2-16-101578/11 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue Hageja esitas 27.01.2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse kostja suhtes, kuna võlgnik esitas makseettepanekule vastuväite. 11.03.2016 määrusega andis Pärnu Maakohus asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 31.03.2016 esitas hageja hagi, milles palub kostjalt välja mõista põhivõla 876,57 eurot, viivise 771,82 eurot ja edasiulatuv viivise alates 28.01.2016 määras 0,15% päevas, kuid mitte rohkem kui põhivõlg. Hagi kohaselt sõlmis kostja Tele2 Eesti AS-iga 14.01.2014 liitumislepingu ja järelmaksulepingu nr XXXX. Kostja ei täitnud oma kohustust tasuda igakuiselt arveid teenuste kasutamise eest. Hageja on esitanud kostjale 5 arvet – 01.02.2014, 01.03.2014, 01.04.2014, 01.05.2014, 01.06.2014, mille kohaselt on kostja võlgnevus telekommunikatsiooni teenuse ja järelmaksu summade osas 694,90 eurot. Arvel 42124036 märgitud viivist 3,83 eurot hageja ei nõua. Arve nr 42753178 moodustavad viivis ja leppetrahv 181,67 eurot. Hageja märgib, et tegemist on sissenõudekuluga. Hagejal on õigus nõuda viivist üldtingimuste p 6.13.2 alusel määras 0,15% päevas (54,75% aastas). Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 järgi alates 28.01.2016 määras 0,15% päevas, kuid mitte rohkem kui põhivõlg. Hageja leiab, et tüüptingimuse punkt ei ole tühine, kuna kohaldatav viivisemäär ei ole ebamõistlikult kõrge. Kostja vastuväited Kostja on lasknud ennast ära kasutada teistel isikutel, omale ta telefoni ei saanud. Tele2 Eesti oleks pidanud enne kostjaga lepingu sõlmimist kontrollima kostja maksevõimet. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Maakohus tuvastas, et kostja sõlmis Tele2 Eesti AS-iga 14.01.2014 liitumislepingu ja järelmaksulepingu nr XXXX (t.lk 28, 29). Lepingute lahutamatuks lisaks on Tele2 Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimused, mille punktis 6.13.2 on ette nähtud, et tasumata summadelt arvestatakse viivist 0,15% päevas (t.lk 43-56). Hageja on esitanud kostjale 5 arvet – 01.02.2014, 01.03.2014, 01.04.2014, 01.05.2014, 01.06.2014 (t.lk 33-42), mille kohaselt on kostja võlgnevus telekommunikatsiooni teenuse ja järelmaksu summade osas 694,90 eurot. Arvel 42124036 märgitud viivist 3,83 eurot hageja ei nõua. Arve nr 42753178 moodustavad viivis ja leppetrahv 181,67 eurot, arve selgituseks on märgitud sissenõudekulu (t.lk 41-42). Hageja selgitas kohtule 27.04.2016, et tegemist on võla sissenõudekuluga, mis on arvestatud põhivõla hulka, kuna need kajastuvad arvel ja kulud on kandnud Tele2 Eesti AS (t.lk 75). Põhivõlast Kohus tuvastas, et kostja sõlmis Tele2 Eesti AS-iga 14.01.2014 liitumislepingu ja järelmaksulepingu nr XXXX (t.lk 28, 29). Kostja ei täitnud oma kohustust tasuda igakuiselt

arveid teenuste kasutamise eest. Kohus tuvastas, et kostja põhivõlg järelmaksu ja teenuste eest on 694,90 eurot. 29.05.2015 loovutas Tele2 Eesti AS nõude kostja vastu hagejale (t.lk 27). Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p 1, VÕS § 108 lg 1 tuleb kostjalt hagejale välja mõista põhivõlg 694,90 eurot. Arvel nr 42753178 toodud summa ei kuulu põhivõla hulka, tegemist on hageja kinnitusel võla sissenõudekuluga. Viivis Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist summas 771,82 eurot ja hageja on arvestanud viivist summalt 876,57 eurot. Viivise arvutamisel on hageja lähtunud viivise määrast 0,15% päevas (54,75% aastas) ja arvestanud viivist viimase arve maksetähtajale järgnevast päevast alates 18.06.2014 kuni 27.01.2016. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Asja materjalidest nähtub, et kostja sõlmis kõnesoleva lepingu tarbijana. Lepingu järgi puudus kostjal lepingutingimuste läbirääkimise võimalus. Tele2 Eesti AS lepingute lahutamatuks lisaks on teenuste kasutamise üldtingimused, mille punktis 6.13.2. on ette nähtud, et tasumata summadelt arvestatakse viivist 0,15% päevas. Seega leping on sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud lepingu üldtingimuste p 6.13.2. on tühine võlgnetavalt summalt aastas arvutatava 54,75% suuruse viivise määra osas (0,15% päevas), sest viivisenõudega sellises määras on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Kohus on seisukohal, et 54,75% suurune viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, mistõttu tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (kuni 15.04.2013 seitse protsenti aastas). VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Seega võlgneb kostja hagejale perioodil 18.06.2014-09.05.2016 viivisena 106,14 eurot. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Kooskõlas eelnevas punktis märgituga mõistab kohus kostjalt hagejale välja alates 10.05.2016 viivise põhinõudelt VÕS § 113 lõike 1 lauses 2 sätestatud määras kuni põhinõude 694,90 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 588,55 eurot (694,90 põhinõude summa – 106,35 eelmises punktis väljamõistetud viivis). Võla sissenõudmiskulude hüvitamisest Hageja nõuab kostjalt lepingu üldtingimuste punkti 4.8 alusel võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 181,67 eurot, mis moodustub eelmise perioodi võlgnevuseset x 26% (698,73x26%). Hageja selgitas kohtule 04.05.2016 esitatud menetlusdokumendis, milliseid toiminguid hageja seoses võla sissenõudmisega teinud on. Kohus leiab, et hageja nõue kostjalt võla sissenõudmiskulude väljamõistmiseks tuleb rahuldada osaliselt, so summas 10 eurot. Maakohus leiab, et hageja põhjendatud toiminguteks võla sissenõudmisel tuleb lugeda lepingu ülesütlemise hoiatuse ja lepingu ülesütlemise teate saatmist. Muude toimingute tegemist ei pea kohus põhjendatuks ja leiab, et nendega on hageja ise end kahjustanud. Hagejale pidi olema peale lepingu ülesütlemise hoiatust ja lepingu ülesütlemist selge, et kostja ei täida oma kohustusi ja hagejal oli õigus pöörduda koheselt kohtusse võla sissenõudmiseks. Kohus peab ühe teatise põhjendatud hinnaks 5 eurot, mis võiks hõlmata endas nii vajaliku meeldetuletuse edastamist ja teenuse tasu, töövahendite ja tööjõukulu teatise koostamisel. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. kuna kohus rahuldas hagi 49% ulatuses, jäävad hageja menetluskulud kostja kanda 49% ulatuses. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja on tasunud hagilt, sh maksekäsu kiirmenetluses riigilõivu 225. Riigilõiv on TsMS § 138 lg 1 ja 2 ning TsMS § 139 lg 1 ja 2 järgi menetluskulu, mis tuleb kostja poolt hüvitada.

Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Seega esindaja kulude põhjendatuse ja vajaliku ulatuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada sellega, milliseid vajalikke menetlustoiminguid pidi esindaja antud kohtuvaidlusega seoses tegema ja kui palju pidi esindaja töötama selleks, et menetlusosalise huvid saaksid kohtus kaitstud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-4-15 leidnud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1115-14 (p 14) asunud seisukohale, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Hageja esindajal on kulunud õigusabi osutamisele kokku 6 tundi, mis on hageja nõuet arvestades osaliselt ülemäärane. Kohus peab põhjendatud ajakuluks 4 tundi. Tegemist ei ole õiguslikult keeruka hagiga. Kõnesoleva nõude asjaoludega kurssi viimisele ja hagi koostamisele, sh maksekäsu avalduse koostamisele ei saanud kuluda enam aega kui 4 tundi. Arvestades hageja esindaja tunnihinda 85 eurot ilma km, tuleb lugeda hageja põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks 340 eurot. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 565 eurot ning kostjal tuleb sellest hüvitada 49%, mis teeb 276,85 eurot. Hageja on taotlenud, et kostja tasuks välja mõistetud menetluskuludelt hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates tagaseljaotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kohus rahuldab hageja taotluse.