Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 28.05.2010 OÜ XXXja OÜ XXXlaenulepingu, mille alusel laenas hageja OÜ-le XXX900 000,00 krooni (so 57 520,48 eurot). OÜ XXXkohustus saadud laenu hagejale tagastama hiljemalt 31.10.2010 ja tasuma laenu kasutamise eest intresse arvestusega 30 % aastas. Laenu tagasimaksmisega viivitamisel tuli tasuda viivist 0,14 % nõuetekohaselt tasumata summast päevas. 28.05.2010 allkirjastasid hageja ning OÜ XXXainuosanik ja juhatuse liige XXXkäenduslepingu. Käenduslepinguga võttis kostja endale solidaarse kohustuse käendada laenulepingust tulenevate kõigi rahaliste kohustuste nõuetekohast ja täielikku täitmist, kui laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise tähtaeg on saabunud ning OÜ XXXon jätnud kohustused täitmata. 15.06.2011 sõlmisid hageja ja OÜ XXXLaenuleping lisa nr 1. Laenulepingu lisaga fikseerisid pooled laenulepingust tuleneva võlgnevuse summas 82 654,58 eurot ja laenusaaja kohustuse tasuda võlgnevus hiljemalt 16.06.2011. Laenusumma tähtajaks tagastamata jätmise korral tuli tasuda viivist arvestusega 0,2 % nõuetekohaselt tasumata summast päevas. 30.03.2012 allkirjastasid hageja, OÜ XXXja kostja võlgnevuse tunnistamise ja kohustusega ühinemise lepingu. Võlatunnistuse p-s 1.1 kinnitas OÜ XXXiseseisvat ja abstraktset kohustust tasuda hageja arvelduskontole hiljemalt 15.04.2012 kokku 130 099 eurot. Pooled käsitlesid ja tõlgendasid OÜ XXXvõetud kohustust konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 mõistes. Võlatunnistuse p-s 1.2 lepiti kokku OÜ XXXkohustuses tasuda võlasumma tähtajaks mittetasumise korral viivist suurusega 0,5 % tähtaegselt tasumata summalt päevas. Pooled määrasid, et juhul kui võlausaldajal on õigus viivistele, loetakse makse teostamisel kõigepealt tasutuks viivised ning seejärel põhivõlgnevus. Vastavalt võlatunnistuse ple 2.1 ühines kostja hageja ja OÜ XXXvahelise võlasuhtega, võttes endale kohustuse täita solidaarse võlgnikuna võlatunnistuse p-des 1.1 ja 1.2 nimetatud rahalised kohustused hageja ees. Kostja solidaarse võlgnikuna enda võlatunnistusest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud. Vaatamata hageja hoiatusele ja kostja korduvatele lubadustele on hagi esitamise seisuga tasutud hageja arveldusarvele kostja kohustuste täitmise katteks üksnes 10 000 eurot. Kostja viited laenulepingule ja selle alusel viivise väärarvestusele on asjakohatud, sh väide viivisekokkuleppe vastuolu kohta VÕS § 113 lg-ga 6, kuna hagi kohaselt on hageja arvestanud ja nõuab viivist üksnes põhivõlgnevuselt. Käenduslepinguga antud käendus ei olnud tarbijakäendusleping VÕS § 143 lg 1 mõistes ega VÕS § 143 lg 2 alusel tühine. Kostja oli põhivõlgniku OÜ XXXainuomanik ja ainus seaduslik esindaja (juhatuse liige), kes seega vaieldamatult omas otsest majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise ja põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Järelikult ei olnud kostja käenduslepingut sõlmides VÕS § 143 lg 1 mõistes tarbija ning käenduslepingut ei ole võimalik lugeda VÕS § 143 lg 2 alusel tühiseks. Kostja ainuomandisse kuulunud laenusaaja, OÜ XXXmajandustegevuseks olid tervishoiualased konsultatsioonid ja investeerimine. Hageja juhatuse liikmele XXX`ile ei ole nimetatud asjaolud teada mitte ainult kostjaga isiklike vaid ka tööalaste kontaktide tõttu. Nimelt töötas XXX aastatel 2005-2009 AS XXXjuhatuse esimehena. 2007 sügisel soovis OÜ XXX sõlmida AS-ga XXXlepingu Ida-Tallinna Keskhaigla ruumide ümberehituse projekteerimis- ja ehitustööde teostamiseks. Kuna tööde maksumus oli üle 6 miljoni krooni, oli AS XXXvalmis sõlmima lepingu üksnes piisava tagatise saamisel. 02.11.2007 sõlmis XXXkäenduslepingu, millega tagas solidaarse võlgnikuna kõiki eelviidatud lepingu järgseid OÜ XXX kohustusi (sh intressid, viivised, leppetrahvid ja kohustuse rikkumisega tekitatud kahju). Kuna nii põhivõlgnevus kui ka viivised laekusid, polnud käenduslepingu alusel nõuete esitamine vajalik. Eeltoodu kinnitab, sh oli üheselt mõistetav kinnitus hageja jaoks, et äriühingute suurte rahaliste kohustuste isiklik käendamine oli kostja jaoks tavaline. Kostja väited käenduse lõppemise kohta VÕS § 153 lg 1 p 1 alusel on eksitavad ja ebaõiged. Põhivõlgniku poolt kohustuse mittetäitmine ja OÜ XXX äriregistrist kustutamine 15.08.2012. a ei lõpetanud kostja, XXX solidaarset abstraktset kohustust täita käenduslepingu alusel laenulepingust tulenevad nõuded. Vastav kohustus tekkis XXXlaenulepingu järgse laenu tagastamise tähtaja saabumisele järgmisel päeval, so 01.11.2010.

Võlatunnistus ei ole heade kommete vastane ega tühine. Hageja juhatuse liikme XXX`i e-kirjad kostjale, millega nõuti järjepidevalt võlgnevuse tasumist, ei anna vähimatki alust järeldada, et need oleksid tinginud kostja poolt võlatunnistuse sõlmimise tulenevalt mingist erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kostja ei ole kirjeldanud mistahes muid, TsÜS § 86 lg-s 2 konkreetselt nimetamata erakorralisi asjaolusid, mis oleksid mõjutanud kostjat võlatunnistust sõlmima ega tõendanud võlatunnistuse sõlmimist mõjutatuna sõltuvussuhtest. Kostja ei sõltunud hagejast vähimalgi määral. Puudub mistahes mõistlik alus järeldada, et kostja tahe võlatunnistus sõlmida ei kujunenud vabalt ja/või võlatunnistus ei vastanud tema tegelikule tahtele. Puudub mistahes alus rääkida ka kostja kogenematusest, kuivõrd kostja on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ning tegutses ja tegutseb jätkuvalt muuhulgas mitmete äriühingute juhtorganite liikmetena, oli aastatel 2001 kuni 2004 Tallinna abilinnapea jne. Kostja esitatud asjaolud ei tõenda, et võlatunnistus oli sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja/või oli vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kuivõrd: käenduslepingut ei saa pidada õigustühiseks; kostja käenduslepingust tulenevad kohustused ei lõppenud seoses OÜ XXX kustutamisega äriregistrist 15.08.2012; heade kommetega ei saa olla vastuolus abstraktse lepinguna õiguslikult neutraalne konstitutiivne võlatunnistus; väited võlatunnistuses kostja rahalise vastutuse maksimumsumma puudumise kohta on kohatud, kuivõrd tegemist ei olnud käenduslepinguga, vaid abstraktse konstitutiivse võlatunnistuse täitmisega ühinemise kokkuleppega (võlatunnistusega), millise kokkuleppe korral puudub seadusest tulenevalt nõue määratleda vastutuspiir rahalise summana. Ainetu on kostja väide, et tuleb anda õiguslik hinnangu asjaolule, kas hageja nõutavad kõrvalnõuded on mõistliku suurusega või on vastuolus heade kommetega (kostja viitab laenuintressi võimalikule vastuolule heade kommetega). Nimelt ei näinud võlatunnistus (abstraktne konstitutiivne võlatunnistus) intressi tasumise kohustust üldse ette. Abstraktset konstitutiivset võlatunnistust arvestades ei oma mingit tähtsust kostja seisukohad mingitest teistest õigussuhetest väidetavalt tulenevate õiguste ja kohustuste kohta. Seega on täielikult ainetu väide justkui moodustaks „tegelik“ põhivõlgnevus üksnes 44 520,48 eurot. Võlatunnistuse kohaselt oli põhivõlgnevuse suuruseks 130 099,00 eurot (mida tunnistas ka OÜ XXX) ning seega on võlatunnistuse p 1.2 alusel viivisenõue 119 901,00 eurot igati mõistlik ja proportsionaalne (hageja nõuab viivist väiksemas summas kui võlatunnistus võimaldab). Hagejale tasutud 13 000,00 euro arvel vähenes hageja ja OÜ XXX kokkuleppeid ning VÕS § 88 lg-t 8 arvestades mitte põhivõlgnevus vaid esmajärjekorras põhivõlgnevuselt arvestatud viivis. Kostja põhivõlgnevus käenduslepingu alusel moodustab seega endiselt 57 520,48 eurot. Eeltoodust tulenevalt hageja palub kostjalt välja mõista 28.05.2012 sõlmitud käenduslepingu ja laenulepingu alusel põhivõlgnevusena 57 520,48 eurot, intressina 7477,66 eurot ja viivisena 57 520,48 eurot. Alternatiivselt palub hageja 30.03.2012 sõlmitud lepingu alusel kostjalt välja mõista põhivõlgnevusena 130 099 eurot ja viivisena 119 901 eurot. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et 28. mail 2010 Osaühingu XXX ja OÜ XXX vahel sõlmitud laenuleping, samuti 15. juuni 2011 laenulepingu lisa nr 1 on vastuolus seadusega, kuivõrd see näeb ette viivise tasumise intressi tasumisega viivitamise korral. 28. mail 2010 Osaühing XXX ning XXX vahel sõlmitud käendusleping oli oluliselt vastuolus seadusega ja seetõttu tühine, kuivõrd käenduslepingus ei olnud kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Antud juhul oli käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kokkuleppimine eriti oluline, sest kui 28. mai 2010 laenulepingu järgseks laenusummaks oli 57 520,48 eurot (so 900 000 krooni), siis käesoleval hetkel nõuab Osaühing XXX139 603,90 euro tasumist või alternatiivselt 250 000 eurot, so mitu korda rohkem algsest laenusummast. Kohtueelses menetluses on Osaühingu XXX juhatuse liige XXX nõudnud XXX’lt ka 400 000 –

