Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Imbi Sidok-Toomsalu ja Ande Tänav
Kohtuasi
Sihtasutuse Lastestaadioni Jäähall hagi Toom-Kuninga OÜ, Metro Holding OÜ ja Tallinna linna vastu kinnistusraamatusse tehtud ebaõige omanikukande kustutamiseks, kinnistusraamatusse tehtud ebaõige hüpoteegikande kustutamiseks ja omandi üleandmise kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.01.2016 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse Sihtasutus Lastestaadioni Jäähall määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Hageja: Sihtasutus Lastestaadioni Jäähall (registrikood 90006609), seadusjärgne esindaja juhatuse liige Toomas esindajad Uripea, tehingulised esindajad vandeadvokaadid Indrek Lillo ja Aarne Akerberg Kostja I: Toom-Kuninga OÜ (registrikood 12535551) Kostja II: Metro Holding OÜ (registrikood 11126069) kostja I ja kostja II tehinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Repp Kostja III: Tallinna linn (Tallinna Linnavaraameti kaudu), tehinguline esindaja Inge Lumiste. Menetluse liik
Kirjalik menetlus
1(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-15017
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 12.01.2016 määrus jätta muutmata.
2.Sihtasutus Lastestaadioni Jäähall määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta Lastestaadioni Jäähall kanda.
Sihtasutus
Edasikaebe kord Käesoleva määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja menetluse käik
1.Sihtasutus Lastestaadioni Jäähall (hageja) esitas 07.10.2015 Harju Maakohtule hagiavalduse Toom-Kuninga OÜ (kostja I), Metro Holding OÜ (kostja II) ja Tallinna linna (kostja III) vastu kinnistusraamatusse tehtud ebaõige omanikukande kustutamiseks, kinnistusraamatusse tehtud ebaõige hüpoteegikande kustutamiseks ja omandi üleandmise kohustamiseks. Koos hagiavaldusega esitas hageja ka hagi tagamise avalduse, mille kohus 09.10.2015 määrusega rahuldas. Kohus võttis 12.10.2015 määrusega hagi menetlusse.
2.Kostja I ja kostja II esitasid 26.10.2015 kohtule taotluse tagatise määramiseks menetluskulude katteks 13 392 euro ulatuses ja taotluse hagiavaldusele vastamise tähtaja pikendamiseks. Kostja I ja kostja II hagiavaldusega ei nõustunud ja vaidlesid sellele vastu. 27.10.2015 esitasid kostja I ja kostja II kohtule määruskaebuse Harju Maakohtu 09.10.2015 hagi tagamise määrusele.
3.Kostja III leidis 02.11.2015 kohtule esitatud vastuses, et hagiavaldus on esitatud põhjendamatult, sest kostja III ei ole keeldunud ostueesõiguse teostamiseks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimisest. Kostja III sai hageja ostueesõiguse teostamise avalduse kätte 08.10.2015. Hagi esitati kohtule 07.10.2015, s.o enne, kui kostja III ostueesõiguse teostamisest teada sai. Hageja ei pöördunud enne hagi esitamist kostja III poole ostueesõiguse teostamise küsimuses. Kostja III palus koheselt pärast ostueesõiguse teostamise avalduse kättesaamist Tallinna notar Tiit Sepa bürool ette valmistada ostueesõiguse realiseerimiseks vajalike kokkulepete projekt ning tegi hagejale, kostjale I ja kostjale II ettepaneku sõlmida eelnimetatud kokkulepped 22.10.2015. Tulenevalt asjaolust, et hageja palus 22.10.2015 kavandatud tehingu edasi lükata, sõlmiti ostueesõiguse realiseerimiseks vajalikud kokkulepped 30.10.2015.
4.Hageja esitas 26.11.2015 hagist loobumise avalduse ning taotluse poole tasutud riigilõivu tagastamiseks. Hageja märkis, et kostjad on pärast hagi esitamist teinud tahteavaldused, milliste tegemiseks hagi esitati ning sellega on kostjad hageja nõuded rahuldanud ja ühtlasi peavad kostjad solidaarselt kandma hageja menetluskulud summas 2(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-15017 4750 eurot. Hageja asus oma 11.01.2015 vastuses seisukohale, et kostja I ja kostja II menetluskulud tuleb jätta kostja I ja kostja II endi kanda ning hageja menetluskulud tuleb panna solidaarselt kostjate kanda.
