2-13-20586/133 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.E.K. esitas 06.05.2013 hagi K.K. vastu kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt diagnoositi hagejal glaukoom 2006. a sügisel. 2007. a märtsis ilmnes korralisel silmade kontrollil, et vasaku silma nägemine on märgatavalt langenud ning silmarõhk tõusnud. Hageja raviarst võttis ühendust kostjaga, et teha laserravi. Pärast laserravi käis hageja kostja juures kuni 06.01.2010 pooleaastaste vaheaegadega. Hageja esitas maakohtule Tervishoiteenuse Kvaliteedi Ekspertkomisjoni 13.12.2012 protokolli nr 29, mille kohaselt toimis kostja ravijuhtumil vastavalt väljatöötatud ravijuhistele, kostja ei ole rikkunud dokumenteerimise korda ning on ravinud hagejat oodatava hoolega. Hageja esitas 14.08.2013 täiendatud hagiavalduse, milles ta heidab kostjale ette laserraviga ligi kolmekuulist viivitamist, mille tõttu tekkis hagejal vasaku silma nägemisteravuse järsk langus. Samuti leidis hageja, et kostja jättis diagnoosimata ning ravita maakuli mulgu. Hageja nõudis hüvitist 3000 eurot nägemiskahjustuse ning sellega kaasnenud tagajärgede (autojuhtimisõigusest ilmajäämine, võimete vähenemine) ja kostja hoolimatusest põhjustatud hingeliste kannatuste eest. Hageja väitel tõusis tema mõlemas silmas 2011. a kevadel rõhk. Hageja leidis, et oodates kõrge silmarõhuga silma laseroperatsiooni 3 kuud, kaotas ta vasakust silmast nägemise. Hageja esitas 11.10.2013 uue hagiavalduse täpsustuse. Täpsustuste kohaselt jättis kostja kontrollimata 2007. a mais hageja nägemisteravuse. Hageja nägemisteravus jäeti kontrollimata ka laserravil 21.06.2007. Operatiivset ravi ei järgnenud ning 2011 ja 2012 diagnoosisid hagejal arstid A. Külama ja M. Pastak vasaku silma maakuli piirkonna mulgustuse, mida peetakse halva nägemisteravuse põhjuseks, kuid ravi oli selleks ajaks juba hilinenud. Hageja ei nõustu Tervishoiteenuse Kvaliteedi Ekspertkomisjoni 13.12.2012 protokollis nr 29 esitatud järeldusega, et tema vasaku silma maakuli piirkonna mulgustus on tekkinud alles 2009. Hageja leidis, et kostja esimene vastuvõtu aeg oli määratud põhjendamatult hilja, samuti viivitas kostja operatsiooni tegemisega.

3.Tartu Maakohus jättis 30.04.2015. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus märkis, et K.K. ja SA-l Tartu Ülikooli Kliinikum puuduvad menetluskulud. Maakohus vabastas hageja ekspertiisitasu 271 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. Maakohus määras, et hagejal tuleb hüvitada riigile riigi õigusabi tasust 150 eurot. Maakohus leidis, et hageja nõue ei ole aegunud. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kuna kostja on hageja väitel kohustust rikkunud 2007. a, siis samal aastal sai sellest hageja ka teada. Kostja väitel diagnoositi hagejal maakuli mulk esmakordselt 19.04.2011 (I kd, tlk. 137). Hageja etteheited kostjale praeguses menetluses on seotud maakuli mulgu diagnoosimata jätmisega ning üks selle võimalik põhjus võib hageja väitel olla laserraviga viivitamine 2007. Enne nimetatud diagnoosi 2011. a ei olnud hagejal võimalik teada saada kostja väidetavast kohustuse rikkumisest. Maakohus leidis, et põhjendamatu on ka kostja seisukoht, et kuna hagiavaldus esitati 10.01.2014. a, on kõik hageja nõuded temale tervisekahjustuse tekkimisest, mille alus jääb enne seda aega, TsÜS § 153 lg 1 järgi aegunud. Seda ei tulene