450 000 euro tasumist, kusjuures vaatamata vahepeal XXX poolt teostatud tagasimaksetele võlgnevuse kogusuurus ainult suurenes. Täiendavalt peab arvestama asjaoluga, et käendus on aktsessoorne tagatis, st lahutamatult seotud tagatava nõudega (eristudes mitteaktsessoorsetest tagatistest nagu hüpoteek vms, mille kehtivus ei sõltu tagatava nõude olemasolust). Konkreetsel juhul on käendusega tagatud põhikohustus lõppenud põhjusel, et põhivõlgnikuks olev OÜ XXX on äriregistrist kustutatud ja seega juriidilise isikuna lõppenud. OÜ-l XXX puuduvad üld- või eriõigusjärglased. Kuna võlaõiguslikud õigussuhted (so õigused ja kohustused) saavad eksisteerida üksnes olemasolevate õigussubjektide vahel, siis on käesolevaks hetkeks lõppenud

seda ei pea täitma. Tühisest kokkuleppest ei saa tuleneda XXX’le seaduse kohaselt mistahes õiguslikke kohustusi Osaühingu XXX ees. Järelikult on õigusvastased, alusetud ning põhjendamatud kõik Osaühingu XXX poolt 30. märtsi 2012 lepingu alusel XXX vastu esitatud rahalised nõuded. Kostja palub vastuhagis kohustada Osaühingut XXX tagastama 30. märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX ahel sõlmitud lepingus sisalduv XXX konstitutiivse võlatunnistusega ühinemine alusetu rikastumise tõttu või alternatiivselt tuvastada 30. märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX vahelise lepingu tühisus heade kommete vastasuse tõttu. Hageja vastuväited kostja vastuhagile Hageja vastuväidete kohaselt XXX sõlmis võlatunnistuse p-s 2.1 kokkuleppe XXX kohustustega ühinemiseks. Kohustustega ühinemise kokkulepet kui tehingut ei ole võimalik nõuda „tagasi“ VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kuna vastuhagi (menetlusse võetud nõude) kohaselt ei ole kohustusega ühinemine kui tehing tühine ning XXX ei ole seda ka tühistanud, on võlatunnistuse p 2.1 jätkuvalt kehtiv. Kohustusega ühinemise kui tehingu tagasinõudmine VÕS § 1028 lg 1 alusel pole õiguslikult võimalik. Teise isiku kohustusega ühinemine ei eelda mingi varasema kohustuse olemasolu. Solidaarse võlgnikuna XXX antud võlatunnistusega ühinemiseks ei pidanud eelnevalt eksisteerima võlasuhet XXXi ja XXXvahel. XXXoli nii võlatunnistuse sõlmimise ajal ja on ka jätkuvalt XXXees kohustus täita käenduslepingu alusel XXXpoolt laenulepingu alusel täitmata jäetud kohustused. XXXpoolt 30.03.2012 konstitutiivse võlatunnistuse andmine ei lõpetanud ega muutnud XXXkohustusi laenulepingu alusel. 30.03.2012 XXXpoolt XXXile konstitutiivse võlatunnistuse andmine ning XXX poolt selle järgsete ja täiendavalt konstitutiivse võlatunnistuse järgsete kohustuste täitmisega viivitamisel viivise tasumise kohustustega ühinemine ei muutnud ega lõpetanud ka XXXkohustusi käenduslepingu alusel. XXXu poolt laenulepingust tulenevate kohustuse mittetäitmine ja XXXäriregistrist kustutamine 15.08.2012 ei lõpetanud vastuhageja kohustust täita käenduslepingu alusel laenulepingust tulenevad XXXnõuded. Vastav kohustus tekkis XXXlaenulepingu järgse laenu tagastamise tähtaja saabumisele järgmisel päeval, ehk 01.11.2010. Vastuhagi ei ole esitatud XXXpoolt antud konstitutiivse võlatunnistuse tagastamise nõudes, vastuhagi esemeks on sõnaselgelt nõue tagastada XXX XXXkohustustega ühinemine. Seetõttu pole alust käsitleda vastuhagi lahendamisel XXXpoolt XXXile antud, võlatunnistuse p-s 1.1 sisalduva konstitutiivse võlatunnistuse võimaliku tagasinõude õigust, sh kas ja millistel eeldustel võiks see kuuluda XXX. XXX ei ole ise väljastanud konstitutiivset võlatunnistust ning XXXei hage XXXpoolt vastavalt võlatunnistuse p-le 1.1 väljastatud konstitutiivse võlatunnistuse tagastamist. Võlatunnistuse p 2.1 kohaselt ühines XXX XXX ja XXX vahelise võlasuhtega, võttes endale kohustuse täita solidaarse võlgnikuna võlatunnistuse p-des 1.1 ja 1.2 nimetatud rahalised kohustused XXX ees. XXXei ole 30.03.2012 antud konstitutiivset võlatunnistust vaidlustanud. Vastuhagi esemeks on nõue tagastada XXX XXX poolt 30.03.2012 XXXile antud konstitutiivses võlatunnistuses sisalduv kohustustega ühinemine alusetu rikastumise tõttu, millise nõude esitamine ei ole õiguslikult võimalik. Vastuhagi alternatiivseks nõudeks on tuvastada võlatunnistuse tühisus heade kommete vastasuste tõttu. Heade kommetega ei saa üldjuhul olla vastuolus abstraktse lepinguna õiguslikult neutraalne konstitutiivne võlatunnistus ning seda sõltumata sellise võlatunnistuse aluseks oleva tehingu võimalikust heade kommete vastasusest. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnangud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS ) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatud ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega

neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: 1) 28.05.2010 sõlmisid OÜ XXX ja OÜ XXX laenulepingu, mille alusel laenas hageja OÜ-le XXX900 000,00 krooni (so 57 520,48 eurot). OÜ XXX kohustus saadud laenu hagejale tagastama hiljemalt 31.10.2010 ja tasuma laenu kasutamise eest intresse arvestusega 30 % aastas. Laenu tagasimaksmisega viivitamisel tuli tasuda viivist 0,14 % nõuetekohaselt tasumata summast päevas (I kd tlk 14-15). 2) 28.05.2010 sõlmisid hageja ning OÜ XXX ainuosanik ja juhatuse liige XXX käenduslepingu, millega võttis XXX(kostja) endale solidaarse kohustuse käendada laenulepingust tulenevate kõigi rahaliste kohustuste nõuetekohast ja täielikku täitmist, kui laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise tähtaeg on saabunud ning OÜ XXX on jätnud kohustused täitmata (I kd tlk 17-18). 3) 15.06.2011 sõlmisid hageja ja OÜ XXX Laenuleping lisa nr 1. Laenulepingu lisaga fikseerisid pooled laenulepingust tuleneva võlgnevuse summas 82 654,58 eurot ja laenusaaja kohustuse tasuda võlgnevus hiljemalt 16.06.2011. Laenusumma tähtajaks tagastamata jätmise korral tuli tasuda viivist arvestusega 0,2 % nõuetekohaselt tasumata summast päevas (I kd tlk 19). 4) Hageja, OÜ XXX ja kostja on sõlminud lepingu, mille punktis 1.1. kinnitas OÜ XXX, et kohustub hagejale tasuma hiljemalt 15.04.2012 kokku 130 099 eurot. Lepingu punktis 1.2 lepiti kokku OÜ XXX kohustuses tasuda võlasumma tähtajaks mittetasumise korral viivist suurusega 0,5 % tähtaegselt tasumata summalt päevas. Pooled määrasid, et juhul kui võlausaldajal on õigus viivistele, loetakse makse teostamisel kõigepealt tasutuks viivised ning seejärel põhivõlgnevus. Lepingu punki 2.1 kohuselt ühines kostja hageja ja OÜ XXX vahelise võlasuhtega, võttes endale kohustuse täita solidaarse võlgnikuna lepingu punktides 1.1 ja 1.2 nimetatud rahalised kohustused hageja ees (I kd tlk 20-21). 5) OÜ XXX ja kostja poolt on hagejale tasutud 13 000 eurot. Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega. Kõigepealt võtab kohus seisukoha hageja hagis esitatud nõuete põhjendatuse osas ja seejärel lahendab kohus kostja vastuhagis esitatud nõuded. Hageja esmase nõude kohaselt hageja nõuab kostjalt käenduslepingu alusel hageja ja OÜ XXX vahel 28.05.2010 sõlmitud laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumist. Nimelt hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevusena 57 520,48 eurot, intressina 7477,66 eurot ja viivisena57 520,48 eurot. Hageja alternatiivse nõude kohaselt palub hageja kostjalt välja mõista 30.03.2012 sõlmitud lepingu alusel hageja kasuks põhivõlgnevusena 130 099,00 eurot ja viivisena 119 901,00 eurot. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse lepingu pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja ja OÜ XXX vahel 28.05.2010 sõlmitud laenulepingu alusel on OÜ XXX saanud hagejalt laenu 900 000,00 krooni s.o 57 520,48 eurot. Kohtule esitatud maksekorraldusest nähtuvalt nimetatud laenusumma on hageja poolt üle kantud OÜ XXX arveldusarvele 28.05.2010 (I kd tlk 188). OÜ XXX kohustus saadud laenu hagejale tagastama hiljemalt 31.10.2010 ja tasuma laenu kasutamise