5.Kostja III palus menetluskulud jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel hageja kanda või alternatiivselt, mõista hageja menetluskulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses ja arvestada asjaoluga, et käesoleval juhul ei saa kostjaid käsitada solidaarvõlgnikena vaid osavõlgnikena. Kostja I ja kostja II leidsid, et hagist loobumisega seotud menetluskulud tuleks jätta hageja kanda. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
6.12.01.2016 määrusega Harju Maakohus: - võttis vastu hagist loobumise ja lõpetas tsiviilasjas nr 2-15-15017 menetluse; - jättis läbi vaatamata kostja I ja kostja II taotluse hagejalt menetluskulude tagatise andmiseks; - rahuldas kostja I ja kostja II 27.10.2015 määrusekaebuse ja tühistas Harju Maakohtu 09.10.2015 hagi tagamise määruse; - jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda; - tagastas hagejale pool tasutud riigilõivust.
7.Kohus oli seisukohal, et käesoleval juhul puudusid TsMS § 429 lg 4 sätestatud alused hagist loobumise vastuvõtmata jätmiseks.
8.TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-2812 (p 15) ja 3-2-1-63-11 (p-d 13 ja 14) leidnud, et nimetatud säte kohaldub ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagist loobumise tõttu.
9.Poolte esile toodud asjaoludest nähtub, et hagi eesmärgile samane tagajärg ei ole saabunud mitte pärast hagist teadasaamist ja hagi tõttu, vaid ostueesõiguse tavapärase realiseerimisega kokkuleppe teel. Kohus arvestas seejuures ka asjaoluga, et menetluse vältel on kõik kostjad väitnud, et hageja ei pöördunud kordagi enne hagi esitamist ja 05.10.2015 ostueesõiguse teostamise avalduse järel kostjate poole omandi üleandmiseks hagejale ja hüpoteegi kustutamiseks. Kostja III asus pärast ostueesõiguse teostamise avalduse saamist aktiivselt sellest tulenevaid toiminguid teostama ega ole andnud alust hagi esitamiseks. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et just hageja tõttu on lükatud edasi ka ostueesõiguse teostamiseks vajalikke toiminguid.
10.Eeltoodust tulenevalt jättis kohus menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebus ja selle põhjendused
11.28.01.2016 esitas hageja maakohtu 12.01.2016 määrusele määruskaebuse menetluskulude jaotuse osas. Hageja palus maakohtu määrus vastavas osas tühistada ja 3(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-15017 määrata uus menetluskulude jaotus selliselt, et need jäävad solidaarselt kostjate kanda. Hageja palus määrata hageja menetluskulude suuruseks 4750 eurot.
12.Maakohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis oleksid võimaldanud käesolevas asjas TsMS § 162 lg 4 kohaldamise. Maakohtu määrusest ei nähtu põhjendused, miks pidas maakohus hageja kulude väljamõistmist kostjatelt äärmiselt ebaõiglaseks või ebamõistlikuks. Maakohus mõistis valesti Riigikohtu väljendatud seisukohti TsMS § 162 lg 4 kohaldamise osas. Riigikohus ei ole selgitanud, et hagist loobumise korral võiks nimetatud sätet kohaldada automaatselt ainuüksi seetõttu, et hageja loobus hagist. Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks peaks menetluskulude väljamõistmine olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.
13.Maakohus ei esitanud arutluskäiku, mille tulemusena jõudis ta järeldusele, et hagi eesmärgile samane tagajärg ei ole saabunud mitte pärast hagist teadasaamist ja hagi tõttu. Kostjad tegid tahteavaldused pärast seda, kui hagi materjalid oli kostjatele kätte toimetatud. Mitte ükski kostja ei võtnud hagi kohe õigeks, kõik kostjad vaidlesid hagile vastu. Seega alles pärast hagi esitamist, hagi materjalide kättesaamist ja esmast hagile vastu vaidlemist tegid kostjad tahteavaldused, milliste tegemiseks kostjate kohustamine ja nende asendamine kohtuotsusega oligi hagi esemeks. Alles 30.10.2015 tahteavalduste tegemisega rahuldasid kostjad hageja nõuded.
