Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Täpsustatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid PlusPlus Baltic OÜ ja T. T. 07.06.2012 võla tasumise kokkuleppe, millega kostja kohustus tasuma võlgnevuse maksegraafiku alusel. Vastavalt võla tasumise kokkulepe p.1.2 tunnistas võlgnik võlgnevust võlausaldaja ees summas 1071,63 €. Pooled sõlmisid kokkuleppe võlgnevuse tasumiseks vastavalt kokkuleppe p.2.1 alusel summas 1071,63 €, millele lisandub intress 20 % aastas. Kokkuleppe kohaselt tuli võlgnevus tasuda võrdsetes osades ja kuumaksega 70 € kuus. Esimesele osamaksele lisandus kokkuleppe punkti 2.3 kohaselt kokkuleppe sõlmimise tasu 20 €. Seega kohustus kostja vastavalt maksegraafikule tasuma esimese osamakse 27.06.2012 summas 90,00 € ja järgmise osamakse 27.07.2012. Kostja tasus esimese osamakse summas 90 € 02.07.2012, millest 20,00 € arvestati kokkulepe sõlmimise tasu katteks, 52,14 € osamakse põhiosa katteks, 17,86 € maksegraafikus märgitud intresside katteks. Lisaks tasus kostja 12.11.2012 20 €, mis arvestati samuti põhiosa võlgnevuse katteks. Seega on kostja tasunud 1071,63 € suurusest võlgnevusest 72,14 € ning lahutades antud summa jääb hagi esitamise hetkeks kostjal põhivõlgnevuse jäägiks 999,49 € (1071,63 - 72,14 = 999,49). Vastavalt kokkuleppe punktile 3.1, kui võlgnik ei täida maksegraafikut, kaotas kompromissisumma kehtivuse ja võlausaldajal tekkis õigus sisse nõuda kokkuleppe punktis 1.2 nimetatud summa tasumata osa. Kuna kostja pika perioodi jooksul võlgnevust ei tasunud arvestas võlausaldaja nõude sissenõutavaks muutunuks alates 27.08.2012 osamakse tähtaja möödumisega, millega jäi kostja võlgnevusse teise järjestikuse osamaksega. 13.01.2014 on hageja edastanud kostjale võlateatise, millest nähtub, et hageja nõuab kogu tasumata põhisumma jäägi tasumist koos viivistega. Vastavalt kokkuleppe punktile 3.2 kokkuleppe rikkumisel kohustus võlgnik tasuma võlausaldajale viivist 0,5% päevas kokkuleppe punktis 1.2 nimetatud nõude tasumata põhiosalt. Kostja on võla tasumise kokkuleppe allkirjastamisega kinnitanud võlgnevuse suurust, ei ole sellele esitanud vastuväiteid ning ei ole ka ühegi kirjaliku tõendiga tõendanud, et võla tasumise kokkuleppes kinnitatud summa ei oleks õige. Seega tugineb hageja üheselt hagi esitamisel võla tasumise kokkuleppes märgitud tingimustele ning käsitleb kokkulepet konstitutiivse võlatunnistusena. 19.12.2014.a. loovutas PlusPlus Baltic OÜ oma nõuded kostja vastu PlusPlus Legal OÜ-le kohtumenetluse alustamiseks. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. Kuna kostja peale nõude loovutamist kohustust täitama ei asunud, siis oli hageja sunnitud alustama kostja suhtes kohtumenetlust. Hageja on arvestanud viiviseid alates kostjale esitatud viimase arve tasumise tähtajast kuni hagiavalduse esitamiseni 06.05.2013-11.05.2015 0,5% päevas, s.o. 4 927,49 eurot ning tegutsedes heas usus ei esita viivisnõuet põhivõlast suuremas osas, s.o. 999,49 eurot. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 999,49 eurot ja viivised 999,49 eurot ning hageja menetluskulud tasutud riigilõivu 225 € ja õigusabikulud summas 288 €; tasumata menetluskuludelt viivise alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja ei tunnista hagi, kuna selles esineb mitmeid faktivigu ning puudusi. Kokkulepe nr 23466391 sõlmiti 07.06.2012, mille tõttu tekib küsimus nõude aegumises. Limiidilepingus nr 481JM21101109, mis oli sõlmitud Sampo Pangaga 30.09.2011, oli antud limiiti 15 000 EEK