eest intresse arvestusega 30 % aastas. Vaidlust ei ole samuti selle üle, et 15.06.2011 sõlmisid hageja ja OÜ XXX Laenuleping lisa nr 1. Laenulepingu lisaga fikseerisid pooled laenulepingust tuleneva võlgnevuse summas 82 654,58 eurot ja laenusaaja kohustuse tasuda võlgnevus hiljemalt 16.06.2011. Laenusumma tähtajaks tagastamata jätmise korral tuli tasuda viivist arvestusega 0,2 % nõuetekohaselt tasumata summast päevas. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Hageja ja OÜ XXX vahel sõlmitud lepingu alusel oli OÜ-l XXX raha maksmise kohustus, mida OÜ XXX on rikkunud. OÜ XXX kohustus laenusumma 900 000,00 krooni s.o 57 520,48 eurot tagasi maksma hiljemalt 16.06.2011. Lisaks kohustus OÜ XXX tasuma laenu kasutamise eest intresse arvestusega 30 % aastas. Vaidlust pole selle üle, et OÜ XXX on laenulepingust tulenevat kohustust rikkunud ja ei ole laenusummat koos intressidega hagejale tagastanud. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et OÜ XXX ja kostja on tasunud hagejale eelnimetatud laenulepingu alusel 13 000 eurot. Vaidlus on selle üle, kas kostja vastutab käendajana OÜ XXX kohustuste eest hageja ees. Kostja esitatud vastuväidete kohaselt 28. mail 2010 Osaühing XXX ning XXX vahel sõlmitud käendusleping oli oluliselt vastuolus seadusega ja seetõttu tühine. Nimelt väidab kostja, et käendusleping on tarbijakäendusleping (VÕS § 143 lg 1) ning tühine seetõttu, et lepingus ei olnud kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Samuti väidab kostja, et käendus lõppes tagatava kohustuse lõppemisega (VÕS § 153 lg 1 p 1), kuivõrd põhivõlgnik OÜl XXX kustutati äriregistrist 15.08.2012.a. Kohus kostja seisukohtadega ei nõustu. VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist, seega on hageja antud juhul VÕS § 65 lg 1 sätestatu kohaselt õigustatud valima millise solidaarvõlgniku vastu ta nõude esitab. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on võlgnik OÜ XXX kustutatud äriregistrist Äriseadustiku § 60 lg 3 alusel 15.08.2012 ( I kd tlk 12). Käenduslepingu sõlmimise ajal (s.o. seisuga 28.05.2010) kehtinud VÕS redaktsiooni kohaselt VÕS § 143 lg 1 kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 kohaselt mõisteti tarbijana füüsilist isikut, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus-või kutsetegevuse läbiviimisega. Riigikohtu tsiviilkolleegium asus 01.02.2012.a. otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-148-11 p-des 13 ja 14 järgmisele

seisukohale: “Seega on Riigikohus leidnud, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendajana tarbijakäenduselepingust tulenevat kaitset. /.../ Samuti on oluline eristada käendaja isiklikku seotust põhivõlgnikuga ja käendaja vahetut majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandusetegevuse vastu. Kui käendajaks on füüsiline isik, tuleb kohtutel kontrollida, kas käendaja tegutses käenduslepingut sõlmides tarbijana või mitte. Äriregistri väljavõttega on leidnud tõendamist, et kostja oli põhivõlgniku OÜ XXX ainuomanik ja ainus seaduslik esindaja (I kd tlk 12-13), seega omas otsest majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, täitmise ja põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt 02.11.2007 on kostja sõlminud käenduslepingu, millega tagas solidaarse võlgnikuna OÜ XXX ja AS XXX vahel 2007.a projekteerimis-ehitustöövõtulepingust nr XXXOÜ XXX kohustusi (sh intressid, viivised, leppetrahvid ja kohustuse rikkumisega tekitatud kahju) (I kd tlk 193-195) . Sellest saab järeldada, et äriühingute suurte rahaliste kohustuste isiklik käendamine oli kostja jaoks tavaline. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostja ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingu sõlmimisel ei tegutsenud kostja tarbijana ja tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga. Seega kuivõrd hageja ja kostja vahel 28.05.2010 sõlmitud käenduseleping ei olnud tarbijakäenduseleping, puudus vajadus ka leppida VÕS § 143 lg 2 alusel kokku ja fikseerida käenduselepingus käendaja vastutuse rahaline maksimumsuurus. Seega on hageja ja kostja vahel 28.05.2010 sõlmitud käendusleping täielikult õiguspärane ja kehtiv. VÕS § 186 p 1 kohaselt võlasuhe lõpeb kohase täitmisega. VÕS § 153 lg 1 p 1 mõtte kohaselt lõpeb käendusest tulenev kohustus käendusega tagatud kohustuse lõppemisega üksnes sellisel juhul, kui kohustus on nõuetekohaselt täidetud (VÕS § 186 p 1). Vastavalt VÕS § 145 lg-le 1 tekib käenduslepingu sõlmimisel võlgniku ja käendaja solidaarkohustus võlausaldaja ees (va kui käenduselepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada). Hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingu punktis 2.1 sisalduva kokkuleppe kohaselt oli käendaja kohustuse tekkimise aluseks põhivõlgniku poolt kohustuse täitmata jätmine, mitte aga võimatus põhivõlgniku vastu nõuet rahuldada. Seega käesoleval juhul käenduslepinguga tekkis vaieldamatult solidaarkohustus VÕS § 145 lg 1 mõistes. Põhivõlgniku poolt kohustuse mittetäitmine ja OÜ XXX äriregistrist kustutamine 15.08.2012 .a. ei lõpetanud kostja, XXX solidaarset kohustust täita käenduselepingu alusel laenulepingust tulenevad nõuded. Vastav kohustus tekkis kostjal laenulepingu järgse laenu tagastamise tähtaja saabumisele järgmisele päeva, so 31.10.2010.a. Ka kohtupraktikas on asutud ühemõttelisele seisukohale, et põhivõlgnikuks oleva juriidilise isiku lõppemine ei lõpeta käendust. Nii on leidnud Riigikohus 15.11.2006.a. otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-100-06 punktis 14 järgmist: ”Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu seisukohaga, et asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et juriidilisest isikust põhivõlgnik oli käendaja vastu nõude esitamise ajaks lõppenud. Tsiviilkoodeks § 211 p 1 järgi lõpeb käendus tagatud kohustise lõppemisega. Tulenevalt TsKS § 241 lg 1 p-st 3 on kohustise lõppemise aluseks juriidilise isiku likvideerimine. Kolleegium jääb varasema seisukoha juurde, et TsK § 242 l 1 p 3 tuleb alates äriseadustiku jõustumisest tõlgendada nii, et kohustis ei lõppenud juriidilise isiku likvideerimisega, kui seda sai täita ilma võlgniku osavõtuta ja kohustise täitmine oli tagatud. Kohustise täitmine, mis seisneb võlausaldajale raha maksmises, on võlgniku juriidilise isikuta (vt tsiviilkolleegiumi 7. veebruari 2005.a. otsus asjas nr 3-2-1-119-04 (RT III 2005, 6, 56)”. Kuigi Riigikohus lähtus hinnangu andmisel kehtinud Tsiviilkoodeksi sätetest, siis tuleb samamoodi tõlgendada ka VÕS analoogseid sätteid.

Hageja laenulepingust tulenev nõue on kokku 122 518, 62 eurot, sh põhiosa 57 520,48 eurot, laenu kasutamise eest perioodil 28.05.2010 kuni 31.10. 2010 intress 7477,66 eurot ja viivis 57 520,48 eurot. Kostja hinnangul moodustab põhinõue tegelikult kokku 44 520, 48 eurot, Kostja vastuväidete kohaselt oli algselt hageja põhinõue OÜ XXX vastu 57 520,48 eurot, millest kostja on tasunud 13 000 eurot ja seega on põhinõude jääk 44 520, 48 eurot. Kohus kostja selle käsitlusega ei nõustu. Hageja ja kostja vahel 28.05.2010 sõlmitud laenulepingu punkti 4.2. kohaselt tasumisel arvestatakse kõigepeal tasutuks viivised, siis intressid ning seejärel laenusumma või osa nimetatud laenusummast (I kd tlk 14-15). 15.06.2011 hageja ja OÜ XXX vahel sõlmitud laenulepingu lisa nr 1 punkt 4 kohaselt tasumisel arvestatakse kõigepeal tasutuks viivised, seejärel võlasummas või osa nimetatud võlasummast (I kd tlk 19). VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele kohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutuud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Sama paragrahvi lg 9 sätestab, et võlgnik ei või võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda. Kohus leiab, et VÕS § 88 lg 8 ei keela pooltel järjekorda teisiti kokku leppida. Kohus leiab, et hagejale tasutud 13 000,00 euro arvel vähenes hageja ja OÜ XXX vahel sõlmitud eelnimetatud kokkuleppeid ning VÕS § 88 lg-t 8 arvestades mitte põhivõlgnevus vaid esmajärjekorras põhivõlgnevuselt arvestatud viivis. Seega kostja põhivõlgnevus käenduslepingu alusel moodustab endiselt 57 520, 48 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista intressi summas 7477, 66 eurot. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja ja OÜ XXX vahel 28.05.2010 sõlmitud laenulepingu punkti 3.1. kohaselt laenusaaja kohustub laenu kasutamise eest tasuma laenuandajale intresse arvestusega 30% aastas. Hageja on arvestanud laenu kasutamise eest perioodil 28.05.2010 kuni 31.10. 2010 intressi 7477,66 eurot. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid intressidele (7477,66 eurot). Selles tulenevalt tuleb intress summas 7477,66 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. Hageja on esitanud ka viivise nõude. Kuna hageja nõuab kostjalt rahalise kohustuse täitmist ja hageja väitel on kostja sellise kohustuse täitmisega viivituses, siis kohaldub selle nõude puhul VÕS § 113. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvestades kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne intressimäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on oma viivisenõude arvestamisel juhindunud laenulepingu punktist 4.1, mille kohaselt juhul kui laenusaaja jääb lepingu punktis 2 toodud laenu tähtajaks laenusumma või intressid tähtaegselt tasumata või tasub mittetäielikult lepingust tulenevad maksed, kohustub ta maksma laenuandjale viivist arvestusega 0,14% nõuetekohaselt tasumata summalt päevast. Hageja on arvestanud viivist perioodil 02.11.2010 kuni 24.10.2013 ehk 1088 päeva eest kokku 87 605,75 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise 57 520,58 eurot, st. sama palju kui on põhinõue. Hageja on kostja vastu viivise nõude esitamisel võtnud arvesse OÜ XXX ja kostja poolt juba tasutud viivise 13 000, 00 eurot. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid viivisearvestusele. Samas kostja leiab, et hageja viivisenõue on hea usu põhimõttega vastuolus ja leiab, et hageja kõrvalnõuded saaksid olla põhjendatud üksnes põhivõlgnevuse so 44 520, 48 eurot. Kostja leiab, et hea usu ja kohtupraktikaga vastuolus on viivise nõude rahuldamine suuremas summas kui on põhinõue (kostja leiab küll, et põhinõude suuruseks on 44 520, 48 eurot). Kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et hagejale tasutud 13 000,00 euro arvel tuleb lugeda tasutuks põhivõlgnevuselt arvestatud viivis, seega on põhinõude suuruseks jätkuvalt 57 520,58 eurot.

Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamise jaoks tulenevad Riigikohtu 14. juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (otsuse p 16). Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad (otsuse p 20). Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (otsuse p-d 18 ja 19) (vt ka Riigikohtu 26. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 32-1-87-10, p 12). Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja põhinõude suuruseks on 57 520,48 eurot ja et OÜ XXX ja kostja poolt hagejale tasutud 13 000 eurot tuleb lugeda tasutuks põhivõlgnevuselt arvestatud viivise katteks. Seega võttes arvesse hagejale jube tasutud viivist 13 000 eurot, peab kohus põhjendatuks välja mõista kostjalt viivisena 44 520, 48 eurot. Sellise juhul ei ületa kostja poolt hagejale tasutav viivis põhinõuet (44 520,48 + 13 000= 57 520,48). Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud hagejale tekkinud kahju olemasolu, mis õigustaks põhinõudest suurema viivise väljamõistmise kostjalt hageja kasuks. Samuti leiab kohus, et asjaolu, et viivist on hagejale tasutud enne hageja poolt kostja vastu kohtusse hagi esitamist ei anna alust hagejal nõuda kohtu kaudu viivist kohtumenetluses põhinõude ulatuses. Samas ei ole kostja tõendanud asjaolusid, mis tingiksid viivise vähendamise suuremas ulatuses. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hageja esmase nõude osaliselt ja mõistab 28.05.2012 sõlmitud käenduslepingu alusel välja kostjalt hageja kasuks võlgnevuse 109 518,62 eurot ( s.o. laenu põhisumma 57 520,48 eurot, intressid 7 477,66 eurot ja viivised 44 520,48 eurot. TsMS § 442 lg 8 sätestab, et alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Kuivõrd kohus rahuldas hageja poolt kostja vastu käenduslepingust tuleneva nõude osaliselt, siis TsMS § 442 lg 8 alusel kohus hageja poolt esitatud alternatiivset nõuet, mille kohaselt hageja palub kostjalt välja mõista 30.03.2012 sõlmitud lepingu alusel hageja kasuks põhivõlgnevusena 130 099,00 eurot ja viivisena 119 901,00 eurot, ei käsitle. Järgnevalt lahendab kohus kostja vastuhagis esitatud nõuded hageja vastu. Kostja vastuhagi kohaselt palub kostja vastuhagis kohustada Osaühingut XXX tagastama 30. märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX vahel sõlmitud lepingus sisalduv XXX konstitutiivse võlatunnistusega ühinemine alusetu rikastumise tõttu või alternatiivselt tuvastada

punktides 1.1 ja 1.2 nimetatud rahalised kohustused hageja ees. Kostja väidab, et nimetatud lepingut ei ole sõlmitud lepingus märgitud kuupäeval s.o. 30. märts 2012, vaid see sõlmiti kostja teadmisel 2012.a. lõpus või 2013.a alguses ühel tema kohtumisel hageja juhatuse liikmega XXX. Samas on kostja ise tunnistanud, et tal puuduvad dokumentaalsed tõendid 30.03.2012 lepingu sõlmimise tegeliku aja suhtes, mistõttu kostja nimetatud asjaolule ei tugine. Sellest tulenevalt lähtub kohus sellest, et nimetatud lepingu on sõlmitud 20.03.2012. Hageja on seisukohal, et võlatunnistuse punktis 1.1. kinnitas XXXOÜ iseseisvat ja abstraktset kohustust tasuda hageja arvelduskontole hiljemalt 15.04.2011 kokku 130 099,00 eurot. Hageja leiab, et pooled käsitlesid ja tõlgendasid OÜ XXX poolt võetud kohustus konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 mõistes. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnistatakse, st kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist (VÕS § 89 lg 2 esimene lause). Põhikohustusega on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu. Nii loetakse konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega täidetus ka algne kohustus (VÕS § 89 lg 2). Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt oma lahendis selgitanud, et konstitutiivne võlatunnistus tekib siis, kui pooled lepivad kokku algsest kohustusest sõltumatu võlakohustuse tekkimise kõrvuti algse kohustusega ning, et konstitutiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (Riigikohtu 24.04.2006 otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-21-06 p 13; 17.01.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p-d 9 ja 10; 06.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149.11, p-d 20 ja 21, 28.01.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-14, p 17). Kohus nõustub hagejaga, et hageja, OÜ XXX ja kostja vahel 30.03.2012 sõlmitud leping kujutab endast konstitutiivset võlatunnistust. OÜ XXX(võlausaldaja), OÜ XXX(võlgnik) ja kostja (kolmas isik) vahel 30.03.2012 sõlmitud lepingu preambula kohaselt pooled kinnitavad, et 28.05.2010 sõlmiti võlgniku ja võlausaldaja vahel laenuleping (edaspidi nimetatud laenuleping), mille alusel väljastati võlgnikule laen summas 900 000,00 eesti krooni; 28.05.2010 sõlmiti võlausaldaja ja kolmanda isiku vahel käendusleping, mille alusel käendas kolmas isik laenulepingust tulenevate kõigi rahaliste nõuete kohast ja täielikku täitmist, kui kohustuste tähtaeg on saabunud ja võlgnik on oma kohustused jätnud täitmata; 15.06.2011 allkirjastasid võlgnik ja võlausaldaja laenulepingu lisa nr 1, mille kohaselt võlgnetava summas suuruseks seisuga 15.06.2011 a. (koos intressidega ja viivistega) kokku 82 654, 58 eurot ning millise summa kohustus võlgnik tasuma hiljemalt 16.06.2011. Eelnimetatud võlgnevuse tasumata jätmise puhuks lepiti kokku viivis summas 0,2% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas alates 17.06.2011; seisuga 30.03.2012 moodustab võlgnevus koos intresside ja viivistega osaliste ühisel hinnangul kokku vähemalt 130 099 eurot. Nimetatud lepingu punkti 1.1 kohaselt võlgnik (OÜ XXX) kinnitab käesolevaga, et kohustub tasuma võlausaldajale kokku 130 099 eurot hiljemalt 15.04.2012 võlausaldaja arveldusarvele nr XXXXXXXXXXX SEB pangas. Käesolevas punktis sätestatud on käsitletav võlgniku konstitutiivse võlatunnistusena Võlaõigusseaduse § 30 lg 1 mõistes ehk iseseisva kohustusena (I kd tlk 20-21). Kohus on eelnevalt tuvastanud, et OÜ-l XXX olid hageja ees laenulepingust tulenevad kohustused. Kohtu hinnangul OÜ XXX tahe luua iseseisev kohustus tuleneb lepingu enda tekstist, mille preambula kohaselt OÜ XXX tunnistab laenulepingust tulenevat võlgnevust koos intresside ja viivistega 30.03.2012 seisuga summas 130 099 eurot ning mille punktist 1.1. nähtuvalt OÜ XXX kohustub tasuma hagejale kokku 130 099 eurot hiljemalt 15.04.2012 ning OÜ-l XXX oli tahe anda konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõistes ehk iseseisva kohustusena.

