat võlatunnistust sõlmima mõjutanud. Erakorraliseks asjaoluks TsÜS § 86 lg 2 mõistes võib olla näiteks vajadus tasuda kallite ravimite eest või tasulise operatsiooni eest välismaal.

Kostja ei ole tõendanud, et ta on võlatunnistuse sõlminud mõjutatuna sõltuvussuhtest. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks mingilgi määral sõltunud hagejast või hageja seaduslikust esindajast. Kohtul puudub mistahes alus mõistlikult järeldada, et kostja tahe võlatunnistus sõlmida ei kujunenud vabalt ja/või võlatunnistus ei vastanud kostja tahtele. Samuti ei saa rääkida kostja kogenematusest. Kohus asus seisukohale, et 30.03.2012 kuupäeva kandev võlatunnistus ei ole heade kommete vastane ega tühine. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leidis, et kuivõrd hagi on rahuldatud osaliselt, aga üle poole nõudest, ei oleks õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu jättis kohus hagi menetluskulud 10,61% ulatuses hageja ja 89,39% ulatuses kostja kanda. Kuivõrd kohus jättis vastuhagi rahuldamata, siis jäid vastuhagi menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ning jätta uue otsusega hagi täies ulatuses rahuldamata ja rahuldada kostja vastuhagi. Menetluskulud jätta vastustaja kanda. Põhjendamatu ja väär on maakohtu poolt AT vastuhagi rahuldamata jätmine, kaevatav kohtuotsus on nimetatud osas vastuoluline. Maakohtu otsuse motiveerivast osast tuleneb, et kohus rahuldas hagi üksnes 28.05.2010 OÜ Sprit Invest ja OÜ Lavinor Baltic vahel sõlmitud laenulepingu ning 28.05.2010 OÜ Sprit Invest ja AT vahel sõlmitud käenduslepingu alusel. Kohtuotsuses ei tuginenud kohus hageja nõude rahuldamisel 30.03.2012 OÜ Sprit Invest, OÜ Lavinor Baltic ja AT vahel sõlmitud lepingule, milles OÜ Lavinor Baltic poolt tunnustati võlgnevust OÜ Sprit Invest ees 130 099 eurot ning millega AT ühines OÜ Sprit Invest ja OÜ Lavinor Baltic vahelise võlasuhtega, võttes endale kohustuse täita nimetatud kohustused OÜ Sprit Invest eest solidaarselt OÜ-ga Lavinor Baltic, s.o. põhisummas 130 099 eurot. Seega luges kohus 30.03.2012 lepingu kehtetuks, millest tulenevalt mõistis kohus välja laenu põhisumma 57 520,48 eurot, intressid 7477,66 eurot ja viivised 44 520,48 eurot, samas kui 30.03.2012 lepinguga tunnustati võlgnevust 130 099 eurot. Ülaltooduga kohus kaudselt tunnustas, et 30.03.2012 lepingus sisalduv võlatunnistus ning AT võlgnevusega 130 099 eurot ühinemine ei olnud kehtiv ning et nimetatud põhjendustel on vastuhagi põhjendatud. Oluline on, et OÜ Sprit Invest 01.10.2014 menetlusdokumendiga muutis oma alternatiivsete haginõuete esitamise järjekorda ning tõstis esimeseks alternatiivnõudeks 28.05.2010 laenulepingu ja käenduslepingu alusel nõude. Apellant leiab, et nimetatud alternatiivsete nõuete esitamise järjekorra muutmisest järeldub, et hageja ei lugenud 30.03.2012 lepingus sisalduvat võlatunnistust ja AT võlgnevusega 130 099 eurot ühinemist kehtivaks, et OÜ Sprit Invest ei soovinud hagi rahuldamist 30.03.2012 lepingu alusel ning sellega kaudselt tunnustas, et nimetatud lepingus sisalduv võlatunnistus ning AT võlgnevusega ühinemine ei ole kehtiv.