TsÜS § 153 lg 1 sõnastusest. Hagi on esitatud 06.05.2013. Samuti ei ole eeltoodud põhjustel kõik hageja hagiavalduses toodud nõuded, mis on tekkinud enne 10.01.2009, VÕS § 771 järgi aegunud. Esmalt peatus maakohus kostja kohustuse rikkumisel (VÕS § 100 ja VÕS § 758 lg 1). Hageja esitatu põhjal saab järeldada, et tema nõuded kostja vastu tulenevad lepingust, kus talle tervishoiuteenuse osutajaks oli silmakliinik. Kostja lepinguline vastutus hageja ees tuleneb VÕS § 758 lg-st 2. Maakohus leidis, et asja materjalide põhjal ei saa asuda seisukohale, et hagejaga sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise lepingut oleks rikutud. Hageja väitel võttis hageja raviarst kostjaga telefoni teel ühendust 2007. a märtsis seoses tal diagnoositud glaukoomiga ning kostja määras vastuvõtu 04.05.2007. Maakohus leidis, et hageja ei ole asjas esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks esmase vastuvõtu aja määramisega põhjendamatult viivitanud. 10.03.2015 ekspertiisiakti nr 14E-AOK006 (ekspertiisiakt) järgi (II kd, tlk 187) ei ole ravijuhendites fikseeritud ajavahemikku, mille jooksul peab tegema glaukoomi laserravi.

Ekspertiisiakti kohaselt ei vajanud hageja ka erakorralist operatsiooni, kuna üksnes tema silmarõhk oli tõusnud. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja oleks vajanud erakorralist ravi või operatsiooni. Hageja väitel viivitas kostja tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkudes konsultatsiooni järel laseroperatsiooni tegemisega põhjendamatult veel ligi poolteist kuud (I kd, tlk. 1). Maakohus leidis, et asjas esitatu põhjal ei saa asuda järeldusele, et hageja oleks vajanud erakorralist operatsiooni. Kostja väitel kontrollis ta vastuvõtul hageja nägemisnärvi kahjustust ja saatekirjaga kaasas olnud vaatevälja uuringute alusel vaatevälja seisundit. Silmarõhk oli tõusnud, kuid nägemisfunktsiooni langust ei olnud. Hageja seisund polnud niivõrd tõsine, et oleks vajadus erakorralise sekkumise järele. Hageja enda esitatud Tervishoiuteenuse Kvaliteedi Ekspertkomisjoni protokolli järgi (I kd, tlk. 4) tehti hagejale kõik glaukoomi diagnoosimiseks vajalikud uuringud, sama seisukoht on avaldatud ka ekspertiisiaktis (II kd, tlk 185). Kohese operatsiooni vajalikust glaukoomi tõttu hagejal ei tuvastatud. Hageja oli seisukohal, et kostja ei pööranud tähelepanu nägemisteravuse kontrollimisele ega nägemise langusele (III kd, tlk. 2). Kostja selgituste kohaselt langeb tsentraalne nägemine glaukoomi puhul väga hilises haiguse staadiumis, hagis toodud nägemisteravuse langus ei ole seotud glaukoomist tingitud vaatevälja ulatuse ahenemisega. Lisaks oli kostjal kasutada saatelehel märgitud dr E. Malva 9 päeva tagasi kirjeldatud tsentraalse nägemisteravuse näitajad. Seda, et kostja oleks täiendavalt pidanud kontrollima ka hageja nägemisteravust, ei tulene ka ekspertiisiaktist. Hageja väitel on kostja jätnud tähelepanuta hageja nägemisteravuse languse, mistõttu on jäänud diagnoosimata hageja maakuli mulk. Poolte vahel puudub põhimõtteline vaidlus selle üle, et hagejal on kaks erinevat haigust – glaukoom ja maakuli mulk. 31.03.2015 kohtuistungil kordas kostja oma vastust hagile (I kd, tlk. 134), et ta ei olnud oma parima äranägemise järgi võimeline diagnoosima hagejal maakuli mulku. Maakohus luges põhjendatuks kostja seisukohta (III kd, tlk. 42), et hageja