2-13-23278/36 - Pankrotiõigus - Pankrotimenetluse järelevalve - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

XXX OÜ 2013. aasta majandusaasta aruandest nähtub, et XXX OÜ omandas 2013. a jaanuaris OÜ-lt XXX(pankrotis) kaubamärgi „XXX”. OÜ XXX(pankrotis) pankrot kuulutati (võlgniku pankrotiavalduse alusel) välja 25.03.2013. a, seega võõrandas OÜ XXX(pankrotis) vahetult enne pankrotiavalduse esitamist oma vara hulgast „XXX” kaubamärgi XXX OÜ-le ning viimane võttis tehingu tulemusena üle OÜ XXX(pankrotis) kohustused valitud võlausaldajate ees. Ilmselt võeti valikuliselt üle kohustused selliste tarnijate ees, kellega koostöö jätkumine on vajalik, jätkamaks OÜ XXX(pankrotis) senist majandustegevust XXX OÜ poolt. XXX OÜ tegutseb samades ruumides, kus tegutses OÜ XXX(pankrotis), so aadressil XXX, Tartu; XXX OÜ praegune tegevusala kattub OÜ XXX(pankrotis) endise tegevusalaga, so XXX OÜ põhitegevusalaks on mööbli ja valgustite jaemüük; XXX OÜ kasutab oma majandustegevuses sama kaubamärki („XXX”), mida kasutas OÜ XXX(pankrotis) ning XXX OÜ on üle võtnud kohustused OÜ XXX(pankrotis) endiste tarnijate ees ehk jätkub koostöö samade lepingupartneritega. XXX hinnangul võib eeltoodud asjaolude pinnalt asuda seisukohale, et XXX OÜ jätkab OÜ XXX(pankrotis) senist majandustegevust ning tegemist on ettevõtte üleminekuga võlaõigusseaduse (VÕS) § 180 mõttes, millisel juhul vastutab XXX OÜ võlausaldajate ees VÕS § 183 lg 1 alusel solidaarselt OÜ-ga XXX(pankrotis). Sõltumata aga OÜ XXX(pankrotis) ja XXX OÜ vaheliste tehingute kvalifitseerimisest, on XXX hinnangul põhjendatud alus seisukohaks, et võlgnik on tahtlikult takistanud XXX nõude rahuldamist. Võlgnik on OÜ XXX(pankrotis) ainuosanik ja juhataja, kes kontrollis seega enne pankrotimenetlust ühingu majandustegevust. Vahetult enne OÜ XXX(pankrotis) pankrotiavalduse esitamist kaubamärgi võõrandamise ja valitud tarnijate ees kohustuste XXX OÜ-le üleandmisega tekitas võlgnik olukorra, kus nö „mahajäetud” võlausaldajate (sh XXX) nõudeid polnud enam võimalik rahuldada. Nii on tänaseks Tartu Maakohus kinnitanud OÜ XXX(pankrotis) pankrotimenetluse lõpparuande ning XXX nõue põhivõlgnik OÜ XXX(pankrotis) vastu jäi 22 531,04 euro ulatuses rahuldamata. Võlausaldajate olukord pole parem ka võlgniku enda pankrotimenetluses, kuivõrd pankrotivara puudub ning võlgniku väidetavaks ainsaks sissetulekuks on miinimumtasu XXX OÜ-st. Arvestades, et tehingud OÜ XXX(pankrotis) ja XXX OÜ vahel toimusid 2013. a jaanuaris, jääb võlgniku ülalkirjeldatud pahatahtlik tegevus PankrS § 171 lg 2 p-s 4 sätestatud aastase perioodi sisse. Seetõttu leiab XXX, et nii XXX OÜ osa kinkimist võlgniku elukaaslasele kui OÜ XXX(pankrotis) ja XXX OÜ vaheliste tehingute tegemist (mille eesmärgiks oli teatud võlausaldajate „mahajätmine”) saab käsitada PankrS § 171 lg 2 p-s 4 sätestatud juhuna, mis annab alust jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata. Lisaks eeltoodule on oluline juhtida tähelepanu, et võlgnik on vastuväite esitamise hetkeks juba ca 1,5 aastat töötanud väidetavalt miinimumtasu eest XXX OÜ-s. XXX OÜ 2013. a majandusaasta aruande kohaselt oli ühingu 2013. aasta palgakulu 17 076 eurot ning täistööajaga töötajaid oli kolm. 2013. a keskmiseks töötasuks ühes kuus tuleb seega 474,33 eurot ehk enam kui oli sel perioodil Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär (320 eurot). Eelneva põhjal tekib põhjendatud kahtlus, et võlgnik ei ole andnud adekvaatseid andmeid oma tegeliku sissetuleku kohta, milline tegevus realiseerib PankrS § 171 lg 2 p-s 5 kirjeldatud koosseisu. Äärmiselt kummaline on ka asjaolu, et võlgnik teenib väidetavalt miinimumtöötasu ühingus, mis kuulub tema enda elukaaslasele ning ühing