2.Välja mõista M.P.’ilt (ik xxxxxxxxxxx) Osaühing Bilaina (rk 10644299) kasuks tulenevalt 21.02.2012 üürilepingust nr 2-43/12 põhivõlg 1230,05 € ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 1230,05 €, kokku summas 2460,10 € (kaks tuhat nelisada kuuskümmend eurot ja 10 senti).
3.Välja mõista M.P.’ilt Osaühing Bilaina kasuks edasine viivis VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel, so 21.02.2012 üürilepingu punktist 2.1.4 tulenevas määras viivis 0,2% (null koma kaks protsenti) tasumata põhivõlalt (otsuse tegemise aja seisuga 1230,05 €) päevas alates hagi esitamisest 18.12.2015 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskulude jaotus
4.Menetluskulud jätta täies ulatuses M.P.’i kanda TsMS § 162 lg 1 alusel.
5.Välja mõista M.P.’ilt Osaühingu Bilaina kasuks vajalikud ja põhjendatud menetluskulud summas 800 eurot (kaheksasada eurot), s.o hagi esitamisel tasutud riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulud summas 500 eurot. Edasikaebamise kord
1 (6)
2-15-19050 Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. – TsMS § 187 lg.6 Sisulised asjaolud ja menetluse käik
1.Hageja OÜ Bilaina esitas 18.02.2015 hagiavalduse, milles palub VÕS § 76, 101 ja 113 alusel kostja M.P.’ilt välja mõista hageja kasuks äriruumide üürivõlg summas 1230,05 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 1230,05 eurot ja edasine viivis VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud ulatuses põhinõudelt 1230,05 eurot alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni ning jätta menetluskulud M.P.i kanda. Hagiavalduse kohaselt 21.02.2012 sõlmis M.P. (edaspidi kostja) OÜ-ga Admiral-Balt äriruumi tähtajatu üürilepingu nr 2-43/12, millega anti kostjale Tammsaare 24b, Pärnu, aadressil asuvas hotellis „ASTRA“ üürile ruumid üldpinnaga 12,0 m2 , kus kostja pidas massaažisalongi Lepingu kohaselt leppis kostja OÜ-ga Admiral-Balt kokku järgnevas: - p 2.1.1. Perioodil 21.02.2012-30.04.2012.a üüri 50,00 EUR kuus jooksva kuu 25. kuupäevaks üürileandja poolt esitatud arve alusel, üüritasule lisandub käibemaks 20%. Alates 01.05.2012.a üürnik kohustub tasuma üüri ühe m2 kohta on 9.59 eurot kuus. Üür tuleb tasuda jooksva kuu 25 kuupäevaks üürileandja poolt esitatud arve alusel. Üürile lisandub käibemaks 20%. - p 2.1.2. üürnik kohustub tasuma kõrvalkulude (elektri, vee, kütte, prügi, telefoni ja reklaamimaksu) eest vastavalt üürileandja poolt esitatud arvetele. Üürnik tasub üürileandjale eelmise kuu kõrvalkulude eest järgneva kuu 20. kuupäevaks üürileandja poolt esitatud arve alusel. - p 2.1.3. Ühe kirjutuslaua kasutuse eest tasu 1,33 EUR kuus, kuhu lisandub ka käibemaks 20%. - p 2.1.4 kui üürnik ei tasu lepingust tulenevaid makseid ettenähtud maksetähtajaks, kohustub ta maksma üürileandjale viivist 0,2% õigeaegselt tasumata summast iga viivitatud päeva eest. 15.08.2012 võõrandas Admiral-Balt OÜ kinnistu koos hoonestusega Martinoza AS-le, kes samal päeval andis sama kinnistu koos hoonestusega rendile OÜ-le Bilaina. Sellega muutus kostja sisuliselt hageja allüürnikuks. Kostja lahkus äriruumidest ja äriruumid anti üürile järgmisele isikule 23.03.2013. Kostja ei ole hagejat üürilepingu lõpetamisest teavitanud. Äriruumi üürilepingu alusel on nii OÜ Admiral-Balt kui Bilaina OÜ väljastanud kostjale lepingu kehtivuse ajal arved (nr 123205, 123210, 122344, 120024, 120052, 120065, 130022, 130023, 130024 - lisa 4), mis on jäetud kostja poolt tasumata, Perioodi 10.08.201 -01.04.2013 eest on tasumata põhivõlg 1230,05 € ja kogunenud viivist 2703,20 €. Lisaks loovutas 11.10.2012 hagejale oma nõuded kostja vastu ka Admiral-Balt OÜ tulenevalt arvetest nr 123205, 123210 ja 123344, kokku summas 421,71 eurot, ka need on kostja jätnud täies ulatuses tasumata. 19.08.2015 allkirjastas kostja võlatunnistuse, milles kinnitas oma võlgnevust hageja ees summas 1510 eurot ning lubas hiljemalt 24.08.2015 esitada hagejale maksegraafiku ja asuda maksma. Kostja oma kohustust ei täitnud. Kostja põhivõlg on 1230,05 eurot. Arvutuste pinnalt selgub, et viiviseid on hagi esitamise seisuga 2703,20 eurot ehk rohkem kui põhivõlg. Tulenevalt VÕS § 113 lõikest 5 nõuab hageja viiviseid üksnes põhivõla ulatuses, s.o summas 1230,05 eurot, millega kogunõue on 1230,05 x 2 = 2460,10 eurot.