väited maakuli mulgu tekkimise kohta 2007. a keskpaigas ei ole tõendatud. Hagejal on aastatel 2007 ja 2008 korduvalt vaadeldud silmapõhja (III kd, tlk. 41). Maakohus leidis, et kostja kommentaar ekspertiisiaktile (III kd, tlk. 1 jj) toob esile küll ebatäpsused ekspertiisiakti kirjeldavas osas, kuid ei mõjuta selle lõppjäreldusi. Põhjust, miks langes hageja vasaku silma nägemisteravus järsult kõrgenenud silmarõhu ajal enne laserravi, ekspertiisiaktist ei selgunud (II kd, tlk. 187). Maakohus ei saanud asjas esitatu põhjal võtta seisukohta informatsiooni suhtes, mida dr Malva edastas kostjale, see puudutab ka hageja nägemisteravuse langust aastal 2007. Ekspertiisiaktis on jõutud järeldusele, et hagejat on uuritud kostja poolt tema haigusest lähtuvalt, adekvaatselt ja vastavalt arstiteaduse üldisele tasemele. Ekspertiisiakti järgi ei jälginud kostja hagejat maakuli mulgu diagnoosimise ajal, mistõttu ei saa teda seostada maakuli mulgu diagnoosimata jätmise ja raviga. Ekspertiisiakti kohaselt ei saa esitatud ravidokumentide põhjal täpselt määrata aega, millal hagejal tekkis maakuli auk (II kd, tlk. 186). Kostja väitel ei leidnud ta hagejal haigust, mis oleks andnud alust täiendavateks konsultatsioonideks (III kd, tlk. 14jj). Kui arst leidu ei näe, siis ta seda ei kirjelda. Maakohus leidis asjas esitatu põhjal, et selget ja ajaliselt täpselt mõõdetavat ajahetke kostja silmas maakuli mulgu tekkeks ei ole võimalik nimetada. Maakohus oli seisukohal, et kostja täitis tervishoiuteenust osutades tavalist hoolsust. Kostja on läbi viinud kõik arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal vastavad uuringud. Sellele, kas maakuli mulgu tekke võivad põhjustada diagnoosimatud muutused silmapõhjas, mis põhjustavad korrigeeritud nägemisteravuse järsu languse paar aastat enne maakuli mulgu tekkimist, ei olnud kohtuarst-eksperdile kättesaadava silmahaigusi käsitleva kirjanduse põhjal võimalik vastata. Kostja väitel võisid hageja rakulisel tasandil tekkida võrkkestas muutused, mis aitasid kaasa nägemisteravuse langusele. Muutuste resultaat oli maakuli mulgu

4.E.K. esitas 10.06.2015. a apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti käsitlenud hageja nõuet, kuivõrd hageja ei heitnud kostjale ette nägemisteravuse mittemõõtmist, vaid nägemisteravuse languse põhjuste mitteuurimist. Arvestades, et maakula mulk on äärmiselt tavapärane haigus ning et apellandi nägemisteravus oli oluliselt halvenenud, siis oleks vastustaja pidanud VÕS § 762 alusel läbi viima täiendavaid uuringuid, sh silmapõhja OCT uuringu. Ekspertiisiakti leheküljel 13 seostab vastustaja nägemisteravuse langust maakula mulguga, mis tõendab, et vastustaja oleks pidanud apellandi suhtes läbi viima täiendavad uuringud. Maakohus ei ole õigesti hinnanud kostja tegevusetust hageja ravimisel ega põhjendanud, miks vastustaja tegevusetus uuringu mittemääramisel ei olnud hoolsuskohustuse rikkumine VÕS § 762 tähenduses. Vastustaja ei tegutsenud apellandi ravimisel piisava hoolsusega. Fakt, et vastustaja ei pannud apellanti operatsiooni ootejärjekorda ning ei dokumenteerinud vastavat diagnoosi, tõendab, et vastustaja teadis juba sel hetkel, et nägemisteravuse languse põhjuseks oli midagi muud; 2) on maakohus otsuses analüüsinud seda, et vastustaja mõõtis apellandi nägemisteravust, kuid maakohus ei ole arvesse võtnud asjaolu, et vastustaja ei teinud saadud mõõtetulemustest järeldusi ega määranud täiendavaid uuringuid. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, miks nägemisteravuse languse põhjuste mitteuurimise näol ei ole tegemist vastustaja poolt hoolsuskohustuse rikkumisega; 3) on maakohus ebaõigesti hinnanud ekspertiisiakti. Akspertiisiaktis on tõdetud, et ekspertiisiks esitatud ravidokumentide alusel ei saa täpselt määrata aega, millal tekkis maakula mulk. Ekspertiisiaktis on kajastatud vastustaja ütlus, et 21.01.2009 tuvastati patsiendil silmasiserõhu tõus mõlemas silmas ja sellest ajast on langenud patsiendi vasaku silma nägemisteravus. Antud väide on faktiliselt ebaõige. Ekspertiisiaktist nähtub, et 19.04.2007 oli apellandi vasaku silma korrigeeritud nägemisteravus 0,7, kuid 21.06.2007 oli 0,16. Kohus oleks pidanud järeldama, et apellandi nägemisteravus hakkas langema 2007; 4) on maakohus jätnud arvestamata apellandi sisuliste etteheidetega ekspertiisiakti suhtes. Eksperdid on jätnud ekspertiisis vastamata küsimusele, mis viitab ekspertiisi ebausaldusväärsusele, kas vastustaja oleks pidanud maakula mulgu esinemise tuvastama sel ajal, kui ta oli apellandi arst. Maakohtus ei ole tõendamist leidnud, et maakula mulku ei esinenud apellandil sel ajal, kui apellant käis vastustaja vastuvõttudel kuni 06.01.2010. a.

Maakohus on jätnud hindamata ja tähelepanuta selle, et ekspertiisiakti kohaselt toimub glaukoomi korral vaatevälja ahenemine, kuid nägemisteravus püsib tavaliselt hea suhteliselt kaua. Ekspertiisiakti täielikult ja õigesti hinnates oleks maakohus pidanud jõudma järeldusele, et nägemisteravuse languse põhjustas midagi muud kui apellandil diagnoositud glaukoom. Maakohus on jätnud ekspertiisiakti kui tõendi täielikult ja igakülgselt analüüsimata TsMS § 232 lg 1 mõttes ka selles osas, et ekspertiisiaktis on jäetud vastamata mitmele esitatud küsimusele või põigeldud vastamisest kõrvale. Ekspertidele esitatud küsimused nr 8 ja 9 on jäetud täielikult vastamata. Eksperdid ei ole vastanud ja maakohus ei ole tähelepanu pööranud, miks oli põhjendatud täiendavate uuringute läbiviimata jätmine, kui apellandil oli tuvastatud väga madal nägemisteravus ning miks selline tegevusetus vastab arstiteaduse üldisele tasemele, kui teine arst vajalikud uuringud läbi viis; 5) on apellant põhjendanud, kuidas vastustaja rikkus VÕS §-st 762 tulenevat hoolsuskohustust, mille tulemusena ei määratud apellandile õiget diagnoosi ega ravi. VÕS § 770 lg 1 alusel vastutab tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- ja ravivigade eest. Seetõttu kuulub kahju vastustaja poolt hüvitamisele; 6) taotleb apellant TsMS § 633 lg 6 alusel Tartu Ülikooli kliiniku arsti dr Andres Külama tunnistajana ülekuulamist. Dr A. Külama ütlustega saab välja selgitada, miks dr A. Külama viis apellandi suhtes koheselt läbi OCT uuringu. Samuti oskaks dr A. Külama kogenud silmaarstina vastata ekspertiisiaktis lahtiseks või vastamata jäänud küsimustele, sealhulgas ka küsimusele, kas vastustajal oleks olnud võimalik diagnoosida apellandil maakula mulku ajal, kui apellant käis vastustaja juures vastuvõttudel ning kas vastustaja oleks pidanud olemasolevate andmete pinnalt läbi viima täiendavaid uuringuid. Dr A. Külama tunnistajana ülekuulamine on põhjendatud seetõttu, et maakohus on vääralt ja mittetäielikult hinnanud ekspertiisiakti.