Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Margo Klaar ja Imbi SidokToomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
03.05.2016, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-58199
Tsiviilasi
AP hagi Eesti Vabariigi vastu üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.05.2015 otsus
Tsiviilasja hind
296 eurot 88 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AP apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): AP (isikukood: XXXXXXXXXXXX), esindaja RÕA korras vandeadvokaat Leino Biin Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Eesti Vabariik Kaitseministeeriumi kaudu, tehinguline esindaja Ly Sarapuu
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 06.05.2015 otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
2.Tuvastada, et Kaitseväe logistikakeskuse poolt 04.04.2014 dateeritud ülesütlemisavaldusega ei lõppenud AP (endise perekonnanimega H) ja Eesti Vabariigi vahel 14.08.1998 sõlmitud üürileping Tallinnas aadressil XXX asuva tööandja eluruumi kasutamiseks.
Tsiviilasi nr: 2-14-58199 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AP (hageja) esitas 08.05.2014 avalduse Tallinna Üürikomisjonile (üürikomisjon) üürilepingu ülesütlemise tühisuse tunnustamise ja/või üürilepingu pikendamiseks üürilepingus sätestatud ajaks ja/või samaväärse uue eluruumi eraldamiseks üürilepingus sätestatud tingimustega. Üürikomisjon jättis 11.09.2014 hageja avalduse üürilepingu ülesütlemise tühisuse tunnustamiseks rahuldamata, leides, et ülesütlemisavaldus on vormiliselt kehtiv. Üürikomisjon jättis läbi vaatamata hageja avalduse vaidluses tööandjate ja tööstaaži üle.
2.Hageja esitas 30.09.2014 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Kaitseministeeriumi kaudu, kostja) vastu üürilepingu ülesütlemise tunnustamiseks ja/või samaväärse uue eluruumi eraldamiseks üürilepingus sätestatud tingimustel.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga 14.08.1998 tööandja eluruumi üürilepingu nr 25 (üürileping). Hageja sai enda ja oma perekonna kasutusse Tallinnas XXX asuva eluruumi. Lepinguobjektiks oli EV Kaitseministeeriumi tööandja eluruum ja üürnikule üürile antud kui tööandja eluruum. 26.04.2005 teatati hagejale, et elamu haldajaks on Kaitseväe Logistikakeskus. 30.05.2005 teatas hageja uuele haldajale, et ta pole nõus muutma kehtivat lepingut. Kaitseväe Logistikakeskus teatas 04.04.2014 hagejale üürilepingu ülesütlemisest. Teate sai hageja kätte 09.04.2014.
4.Üürilepingu punkti nr 2.1 kohaselt kehtib leping kuni üürniku teenistussuhte lõppemiseni või lõpetamiseni. Üürilepingu võib lõpetada ennetähtaegselt poolte kirjalikul kokkuleppel. Hagejat ja tema perekonnaliikmeid ei saa tööandja eluruumi üürilepingu lõppemisel välja tõsta teist eluruumi vastu andmata. Hageja ainsaks tööandjaks alates 01.03.1992 on Eesti Vabariik Kaitseministeeriumi ja/või allasutuste kaudu. Üürilepingu ülesütlemine on tühine, sest avalduses puuduvad viited võlaõigusseaduse (VÕS) regulatsioonile. Samuti puudub kostjal alus üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kuna hageja täidab üürilepingu tingimusi. Hageja suhtes kehtib Eesti Vabariigi elamuseaduse (ES) 60 lg 4 ps 1 ning võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 15 lgs 4 sätestatud piirang. Riigikohtu praktika kohaselt ei võta VÕS jõustumine tagasiulatuvalt nimetatud õigust ära.
2(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-58199
5.Töötatud aja arvestust (teenistuse kestust) kaitseväes reguleerib kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) 11. peatüki 1. jagu. KVTS § 190 lg 3 p 6 (01.07.2002 kehtinud redaktsioonis) kohaselt arvestatakse kaitseväeteenistuse staaži hulka sooduskorras kolmekordselt teenistuse aeg töölepingu või muul alusel enne tegevteenistuse lepingu sõlmimist, samuti tegevteenistuse lepingu alusel kaitseväes alates 1993. aasta 18. juunist kuni tänaseni, nooremohvitseride 6kuulised ettevalmistuskursused Kaitsejõududes alates 1993. aasta 11. jaanuarist ja Kaitseliidus alates 1992. aasta 01. märtsist. KVTS § 190 lgst 5 nähtuvalt arvatakse kaitseväeteenistuse staaži hulka avaliku teenistuse staaži hulka samadel alustel. Sellest tulenevalt on 30.06.2002 seisuga hagejal tööstaaži olnud 14 aastat (01.03.199201.07.2002).
