2-15-117049/5 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Asjaolud ja hageja nõue 11.08.2015.a esitas PLACET GROUP OÜ Pärnu Maakohtule avalduse XXXvastu maksekäsu kiirmenetluses võlgnevuse väljamõistmiseks. 14.08.2015.a on tehtud võlgnikule makseettepanek. 19.10.2015.a esitas võlgnik nõudele vastuväite. 18.11.2015.a kohtumäärusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Kohtule 09.12.2015.a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10.09.2014.a laenulepingu nr XXX (edaspidi laenuleping), mille alusel andis hageja kostjale laenu 500.00 eurot. Laenu saamiseks täitis kostja internetikeskkonnas www.smsraha.ee laenutaotluse ning kinnitas üldtingimustega nõustumist. Hageja rahuldas kostja laenutaotluse ning laenusumma kanti kostjale üle 10.09.2014.a. Laenulepingu kohaselt oli tagastamisele kuuluv summa 708.00 eurot (sh põhiosa 500.00 eurot, intress 198.00 eurot ja lepingutasu 10.00 eurot) ning see tuli tagastada 12 osamaksena vastavalt graafikule hiljemalt 05.09.2015.a. Pooled leppisid kokku, et intressimäär on 39,60 % aastas. Kostja teostas kolm makset kokku summas 141.00 eurot. Teostatud maksetega on kostja poolt tasutud 10.00 eurot lepingutasu, 90.58 eurot põhivõla ja 40.42 eurot intressi katteks. Rohkem makseid kostja tasunud ei ole. Hageja edastas kostjale korduvalt meeldetuletusi võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei ole kohustusi nõuetekohaselt täitnud, on hageja arvestanud tasumata laenusummalt viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja on seisukohal, et kostja võlgneb hagejale kokku 599.58 eurot (s.o tagastamata laenusumma 409.42 eurot, intress 157.58 eurot, võla sissenõudmiskulu 24.00 eurot ja viivis 08.58 eurot). Nimetatud summa palub hageja kostjalt välja mõista. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks mittemuutunud viivise tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel, VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, alates 10.12.2015.a kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastus Kostja võlgnevuse olemasolu üle ei vaidle, kuid teatas, et ta on töötu ning tal puuduvad rahalised vahendid võlgnevuse tasumiseks. Kohtu põhjendused ja kohaldatud õigusaktid Kohus, tutvunud poolte poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt sõlmisid pooled 10.09.2014.a laenulepingu nr XXX, mille alusel väljastas hageja kostjale laenu 500.00 eurot, kohustusega tagastada laen ja intress, kokku 708.00 eurot, 12 osamaksena vastavalt graafikule hiljemalt 05.09.2015.a (tlk 41-50). Laenulepingust nähtub, et kokkulepitud intressimäär on 39,60 % aastas. Enne laenu saamist täitis kostja internetikeskkonnas www.smsraha.ee laenutaotluse ning kinnitas üldtingimustega nõustumist. Laen on kostja kontole kantud 10.09.2014.a (tlk 53). Pooled nimetatud asjaolude üle ei vaidle. Kohus leiab, et tegemist on sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepinguga, juhindudes VÕS § 52 lg 3. VÕS § 402 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele ning VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist ja viivist. VÕS § 101 lg 2 järgi võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Pooled ei vaidle ka asjaolu üle, et kostja teostas kolm osamakset kokku summas 141.00 eurot. Toimiku materjalidest nähtub, et kostja maksete arvestamisel on hageja lähtunud VÕS § 415 lg 2 sätestatust, mille kohaselt, kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse: 1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; 2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; 3) kolmandas järjekorras intressi katteks; 4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Antud maksete sidumise järjekord on kohtu hinnagul seadusega kooskõlas ja seega põhjendatud. Kohus on seisukohal, et hageja poolt esitatud nõue on õiguslikult põhjendatud. Hageja on nõuet tõendanud. Hageja on esitanud võlgnevuse kujunemise kronoloogia. Kostja ei vaidle võlgnevuse olemasolu üle, kuid teatas, et ta on töötu ning tal ei ole raha võlgnevuse tasumiseks. Kohtu hinnangul ei ole vabasta siiski nimetatud asjaolu kostjat tema lepinguliste kohustuste täitmisest. Kohus on seisukohal, et hageja poolt esitatud põhivõlgnevuse nõue on õiguslikult põhjendatud. Kuivõrd kostja ei ole laenusummat nõuetekohaselt tagastanud, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele tagastamata laenusumma 409.42 eurot. VÕS § 397 lg järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Sama seaduse § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Laenulepingu pooled on sellist intressi aktsepteerinud, mistõttu puudub kohtul alus pidada intressimäära põhjendamatuks. Eeltoodust tulenevalt on hageja intressinõue summas 157.58 eurot kostja vastu õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Hagi esitamise seisuga on hageja arvestanud viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, summas 08.58 eurot. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud ja kostjalt kuulub väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis summas 08.58 eurot. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 alusel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, alates 10.12.2015.a kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 1131 lg 1 kohaselt kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40.00 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulu 24.00 eurot. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele seega võla sissenõudmiskulu 24.00 eurot. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud kokku summas 269.00 eurot (s.o asjas tasutud riigilõiv 125.00 eurot, lepingulise esindaja kulu 108.00 eurot ja kohtutäituritasu 36.00 eurot). Hageja tasus maksekäsu kiiremenetluse avalduse esitamisel riigilõivu 45.00 eurot ja hagiavalduse esitamisel täiendavalt 80.00 eurot, kokku 125.00 eurot. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 kohaselt kuulus tsiviilasjalt hinnaga 632.54 eurot tasumisele riigilõiv 125.00 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu seadusega kooskõlas. Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 125.00 eurot. Järgnevalt kontrollib kohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Hageja kasutas esindaja teenust maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse koostamiseks ning kohtule edastamiseks jne. Kokku on esindaja teenust kasutatud 2 tundi. Hageja esindaja toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud. Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Hageja palub kostjalt välja mõista õigusabikulud summas 108.00 eurot (s.o kokku 2 töötunni eest). Kohus on seisukohal, et selline tasu õigusteenuse eest ei ületa õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda. TsMS § 143 p 4 sätestab, et asja läbivaatamise kulud on muuhulgas ka menetlusdokumentide kohtutäituri vahendusel ning välisriigis ja eksterritoriaalsetele Eesti Vabariigi kodanikele kättetoimetamise ja edastamise kulud.