ning sellest osa oli pangale tagastatud enne kui PlusPlus Baltic OÜ asus seda kostjalt välja nõudma. Mälu järgi võib väita, et limiidi jääk enne sissenõudmist oli 700 EUR ümber. Hageja pole lisanud ühtegi väljavõtet selle kohta palju kostja on tegelikult tasunud alates 30.09.2011 limiidilepingu nr 481JM21101109 sõlmimisest. Kui hageja väite kohaselt muutus nõue sissenõutavaks 05.05.2013, siis mis põhjusel pöörduti kohtu poole alles 2 aastat hiljem. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus määras asja lahendamisele TsMS § 404 lg 1 alusel kirjalikus menetluses (tl 64). Tartu Maakohtu 19.aprilli 2016.a. määrusega määrati pooltele tähtaeg 10 päeva kohtumääruse kättetoimetamisest, mille jooksul on pooltel võimalik kohtule esitada avaldusi ja dokumente (tl 64). Hageja on kohtumääruse kätte saanud 20.04.2016, kostja 19.04.2016 (tl 65, 66). Pooled ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul esitanud kohtule avaldusi ja dokumente. Hageja on oma nõude põhjendamiseks kohtule esitanud PlusPlus Baltic OÜ ja kostja vahel sõlmitud kokkuleppe koopia ning võla tasumise graafiku (tl 14-16); võlanõudekirja koopia, mis on saadetud kostja aadressil 13.01.2014 (tl 13); nõude loovutamise teatise (tl 52), millest nähtuvalt on PlusPlus Baltic OÜ loovutanud nõude kostja vastu PlusPlus Legal OÜ-le 19.12.2014 (tl 52). Hageja väidete kohaselt oli poolte vahelise kokkuleppe näol tegemist poolte vahelise võlaõigussuhtega VÕS § 30 mõttes ja konstitutiivse võlatunnistusega. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Seda, kas pooled tahtsid võlatunnistusega luua nn algse kohustuse olemasolust sõltumatut (abstraktset) võlatunnistuse andja kohustust sisaldavat kokkulepet (st konstitutiivset võlatunnistust), ning seda, missuguse sisuga konstitutiivset võlatunnistust pooled soovisid sõlmida (st kas konstitutiivne võlatunnistus sõlmiti algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks ja lihtsustamiseks või varalise kohustuse tekitamiseks algset kohustust silmas pidamata poolte mingi ühise eesmärgi saavutamiseks), tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega, ning et lähtuda tuleb eelkõige võlatunnistuse andmise põhjusest ning eesmärgist, samuti tuleb võtta arvesse poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12). Võlaõigusseaduse §-s 30 reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, s.t kohustused jäävad kõrvuti eksisteerima. Sellise võlatunnistusega tagatakse esmajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist. Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist (VÕS § 89 lg 2 esimene lause). Põhikohustusega on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu. Nii loetakse konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega täidetuks ka algne kohustus (VÕS § 89 lg 2 teine lause). Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Kuna VÕS §-s 30 nimetatud