Hageja, OÜ XXX ja kostja vahel 30.03.2012 sõlmitud lepingu punkti 2.1. kohaselt kolmas isik ( kostja) ühineb käesolevaga võlausaldaja ( hageja) ja võlgniku ( OÜ XXX) vahelise võlasuhtega, võttes endale kohustuse täita solidaarse võlgnikuna käesoleva lepingu punktides 1.1 ja 1.2. nimetatud kohustuse võlausaldaja ees (I kd tlk 20-21). VÕS § 178 lg 1 kohaselt võib kohustuse üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine). Sama paragrahvi lg 4 esimese lause põhjal tekib kohustusega ühinemisel solidaarkohustus. Kostja vastuhagi kohaselt 30. märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX vahel sõlmitud lepingus sisalduv XXX konstitutiivse võlatunnistusega ühinemine on antud alusetult põhjusel, kuivõrd tegelikult ei olnud XXX vastutav OÜ XXX kohustuste eest. 28. mai 2010 Osaühingu XXX ja XXX vahel sõlmitud käendusleping oli tühine. Järelikult puudus XXX igasugune seadusest või lepingust tulenev õiguslik alus ühineda 30. märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX vahel sõlmitud lepingus sisalduva konstitutiivse võlatunnistusega. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et 30. märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX vahel sõlmitud lepingus sisalduv XXX konstitutiivse võlatunnistusega ühinemine on antud alusetult põhjusel, kuivõrd tegelikult ei olnud XXX vastutav OÜ XXX kohustuste eest. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja ja kostja vahel 28.05.2010 sõlmitud käenduslepingu näol ei ole tegemist tarbijakäenduslepinguga ning sellest tulenevalt puudus vajadus ka leppida VÕS § 143 lg 2 alusel kokku ja fikseerida käenduselepingus käendaja vastutuse rahaline maksimumsuurus. Seega on hageja ja kostja vahel 28.05.2010 sõlmitud käendusleping täielikult õiguspärane ja kehtiv. Sellest tulenevalt oli kostjal kohtu hinnangul õiguslik alus ühineda 30. märtsi 2012 Osaühingu XXX ja OÜ XXX vahel sõlmitud lepinguga OÜ XXX poolt OÜ-le XXX antud konstitutiivse võlatunnistusega. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, juhul kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kohus leiab, et 30. märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX vahel sõlmitud lepingus sisalduv XXX konstitutiivse võlatunnistusega ühinemise tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu puudub alus, sest OÜ XXX poolt võlatunnistuse andmise ja kostja poolt nimetatud võlatunnistusega ühinemise aluseks olnud aluskohustus ei ole täidetud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kostja vastuhagi kohustada Osaühingut XXX tagastama 30. märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX vahel sõlmitud lepingus sisalduv XXXkonstitutiivse võlatunnistusega ühinemine alusetu rikastumise tõttu. Kostja vastuhagi alternatiivse nõude kohaselt palub kostja tuvastada 30. märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX vahelise lepingu tühisus heade kommete vastasuse tõttu. Kostja väidete kohaselt on 30.03.2012 lepingu puhul täidetud TsÜS § 86 lg 2 p 1 ja TsÜS lg 2 p 2 tulenevad tehingu heade kommete vastasuse eeldused, st konkreetsel juhul on tehing tehtud ära kasutades kostja erakorralist vajadust, sõltuvussuhet, kogenematus või muud sellist asjaolu, hageja juhatuse liige XXX oli nendest asjaoludest teadlik (ja tegelikult on käitumisega põhjustas need asjaolud) ning vaidlusalune tehing on tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ning pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja väidete kohaselt vaidlusaluse lepingu sõlmimisele eelnes hageja juhatuse liikme XXX tungiv, pidev ja emotsionaalselt kurnav võlgnevuse nõudmine kostjalt, millest tulenevalt kostja sõlmis vaidlusaluse kokkuleppe hageja juhatuse liikme XXX poolsete otseste ja varjatud ähvarduste ning sellest tuleneva oma keerulise isikliku ja varalise sundseisu mõjul. TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on

tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 p 3 kohaselt, juhul kui TsÜS § 86 lg 2 p 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvusssuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludes. Vastastikuste lepingute heade kommete vastasuse tuvastamisel TsÜS § 86 lg 3 alusel kontrollib kohus, kas soorituse ja vastusoorituse vahel on suur ebakõla ning tühisusele tuginenud pool on nimetanud ja tõendanud vähemalt ühe TsÜS § 86 lg-s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu. Eelnimetatud asjaolude tõendamiskoormus lasub TsMS § 230lg 1 järgi poolel, kes tühisusele tugineb, seega kosjal. Kostja arvates ei moodustanud 28.05.2010. a sõlmitud laenulepingust tulenev OÜ XXX võlgnevus hageja ees 30.03.2012. a seisuga 130 099,00 eurot ning võlgnevus oli palju väiksem. Samuti kostja väidab, et võlgnevuse summa on saadud seadusega vastuolus tehtud arvestusega ehk hageja on vastuolus VÕS § 113 lg 6 imperatiivse regulatsiooniga arvestanud viivist ka intressilt ja viiviselt. Kohus leiab, et kostja väited on ebamäärased kuna jääb arusaamatuks, millises ulatuses peab kostja 30.03.2012. a sõlmitud võlgnevuse tunnistamise ja kohustusega ühinemise lepingust tulenevat nõuet summas 130 099,00 eurot põhjendatuks ja millises osas vaidleb nõudele vastu. Väide, et „võlgnevus oli palju väiksem“, on sisutu, sest nõude tunnistamise ulatus on numbriliselt määratlemata, samuti puudub asjakohane arvutuskäik jne. 30.03.2012 sõlmitud Võlatunnistuse järgne põhivõlg on 130 099,00 eurot. Kohtu poolt tehtud arvutuste kohaselt 30.03.2012 võlatunnistus sõlmimise ajal oli XXXOÜ laenulepingu järgne võlgnevus kokku 106 632,15 eurot, s.o. põhivõlg oli 57 520,48 eurot, intressi võlgnevus 7 477,66 eurot ja viivised 41 634,01 eurot (viivis perioodil 31.10.2010 kuni 30.03.2012 ehk 517 päeva eest on kokku 41 634, 01 eurot). Seega on 30.03.2012 võlatunnistuse kohaselt OÜ XXX23 466,85 euro võrra suurem kui oli OÜ XXX laenulepingust tulenev võlgnevus 20.03.2012 seisuga (130 099,00-106 632,15= 23 466,85 eurot). Samas kohus leiab, et kostja viited viivise arvestusele ja selle alusel viivise väärarvestusele on käesoleval juhul asjakohatud, sh väide viivisekokkuleppe vastuolu kohta VÕS § 113 lg-a 6. Võlatunnistuse punktide 1.1. ja 1.2 alusel tekkis OÜ XXX ja hageja vahel konstitutiivsest võlatunnistusest tulenev abstraktne iseseisev kohustus (ehk laenulepingust ja selle lisadest mittesõltuv kohustus, millesse kohustusega kostja solidaarse võlgnikuna ühines (võlatunnistuse punt 2.1). Seega kostja viited laenulepingule ja selle lisades kokkulepitud tingimustele või laenulepingu järgsele võlgnevuse arvestusele ei ole kohased. VÕS §-s 30 nimetatud võlatunnistus on abstraktne leping ehk sellest tulenevale nõudele ei saa esitada vastuväiteid tuginedes muudele õigussuhetele. Lisaks ei näinud eelnimetatud võlatunnistus ette intressi tasumist ega viiviselt viivise arvestamist. Kohus leiab, et kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuvalt oleks nimetatud võlatunnistuse kohaselt soorituste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või et tehing on tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingu näol ei olnud tegemist tarbijakäenduslepinguga ning seega ei saa pidada käenduslepingut õigustühiseks, kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja käenduslepingust tulenevad kohustused ei lõppenud seoses OÜ XXX kustutamisega äriregistris 15.08.2012, kostja väited võlatunnistuses kostja vastutuse maksimumsumma puudumise kohta on kohatud, kuivõrd tegemist ei olnud käenduslepinguga, vaid abstraktse konstitutiivse võlatunnistuse täitmisega ühinemise kokkuleppega, millise kokkuleppe puhul puudub seadusest tulenev nõue määratleda vastutuspiir rahalise summana. Asjaolu, et võlatunnistuse kohaselt on OÜ XXX tunnistanud hageja ees võlgnevust summas, mis on 23 466, 85 eurot suurem kui oli OÜ XXX tegelik võlgnevus hageja ees, ei tähenda automaatselt, et soorituste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Arvestama peab seda, et OÜ XXX oli hagejale võlgu selleks ajaks juba 517 päeva ning hageja nõue OÜ XXX vastu oli tagamata. Hageja esindaja on kohtuistungil selgitanud, et võlatunnistuse summa sisaldas ka kompensatsiooni selle eest, hageja ei pöördunud nõudega kohtusse ja nõustus kohtuväliselt ootama veel võla tasumist.