2.Kostja M.P. 24.01.2016 kirjalikus vastuses hagi õigeks ei võta, vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja tunnistab, et on 21.02.2012 sõlminud OÜ-ga Admiral Balt üürilepingu nr. 2-43/12 ning seisuga 19.08.2015.a. võlgnes üürilepingu alusel 1 510,00 € , mille kohta 19.08.2015 allkirjastas 2 (6)
2-15-19050 võlatunnistuse. Kuid kostja leiab, et võlatunnistuses ettenähtud võla tasumise tähtaeg ei ole veel saabunud ja seega on hagi esitamine ning viiviste arvestamine enneaegne. Võlatunnistuse kohaselt pikenes võla tasumise tähtaeg 1 aasta võrra ( st. kuni 19.08.2016.a.). Kostja hinnangul on võlatunnistus kehtiv. Ka hageja tunnistab võlatunnistuse kehtivust, kuna on sellele hagiavalduses viidanud. Võlatunnistuses märgitud maksegraafiku esitamata jätmine ei lühendanud seal märgitud võlgnevuse maksmise lõpptähtaega. Võlatunnistuses fikseeriti võlgnetav summa ja selle tasumise lõpptähtaeg. Juhul, kui graafikut ei ole sõlmitud, kehtib kogu summale lõpptähtaeg, e. 19.08.2016. Seega ei ole kohustuse tasumise tähtaeg veel saabunud ning puudub alus hagi esitamiseks, samuti viivise arvutamiseks. Hagi enneaeguse tõttu on hageja menetluskulud ebavajalikud ning nende tasumist ei saa jätta kostja kanda.
3.Menetluse edasine käik. Kostja 24.01.2016 tegi hagejale kompromissettepaneku võla 1510 euro maksmiseks 19.08.2016 ja menetluskulude poolte enda kanda jätmiseks. Hageja ettepanekuga ei nõustunud ja tegi 25.01.2016 omapoolse ettepaneku tasuda võlg 1230 €, pool viivisest, so 615 €, pool riigilõivust ehk 150 €, so kokku 1995 € kahes osas hiljemalt 01.07.2016. Kostja kompromissi pakkumisega ei nõustunud. Hageja 24.03.2016 kirjalikus arvamuses kostja väidetega ei nõustu. Tasumata üürinõue on muutunud sissenõutavaks alates 01.01.2014 TsÜS § 147 lg 2 ja 3 teise lause alusel. Võlatunnistuse andmine ei ole üürilepingust tulenevat nõuet lõpetanud ega loonud uut võlga. VÕS § 30 lg 1 kohaselt võlatunnistuseks on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuaks iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Tegemist on ühepoolse lubadusega. Võlatunnistuse praktiline tähendus seisneb eelkõige tõendamiskoormise ümberpööramises ning tõendamise lihtsustamises. Eeldatakse, et võlatunnistuses lubatud kohustus tuleb täita ja et sellel kohustusel on majanduslik või mõni muu alus, mis õigustab võlatunnistusest tuleneva nõude rahuldamise. Kuna 19.08.2015 nn võlatunnistusel ei ole hageja seadusliku esindaja allkirja, ei ole pooled selle summas ega maksmise tähtajas kokku leppinud, seega ei takista see kostja lubadus võlg sisse nõuda varem kui kostja on lubanud seda teha.