ise avaldab seejuures majandusaasta aruandes, et teenib kasumit ning 2014. a planeeritud käive on ca üks miljon eurot. Samuti avaldab ühing majandusaasta aruandes kavatsuse võtta juurde kolm uut töötajat. Paratamatult tekib eeltoodu alusel põhjendatud kahtlus, et võlgniku sissetulekut näidatakse miinimumtasule vastavana täpselt seni, kuni see on võlausaldajate nõuete rahuldamise vältimiseks vajalik. Märkimist väärib ka asjaolu, et kuigi võlgnik avaldas soovi kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks, ei pidanud ta vajalikuks reageerida pankrotihalduri ettepanekule nimetada usaldusisiku kandidaat ega suvatsenud osaleda

13.10.2014. a võlausaldajate üldkoosolekul, kus muu hulgas arutati kohustustest vabastamise menetluse küsimust. See demonstreerib ilmekalt võlgniku suhtumist oma kohustustesse ning annab koosmõjus juba varasemalt välja toodud asjaoludega täieliku aluse eeldada, et võlgnik väldib võlausaldajate nõuete rahuldamist ka kohustustest vabastamise menetluse kestel. Pankrotihaldur teatas 14.01.2015. a kohtule, et ei lükka ümber võlausaldaja OÜ XXX esitatud vastuväites toodut ning on seisukohal, et võlausaldaja vastuväited on asjakohased ja faktilised asjaolud tõesed. 21.01.2015. a toimunud ärakuulamisel selgitas võlgnik, et võlausaldaja vastuväite faktid ei vasta tõele – XXX OÜ osa on müüdud 18.06.2012. a XXX. Võlgniku osanikuks ja juhatuse liikmeks olemine oleks XXX OÜ tööd pärssiv, kuna võlgnik oleks sees olles tootjatele võlgnik, see oli ka teise osaniku XXX soov. XXX OÜ oli reaalselt tegutsev äriühing, 2012. a kui võlgnik müüs oma osa, oli OÜ kahjumis. Tegelikkuses ei vasta 2013. a aruandes kasum tõele, välja on jäänud võlad, mida võttis XXX OÜ üle, mis olid seotud kaubamärgi XXX ostu eest. Võlad on kajastatud alles 2014. a aruandes. Võlgnikul ei ole võimalik nõuda endale suuremat palka, kui omanik maksab. XXX OÜ loodi enne XXXOÜ pankrotti minekut. Vale on väide, et XXX OÜ tegutseb samades ruumides, on samas majas, samal aadressil. Käendusleping oli sunnitud olukorras tehtud otsus, rent oli suur, oli olukord, et arestitakse XXXOÜ varad. Võlgnik oli nõus tegema oma vara arvel käenduse, tegi kõik võimaliku, et hoida XXXOÜ tegutsemas. XXXOÜ oli XXXOÜ-le ruumide üürileandjaks. 08.05.2012. a, kui võlgnik sõlmis kokkuleppe, tahtis ta päästa XXXOÜ-d pankrotist. Kui ei oleks kokkulepet teinud, oleks XXXOÜ arestinud varad, võlausaldaja nõudis käendust. Võlgnik tahtis minna soodsama rendihinnaga pinnale, XXXOÜ ei olnud nõus renti alla laskma, pidid veel maksma trahvi 2 kuu rendihinna, et XXXOÜ laseks minna soodsamale rendipinnale. 18.06.2012. a müüs võlgnik oma osa XXX, müük toimus seetõttu, et võlad olid tootjatele suured ja nad ei olnud nõus võlgniku osalusega firmale enam kaupa tootma. Pangakontod olid MTA poolt arestitud. Tootjafirmad ei olnud nõus enam XXX OÜ-ga jätkama, XXXOÜ kaudu oli võlgnikul selline reputatsioon, tootjad ei saanud võlgnikult enam võlgu tagasi ning kardeti, et ka XXX OÜ-st võib mingite valede otsuste tõttu jääda raha saamata, usaldati XXXenam. Tundus sel hetkel loogiline, et võlgnik astub ärist välja, edasi tegeleb inimene, kes on tootjate silmis usaldusväärne. Võlgniku käitumine ei olnud pahatahtlik. Väide, et XXXon võlgniku elukaaslane, ei ole enam tõene, ei ole enam elukaaslane, suhted ei ole soojad. XXXoleks võinud võlad üle võtta, ta ei teinud seda. Usaldusisikuks keegi vabatahtlikult nõus olema ei ole. Kohtumääruse põhjendused Pankrotiseaduse (PankrS) § 163 lg 3 kohaselt otsustab kohus lõpparuande kinnitamise ja pankrotimenetluse lõpetamise kümne päeva jooksul pärast vastuväidete esitamise tähtaja möödumist, tehes selle kohta määruse. Vastuväite lõpparuandele võivad võlausaldajad esitada kohtule 10 päeva jooksul PankrS § 163 lõikes 1 nimetatud teate avaldamisest (PankrS § 163 lg 2). 