Isegi kui saaks asuda seisukohale, et soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, siis ei ole tõendatud, et kostja tegi väidetavalt tehingu sundolukorras- erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust tulenevalt. Kohus leiab, et hageja juhatuse liikme poolt kostjale saadetud e-kirjad, millega nõuti järjepidevalt võlgnevuse tasumist, ei anna alust järeldada, et need oleksid tinginud kostja poolt võlatunnistuse sõlmimise tulenevalt mingist erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kohtule esitatud e-kirjadest nähtuvalt hageja juhatuse liige XXX korduvalt tuletab kostjale meelde kohustus võlgnevus tasuda. (I kd tlk 67120). E-kirjad, mis on emotsionaalsemad pärivad ajast, mis on saadetud pärast kostja poolt võlatunnisuse allkirjastamist. Kohus leiab, et nimetatud e-kirjad ei sisalda otseseid ega varjatud ähvardusi. Kohtu hinnangul ähvarduseks ei saa pidada hageja seadusliku esindaja väiteid, et kohustuse mittetäitmise korral kasutatakse võlgnevuse väljanõudmiseks erinevaid seaduses sätestatud võimalusi ja õiguskaitsevahendeid (võlgnevuse loovutamine inkassofirmale on tavapärane ja seaduslik tegevus, samuti hagi või pankrotiavalduse esitamine, viivise nõudmine jne). Asjaoluga, et võlgnevuse nõudmine ei ole võlgnikule emotsionaalselt meeldiv, ei saa lugeda võlatunnistust heade kommete vastaseks. Võlgnevuse nõudmise hageja juhatuse liikme poolt põhjustasid enda kohustuste täitmisega OÜ XXX ja kostja ise. Kostja ei ole kirjeldanud mistahes muid TsÜS § 86 lg-s 2 konkreetselt nimetamata asjaolusid, rääkimata nende tõendamisest kostja poolt, mis oleksid kostjat võlatunnistust sõlmima mõjutanud. Õiguskirjanduses on märgitud, et erakorraliseks asjaoluks TsÜS § 86 lg 2 mõistes võib olla näiteks vajadus tasuda kallite ravimite eest või tasulise operatsiooni eest välismaal (Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul, I. Kull, V. Kõve,M . Käerdi, kirjastus Juura 2010, lk 278). Kostja ei ole samuti tõendanud, et ta on võlatunnistuse sõlminud mõjutatuna sõltuvussuhtest. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks mingilgi määral sõltunud hagejast või hageja seaduslikust esindajast. Kohtul puudub mistahes alus mõistlikult järeldada, et kostja tahe võlatunnistus sõlmida ei kujunenud vabalt ja/või võlatunnistus ei vastanud kostja tahtele. Samuti ei saa rääkida kostja kogenematusest, sest kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna (I kd tlk 131), tegutses ning tegutseb jätkuvalt mitmete äriühingute juhtorganite liikmena (I kd tlk 132-138) ja oli aastatel 2001-20014 Tallinna abilinnapea (tlk139-142). Õiguskirjanduse kohaselt peetakse üldjuhul kogenematuks noori inimesi, pikaajaliselt vangis viibinuid, vaimselt piiratuid (aga mitte piiratud teovõimega) isikuid, immigrante, kellel on kohalikest tingimustest puudulikud teadmised (Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul, I. Kull, V. Kõve,M . Käerdi, kirjastus Juura 2010, lk 278). Seega asub kohus seisukohale, et 30. märtsil 2012 kuupäeva kandev võlatunnistus ei ole heade kommete vastane ega tühine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja vastuhagis esitatud alternatiivne nõue tuvastada 30. märtsi 2012 Osaühingu XXX, OÜ XXX ja XXX vahelise lepingu tühisus heade kommete vastasuse tõttu tuleb jätta rahuldumata. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, seega on hagi hinnaks 250 000 eurot ning TsMS § 126 lg 2 sätestatust, mille kohaselt õiguse üle peetavas vaidluses määratakse hagihind õiguse väärtusega, seega on vastuhagi hinnaks 250 000 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses

näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt üle poole nõudest, ei oleks õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb hagi menetluskulud jätta 10,61% ulatuses hageja kanda ja 89,39% ulatuses kostja kanda. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jättis vastuhagi rahuldamata, siis jäävad vastuhagi menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse TsMS § 174 lg 8 kohaselt hagita menetluse sätteid. Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 176 lg 1 kohaselt juhul, kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil, esitatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks enne kohtuvaidlusi kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Hageja OÜ XXX esitas 15.09.2015 menetluskulude nimekirja ja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ning kostjalt väljamõistmiseks. Hageja palub kostjalt välja mõista seoses 25.10.2013 hagiga menetluskulu kokku summas 7311,41 eurot käibemaksuta ja seoses 20.10.2014 vastuhagiga 5210,33 eurot käibemaksuta. Kostja XXX esitas 15.09.2015 ja 17.09.2015 menetluskulude nimekirjad ja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ning hagejalt väljamõistmiseks. Kostja palub hagejalt välja mõista menetluskulu kokku summas 11 536 eurot käibemaksuga. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliseks kuluks on TsMS § 144 p 1 järgi menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 143 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kulu dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulu. TsMS § 175 lg 1 kohaselt juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-64-13 asunud seisukohale, et menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus. Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus hindama m.h esindaja tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust (Riigikohus asjas 3-2-1-115-13 p 25). Riigikohtu praktika kohaselt on vandeadvokaadi põhjendatud tunnitasuks üldjuhul mitte rohkem kui 120 eurot (Riigikohtu 1.10.2013. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hagejal olnud tsiviilprotsessis esindajaks vandeadvokaat Kristina Uuetoa-Tepper, kelle tunnitasu oli 125 eurot käibemaksuta. Kostja lepingulisteks esindajateks olid vandeadvokaat Eerik Entsik ja advokaat Mari-Liis Mets, kelle tunnitasu oli 100 eurot/105 eurot käibemaksuta s.o 120 eurot/126 eurot käibemaksuga. Juhindudes eelnimetatud Riigikohtu lahenditest ning arvestades lepinguliste esindajate kvalifikatsiooni ja praktilist

kogemust asub kohus seisukohale, et antud tsiviilasjas on põhjendatud lugeda mõistlikuks hageja esindajatasu maksimumsuuruseks tunnihinda mitte rohkem, kui 120 eurot km-ta ja kostja lepingulise esindaja tunnihinda 120 eurot/126 eurot käibemaksuga. OÜ XXX25.10.2013 hagiavaldusega seonduvad menetluskulud Hagiavalduselt tasutud riigilõiv on TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 1900 eurot, mis oli kooskõlas kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 1 lisa tabelis 1 sätestatud riigilõivumääraga (hagihinna 250 000 euro puhul tuli avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu tasuda riigilõiv summas 1900 eurot). Kohus peab hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvaid õigusabitoiminguid põhjendatuks ja vajalikeks järgmises ulatuses: Arve nr 2013156. Hagiavaldus on kohtule esitatud sisuliselt 4,5 lk + lisad 15 lk, kohtu hinnangul on antud tsiviilasjas tegemist keskmise keerukusega vaidlusega. Kohus on seisukohal, et hagiavalduse koostamine, kliendiga konsulteerimine ja hagi kohtule esitamine ei ole põhjendatud ja vajalik menetluskulu rohkem, kui 6 h ulatuses (6 h x 120 eurot = 720 eurot), arvestades kohtule esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu. Arve nr 2014002. Kohus on seisukohal, et 29.10.2013 tsiviilasja menetlusse võtmise kohtumäärusega ja kostja 13.112013 (ca 1 lk), 27.11.2013 (ca 13,5 lk + lisad 56 lk) vastustega tutvumine ei ole põhjendatud ja vajalik menetluskulu rohkem, kui 2,5 h ulatuses (2,5 h x 120 eurot= 300 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu. 16.12.2013 täiendavate seisukohtade koostamise (ca 6,5 lk + lisad 12 lk) ja esitamisega seonduva õigusabikulu ei ole põhjendatud ja vajalik menetluskulu rohkem, kui 6 h ulatuses (6 h x 120 eurot= 720 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning kliendiga konsulteerimise vajadust. Arve nr 2014022. Kostja 21.02.2014 menetlusdokumendiga (ca 4,5 lk) tutvumine ei ole põhjendatud ja vajalik menetluskulu rohkem, kui 0,5 h ulatuses (0,5 h x 120 eurot = 60 eurot), arvestades kohtule esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu. 22.01.2014 menetlusdokumendi koostamine (ca 2,5 lk) ja kohtule esitamine ei ole põhjendatud ja vajalik menetluskulu rohkem, kui 0,5 h ulatuses (0,5 h x 120 eurot = 60 eurot), juhindudes TsMS § 169 lg-st 3 ning arvestades kohtule esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu s.h kliendiga konsulteerimise vajadust. Kohus nõustub siinjuures osaliselt kostja vastuväitega, et tõendite kogumise taotluse esitamisega seonduvad kulud tuleks jätta hageja menetluskuludena kindlaks määramata, kuna kohus on vastava taotluse jätnud 17.09.2015 kohtumäärusega rahuldamata. Samas juhib kohus kostja tähelepanu, et kõnealustel kuupäevadel teostatud õigusabitoimingud ei piirdunud üksnes tõendite kogumise taotluse esitamisega, kohus on nimetatud asjaolu antud juhul menetluskulude kindlaksmääramisel arvestanud. Arve nr 2014119. Kohus on seisukohal, et 30.07.2014 menetluse kiirendamiseks taotluse koostamine (ca 0,5 lk) ei ole põhjendatud ja vajalik menetluskulu rohkem, kui 0,25 h ulatuses (0,25 h x 120 eurot= 30 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu. Kohus ei nõustu siinjuures kostja vastuväitega, mille kohaselt tuleks nimetatud menetluskulu jätta kindlaks määramata, kuivõrd kostjal ei ole võimalik menetluse kiirust mõjutada. Kohus juhib kostja tähelepanu, et nimetatud taotluse esitamise õigus on juhindudes TsMS § 3331 mõlemal poolel ning antud juhul kohus rahuldas hageja taotluse 23.09.2014 kohtumäärusega, määrates kohtumenetluse kiirendamise abinõuna kindlaks kohtuistungi toimumise aja, seega oli tegemist põhjendatud ja vajaliku õigusabiga. Tutvumine kostja vastusega 17.09.2014 (ca 1,5 lk) ei ole põhjendatud ja vajalik menetluskulu rohkem, kui 0,1 h ulatuses (0,1 h x 120 eurot= 12 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu. Tutvumine 17.09.2014 ja 23.09.2014 kohtumäärustega ei ole põhjendatud ja vajalik menetluskulu rohkem, kui 0,16 h ulatuses (0,16 h x 120 eurot= 19,20 eurot), arvestades kohtumääruste sisu ja mahtu. Kohtule jääb siinjuures