võlatunnistus on abstraktne leping, ei saa sellest tulenevale nõudele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, mh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva lepingu tühisusele (Riigikohtu 19. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04, p 29 ja 23. jaanuari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05, p 24). Küll on võlgnikul võimalik esitada vastunõue konstitutiivse võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (VÕS § 1028 lg 1) (Riigikohtu viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04, p 29 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-146-05, p 24). Võla tasumise kokkuleppe kohaselt tunnustab kostja oma allkirjaga 13.06.2012, et võlausaldaja omab tema vastu 30.09.2011.a. Limiidilepingu nr 481JM21101109 alusel olnud võlgnevust summas 1071,63 eurot. Kohus nõustub vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamisel hagejaga, et poolte ühiseks tahteks oli võlakokkuleppega tekitada kostja võlakokkuleppes nimetatud raha maksmise kohustus ilma algse kohustuseta. Kokkuleppes on fikseeritud uued kohustused intresside ja viiviste tasumiseks, lepingu sõlmimise tasu. Kokkulepe sõlmiti algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks ja lihtsustamiseks. Konstitutiivse võlatunnistuse puhul ei saa pooled sellest tulevale nõudele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olenevast suhtest. Seega ei ole pärast kokkuleppe sõlmimist asjakohased kostja viited 30.09.2011 limiidilepingu nr 481JM21101109 täitmisele. Samuti aegub sellise kohustuse täitmise nõue eraldi. Kokkulepe allkirjastati kostja poolt 13.06.2012 (tl 16), hageja pöördus maksekäsu kiirmenetluse avaldusega kostja vastu kohtusse 29.12.2014. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Seega ei olnud hageja poolt kohtusse pöördumisel nõude aegumistähtaeg veel möödunud. Hageja selgituste kohaselt oli ta heas usus lootnud, et kostja asub võlgnevust ilma kohtu poole pöördumata tasuma; mais 2013 sai hagejale teatavaks, et kostja ei viibi Eesti Vabariigis ning hageja pöördus kohtu poole esimesel võimalusel, kui oli alust arvata, et kostja on Austraaliast naasnud (tl 37). Hagiavaldusest nähtuvalt on kostja tasunud esimese osamakse summas 90 € 02.07.2012, millest 20,00 € arvestati kokkuleppe sõlmimise tasu katteks, 52,14 € osamakse põhiosa katteks, 17,86 € maksegraafikus märgitud intresside katteks. Selline võla tasumine vastas ka võla tasumise kokkuleppele lisatud maksegraafikule (tl 15). Lisaks tasus kostja 12.11.2012 20 €, mis arvestati samuti põhiosavõlgnevuse katteks. Seega on kostja tasunud 1071,63 € suurusest võlgnevusest 72,14 € ning hagi esitamise hetkeks jääb kostjal põhivõlgnevuse jäägiks 999,49 €. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks, et ta oleks võlgnevusest rohkem tasunud. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja rikkus lepingut, jättes tasumata kokkulepitud maksegraafiku järgsed maksed. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel üksnes süü olemasolu korral. Üldjuhul vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest VÕS § 103 lg 1 järgi, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumine on VÕS § 103 lg 2 kohaselt vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Kostja ei ole tõendanud, et tema poolt kohustuse rikkumine on vabandatav. Neil asjaoludel ja eeltoodud tõenditele tuginedes kohus leiab, et kostja põhivõlgnevus 999,49 eurot on tõendatud ja kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.

VÕS § 101 lg 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolsete kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab et, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksas (kuni 15.04.2013 seitse) protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 113 lg 1 ls 3 sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui VÕS §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata. Hageja tugineb oma nõudes kostjalt viivise saamiseks lepingu p-le 3.2, mille kohaselt kohustub võlgnik kokkuleppe rikkumise korral võlausaldajale tasuma viivist 0,5% päevas nõude tasumata osalt. VÕS § 35 lg 1,2,3 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Tüüptingimus võib sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa. Tüüptingimus võib olla lepingu tingimuseks sõltumata sellest, milline on selle tingimuse ulatus, millisel viisil on tingimus lepingus kajastatud või mis vormis on leping sõlmitud. Asja materjalidest ei nähtu, et viiviste suurus oleks kokkuleppe sõlmimisel eraldi läbi räägitud. Kokkuleppe on koostatud Tallinnas 7.juunil 2012.a.. ja kostja poolt digiallkirjastatud 13.juunil 2012.a. Kohus peab osutatud kokkuleppe tingimust p 2.3 tüüptingimuseks VÕS § 35 mõttes. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis/sõlmib lepingu tarbijana kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 ja kehtiva VÕS § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud VÕS § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega: nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on selgitanud, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu

VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (Riigikohtu 18. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11). Kokkuleppe p 3.2 kohaselt tuli viivist arvestada päevamääraga 0,5% (s.o 182,5% aastas). Hindamaks viivisemäära mõistlikkust, on Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi 10.mai 2016.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 pidanud põhjendatuks silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (enne 15. aprilli 2013 kehtiva sõnastuse kohaselt seitse protsenti aastas). VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (referentsintressimäär). Arvestades vaidlusalusel ajal kehtestatud referentsimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus, mis jääb alla 9% aastas (s.o alla 0,025% päevas). Võrdluses praeguses asjas kokkulepitud viivisemääraga, ületab lepingus kokkulepitu seaduslikku viivisemäära üle kahekümne korra. Riigikohtu Tsiviilkolleegium leiab, et sellist selgelt ülemäärast ja tarbijat (kostjat) ebamõistlikult kahjustavat viivisemäära saab pidada tühiseks. Viivise "mõistlik määr" tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Neil asjaoludel on põhjendatud lugeda vaidlusaluse võla tasumise kokkuleppe p 3.2 tühiseks, sest see on ebamõistlikult kostjat kahjustav. VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Riigikohtu Tsiviilkolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (Riigikohtu 13. mai 2015.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 14). Hageja on taotlenud viiviste väljamõistmist hageja poolt kostjale esitatud viimase arve tasumise tähtajast 06.05.2013 kuni hagiavalduse esitamiseni 11.05.2015. Kokku on hageja arvestanud viiviseid kogusummas 4927,49 eurot, kuid vähendanud nõuet põhivõlgnevuse 999,49 eurot suuruseni. Kohus ei saa sellise viiviste arvutusega nõustuda ja leiab, et viivised tuleb arvestada VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Perioodil 06.05.2013-30.06.2013 oli VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määr 8,75% aastas, 01.07.2013-31.12.2013 8,5 % aastas, 01.01.2014-30.06.2014 8,25% aastas, 01.07.2014-31.12.2014 8,15% aastas ja 01.01.201511.05.2015 8,05% aastas, mistõttu perioodil 06.05.2013- 11.05.2015 võlgnevuselt 999,49 eurot arvutatava seadusjärgse viivise suurus on tegelikult kokku 166,86 eurot.. Hageja ei ole taotlenud kohtult viiviste väljamõistmist kostjalt TsMS § 367 kohaselt.

Kohus leiab, et neil asjaoludel tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt välja mõista hageja kasuks põhivõlg 999,49 eurot ja viivised hagi esitamiseni 166,86 eurot.

MENETLUSKULUD

TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi osaliselt, jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega: 58 % hageja menetluskuludest kostja kanda ja 42 % kostja menetluskuludest hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Hageja taotleb kostjalt menetluskuluna välja mõista riigilõiv 225 eurot ning õigusabikulud 288 eurot. Kostja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja asja materjalidest ei nähtu ka kostja poolt menetluskulude kandmist. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse ja hagiavalduse esitamisel vastavalt hagihinnale tasutud riigilõiv 59,97+ 165,03= 225 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Esindaja tunnitasu 60 eurot ( + käibemaks) loeb kohus mõistlikuks tasuks. TsMS § 174 lg 10 kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Käesolevas asjas hageja ei ole kinnitanud, et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu ei kuulu käibemaks kostja poolt hüvitamisele. Õigusabiteenus on käesolevas asjas seisnenud menetluskulu nimekirja kohaselt hagi dokumentide analüüsis ja komplekteerimises 2 tundi, hagiavalduse koostamises ja kohtusse esitamises 2 tundi. Peale selle on hageja esitanud 09.11.2015 kirjaliku seisukoha kostja vastusele. Hagejapoolsetest ebatäpsustest tingituna on hageja esindaja pidanud esitama kohtule korduvalt täpsustatud hagiavaldused. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades hagiavalduse sisu, asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas, asi lahendati kirjalikus menetluses, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks esindaja ajakuluks kokku 3 tundi. Seega loeb kohus põhjendatud ja hüvitamisele kuuluvaks õigusabikuluks hageja esindaja tasu summas 3x60= 180 eurot. Hageja menetluskuludest tuleb kostjalt välja mõista 58 %, s.o. 52%x (riigilõiv 225+ õigusabikulu 180) = 234,90 eurot. TsMS § 177 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel tasub kostja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjalt väljamõistetavatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses,

kusjuures kohtupraktika kohaselt ei tohi viivisenõue ületada menetluskulu (234,90 eurot) nõude suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.