03.11.2014. a (so enne lõpparuande esitamist) esitas XXX(pankrotis) võlausaldaja XXXOÜ kohtule vastuväite võlgniku kohustustest vabastamisele, pankrotihalduri poolt esitatud lõpparuande osas kohtule vastuväiteid esitatud ei ole. Vastavalt PankrS § 157 p-le 5 lõpeb pankrotimenetlus lõpparuande kinnitamisega. Pankrotimenetluse lõpetamise määruses märgib kohus PankrS § 163 lg-te 4 ja 5 kohaselt, millises ulatuses on igal võlausaldajal tunnustatud nõude osa eest jäänud raha saamata, samuti, millistele nõuetele esitas võlgnik vastuväite ja kas võlgniku maksejõuetuse tekkimise

põhjuseks on kuriteo tunnustega tegu, juhtimisviga või muu asjaolu. Kohus leiab, et lõpparuanne vastab PankrS § 162 lg-te 2 ning 3 nõuetele ja kuulub kinnitamisele. Kohtule esitatud lõpparuandest ei nähtu, et pankrotimenetluses oleks rikutud võlgniku või võlausaldajate õigusi, mis PankrS § 163 lg 6 kohaselt oleks aluseks lõpparuande kinnitamata jätmisele. XXX(pankrotis) maksejõuetuse põhjuseks on muu asjaolu PankrS § 163 lg 5 mõttes. Tulenevalt eeltoodust kuulub XXX(pankrotis) pankrotimenetlus lõpetamisele seoses lõpparuande kinnitamisega. Lõpparuande kohaselt võlgnik pankrotimenetluses esitatud nõuetele vastuväiteid ei esitanud. Seega on käesolev määrus kooskõlas PankrS §-ga 168 pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõuete osas täitedokumendiks: XXXOÜ summas 17 420,99 eurot ja AS Swedbank summas 14 037,18 eurot. PankrS § 165 lg 3 kohaselt vabastab kohus pankrotimenetluse lõpetamisel halduri, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus rahuldab taotluse vabastada Sirje Tael XXX(pankrotis) pankrotihalduri kohustustest. PankrS § 65 lg 1 kohaselt on halduril õigus saada tasu oma ülesannete täitmise eest. Pankrotihalduri tasu määrab kohus pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel, olles ära kuulanud halduri, võlgniku ning pankrotitoimkonna arvamuse. PankrS § 65 lg 2 järgi arvestatakse halduri tasu pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskusi. Haldur taotleb tasu määramist tunnitöö alusel. Kohus on seisukohal, et pankrotihalduri taotlus arvestada tasu määramisel töötasu tunnitöö alusel, on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Kuivõrd pankrotivõlgnikul puudus realiseeritav pankrotivara või teistelt isikutelt saada olev vara, on kohtu hinnangul õiglane, et halduri tasu arvestus toimub lähtuvalt tema töötundide arvestusest, mitte PankrS § 65 lg 2 alusel pankrotivara müügist ja tagasivõitmisest, samuti halduri muu tegevuse tulemusena pankrotivarasse laekunud ja pankrotivara hulka arvatud rahast (XXXpankrotivarasse on laekunud vaid võlgniku töötasu). PankrS § 65 lg 11 sätestab, et kui kohus on kuulutanud pankroti välja PankrS § 171 lõike 11 alusel ja võlgnikul ei ole pankrotimenetluse kulude katmiseks piisavalt raha, määrab kohus halduri tasu PankrS § 23 lõigete 1-3 alusel. PankrS § 23 lg 1 kohaselt arvestab kohus tasu suuruse määramisel ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Sama § lg 2 kohaselt tasu suuruse arvestamise aluseks on ülesannete täitmisele kuluv aeg. Ajutine haldur esitab kohtule tööaja arvestuse andmed ja taotluse kulutuste hüvitamiseks koos PankrS § 22 lõikes 5 nimetatud aruandega. Ajutise halduri tunnitasu ülemmäär on 96 eurot (PankrS § 23 lg 3). Haldur on võlgniku pankrotimenetluses läbi viinud vajalikke pankrotimenetluse toiminguid ning on esitatud aruande kohaselt kulutanud oma ülesannete täitmiseks 11,5 tundi. Haldur lähtub tunnitasust 25,65 eurot, seega moodustab tema töötasu 295 eurot, millele lisandub sotsiaalmaks 97,35 eurot. XXX(pankrotis) ega võlausaldajad