14.Kostja III võis küll asuda aktiivselt toiminguid teostama, kuid neid poleks kostja III saanud lõpule viia ilma kostja I ja kostja II tahteavaldusteta. Kostja III oli andnud kinnistu omandi üle kostjale I ja selle tulemusena oli kostja III tekitanud olukorra, kus tal ei olnud enam võimalik ostueesõiguse tulemusena tekkinud müügilepingut täita. Kostja III oleks võinud alguses kostjaga I sõlmida üksnes võlaõigusliku müügilepingu, teatada sellest hagejale kui ostueesõigust omavale isikule ja sellisel juhul oleks hageja poolt ostueesõiguse teostamise avalduse esitamisel olnud võimalik kostja III poolt kinnistu omandi üleandmine hagejale. Olukorras, kus kostja III ei olnud enam kinnistu omanik ja lisaks sellele oli kinnistu koormatud hüpoteegiga kostja II kasuks, polnud kostjal III võimalik sõlmida asjaõiguslepingut ilma kostjate I ja II osaluseta.
15.Kinnistu koormamine hüpoteegiga näitab, et kostjatel I ja II ei olnud kavatsust vabatahtlikult hagis nõutud tahteavaldusi teha ning neil oli kavatsus muuta hageja poolt ostueesõiguse teostamine võimatuks kinnistu hüpoteegiga koormamise läbi. Hageja oli sunnitud viivitamatult esitama hagi kohtusse ja taotlema hagi tagamist, vastasel korral oleks olnud võimalik hüpoteegi kehtiv käsutamine kostja II poolt ja „heauskse“ hüpoteegipidaja tekitamine. Kostjate käitumine näitas, et nad rikuvad hageja õigusi tahtlikult, ei kavatsegi rikkumist lõpetada ja teevad kõik võimaliku, et takistada hagejal ostueesõiguse teostamise lõpule viimine.
16.Menetluskulude tekkimine ei sõltunud vähimalgi määral sellest, et esmalt 22.10.2015 planeeritud tehing lükati edasi 30.10.2015. Hagi esitati juba 07.10.2015 ja hagi materjalid toimetati kostjatele kätte 12.10.2015. Maakohtu etteheide on nende asjaolude 4(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-15017 valguses arusaamatu. Menetluskulude jaotamisel ei puutu asjasse, kuidas ja millise aja jooksul kostjad hageja nõuded rahuldasid – oluline on üksnes see, et nõuete rahuldamine toimus pärast hagi esitamist (antud juhul ka pärast hagi materjalide kostjatele kättetoimetamist).
17.Maakohus oleks pidanud menetluskulude jagamisel juhinduma TsMS § 168 lg 5, mille kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. TsMS § 168 lg 5 kohaldamiseks ei ole oluline, millisel ajendil haginõue kostja poolt vabatahtlikult täidetakse, ikkagi on tagajärjeks menetluskulude jätmine kostja kanda. Menetluse edasine käik
18.Kostjad vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata.
19.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
20.Kolleegium, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu 12.01.2016 määrus on seaduslik ja põhjendatud. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §le 659 jätab ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu määruse põhjendustega ja TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
21.TsMS § 651 ja § 659 alusel kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, s.o osas, millega hageja menetluskulud jäeti tema enda kanda. Kohtulahendit ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus võttis vastu hagist loobumise ja lõpetas tsiviilasja menetluse, jättis kostjate menetluskulud nende endi kanda ning tagastas hagejale riigilõivu. Maakohtu määrus on selles osas jõustunud.