6.01.07.2002 kehtinud kaitseliidu seaduse § 2 järgi oli Kaitseliit kaitsejõudude osa. Samal ajal kehtinud KVTS § 190 lg 2 p 4 kohaselt arvatakse kaitseväeteenistuse staaži hulka aeg töölepingu või muul õiguslikul alusel enne tegevteenistuse lepingu sõlmimist Kaitseliidus alates 17.02.1990. Seega on hageja kaitsejõudude teenistuses olnud seisuga 01.07.2002 enam kui 10 aastat.
7.Ei 14.03.2000 vastu võetud ega kehtiv KVTS ei oma tagasiulatuvat jõudu 14.08.1998 sõlmitud eluruumi üürilepingu suhtes. Kostja vastuväited
8.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.
9.Üürilepingu ülesütlemise aluseks oli KVTS (jõustus 01.04.2013) § 111 lg 2 alusel kehtestatud kaitseministri 14.06.2013 määrus nr 36 „Tegevväelasele tööandja eluruumi andmise tingimused, ulatus ja kord“ (määrus nr 36). Määrus ei näe ette VÕS tähenduses üürilepingu sõlmimist tööandja eluruumi kasutada andmisel. Tegevväelasega sõlmitud üürileping loetakse kehtetuks alates 01.07.2014.
10.Määruse nr 36 järgi on eluruumi kasutusõiguse pikendamist õigus taotleda üksnes tegevväelastel, kellele on tööandja eluruumi kasutusõigus antud enne 2013. aasta 1. aprilli kehtinud kaitseväeteenistuse seaduse § 157 lõigete 1 ja 2 alusel ning Vabariigi Valitsuse 19. novembri 2002. a määrusega nr 350 „Kaadrikaitseväelasele tööandja eluruumi andmise kord ja elamispinna suuruse normid” kehtestatud korras. KVTS hakkas alles 14.03.2000 reguleerima kaitseväelastele tööandja eluruumi eraldamist, mis tähendab, et 1998. a-l lähtuti hagejale tööandja eluruumi kasutuse andmisel kehtinud avaliku teenistuse seaduse (ATS) §st 55. Hilisemast üürilepingu muutmisest seoses kaitseväeteenistuse seaduse jõustumisega 2000. a-l hageja kategooriliselt keeldus. Uue ATS § 130 lg 1 kohaselt võivad ametnikud, kellele anti tööandja eluruum või hüvitati muu eluruumi kasutamise kulud vastavalt enne ATS jõustumist kehtinud ATS §le 55, kasutada kuni 2014. a 30. juunini. Arvestades, et kostja jaoks õiguslikuks aluseks hagejaga üürilepingu sõlmimisel oli ATS § 55, ja sõlmitud üürilepingu sisu pole muutunud, oleks hagejaga sõlmitud üürileping kuulunud lõpetamisele ATS järgi.
3(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-58199
11.Hageja puhul on tegemist tegevväelasega. Määruse nr 36 alusel tööandja eluruumi ülesütlemisavalduse esitamisega näitas kostja hageja suhtes üles head tahet, et hageja saaks taotleda tema kasutuses oleva tööandja eluruumi kasutusõiguse jätkamist kuni viieks aastaks. 18.06.2014. a hageja vastava taotluse ka esitas. Kostja rahuldas taotluse 19.01.2015 otsusega.
12.Hageja ei vasta 01.07.2002 seisuga ES § 60 lg 4 p 1 sätestatud tingimustele. Nimetatud normi kohaldamine eeldab, et isik kasutas tööandja eluruumi enne 01.07.2002 ja et tema töö või teenistusaeg on tööandja juures kestnud kalendaarselt 01.07.2002 seisuga vähemalt 10 aastat. Hageja teenistuslehe järgi oli hageja tööandjaks 1992. a-l Kaitseliit, 1993. a juunist Kaitsevägi, 1997. a-st Eesti Riigikaitse Akadeemia ning käesoleval ajal taas Kaitseliit. Töötamine ajavahemikus 01.03.1992 kuni 17.06.1993 Kaitseliidus ning hilisem töötamine Kaitseväes, Eesti Riigikaitse Akadeemias ja uuesti Kaitseliidus ei tähenda töötamist sama tööandja juures ES mõttes. Maakohtu otsus
13.Harju Maakohus jättis 06.05.2015 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
14.Maakohtu hinnangul oli lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks olemas mõjuv põhjus. Kostja kui lepingu lõppemist sooviva poole huvid lepingu lõpetamiseks kaalusid maakohtu arvates üles hageja huvid lepingu jätkumise vastu.