Sellest tulenevalt AT palub tühistada maakohtu otsuse resolutiivosa vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Vastavalt palub apellant muuta esimese astme kohtu menetluses tekkinud menetluskulude jaotust. Asjaolu, et kohtuotsuse motiveeriv osa ja resolutiivosa on vastuolulised, on käsitletav olulise menetlusõiguse normi rikkumisena ning mis toob vältimatult kaasa madalama astme kohtu otsuse tühistamise. Motiveerivast osast järeldub selgelt, et tegelikult kohus luges vastuhagi põhjendatuks ega pidanud võimalikuks asja lahendamisel tugineda 30.03.2012 lepingus sisalduvale võlatunnistusele. Käesoleval hetkel oleks vajalik saada ringkonnakohtu juhiseid ja selgitusi asjaolu suhtes, kui suurel määral vastutab füüsilisest isikust käendaja juhul, kui käenduslepingus ei ole kokku lepitud käenduse maksimaalsummas. Maakohus leidis, et tegemist ei olnud tarbijakäenduslepinguga ning et hageja ja kostja vahel 28.05.2010 sõlmitud käendusleping oli kehtiv. Seaduse sisu ja mõttega kooskõlas ei ole maakohtu seisukoht, et sellisel juhul on füüsilisest isikust käendaja vastutus piiramatu ning käendaja vastutab täpselt samas ulatuses, kui oleks võlausaldajal võimalik maksimaalselt välja mõista raha põhivõlgnikult. Kehtiva VÕS § 143 kohaselt on tühine füüsilise isikuga sõlmitud käendusleping, milles ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Varem kehtinud VÕS § 143 kohaselt võis füüsilise isikuga sõlmitud käendusleping, milles ei olnud kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas, jääda kehtima. Samas oleks vajalik välja selgitada seaduse sisu ja mõte, millises ulatuses vastutab füüsilisest isikust käendaja enne 05.04.2011 kehtinud VÕS § 143 kohaselt juhul, kui käenduslepingus ei olnud kokku lepitud käenduse maksimaalsummas, kuid käendusleping ei ole tühine. Kuna käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma eesmärgiks on kaitsta füüsilisest isikust käendajat, siis apellant leiab, et selline kaitse peab jääma kehtima olukorras, kus füüsilisest isikust käendajaga sõlmitud käenduslepingus ei ole kokku lepitud käenduse maksimaalsummas, kuid käendusleping on kehtiv. Nimetatud juhul on tegemist olukorraga, kus puudub kokkulepe käenduslepingu tähenduses olulises tingimuses ning kohaldamisele kuulub VÕS § 27 pealkirjaga „Olulises tingimuses kokkuleppe puudumine“. Praegusel juhul oleks kohus pidanud kohaldama VÕS § 27 lg 2 ning välja selgitama käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma, mis oleks mõistlik asjaoludest, lepingupoolte tahtest, lepingu olemusest ja eesmärgist ning hea usu põhimõttest lähtudes. Kuivõrd väga sageli on käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma väiksem põhikohustuse põhisummast (ning peaaegu mitte kunagi ei ületa põhikohustuse põhisummat enam kui 20-30%), siis loeb käendaja mõistlikuks ja põhjendatud käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks põhikohustuse enda suurust, s.o 57 520,48 eurot (900 000 krooni). Apellant vaidleb vastu maakohtu seisukohale, mille kohaselt kohus luges käendaja makstud 13 000 eurot tasutuks viiviste katteks 28.05.2010 sõlmitud laenulepingu punkti 4.2 kohaselt. Laenuleping, mille punkt 4.2 reguleeris maksete arvestamise korda erinevate kohustuste katteks, oli sõlmitud OÜ Sprit Invest ja OÜ Lavinor Baltic vahel, mistõttu sellest ei saa tuleneda käendajale AT mingisuguseid kohustusi. Osaühingu Sprit Invest ja AT vahelisi õigussuhteid reguleerib 28.05.2010 sõlmitud käendusleping ning nimetatud lepingus puudub säte, mille kohaselt saaks käendaja tasutud summasid arvestada esmajärjekorras viiviste katteks.