arusaamatuks kostja vastuväide, mille kohaselt tuleks kohtumäärustega tutvumise ajakulu jätta tervikuna menetluskuluna kindlaks määrata. Kõnealuse 17.09.2014 kohtumäärusega lahendas kohus hageja tõendite kogumise taotluse, seega on kohtu hinnangul vähemalt osaliselt tegemist põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga. 29.09.2014 ja 01.10.2014 täiendavate seisukohtade koostamine (ca 3,5 lk + lisad 34 lk) ei ole põhjendatud ja vajalik menetluskulu rohkem, kui 3 h ulatuses (3 h x 120 eurot= 360 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Kohus ei nõustu siinjuures kostja vastuväitega, mille kohaselt tuleks nimetatud menetluskulu jätta kindlaks määramata, kuivõrd kohus ei palunud hagejal täiendavaid seisukohti esitada. Kohus juhib kostja tähelepanu TsMS § 328 lg 2, mille kohaselt tagab kohus poolele võimaluse vastaspoole taotlustele ja faktilistele väidetele vastata, kui seadusest ei tulene teisiti, kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud ja vajaliku õigusabiga. Kliendiga konsulteerimise ajamahtu perioodil 22.04.2014 kuni 09.10.2014 peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks mitte rohkem, kui 1 h ulatuses (1 h x 120 eurot = 120 eurot). Kohus juhib hageja tähelepanu, et kohtul ei ole võimalik anda hinnangut õigusabi vajalikkuse ja põhjendatuse osas menetlustoimingutele, mis ei kajastu tsiviilasja materjalidest. Kliendiga konsulteerimine on põhjendatud ja vajalik õigusabi juhul, kui selle tulemusena esitatakse kohtule menetlusdokument või tehakse muu vajalik menetlustoiming, mis nähtub toimikust. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-64-13 asunud seisukohale, et eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab TsMS § 175 lg 1 tähenduses nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu, seega dokumentide edastamine, kohtuga suhtlemine, E-toimiku andmete kontrollimine jms ei ole õigusabikulu, mille väljamõistmine vastaspoolelt oleks põhjendatud. Arve nr 2014156. Kohus on seisukohal, et 21.10.2014 tutvumine kostja seisukohtadega (4,5 lk) ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabi rohkem, kui 0,16 h ulatuses (0,16 x 120 eurot = 19,20 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu. 09.10.2014, 23.10.2014 kuni 11.11.2014 õigusabitoimingud ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabi rohkem, kui 0,25 h ulatuses (0,25 h x 120 eurot= 30 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu, ülejäänud osas jätab kohus hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata, kuivõrd kohtu hinnangul ei ole tegemist TsMS § 175 lg 1 tähenduses õigusabikuluga, mille väljamõistmine kohustatud isikult oleks põhjendatud. Arve nr 2015052 õigusabikulu jätab kohus rahuldamata, kohtul ei ole võimalik anda hinnangut õigusabi vajalikkuse ja põhjendatuse osas menetlustoimingutele, mis ei kajastu tsiviilasja materjalidest. Arve nr 2015120. Kohus nõustub hageja 14.05.2015 õigusabitoimingu mahuga 0,05 h ulatuses (0,05 x 120 eurot= 6 eurot), kliendiga konsulteerimine ja ettevalmistus 15.09.2015 kohtuistungiks on põhjendatud ja vajalik mitte rohkem, kui 1 h/ 2= 0,5 h ulatuses (0,5 h x 120 eurot= 60 eurot), arvestades, et hageja lepinguline esindaja oli tsiviilasjas esitatud asjaoludega ja protsessiga kursis olnud selle kestel. Ülejäänud õigusabikulu jätab kohus rahuldamata, kohtul ei ole võimalik anda hinnangut õigusabi vajalikkuse ja põhjendatuse osas menetlustoimingutele, mis ei kajastu tsiviilasja materjalidest. Kohus juhib hageja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 32-1-77-14, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ja menetluskulude nimekirja koostamise eest kantud menetluskulud ei ole põhjendatud ega vajalikud kulud TsMS § 175 lg 1 mõttes, eeltoodud põhjendustel jätab kohus nimetatud osas hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata. Arve nr 2015121. Arvestades 15.09.2015 kohtuistungi kestvust on õigusabi vajalik ja põhjendatud mitte rohkem, kui 1,6 h / 2= 0,8 h ulatuses (0,8h x 120 eurot= 96 eurot). Lisaks eeltoodule palub hageja kindlaks määrata dokumentaalse tõendi saamise kulud arve nr 2014002 alusel 6 euro ulatuses ja arve nr 2014119 alusel 20 euro ulatuses, kohus on seisukohal, et hageja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks tuleb nimetatud osas TsMS § 143 p 2 alusel rahuldada.

OÜ XXX20.10.2014 vastuhagiga seonduvad menetluskulud Arve nr 2014156. Kohus on seisukohal, et 20/21.10.2014 õigusabi ei ole põhjendatud ja vajalik menetluskulu rohkem, kui 0,86 h ulatuses (0,86 h x 120 eurot = 103,20 eurot), arvestades kohtule esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu. 14.11.2014 kuni 17.11.2014 - 18.11.2014 õigusabi, mis seondub menetluskulude katteks tagatise andmise taotlusega jätab kohus menetluskuluna kindlaks määramata TsMS § 169 lg 3 alusel, kuivõrd kohus jättis vastava taotluse 08.12.2014 kohtumäärusega rahuldamata. 30.10.2014 vastaspoole menetlusdokumendiga ja 11.11.2014 kohtumäärusetega tutvumisega ei ole põhjendatud ja vajalik rohkem, kui 0,33 h ulatuses (0,33 h x 120 eurot = 39,60 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu. 19.11.2014 kuni 26.11.2014 õigusabi on põhjendatud ja vajalik 0,16 h ulatuses (0,16 h x 120 eurot= 19,20 eurot). 27.11.2014 õigusabi ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabi, kuna kohus jättis 08.12.2014 kohtumäärusega hageja taotluse XXX ́lt menetluskulude katteks tagatise nõudmiseks rahuldamata. 08.12.2014 kuni 10.12.2014 õigusabi ei ole põhjendatud ja vajalik rohkem, kui 0,25 h ulatuses (0,25 h x 120 eurot = 30 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu. 16.12.2014 õigusabi, mis seondub vastuhagile vastuse koostamisega ei ole põhjendatud ja vajalik kokku rohkem, kui 8 h ulatuses (8 h x 120 eurot= 960 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu. 18.12.2014 e-kiri on põhjendatud ja vajalik õigusabi, mitte rohkem, kui 0,25 h ulatuses (0,25 h x 120 eurot = 30 eurot, arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu. Kohus jätab hageja avalduse arve nr 2014156 ülejäänud osas menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata, kuivõrd kohtul ei ole võimalik anda hinnangut õigusabi vajalikkuse ja põhjendatuse osas menetlustoimingutele, mis ei kajastu tsiviilasja materjalidest. Arve nr 2015052. 06.01.2015 kuni 09.01.2015 õigusabi seoses määruskaebusega on põhjendatud ja vajalik mitte rohkem, kui 5 h ulatuses (5 h x 120 eurot= 600 eurot), arvestades kohtule esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu. 10.02.2015 kuni 13.03.2015 õigusabi ei ole kohtu hinnangul hageja poolt nimetatud mahus põhjendatud ja vajalik, kuna kohus on arve nr 2014156 vastuhagiga seonduva menetluskulu ammendavalt kindlaks määranud. 06.04.2015 kuni 13.04.2015 õigusabi ei ole põhjendatud ja vajalik rohkem, kui kokku 0,25 h ulatuses (0,25 h x 120 eurot= 30 eurot), arvestades kõnealuste menetlusdokumentide sisu ja mahtu. 16.04.2015 – 18.04.2015 vastuhagi alternatiivsele nõudele täiendava vastuse koostamine ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabi rohkem, kui 4,5 h ulatuses (4,5h x 120 eurot= 540 eurot). Kohus jätab hageja avalduse arve nr 2015052 ülejäänud osas menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata, kuivõrd kohtul ei ole võimalik anda hinnangut õigusabi vajalikkuse ja põhjendatuse osas menetlustoimingutele, mis ei kajastu tsiviilasja materjalidest. Arve nr 2015120. Kohus nõustub hageja 14.05.2015 õigusabitoimingu mahuga 0,05 h ulatuses (0,05 x 120 eurot= 6 eurot), kliendiga konsulteerimine ja ettevalmistus 15.09.2015 kohtuistungiks ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabi rohkem, kui 1 h/ 2= 0,5 h ulatuses (0,5 h x 120 eurot= 60 eurot), arvestades, et hageja lepinguline esindaja oli tsiviilasjas esitatud asjaoludega ja protsessiga kursis olnud selle kestel. 18.05.2015, 25.05.2015 ja 08.07.2015 õigusabi ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabi kokku rohkem, kui 0,25 h ulatuses (0,25 h x 120 eurot= 30 eurot), arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Ülejäänud õigusabikulu jätab kohus rahuldamata, kohtul ei ole võimalik anda hinnangut õigusabi vajalikkuse ja põhjendatuse osas menetlustoimingutele, mis ei kajastu tsiviilasja materjalidest. Kliendiga konsulteerimine on põhjendatud ja vajalik õigusabi juhul, kui selle tulemusena esitatakse kohtule menetlusdokument või tehakse muu vajalik menetlustoiming, mis nähtub toimikust. Lisaks märgib kohus, et menetlusdokumentide edastamine, kohtuga suhtlemine jms formaalsed õigusabi osutamisega kaasuvad toimingud ei ole kohtu hinnangul TsMS § 175 lg 1 tähenduses õigusabikuluks, mille väljamõistmine kohustatud isikult oleks põhjendatud. Kohus juhib m.h hageja tähelepanu Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-77-14, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ja menetluskulude nimekirja koostamise eest kantud menetluskulud ei ole põhjendatud

ega vajalikud kulud TsMS § 175 lg 1 mõttes, eeltoodud põhjendustel jätab kohus nimetatud osas hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata. Arve nr 2015121. Arvestades 15.09.2015 kohtuistungi kestvust on õigusabi vajalik ja põhjendatud mitte rohkem, kui 1,6 h / 2= 0,8 h ulatuses (0,8h x 120 eurot= 96 eurot). Lisaks eeltoodule palub hageja kindlaks määrata dokumentaalse tõendi saamise kulud arve nr 2014156 alusel 2 euro ulatuses, kohus on seisukohal, et hageja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks tuleb nimetatud osas TsMS § 143 p 2 alusel rahuldada. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hageja avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt. 25.10.2013 hagiavaldusega seonduvalt õigusabi eest 21,77 h s.o 2612,40 eurot käibemaksuta (21,77 h x 120 eurot= 2612,40 eurot), millele lisandub riigilõiv summas 1900 eurot ja registripäringud 26 eurot, kokku 4538,40 eurot, millest 89,39% on 4056,87 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja 25.10.2013 hagiavaldusega seonduvad menetluskulud 2610,51 euro ulatuses (õigusabikulud). 20.10.2014 vastuhagiga seonduvalt õigusabi eest 21,2 h s.o 2544 eurot käibemaksuta (21,2 h x 120 eurot= 2544 eurot), millele lisandub registripäring 2 eurot, kokku 2546 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja 20.10.2014 vastuhagiga seonduvad menetluskulud 2501,83 euro ulatuses (õigusabikulud).