4.Kohus 14.04.2016 määrusega määras TsMS § 404 lg 1 alusel lihtmenetluses oleva asja lahendamise kirjalikku menetlusse kohtuistungit pidamata, andis pooltele tähtaja avalduste ja dokumentide esitamiseks kuni 25.04.2016 ning määras otsuse kuulutamise ajaks 29.04.2016. Kohtu määratud tähtajaks pooled kinnitasid, et jäävad seniste seisukohtade juurde, hageja esitas kulude nimekirja koos kuludokumentidega summas 800 € (sh riigilõiv 300 € ja õigusabikulud 500 €), Kostja 25.04.2016 seisukohavõtus leiab, et hageja aitas võlatunnistuse teksti ette valmistada ja kordagi ei märkinud, et ei ole kokkuleppega nõus ning hageja esindaja poolt võlatunnistusele allakirjutamata jätmine on pahatahtlik trikitamine, et saaks nüüd jätta asjaoludest teistsuguse mulje. Kostja on arvestanud võla summas 1510 € tasumisega suvel 2016 ja temalt võla varem väljanõudmine perspektiivitu, mistõttu hagi ja tekkinud menetluskulud on enneaegsed ja põhejndamatud. Kohtu seisukoht ja põhjendused, tuvastatud asjaolud, kohaldatud õigusaktid
5.Kohus leiab, et hagi tuleb kooskõlas TsMS § 404 ja § 405 lahendada kirjalikus menetluses lihtsustatud korras, kuna mõlemad pooled on esitanud kirjalikult oma seisukohad ja tegemist on põhivõla ja kõrvalnõuete summas alla 4000 eurose hagihinnaga asjaga. Lihtsustatud korras hagi menetlemisel võib TsMS § 405 lg 1 p 6 ja 9 kohaselt kalduda kõrvale menetlusdokumentide kättetoimetamise ja menetlusosaliste esitatavate dokumentide vorminõuete kohta seaduses sätestatust, välja arvatud hagi kostjale kättetoimetamisel, ja teha asjas otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, 3 (6)
2-15-19050 mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
6.Pooled vaidlevad äriruumi üürilepingust tuleneva võla- ja viivisenõuete sissenõutavaks muutumise üle. Kumbki poolt on teinud kompromissiks pakkumise, kuid pooled ei ole kompromissi saavutanud. Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ja esitatud materjalidega, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja nõue on õiguslikult põhjendatud VÕS § 8 lg. 2, § 76 lg.1, § 113 lg.1 alusel ja tõendatud hagiavaldusele lisatud 21.02.2012 M.P.’i ja OÜ Admiral-Balt vahel sõlmitud äriruumide üürilepingu (tl. 10-14), äriruumi endise omaniku Admiral-Balt OÜ, uue omaniku Martinoza AS ja rentnik Bilaina OÜ vahel sõlmitud 15.08.2012 kokkuleppega kinnisasja rendilepingu muutmiseks (15-16), 11.10.2012 Admiral-Balt OÜ nõude loovutamise lepinguga (tl. 26), samuti perioodil 31.07.2012 – 22.03.2013 esitatud tasumata arvete (tl 17-25), korduvate meeldetuletuste ning 19.08.2015 võlatunnistusega (tl 36).
7.Põhinõude sissenõutavus. Hageja on esitanud põhivõlgnevuse nõude summas 1230,05 eurot. Kostja tunnistab nähtuvalt omakäelisest ühepoolselt allkirjastatud 19.08.2015 võlatunnistusest (tl. 36) võlga summas 1510 €, täpsustamata mis osas põhivõlga ja mis osas kõrvalnõudeid (viivist). Võlatunnistuses kostja nõustub tasuma võla vastavalt maksegraafikule, lubab tuua graafiku 24.08.2015 ja märgib, et tasumise aeg piirneb 1 aastaga. Selle viimase tingimuse tõttu kostja leiab, et võlatunnistus annab hagejale õiguse nõuda võla tasumist kostjalt alles 19.08.2016 ja mitte enne. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 lg 1-2 järgi, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. Sama paragrahvi lõike 7 kohaselt kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. VÕS § 30 sisustab abstraktse ehk konstitutiivse võlatunnistuse mõiste, mille kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Riigikohus on oma mitmes lahendites (nt 3-21-124-07, 3-2-1-69-06, 3-2-1-15-09, 3-2-1-63-08) selgitanud võlatunnistuse kohta järgmist: VÕS § 30 järgi ei lõpeta võlatunnistus olemasolevat võlasuhet ega muuda seda. Peale VÕS §-s 30 sätestatu on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud.
