Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-15-128205

2-15-128205 Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohus on leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 25.02.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-21-122-08, p 19). Kohtul on seega kohustus kontrollida tehingu tühisuse aluseid sõltumata sellest, kas kostja on tehingu tühisusele tuginenud või mitte, sh tagaseljaotsuse tegemisel. Laenutaotluses (tl 32) ja hagiavalduses on välja toodud, et laenutaotluse käsitlemistasu ja laenusumma väljastamise eest kuulus tasumisele käsitlustasu 45 eurot. Lepingu üldtingimuste punkti

2-15-128205 eelduse, et vastastike kohustuste osas sel määral tasakaalust väljas olev leping on heade kommete vastane. Kohtu hinnangul ei piisa selle eelduse ümberlükkamiseks ainuüksi väitest, et käitluskulu ei ole käsitletav intressina ja et laenutaotleja on kinnitanud laenu sobivust ja üldtingimustega tutvumist. Kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on eeltoodust tulenevalt TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine, tuleb anda hageja nõuetele hinnang alusetu rikastumise sätete alusel (Riigikohtu 5.01.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 38). Kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel TsÜS § 86 lg 4 järgi õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi, makstes intressi võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Kuna kostja ei ole hagejale laenusummat tagastanud hiljemalt 21.07.2012, siis on hagejal VÕS § 1028 lg 1 alusel alates sellest kuupäevast õigus nõuda kostjalt üle antud laenusumma, so 190 euro, tagastamist. Hagejal on lisaks õigus kostjalt nõuda raha kasutamise eest intressi VÕS § 94 lg 1 sätestatud määras ning alates põhivõla lepingujärgse tagastamise kuupäevast tagastamata põhivõlalt sissenõutavaks muutunud viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Laenu tagastamise tähtaeg oli 21.07.2012. VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud intressimääraks tuleb lugeda 1% aastas, seega kujuneb laenu kasutamise eest makstava intressi suuruseks (190 x 1% x 30 / 365) 0,16 eurot. Arvestades eeltoodut, on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 190 eurot, VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras intress 0,16 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 57,46 eurot (190 x 8% x 163/365 + 190 x 7,75% x 104/365 + 190 x 8,75 x 77/365 + 190 x 8,5% x 184/365 + 190 x 8,25% x 181/365 + 190 x 8,15% x 184/365 + 190 x 8,05% x 460/365) ning TsMS § 367 sätestatud edasiulatuv viivis alates 05.04.2016 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja on nõudnud ka kostjale saadetud teadetega seotud kulude hüvitamist vastavalt laenulepingu üldtingimustes sätestatule. Kostjale on saadetud meeldetuletuskirjad. VÕS § 158 lg-tes 1 ja 3 sätestatut arvestades on ka meeldetuletuskirjade tasu nõude korral sisuliselt tegemist leppetrahvinõuetega (eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summa). Kuivõrd laenuleping on kohtu ülalesitatud järelduste kohaselt tervikuna tühine, ei ole kehtivad ka selles sisalduvad leppetrahvikokkulepped. Nendele hageja järelikult tugineda ei saa. Teadete väidetava saatmisega seotud tegelike kulude suurust ei ole hageja tõendanud. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on seisukohal, et menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldatakse ligikaudu 67% ulatuses. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja, milledest nähtuvalt on hageja menetluskuludeks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõiv 45 eurot, hagi esitamisel tasutud täiendav riigilõiv 55 eurot ja õigusabikulu 170 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja

2-15-128205 on kohtu poolt kontrollitud andmetele käibemaksukohustuslane (alates 01.10.2002, nr EE100783272). TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv. TsMS § 139 lg 1 kohaselt on riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on õigusabikulu summas 170 eurot selgelt põhjendamatu. Arvestades, et kohus rahuldas hagi eelmenetluses tagaseljaotsusega seetõttu, et kostja ei vastanud kohtu määratud tähtajaks kohtule, ei saa hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud olla suuremad kui 50 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud on hageja menetluskulud summas 150 eurot (45+55+50). Kuivõrd kohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskuludest 67% kostja kanda ja 33% hageja enda kanda, siis tuleb kostjalt välja mõista hageja menetluskulud 100,50 eurot (67% 150-st). Kostja menetluskulud jätab kohus kostja kanda. Arvestades asjaolu, et kostja ei ole menetluses osalenud ega hagile vastanud, siis ei saa kostjal menetluskulusid tekkinud olla. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.