Kostja XXXmenetluskulud Arve nr 130614. Kohus on seisukohal, et arve nr 130614 õigusabikulu ei ole põhjendatud ja vajalik kokku rohkem, kui 13 h ulatuses (13 h x 120 eurot= 1560 eurot), arvestades kohtule esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Arve nr 140047. Kohus on seisukohal, et arve nr 140047 õigusabikulu ei ole põhjendatud ja vajalik kokku rohkem, kui 4,5 h ulatuses (4,5 h x 120 eurot= 540 eurot), arvestades kohtule esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu. Arve nr 140926. Kohus on seisukohal, et arve nr 140926 õigusabikulu ei ole põhjendatud ja vajalik kokku rohkem, kui 1,75 h ulatuses (1,75 h x 126 eurot= 220,50 eurot), arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Arve nr 1401038. Kohus on seisukohal, et arve nr 1401038 08.10.2014 õigusabikulu ei ole põhjendatud ja vajalik kokku rohkem, kui 0,25 h ulatuses (0,25 h x 126 eurot= 31,5 eurot), arvestades, et taotlus tähtaja pikendamiseks uute asjaolude tõttu oli põhjendatud, samas kohtuistungi edasilükkamise taotluse puhul ei ole tegemist TsMS § 175 lg 1 tähenduses menetluskuluga, mille kindlaksmääramine oleks antud juhul põhjendatud. 15.10.2014 ja 17.10.2014 õigusabi seoses hageja 01.10.2014 menetlusdokumendiga ei ole põhjendatud ja vajalik rohkem, kui 4,5 h ulatuses (4,5 h x 126 eurot= 567 eurot), arvestades kohtule esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu. 16.10.2014 – 17.10.2014 vastuhagi koostamisega seonduv õigusabi ei ole põhjendatud ja vajalik rohkem, kui 8 h ulatuses (8 h x 126 eurot= 1008 eurot). 30.10.2014 õigusabi ei ole põhjendatud ja vajalik rohkem, kui 1 h ulatuses (1h x 126 eurot= 126 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumendi ja kohtumääruse sisu. Arve nr 1401165. Kohus on seisukohal, et arve nr 1401165 õigusabikulu ei ole põhjendatud ja vajalik kokku rohkem, kui 11 h ulatuses (11 h x 126 eurot= 1386 eurot), arvestades kohtule esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu. Siinjuures arvestab kohus asjaoluga, et 18.12.2014 kohtumäärusega jättis kohus rahuldamata hageja taotluse menetluskulude katteks tagatise nõudes ja 24.03.2015 kohtumäärusega rahuldas ringkonnakohus osaliselt kostja määruskaebuse.

Arve nr 150048. Kohus on seisukohal, et arve nr 150048 12.01.2015 õigusabikulu ei ole põhjendatud ja vajalik kokku rohkem, kui 0,16 h ulatuses (0,16 h x 126 eurot= 20,16 eurot), arvestades menetlusdokumendi sisu ja mahtu. Arve nr 150132. Kohus on seisukohal, et arve nr 150132 13.02.2015 õigusabikulu ei ole põhjendatud ja vajalik kokku rohkem, kui 0,25 h ulatuses (0,25 h x 126 eurot= 31,5 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu ja mahtu. Arve nr 150272. Kohus on seisukohal, et arve nr 150272 30.03.2015 õigusabikulu ei ole põhjendatud ja vajalik kokku rohkem, kui 0,10 h ulatuses (0,10 h x 126 eurot= 12,6 eurot), arvestades 24.03.2015 kohtumääruse sisu, samuti asjaolu, et Riigikohus keeldus kostja määruskaebuse 25.05.2015 kohtumäärusega menetlusse võtmisest, kuivõrd määruskaebuse esitamine ei olnud seadusega lubatud. Arve nr 150365. Kohus on seisukohal, et arve nr 150365 08.04.2015 õigusabikulu ei ole põhjendatud ja vajalik, kuna Riigikohus keeldus kostja määruskaebuse 25.05.2015 kohtumäärusega menetlusse võtmisest, kuivõrd määruskaebuse esitamine ei olnud seadusega lubatud. 28.04.2015 menetlustähtaja pikendamise taotluse puhul ei ole tegemist TsMS § 175 lg 1 tähenduses menetluskuluga, mille kindlaksmääramine oleks antud juhul põhjendatud. Arve nr 150531. Kohus on seisukohal, et arve nr 150531 15.05.2015 õigusabikulu ei ole põhjendatud ja vajalik rohkem, kui 2 h ulatuses (2 h x 126 eurot= 252 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu s.h asjaolu, et kostja on esitanud menetluses varasemalt korduvalt esitatud seisukohti. Arve nr 150842. Kohus on seisukohal, et arve nr 150842 04.09.2015 õigusabikulu ei ole põhjendatud ja vajalik rohkem, kui 1 h ulatuses (1 h x 126 eurot= 126 eurot), arvestades esitatud menetlusdokumendi sisu. Ettevalmistus 15.09.2015 kohtuistungiks ei ole põhjendatud ja vajalik õigusabi rohkem, kui 1 h ulatuses (1 h x 126 eurot= 126 eurot), arvestades, et kostja lepingulised esindajad olid tsiviilasjas esitatud asjaoludega ja protsessiga kursis olnud selle kestel. Arve nr 150843. Arvestades 15.09.2015 kohtuistungi kestvust on õigusabi vajalik ja põhjendatud mitte rohkem, kui 1,6 h ulatuses (1,6 h x 126 eurot= 201,60 eurot). Määruskaebuselt tasutud riigilõiv ja kautsjon on TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostja 26.11.2014 määruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu summas 50 eurot, mis oli kooskõlas kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg-ga 14. Lisaks on kostja 08.04.2015 määruskaebuse esitamisel tasunud kautsjoni summas 50 eurot, mis tagastati kostjale TsMS § 149 lg 4 alusel 25.05.2015 kohtumäärusega, nimetatud osas jätab kohus kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata. Hageja on esitanud kostja menetluskuludele vastuväite, mille kohaselt leiab, et kostja menetluskulusid ei ole võimalik kindlaks määrata põhjusel, et menetluskuludest ei nähtu, millised õigusabitoimingud on tehtud seoses hagiga ja millised vastuhagiga. Kohus nõustub siinjuures hagejaga, samas möönab, et hagi ja vastuhagi menetlusega seonduvaid õigusabitoiminguid on antud tsiviilasjas tulenevalt nende menetluslikust seotusest keeruline eristada, seetõttu jagab kohus kostja menetluskulud pooleks, kuivõrd hinnanguliselt oli nii vastuhagiga kui ka hagiga seonduvaid menetluskulusid võrdselt. Samas juhib kohus hageja tähelepanu, et õigusabikulud määratakse kindlaks üksnes kriteeriumi „vajalikud ja põhjendatud" alusel lähtuvalt TsMS § 175 lg 1 eesmärgist. Seega menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel teeb kohus TsMS § 175 lg 1 kohaselt kaalutlusotsuse õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta eelkõige tsiviilasja toimikust nähtuvate menetlustoimingute ja -dokumentide pinnalt, arvestades m.h kaasuse keerukust, asjaolusid, tõendite mahtu jpm. TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel

tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kuivõrd XXX on kohtule kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, siis on ta antud juhul õigustatud nõudma menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus kostja avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt, õigusabi eest 50,11 h s.o 6208,86 eurot käibemaksuga (17,5 h x 120 eurot= 2100 eurot ja 32,61 h x 126= 4108,86 eurot), millele lisandub riigilõiv summas 50 eurot. Arvestades, et riigilõivu tasumine seondus selgelt üksnes vastuhagiga seonduvate toimingutega, siis arvestab kohus hagiga seotud menetluskuludeks 6208,86 eurot / 2 = 3104,43 eurot, millest 10,61 % on 329,38 eurot ja vastuhagiga seotud menetluskuludeks 3154,43 eurot. Kohus jätab rahuldamata kostja menetluskulude nõude kokku 5067,14 euro ulatuses (õigusabikulud 5017,14 eurot + kohtukulud 50 eurot). TsMS § 445 lg 1 kohaselt juhul, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. TsMS § 463 lg 2 kohaselt kohtumäärusele kohaldatakse vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Juhindudes TsMS § 463 lg koosmõjus TsMS § 445 lg 1 sätestatust tasaarvestab kohus hageja ja kostja vastastikused kohtumäärusega väljamõistetavad menetluskulud, tasaarvestuse tagajärjel mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud summas 6273,49 eurot (hageja hagi menetluskulud 4056,87 eurot + vastuhagi menetluskulud 2546 eurot= 6602,87- kostja hagi menetluskulud 329,38 eurot= 6273,49 eurot). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud kohtule TsMS § 177 lg 4 kohase avalduse. Seega, juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 tuleb kostjal alates määruse jõustumisest, s.o menetlusosalistele kättetoimetamisest, kuni täitmiseni tasuda menetluskulult viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.