vastuväiteid halduri tasule esitanud ei ole. Kohus leiab, et halduri nõutud tasu 295 eurot (millele lisandub sotsiaalmaks summas 97,35 eurot) on mõistlik, põhjendatud ning kooskõlas tehtud töö mahuga ja halduri kutseoskustega. Tulenevalt eelnevast määrab kohus pankrotihaldur Sirje Taela töötasuks 295 eurot, millele lisandub sotsiaalmaks 97,35 eurot. PankrS § 66 lg 1 kohaselt on halduril õigus lisaks tasule nõuda oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Lõike 3 kohaselt kontrollib kohus lõpparuande kinnitamisel halduri kohustuste täitmiseks tehtud kulutuste vajalikkust ja põhjendatust ning kinnitab vajalike ning põhjendatud kulutuste suuruse. Pankrotihaldur tehtud vajalike

kulutuste kinnitamist kohtult taotlenud ei ole (lõpparuande kohaselt moodustavad pankrotimenetluse kulud kohtu poolt juba varasemalt kinnitatud ajutise halduri tasu, sotsiaalmaks ajutise halduri tasult ja ajutise halduri kulu ning käesoleva kohtumäärusega määratud pankrotihalduri tasu). PankrS § 150 lg 2 alusel jätab kohus pankrotimenetluse kulud võlgniku kanda. Kohustustest vabastamise menetlus XXXon esitanud enne esimest võlausaldajate üldkoosolekut 11.07.2013. a suulise taotluse enda võlgadest vabastamise menetluse algatamiseks (taotlus protokollitud), kirjaliku taotluse on võlgnik kohtule esitanud 15.01.2015. a. Võlgnik kinnitab, et talle ei ole teada asjaolusid, mis võiksid kohustustest vabastamist välistada ning et ta kohustub täitma pankrotiseaduse §-s 173 nimetatud kohustusi. PankrS § 170 lg 1 kohaselt tuleb võlgniku kohustustest vabastamise avaldus esitada kohtule hiljemalt võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise ajaks või koos käesoleva seaduse § 158 lõikes 3 nimetatud aruandega. Avalduse võib võlgnik esitada ka oma pankrotiavalduses või pärast võlausaldaja pankrotiavalduse esitamist. Seega on võlgniku poolt esitatud avaldus kohustustest vabastamiseks esitatud õigeaegselt. XXXvõlausaldaja XXXOÜ on 03.11.2014. a esitanud kohtule taotluse jätta võlgnik XXXkohustustest vabastamise menetlus algatamata. Võlausaldaja vastuväide põhineb peamiselt väitel, et võlgnik kinkis vähem kui aasta enne temale ajutise halduri nimetamist temale kuulunud XXX OÜ osa oma elukaaslasele, millega takistas tahtlikult võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldaja leiab, et nii XXX OÜ osa kinkimist võlgniku elukaaslasele kui OÜ XXX(pankrotis) ja XXX OÜ vaheliste tehingute tegemist saab käsitada PankrS § 171 lg 2 p 4 sätestatud juhuna, mis annab alust jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata. PankrS § 171 lg 2 p 4 kohaselt võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldajate huvide kahjustamiseks loetakse muu hulgas vara raiskamist. Pankrotimenetluse käigus on selgunud, et võlgnik ei ole talle kuulunud XXX OÜ osa ära kinkinud – kohtule on esitatud Tallinna notar Annika Kuimeti asendaja poolt 18.06.2012. a koostatud ja tõestatud osaühingu osa müügileping, mille kohaselt müüs XXXtalle kuuluva XXX OÜ osa, nimiväärtusega 1 278 eurot, mis moodustab 50% osaühingu kapitalist, XXXhinnaga 1 278 eurot (tl 69-73, II kd). PankrS § 55 lg 3 p 1 järgi selgitab haldur välja võlausaldajate nõuded, valitseb pankrotivara, korraldab selle moodustamise ja müügi ning pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamise. PankrS § 108 lg 2 järgi on pankrotivara vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. Tagasivõitmisel tunnistab kohus PankrS §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve (PankrS § 109 lg 1). PankrS § 110 lg 1 p 2 ja lg 3 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Tagasivõitmine toimub hagi esitamisega kohtule. Tagasivõitmise nõude esitab haldur (PankrS § 118 lg 1).