8.Antud asjas esitatud, eelpool punktis 6 loetletud tõenditega on tõendatud, et kostja M.P.’il on hageja ees üüri- ja viivisevõlg temale perioodil 31.07.2012 – 22.03.2013 väljastatud arvete alusel (tl 17-25), 4 (6)
2-15-19050 mis muutus sissenõutavaks vastavalt arvetel esitatud tähtaegadele 10.08.2012 – 01.04.2013 ja millele kostja ei ole sisulisi vastuväiteid esitanud. Kuigi vastavalt kostja poolt allkirjastatud ning hageja poolt aktsepteeritud üürilepingu p 2.1.1-2.1.2 tingimustele tuli üür tasuda hiljemalt jooksva kuu 25. päevaks ja kommunaalkulud järgneva kuu 20. kuupäevaks, on pooltevahelises praktikas esitatud arved korraga nii üüri kui kommunaalkulude (elekter) eest jooksva kuu lõpus 10 päevase tasumise tähtajaga, mida kostja on üürisuhte ajal ka aktsepteerinud. Seega on kõik kostjale esitatud üüri- ja kommunaalteenuste arved muutunud VÕS § 82 lg 7 tähenduses sissenõutavaks juba hiljemalt 01.04.2013 seisuga, mil saabus kostjale esitatud viimase, 22.03.2013 arve nr 130024 tasumise tähtaeg (tlk. 25). Hageja on ilmutanud võla sissenõudmises kostja suhtes enam kui kolme aasta jooksul märkimisväärset kannatlikkust, esitades kostjale korduvaid meeldetuletusi (tl 28-33) ja pöördudes kohtusse alles detsembris 2015, so 2 ja pool aastat peale viimase arve sissenõutavaks muutumist. Hageja on esitanud kostjale meeldetuletused: 1) põhivõla kohta seisuga 17.12.2012 summas 850,81 €, millega tutvumise kohta on kostja andnud ka allkirja 20.11.2012, 2) põhivõla kohta seisuga 28.02.2013 summas 1230,05 € + viivis 215,60 € ning 3) 25.08.2014 saatnud meeldetuletuse põhivõla 1230,05 € (tl 31 - arvutusvea tõttu märgitud 1130,05 €) + viivise 1541,68 € + üürilepingu p 7.4 alusel leppetrahvi 16 352 € + kostja asjade hoiustamise kulude 510 € (17 kuud x 30 €/kuus) kohta, kokku nõudega 19 533,73 € ja tasumise tähtajaga 05.09.2014. VÕS § 3, 6 ja 7 tulenevalt peavad võlasuhte pooled käituma teineteise suhtes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt, muuhulgas arvestama teise poole huvide ja õigustega, käituma heas usus ja lugema mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usu tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Kostja on hageja 2013-2014 meeldetuletustele reageerinud alles 2015.a augustis, tunnistades võlga summas 1510 eurot ja võttes ühepoolselt õiguse tasuda võlg 1 aasta jooksul maksegraafikuga, sealjuures kohustudes hagejale esitama maksegraafiku hiljemalt 24.08.2015. Hagejale sellist maksegraafikut esitatud ega võlga tasuma hakatud ei ole, kostja ka ise 24.01.2016 vastuses tunnistab, et ei esitanud maksegraafikut ning võlga tasuma ei hakanud. Siinkohal kohus märgib, et võlatunnistusest ei ole võimalik välja lugeda kostja poolt väidetut, et kostja võis võla tasuda korraga ja 1 aasta peale võlatunnistuse koostamist. Maksegraafik iseenesest sisult tähendab võla tasumist osade kaupa. Seega kostja ei ole enda poolt võetud kohustusi täitnud, mistõttu ei ole kohtul võimalik ka hinnata, kas hageja vaikimist võlatunnistuse saamise järel saanuks lugeda siduvaks nõustumiseks kostja poolt pakutava graafikuga või mitte. Asjas ei ole leidnud tõendamist hageja nõustumine võla tasumisega mingil hilisemal kuupäeval kui hageja enda poolt 25.08.2014 meeldetuletuses pakutud 05.09.2014. Puudub hageja ja kostja vaheline kokkulepe võla mistahes hilisemaks tasumiseks, sh hiljemalt 19.08.2016 tasumiseks. Kohtu hinnangul kostja allkirjaga 19.08.2015 võlatunnistus on kehtiv kui tõend selle