15.Kostja on lugenud erakorraliseks lepingu ülesütlemist õigustavaks asjaoluks seaduse muudatuse, mis lepingu täitmist endisel viisil ei võimaldanud. Uus KVTS jõustus 01.04.2013. Selle § 111 lõike 2 kohaselt kehtestab tegevväelasele tööandja eluruumi andmise tingimused ja korra kaitseminister. Kaitseministri määrusega nr 36 „Tegevväelasele tööandja eluruumi andmise tingimused, ulatus ja kord“, mis jõustus 01.07.2013, kehtestas tööandja eluruumi kasutusse andmisele uue regulatsiooni. Määruse nr 36 § 28 lõikest 1 tulenevalt järeldas maakohus, et kehtiv seadusandlus ei võimalda hagejaga 1998. a-l sõlmitud tööandja eluruumi üürilepingus kokkulepitu täitmise jätkamist. Hagejal võis olla lepingu kehtimise suhtes õiguspärane ootus, kuid maakohtu hinnangul ei saa seda igal juhul eeldada, kuna lepingu sõlmimisest 15 aasta jooksul on muutunud kogu õigusruum.
16.Hageja ei vasta VÕSRS § 15 lgs 4 ja ES § 60 lg 4 ps 1 sätestatud tingimustele. ES § 60 lg 4 p 1 kohaldamisel tuleb lähtuda tegelikult tööandja juures töötatud ajast, mitte teenistusstaažist. Ei 27.01.1992 vastu võetud Eesti Vabariigi kaitseteenistuse seadus ega 09.03.1994 vastu võetud KVTS ei tundnud kaadrikaitseväelase teenistuslehte. Alles 14.03.2000 vastu võetud KVTS-ga sätestati, et kaitseväeteenistuse staaži tõendatakse kandega teenistuslehel ning et kaadrikaitseväelase kohta peetakse teenistuslehte. Uue KVTS jõustumisega 01.04.2013 kaadrikaitseväelase teenistusleht kaotati. Kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 29 kohaselt KVTS jõustumisel jääb
4(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-58199 väljateenitud kaitseväeteenistuse staaž kehtima ning tegevteenistuses jätkamisel või tegevteenistusse asumisel arvestatakse seni kehtinud KVTS alusel väljateenitud kaitseväeteenistuse staaž tegevteenistusstaaži hulka päeva täpsusega. Seega on asjassepuutumatud kaitseväeteenistusstaažiga seonduvad hageja viited töötatud aja arvestamisel või et vastavalt kaadrikaitseväelase teenistuslehele on kaitsevägi aktsepteerinud seda, et hageja on asunud alates 01.03.1992 tööle kaitseväkke.