XXXpankrotihaldur on kohtule esitatud lõpparuandes märkinud, et pankrotimenetluses ei esinenud vara välistamise ega tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid vara välistamisi. Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt ei ole haldur tagasivõitmise hagi kohtule esitanud, mistõttu saab järeldada, et PankrS § 109 lg-st 1 tulenevat alust (ehk tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamist) XXX OÜ osa müügilepingu tagasivõitmise hagi esitamiseks ei olnud. Samuti ei esitatud tagasivõitmise hagi OÜ XXX(pankrotis) pankrotimenetluse käigus, kuigi XXXOÜ on oma vastuväites viidanud, et ka OÜ XXX(pankrotis) ja XXX OÜ vaheliste tehingute tegemist (eraldi on välja toodud OÜ XXXpoolt kaubamärgi „XXX“ võõrandamine XXX OÜle vahetult enne pankrotiavalduse esitamist) saab käsitada PankrS § 171 lg 2 p-s 4 sätestatud juhuna. Tartu Maakohtu 17.09.2014. a määruses, millega kohus kinnitas OÜ XXX(pankrotis) pankrotimenetluse lõpparuande ja lõpetas OÜ XXX(pankrotis) pankrotimenetluse, on kohus asunud seisukohale, et OÜ XXX(pankrotis) maksejõuetuks muutumist ei põhjustanud rasked juhtimisvead või kuriteo tunnustega teod (tl 19-21, II kd). XXXOÜ on XXXette heitnud ka asjaolu, et võlgnik oli vastuväite esitamise ajaks juba ca 1,5 aastat töötanud väidetavalt miinimumtasu eest XXX OÜ-s ning tekib kahtlus, et võlgniku sissetulekut näidatakse miinimumtasule vastavana täpselt seni, kuni see on võlausaldajate nõuete rahuldamise vältimiseks vajalik. Kohtule esitatud lõpparuande kohaselt on alates aprillist 2015. a võlgniku kontole laekunud töötasudest 6 500 eurot ja alampalga määra ületavaks osaks on olnud 1 270 eurot. Laekunud töötasu arvelt on pankrotimenetluses tehtud ka väljamakseid võlausaldajatele. Kohtul on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisel diskretsiooniõigus ning käesolevalt on kohus seisukohal, et tuleb algatada võlgnik XXXkohustustest vabastamise menetlus. PankrS § 172 lg 1 sätestab, et kui kohus algatab võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, nimetab ta võlausaldajate üldkoosoleku ettepanekul usaldusisiku, kellele võlgnik teeb käesoleva seaduse § 173 lõigetes 3 ja 6 nimetatud makseid. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole võlausaldajad usaldusisiku kandidaati nimetanud. PankS § 172 lg 6 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui usaldusisiku määramine tooks ilmselt kaasa põhjendamatuid kulutusi ja kohus on veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita, jätta usaldusisiku määramata ja kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Sel juhul kontrollib kohus, kas võlgnik oma kohustusi täidab. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et XXXennast tuleb kohustada täitma usaldusisiku ülesandeid. Usaldusisik esitab kohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpuks aruande ja menetluse lõpetamisel vabastab kohus usaldusisiku. Võlgnik on kohustatud PankrS § 173 lg 1 kohaselt tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal seda tegevust ei ole, siis seda otsima. PankrS § 173 lg 2 kohaselt peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Sellest tulenevalt on usaldusisik kohustatud esitama kohtule kord aastas usaldusisiku aruande, millest nähtub kas ja kuidas võlgnik oma kohustusi täidab ning milles kajastuvad andmed võlausaldajatele võimalike teostatud väljamaksete kohta. XXXtuleb esimene usaldusisiku aruanne esitada hiljemalt 05.05.2017. a. PankrS § 173 lg 3 kohaselt loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. PankrS § 173 lg 4 kohaselt peab usaldusisik käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust võlgnikule üle