kohta, et kostja tunnistab varem tekkinud võla olemasolu, kuid ühepoolselt allkirjastatud deklaratiivsel võlatunnistusel ei ole lepingu tähendust ega hagejat kohustavat iseloomu. Kohus nõustub hagejaga, et tegemist on kostja lubadusega, mille täitmist hageja heas usus võis, kuid ei pidanud ootama. Kohtu hinnangul isegi juhul, kui võlausaldaja oleks nimetatud võlatunnistuse allkirjastanud või muul viisil kokkuleppena tunnistanud, siis tuleks kokkuleppe tingimusi tõlgendada mõlema poole huve arvestavalt ja tervikuna. Mis tähendab aga, et võlatunnistuse esitamisele järgnenud asjaolud - võlgnik maksegraafikut lubatud ajaks ei esitanud ja järgneva 4 kuu jooksul ka midagi ei tasunud - võisid viia mõistliku võlausaldaja järeldusele, et võlgnik ei kavatse kokkulepet täita ning nõude maksmapanekuks tuleb kasutada seaduses ette nähtud õiguskaitsevahendeid. Arvesse võttes asjaoludest ilmnevat võla pikaajalisust, lepingujärgse viivise olulist vähendamist, lepingujärgsest leppetrahvist loobumist, hagejale tekkinud kostja võlasuhtest tekkinud lisakulusid (esemete hoiustamine) ning hageja poolt veel kohtumenetluse käigus pakutud mõistliku kompromissi, on kohatud kostja väited hageja pahauskse käitumise kohta. Eeltoodust tulenevalt on VÕS § 108 lg 1 alusel põhjendatud mõista välja kostjalt M.P.’ilt põhivõlana Tammsaare 24b, Pärnus (hotellis Astra) asuva äriruumi kasutamisest perioodil juuli 2012 – märts 5 (6)
2-15-19050 2013 tekkinud ja alates 01.04.2013 sissenõutavaks muutunud üüri- ja kommunaalteenuste võlgnevus summas 1230,05 eurot.
9.Viivise nõue. Hageja on esitanud ka taotluse VÕS § 113 lg 1 alusel perioodil 11.08.2012 – 10.12.2015 sissenõutavaks muutunud, kuid põhivõla summani vähendatud viivise 1230,05 € euro väljamõistmiseks (täissummas viivis 2703,20 €, vastav arvutus toodud hagiavalduses tlk 3). Nõutava viivise summa ei ületa põhivõlga, olles mõistlik ja kooskõlas kohtupraktikaga (nt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-66-05, 3-2-1-87-10). Lisaks on hageja lubatud nõuda hagi esitamisest edasiulatuvat viivist VÕS § 113 lg 1 järgi, mis sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuivõrd käesoleva lahendi punktis 8 on kohus rahuldanud hageja põhinõude, siis on kohtu hinnangul põhjendatud rahuldada VÕS § 113 lg 1 alusel hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue hageja taotletud ulatuses summas 1230,05 eurot ja alates hagi esitamise kuni põhinõude kohase täitmiseni edasise viivise VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause alusel, so üürilepingu punktist 2.1.4 tulenevalt viivis 0,2% tasumata põhivõlalt päevas. Menetluskulude jaotus
10.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda, kuna hagiavaldus rahuldati. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 22.04.2016 esitatud nõuetekohase menetluskulude nimekirja alusel kohus mõistab kostjalt välja vältimatult vajaliku menetluskuluna hageja kantud riigilõivu 300 eurot (tlk.7) ja mõistlikus ulatuses hageja vajalikud, põhjendatud ning tõendatud kulutused osutatud õigusabile 5 tunni ulatuses summas 500 eurot (100€/tund, nõutakse ilma käibemaksuta, advokaadibüroo arved tlk. 65-66). Sisulisi vastuväiteid kostja 25.04.2016 seisukohavõtus menetluskuludele ei esitanud. TsMS § 178 lg. 2 kohaselt, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, juhul kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Rein Pokk Kohtunik
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.