17.Vaatamata sellele on maakohtu hinnangul võimalik teenistuslehe järgi tuvastada hageja töötatud aega tööandja juures. Kaitseväe ja Kaitseliidu näol on tegemist kahe eraldiseisva isikuga Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Kaitsevägi on valitsusasutus ja Kaitseliit on avalikõiguslik juriidiline isik. Kaitsejõududel on oma käsuahel. Kui Kaitsevägi on määranud isiku Kaitseliidus sõjalisele ametikohale, siis loetakse jätkuvalt tööandjaks Kaitsevägi. Hageja poolt esitatud kaadrikaitseväelase teenistuslehe järgi on hageja töötanud ajavahemikus 01.03.1992-17.06.1993 Kaitseliidus, 1993. a juunist Kaitseväes, 1997. a-st Eesti Riigikaitse Akadeemias ning hagiavalduse menetlemise ajal taas Kaitseliidus. Seega pole hageja töötanud konstantselt ühe ja sama tööandja juures ega vasta seetõttu VÕSRS § 15 lgs 4 ja ES § 60 lg 4 ps 1 sätestatud tingimustele. Apellatsioonkaebus
18.Maakohtu otsuse peale esitas hageja 02.06.2015 apellatsioonkaebuse, milles palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
19.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt pole tuvastatud ühtegi lepingus märgitud alust üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ning neile ei viidanud üürlepingut üles öeldes ka kostja. Hageja hinnangul on maakohtu käsitlus mõjuvast põhjusest ekslik ning tuleneb seaduse ja määruse väärast tõlgendusest. KVTS §-st 111 ei tulene varasemalt sõlmitud teenisulike eluruumide üürilepingute erakorralise ülesütlemise õigust ega kohustust. Isegi kui eeldada, et üürileandja saab ühepoolselt kehtestada määruse, millega ta loob aluse poolte vahel sõlmitud üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ning seda üürileandja tahet saaks hinnata kui mõjuvat põhjust VÕS § 313 lg 1 tähenduses, pole hagejale antud tööandja eluruumi määruse nr 36 §-s 28 lg 1 viidatud alustel. Üürileping hagejaga sõlmiti enne KVTS redaktsiooni jõustumist, mis sisaldas § 157 ja enne Vabariigi Valitsuse määruse nr 350 vastuvõtmist.
20.Kaitseminister pole kehtestanud korda, mille kohaselt loetaks kehtetuks üürilepingud, mis on sõlmitud muudel kui määruse nr 36 §-s 28 lg 1 märgitud alustel. Seega ei tulene hagejaga sõlmitud üürilepingu erakorraline ülesütlemise alus muutunud õiguslikust olukorrast.
21.Hageja hinnangul on ekslik maakohtu käsitlus Kaitseväest ja Kaitseliidust kui kahest eraldiseisvast isikust Kaitseministeeriumi valitsemisalas ja märgitust tulenevalt hageja mittevastavusest VÕSRS § 15 lg-s 4 ja ES § 60 lg 4 p-s 1 sätestatud tingimustele. ATS § 153 p 3 järgi arvatakse teenistusstaaži hulka teenistuse aeg Eesti kaitseväes ja piirivalves,
5(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-58199 samuti asendusteenistuse aeg. Kaitseliit on kaitsejõudude osa, Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev riigikaitseorganisatsioon. Naiskodukaitse on kaitseliidu allorganisatsioon kelle ülesanded ei erine riigikaitse mõttes kaitseliidu ülesannetest. Olgugi, et kaitseväelase teenistuslehte varasemal kujul enam ei peeta, tõendab hageja teenistuslehe koopia, et hageja on alates 01.03.1992 olnud järjepidevalt Eesti Vabariigi teenistuses kaitsejõudude koosseisus ning teenistuskohtade vahetus on toimunud rotatsiooni korras. Vale on Eesti riiki teeniva kaitseväelase teenistussuhet hinnata lähtudes formaalsetest juriidilistest kriteeriumitest nagu valitsusasutus või avalik-õiguslik juriidiline isik. Kaitseväelane pole oma valikutes vaba ning peab teenima Eesti riiki nii Kaitseväes kui Kaitseliidus kohas, kuhu ta teenistuskorras määratakse. Vastustaja seisukoht
22.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
23.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel täielikult tühistada ning kolleegiumil on võimalik teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Eeltoodut arvestades tuleb jaotada ümber ka maakohtu menetlusega seotud menetluskulud. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
24.Hageja esmane nõue on tuvastada kostja esitatud üürilepingu ülesütlemise tühisus. Alternatiivselt on hageja esitanud nõude tuvastada, et kostja kohustuse eraldada uus eluruum (senises) üürilepingus sätestatud tingimustel.
25.Üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise vastu on hagejal TsMS § 368 lg 1 järgi tuvastushuvi, kuna ülesütlemise kehtivusest võivad vähemalt osaliselt sõltuda tema üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused suhetes kostaga. Kolleegium märgib, et esitatud asjaoludel ei ole hageja tuvastusnõue täpselt formuleeritud. Kui ülesütlemisavalduse eeldused (sh materiaalsed eeldused) puuduvad, on see tagajärjetu (toimetu), kuid mitte tehinguna tühine. Tehingu tühisuse alused on seaduses sätestatud ning sellist tühisuse alust ei ole ette nähtud. Õiguslikult korrektne on tuvastada, et 04.04.2014 dateeritud ülesütlemisavalduse alusel poolte vahel 14.08.1998 sõlmitud üürileping ei lõppenud (vt selle kohta nt Riigikohtu 30.04.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-21-5-13, p 18). Hageja tahe on kolleegiumile praegusel juhul hagis märgitu põhjal siiski arusaadav ja hageja nõuet on mõistlikult tõlgendades võimalik ka sellisena mõista.