VÕS § 88 lg 8 reguleerib osalise täitmise puhul summade arvestamist erinevate kohustuste katteks üksnes olukorras, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi. Samas ei näe nimetatud säte ette võimalust arvestada käendaja tasutud summad esmajärjekorras viiviste katteks. Kohaldamisele kuulub seetõttu VÕS § 88 lg 1, mille kohaselt võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud ning kuna AT on läbivalt väitnud, et ta tasus 13 000 eurot põhikohustuse katteks, siis vastavas ulatuses on AT põhikohustus OÜ Sprit Invest ees vähenenud. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonikaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Asjaolu, et hageja muutis menetluse käigus oma alternatiivsete nõuete järjestust, paludes esmase nõudena rahuldada hagi 28.05.2012 sõlmitud laenu- ja käenduslepingu alusel, ei tähenda esitatud vastuhaginõuete õigeksvõttu, samuti kui kohtu poolt nõude rahuldamine muudetud järjestuse alusel ei tähenda kostja vastuhaginõuete põhjendatuse tunnistamist. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostjaga sõlmitud käendusleping ei olnud tarbijakäendusleping vastavalt lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS §-dele 34 ja 143, ning asjaolu, et käenduslepingus ei olnud kokku lepitud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat, ei anna alust alates 05.04.2011 kehtivat VÕS § 143 redaktsiooni arvestades määrata kindlaks käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma VÕS §-i 27 sätteid kohaldades. VÕS §-st 145 lg. 1 ja 2 tulenevalt on käendaja võlausaldaja ees samas seisundis, kui põhivõlgnik (laenusaaja) ja tema suhtes kehtivad võlgnevuse tasumise järjekorra suhtes laenulepingus kokku lepitud kohustuste täitmise järjekord. Seega ei oma tähtsust asjaolu, et käenduslepingus ei olnud käendaja poolt eraldi kohustuste täitmise järjekorras kokku lepitud. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 88 lg. 1 sätestatu kehtib mitme erineva kohustuste täitmise kohta, ja sama lõige 8 reguleerib kohustuse täitmise järjekorda põhikohustuse ja kõrvalkohustuste suhtes. Seega ei olnud käendajal õigus määrata, et tema poolt makstu arvestatakse laenusaaja põhikohustuse katteks isegi siis, kui laenulepingus ei oleks kohustuste täitmise järjekorda kokku lepitud. Ringkonnakohus märgib, et ta on seotud apellatsioonkaebuse piiride ja väidetega, mistõttu ei saa ta ümber hinnata maakohtu (ja poolte) hinnangut võlatunnistuse konstitutiivsuse kohta ega menetluskulude jaotuse põhjendatust maakohtus tulenevalt asjaolust, et hageja muutis nõuete järjestust pärast vastuhagi esitamist. Ringkonnakohus täpsustab apellatsioonkaebuse hinda. Kostja vaidlustas maakohtu otsust hagi rahuldamise osas 64 998,14 euro väljamõistmises osas, samuti vastuhaginõuete rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb apellatsioonkaebuse nõuet vastuhaginõuete osas hinnata mittevaralise nõudena, mille hagihind on 3500 eurot. Kokku on apellatsioonkaebuse hind 68 498,14 eurot (mitte 64 998,14eurot, nagu on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses märgitud). Sellelt summalt arvestatav riigilõiv on 1 1000 eurot, mis on apellandi poolt tasutud.

Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda. OÜ Sprit Invest palus AT-lt välja mõista vastustaja lepingulise esindaja tasu 1971,67 eurot ilma käibemaksuta. Vastustaja palus välja mõista viivise määratud menetluskuludelt kulude rahalist suurust kindlaks määrava lahendi jõustumisest alates kuni selle kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et arve nr. 2015168 spetsifikatsioonis märgitud apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele kulunud ajakulu, arvestades eelnevalt ja vastuse koostamise ajal toimunud kliendiga suhtlemisele kulunud aega, on põhjendatud ning vajalik kokku 9 tunni ulatuses. Koostatud ja ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuse vastus oli sisuliselt 6-l lehel. Arvestades vastuse mahtu ja sisu, on nimetatud aeg piisav, et kujundada vastustaja seisukoht teise astme kohtumenetluses. Kohus leiab, et vajalik ajakulu seoses riigilõivu tasumise küsimusega, sh kohtu teate ja apellandi seisukohtadega tutvumine, oli 0,5 tundi. Seega on nimetatud spetsifikatsioonis põhjendatud ja vajalik ajakulu kokku 9,5 tundi. Arvestades tunnihinda 140 eurot, on tasu nimetatud toimingute eest 1330 eurot. Kohus leiab, et arve nr. 2016073 spetsifikatsioonis märgitud toimingutele kulunud aeg 3,42 tundi ei ole kogu ulatuses olnud põhjendatud ja vajalik kulu. Nii kulus aruande kohaselt vastustaja esindajal kokku 2,42 tundi kohtuistungiks ettevalmistumiseks, sh kohtuistungi toimumise aja kooskõlastamine ning menetluskulude nimekirja koostamine. Arvestades, et tegemist on teise astme kohtumenetlusega, s.t eelnevalt olid vastustaja esindaja põhjalikult apellatsioonkaebusega tutvunud ning sellele vastuse koostanud, ei saa pidada esindaja ajakulu kohtuistungiks ettevalmistumisel, mis ületab 1,5 tundi, põhjendatuks. Põhjendatud ja vajalik ajakulu oli kohtuistungil osalemine 1 t. Seega on ringkonnakohtus toimunud kohtuistungiga seotud kulu kokku 2,5 tundi, tasu nimetatud toimingute eest 350 eurot. Vastustaja esindaja ühe töötunni maksumus 140 eurot ei ületa tavapärast esindajatasu määra. Seega tuleb vastustaja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldada ja apellandilt välja mõista kokku menetluskulu 1330 + 350 = 1680 eurot. AT-l tuleb tasuda välja mõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kulusid kindlaks määranud kohtulahendi jõustumisest kuni selle kohase täitmiseni.

(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere

Ulvi Loonurm

Tiit Kollom

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.