22.Hageja ja kostjad vaidlevad selle üle, kas kostjad tegid vaidlusalused tahteavaldused hagi esitamise tõttu ja sellest tulenevalt, kelle kanda tuleb jätta menetluskulud. Maakohus leidis, et seoses hagist loobumisega tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel jätta menetlusosaliste endi kanda, kuna ei saa jaatada, et hagi eesmärgile samane tagajärg saabus pärast hagist teadasaamist ja hagi tõttu. Maakohtu hinnangul tehti vaidlusalused tahteavaldused ostueesõiguse tavapärase realiseerimisega kokkuleppe teel. Menetluskulude TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda jätmine on kohtu diskretsiooni- ehk kaalutlusotsustus, millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda vaid juhul, kui diskretsioonipiire on rikutud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust menetlusosaliste maakohtu menetluses kantud menetluskulusid teisiti jaotada. Maakohus on vaidlustatud määruses põhjendanud, miks ta peab menetluskulude sellist jaotust õiglaseks. Kolleegiumi hinnangul on need põhjendused piisavad ja asjakohased. 5(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-15017
23.Vastuseks määruskaebuse väidetele lisab kolleegium veel järgmist. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhistatud ega veenev hageja väide, et kostjad ei oleks vabatahtlikult vaidlusaluseid tahteavaldusi teinud. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et hageja esitas hagi käesolevas tsiviilasjas ennatlikult, ootamata ära ostueesõiguse teostamise avalduse kättetoimetamise kõigile kostjatele, välistades nii kostjate poolt nõude vabatahtliku täitmise. Asjaoludest nähtuvalt ei ole hageja proovinud hagetavate tahteavalduste tegemist enne hagi esitamist kohtuväliselt saavutada, kostjatega läbi rääkida vms. Kostjad esitasid oma seisukohad ja vaidlesid hagile vastu alles pärast seda, kui hageja ei ilmunud 22.10.2015 kokkulepitud ajal notaribüroosse lepingut sõlmima.
24.Asja materjalid ei toeta hageja väiteid, et kostjad pahatahtlikult sõlmisid kinnistu omandi üleandmiseks asjaõiguslepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu, sooviga tekitada heausklik hüpoteegipidaja. Kinnistusraamatusse kantud ostueesõigus ei kohusta kinnistu omanikku sõlmima esialgu üksnes võlaõiguslikku müügilepingut. Kinnistusraamatusse kantud ostueesõigus tagab ostueesõigusega isikule võimaluse saada kinnistu võõrandamise korral kinnistu omanikuks, juhul kui ta täidab võõrandamislepingust tulenevad põhikohustused. Samuti ei kohustanud sellekohane kanne kinnistusraamatus kostjat III võõrandama kinnistu tingimusel, et ostja ei või kinnistu omandamisel laenu tagatiseks hüpoteeki seada. Kinnistusraamatusse kantud ostueesõigus omab asjaõigusseaduse (AÕS) § 257 lg 3 põhjal kolmandate isikute suhtes samasugust tähendust nagu eelmärge omandi üleandmise nõude tagamiseks. AÕS § 63 lg 3 järgi on asjaõiguse käsutamine pärast eelmärke kandmist kinnistusraamatusse tühine osas, milles see eelmärkega tagatud nõuet kahjustab või piirab. Seega ei olnud isegi teoreetiliselt võimalik kaebuses väidetud „heauskse“ hüpoteegipidaja tekitamine. Kohtu ette toodud asjaolude põhjal ei olnud kostjal III ka kohustust hagejat eelnevalt teavitada kinnistu võõrandamise kavatsusest. Eelmärgitut arvestades ei saa kolleegiumi hinnangul lugeda kostjate käitumist kinnistu müügilepingut ja hüpoteegi seadmise lepingut sõlmides tavapäratuks või majanduslikult põhjendamatuks. Tehingust teavitati nõuetekohaselt hagejat, kes sai soovi korral esitada ostueesõiguse teostamise avalduse ja astuda lepingusse kostja I asemele. Alles pärast ostueesõiguse teostamise avalduse kättesaamist ja selle ignoreerimist võinuks tõusetuda küsimus kostjate pahatahtlikkusest. Praegusel juhul sellist olukorda ei tekkinud.
25.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd maakohus ei ole vaidlustatud kohtumääruses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra menetluskulude rahalist suurust määruskaebuse lahendamisel kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 4 kindlaks ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab käesolevas asjas kindlaks maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-15017
26.Seoses kohtunik M.Klaar puhkusel viibimisega asendas teda vastavalt ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi kinnitatud tööjaotusplaanile määruskaebuse lahendamisel kohtunik A.Tänav.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.