26.Maakohus on ringkonnakohtu arvates hinnanud osaliselt ebaõigesti tõendeid ning pole piisavalt arvestanud VÕS § 325 lg-tega 2 ja 5. Nimetatu on tinginud kokkuvõttes ka ebaõige lõpplahendi.
27.Maakohus on tuvastanud mh järgmised olulised asjaolud: Kaitsejõudude Peastaap, keda esindas kaitseministri käskkirja alusel ülem kindralmajor Ants Laaneots, ja hageja sõlmisid 14.08.1998 eluruumi üürilepingu nr
6(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-58199
25, mille kohaselt oli üürilepingu objektiks üürniku ja tema perekonnaliikmete kasutusse antav Tallinnas XXX asuv tööandja eluruum. Üürilepingu punkti 2.1 kohaselt kehtib leping kuni üürniku teenistussuhte lõppemiseni või lõpetamiseni. Kaitseväe Logistikakeskuse haldusteenistuse haldusjaoskonna ruumikasutuse spetsialisti 04.04.2014 koostatud tööandja eluruumi üürilepingu ülesütlemisavaldusega teatati hagejale üürilepingu ülesütlemisest alates 01.07.2014 ja nõuti tööandja eluruumi vabastamisest hiljemalt 31.07.2014. Hageja on üürilepingu ülesütlemisavalduse kätte saanud 09.04.2014. Hageja teenistussuhe Kaitseväega ei ole lõppenud.
28.Osundatud asjaolude tuvastamisel ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul menetlusnorme rikkunud. Apellatsioonkaebuses ei ole ka tuginetud väidetele nende asjaolude ebaõigest tuvastamisest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, et ülalviidatud 04.04.2014 kuupäevaga eluruumi üürilepingu ülesütlemisavaldust tuleb käsitleda avaldusena üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks.
29.Järgnevalt on maakohus leidnud, et kuivõrd ei esine lepingust või seadusest tulenevat spetsiifilist ülesütlemisalust (VÕS § 314319), tuleb lugeda leping erakorraliselt üles öelduks üldistel alustel, st VÕS § 313 lgs 1 nimetatud mõjuval põhjusel. Maakohtu otsuse põhjenduste järgi on kostja lugenud erakorraliseks asjaoluks seaduse muudatuse, mis lepingu täitmist endisel viisil ei võimalda ja mis kostja hinnangul kaalub üles lepingus kokkulepitu. Kehtivad õigusaktid ei võimalda hagejaga 1998. a sõlmitud tööandja eluruumi üürilepingus kokkulepitu täitmise jätkamist. Kostja kui lepingu lõppemist sooviva poole huvid lepingu lõpetamiseks kaaluvad üles hageja huvid lepingu jätkumise vastu ja lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on mõjuv põhjus. Ringkonnakohus maakohtu taolise käsitlusega praegusel juhul ei nõustu.
30.VÕSRS § 12 lg 1 alusel kohaldatakse enne 01.07.2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates 01.07.2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Seega tuli kostjal hagejaga sõlmitud üürilepingu ülesütlemisavalduse tegemisel 04.04.2014 järgida võlaõigusseaduse nõudeid. VÕS § 313 lg 1 järgi võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on erakorraline ülesütlemine lubatud eelkõige VÕS §-des 314-319 nimetatud asjaoludel. Kooskõlas VÕS § 325 lg-ga 2 peab eluruumi üürileandja ülesütlemisavaldus sisaldama vähemalt andmeid üüritud asja, lepingu lõppemise päeva, ülesütlemise aluse ning ülesütlemise vaidlustamise korra ja tähtaja kohta. Eeltoodud nõuetele mittevastav ülesütlemine on
VÕS § 325
lg 5 alusel tühine. Ülesütlemisavaldusest peab üürnik aru saama, mille tõttu leping üles öeldakse, et hinnata ülesütlemise seaduslikkust (vt nt Riigikohtu 11.12.2006 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-12806, p 24). Maakohus on iseenesest õigesti nentinud, et vaidlusaluses ülesütlemisavalduses (I kd, tl-d 10-11) ei ole viidatud VÕS §-des 314-319 nimetatud asjaoludele. Samas ei ole ülesütlemisavalduses kolleegiumi arvates välja toodud ka asjaolusid, mis võimaldaksid
7(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-58199 lugeda lepingut erakorraliselt üles öelduks VÕS § 313 lgst 1 tulenevatel üldistel alustel. Maakohus on eksinud tõendite hindamisel, asudes ülesütlemisavaldust ülalkirjeldatud viisil sisustama. Liiatigi ei ole maakohus avalduse sellist tõlgendamise võimalust pooltega menetluses arutanud. Kostja ise ei ole menetluses väitnud, et üürileping oleks üles öeldud VÕS § 313 lgs 1 nimetatud mõjuval põhjusel.
31.Vaidlusalust ülesütlemisavaldust tuleb sisustada TsÜS § 75 lg-st 1 lähtuvalt, s.o vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Muul juhul tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja esitanud ülesütlemisavalduses lepingus kokkulepitud ega seadusest tulenevaid üürilepingu ülesütlemise aluseid. VÕS § 325 lg-tes 2 ja 5 sätestatut arvestades puudus maakohtul alus käsitleda teisi võimalikke ülesütlemise aluseid.
32.Hagejaga sõlmitud üürilepingu ülesütlemisel ei ole asjakohane 16.04.2000, s.o pärast vaidlusaluse üürilepingu sõlmimist jõustunud KVTS § 157 lg-d 1 ja 2. Nimetatud seadus ega ka selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19.11.2002 määrus nr 350 "Kaadrikaitseväelasele tööandja eluruumi andmise kord ja elamispinna suuruse normid" ei näinud ette tööandja eluruumi kasutamise õiguse lõppemise aluseid. Asjakohane ei ole ka üürilepingu sõlmimise ajal kehtinud KVTS, mis ei reguleerinud samuti kaitseväeteenistujatele tööandja eluruumi andmist ega sätestanud mh eluruumi kasutamise õiguse lõppemise aluseid.
33.Kolleegium lisab, et VÕS § 325 lg 2 p 3 ei kohusta ülesütlemisavalduses viitama ülesütlemise õigusliku aluse osas konkreetsele normile või lepingupunktile, kuid välja tuleb tuua ülesütlemise tinginud elulised asjaolud. Vaidlusaluses ülesütlemisavalduses ülesütlemise aluseks olevate eluliste asjaolude kirjeldus puudub, osundatud on üksnes erinevatel aegadel kehtinud kaitseväeteenistuse seaduste normidele ning nende alusel kehtestatud alamalseisvatele õigusaktidele. Nagu eelnevalt märgitud, ei ole need viited aga hagejaga sõlmitud lepingu puhul asjakohased.
34.Eelmärgitut arvestades ei ole üürilepingut kostja poolt kehtivalt üles öeldud ning hageja esmane nõue tuleb rahuldada. Üürilepingu lõpetamiseks peavad olema täidetud nii ülesütlemise materiaalsed kui formaalsed eeldused.
35.Seonduvalt poolt menetluses esitatud väidetega lisab kolleegium järgmist.
36.Alates 01.04.2013 kehtiva ATS § 130 lg 1 kohaselt võivad ametnikud, kellele anti tööandja eluruum või hüvitati muu eluruumi kasutamise kulud enne 1. aprilli 2013 kehtinud ATS § 55 alusel, kasutada seda õigust kuni 30. juunini 2014. Kohtupraktikas on leitud, et alates 01.04.2013 kehtiv ATS § 130 lg 1 võimaldab öelda tööandja eluruumi üürilepingu üles isikutega, kes on üürilepingu ülesütlemise ajal ametnikud kehtiva ATS § 7 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 11.11.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-117-15, p 11). Praegusel juhul ei ole 04.04.2014 ülesütlemisavalduses ATS § 130 lg-le 1 kui ülesütlemise alusele viidatud. Menetluse käigus kostja poolt täiendavalt esitatud 8(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-58199 ülesütlemist puudutavate õiguslike põhjendustega ei saa kohus käesoleva asja lahendamisel arvestada, lähtuda saab üksnes ülesütlemisavalduses endas välja toodust. Vastasel juhul puuduks eluruumi üürnikul VÕS § 325 normidest lähtuv kaitse, samuti oleks sisuliselt raskendatud VÕS §-s 329 nimetatud õiguskaitsevahendite kasutamine.
37.Pooled on olnud erinevatel seisukohtadel ka küsimuses, kas hagejale laieneb VÕSRS § 15 lg-st 4 tulenev piirang. Selle sätte järgi ei saa isikut, kes kasutas enne 1. juulit 2002 ES §-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne 1. juulit 2002 ES § 60 lg-s 4 nimetatud tingimustele, sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. Hageja on seisukohal, et tema ainsaks tööandjaks alates 01.03.1992, mil hageja asus Kaitseliidu naiskodukaitse instruktoriks, kuni käesoleva ajani on Eesti Vabariik Kaitseministeeriumi ja/või allasutuste kaudu. Hageja oli 30.06.2002 seisuga seega töötanud kostja juures üle 10 aasta. Kostja arvates ei ole hageja isik, kes vastanuks 01.07.2002 seisuga ES § 60 lg 4 p-s 1 sätestatud tingimustele. Töötamine ajavahemikus 01.03.1992-17.06.1993 Kaitseliidus ning hilisem töötamine Kaitseväes, Eesti Riigikaitse Akadeemias ja uuesti Kaitseliidus ei tähenda töötamist sama tööandja juures elamuseaduse mõttes.
38.Ringkonnakohus leiab, et VÕSRS § 15 lg 4 alusel hagejal eluruumi kasutusõigust tekkinud ei ole. Sarnaselt maakohtuga nõustub kolleegium kostjaga, et Kaitseväe ja Kaitseliidu näol ei ole tegemist samade tööandjatega ES § 60 lg 4 p-s 1 mõttes. Kolleegium märgib, et esimene Kaitseliidu seadus võeti vastu 1999 ja jõustus 01.06.2002 ning 1990-ndatel polnud Kaitseliidu õiguslik staatus üheselt määratletav. Samas puudub alus väita, et Kaitseliitu tulnuks käsitleda valitsusasutusena või Kaitseväe osana. 01.06.2002 jõustunud Kaitseliidu seaduse vastuvõtmisele eelnenud aruteludes on Kaitseliitu Riigikogu stenogrammide põhjal käsitletud Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil loodud organisatsioonina, mille tegevus on taastatud. Aruteludes on mh viidatud Eesti Vabariigi valitsuse poolt 01.05.1931 kinnitatud Kaitseliidu põhikirja §le 2, mille järgi oli Kaitseliit avalik-õigusliku juriidilise isiku õigustes. Eelmärgitut arvestades ei saa hageja töötamist ajavahemikus 01.03.1992-17.06.1993 Kaitseliidus lugeda teenistuseks Kaitseväes. Seega ei vastanud hageja 01.07.2002 seisuga ES § 60 lg 4 p-s 1 sätestatud tingimustele. Hageja viited arvestuslikule teenistusstaažile Kaitseväes ei ole ES § 60 lg 4 p 1 kohaldamise seisukohalt asjakohased. Teenistusstaaži pikkusest saaks lähtuda sellistel juhtudel, mil mingi õiguslik tagajärg on selgelt seotud teenistusstaažiga. ES § 60 lg 4 p 1 ei kasuta mõistet teenistusstaaž, vaid selles on õigusliku tagajärje saabumine seatud sõltuvusse tööandja juures töötatud ajast. Elamuseadus on küll vastu võetud ja jõustunud varem kui kaitseväeteenistuse seadus, milles võeti kasutusele kaitseväeteenistuse staaži mõiste, kuid kui seadusandja oleks soovinud siduda ES § 60 lg 4 p-s 1 sätestatud tööandja eluruumist väljatõstmise keeldu teist eluruumi vastu andmata teenistusstaažiga, oleks ta saanud seda sätet muuta või kehtestada vastava rakendussätte (vt Riigikohtu 08.11.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-184-11, p 13).
9(10)
Tsiviilasi nr: 2-14-58199 Menetluskulude jaotus
39.Maakohus on jätnud vaidlustatud otsusega menetluskulud hageja kanda. Kuivõrd kostja kohtule menetluskulude nimekirja ei esitanud, määras kohus hagejalt sissenõutavateks menetluskuludeks 0 eurot. Maakohtu otsuse muutmise tõttu, tuleb muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kuna hagi ja ka apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele, tuleb jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
40.Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning hageja menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.