Võlaõigus › Võõrandamislepingud

HAGEJA NÕUE

Hageja XXXXon 04.06.2003.a. sõlminud kinkelepingu temale kuulunud XXXXelamu kinkimise kohta kostjale II XXXXja 27.02.2006.a. andnud nõusoleku sama elamu notariaalse kinkelepingu sõlmimiseks kostja II ja kostja I XXXX vahel. Hageja leiab, et 04.06.2003.a. sõlmitud kinkeleping ja 27.02.2006.a. sõlmitud kinkeleping on kehtetud. Hageja on esitanud lepingute tühistamise nõude ja alternatiivselt tühisuse tuvastamise nõude. Hageja leiab, et lepingud sõlmiti pettuse mõjul, mistõttu palub lepingud tühistada. Alternatiivselt leiab hageja, et lepingud on tühised, kuivõrd hageja oli lepingute sõlmimise ajal otsustusvõimetu. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kinkelepingute tühiseks tunnistamisega või tühisuse tuvastamisega kohtu poolt taastub hageja omandiõigus XXXX elamule, mis on ka hagi eesmärgiks.

KOSTJATE SEISUKOHT

Kostjad hagi ei tunnista ja paluvad jätta hagiavalduse rahuldamata. Kostjad leiavad et tehingud ei ole tühised ja puudub ka alus tehingute tühistamiseks. Kostjad leiavad, et hageja suhtes läbi viidud kohtulik ekspertiis, mille kohaselt hageja oli vaidlusaluste tehingute sõlmimisel otsustusvõimetu, on erapoolik, mistõttu seda ei saa arvestada.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus on tuvastanud ja vaidlust ei ole alljärgnevate asjaolude üle: -

Hageja XXXX üle on Harju Maakohtu määrusega 29.01.2015.a. seatud eestkoste, millega seoses on tema teovõime olulisel määral piiratud. XXXXon 04.06.2003.a. sõlminud kinkelepingu temale kuulunud XXXXelamu kinkimise kohta XXXXja 27.02.2006.a. andnud nõusoleku sama elamu notariaalse kinkelepingu sõlmimiseks XXXXi (nüüd XXXX ) ja XXXXi vahel.

2-12-2894 -

-

Käesolevas tsviilasjas taotleb XXXXeestkostja 04.06.2003.a. sõlmitud kinkelepingu ja 27.02.2006.a. sõlmitud kinkelepingu tühiseks tunnistamist või tühisuse tuvastamist kohtu poolt. XXXXüle eestkoste seadmise menetluse käigus teostatud kohtu-psühhiaatrilise ekspertiiisi arvamuse kohaselt ei ole XXXXkestvalt suuteline oma tegudest aru saama ja neid juhtima põhjusel, et tal on raske psüühikahäire.

Hageja leiab sisuliselt, et vaidlusalused tehingud on kehtetud. Kohus märgib, et tehingu kehtetus jaguneb kaheks - tühised tehingud ja tühistatavad tehingud. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühistatav tehing kehtib aga seni, kuni seda tehingut pole tühistatud ning alles kui tehing on kord seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud, on see algusest peale kehtetu. Seaduses sätestatud korras võib tühistada tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul. Kohus leiab, et esmalt tuleb lahendada hageja alternatiivnõue tehingu tühisuse tuvastamiseks, kuivõrd tegemist on absoluutse asjaoluga, mistõttu tehingut ei ole vaja tühistada, kui hageja oli tehingute tegemise ajal otsustusvõimetu, kuivõrd sellisel juhul ei olnud tehingutel algusest peale õiguslike tagajärgi ning ei ole tarvidust ega põhjust hinnata pettuse või heade kommete vastasuse esinemist tehingute sõlmimisel. Kohus leidis eeltoodust tulenevalt, et antud asjas tuleb läbi viia kohtulik ekspertiis, kuivõrd kohtu hinnangul on käesolevas asjas keskne küsimus, kas hageja XXXXülalviidatud kinkepingu sõlmimise ja kinkelepingu sõlmimiseks nõusoleku andmise ajal oli võimeline mõistma nende tehingute sisu ja nende õiguslikke tagajärgi ning kas ta oli sel ajal võimeline oma tegusid juhtima ja neist aru saama. Ekspertiis Hageja taotlusel ja kostjate nõusolekul on tsiviilasjas läbi viidud kohtupsühhiaatriaekspertiis, mille käigus on riiklikult tunnustatud ekspert kohtupsühhiaatria alal psühhiaater XXXXekspertiisiaktis leidnud, et XXXXkannatab nõdrameelsuse e. dementsuse all ning et nii ulatuslik kognitiivsete e. tunnetuslike võimete alanemine (nagu hagejal) ei saanud toimuda mõne aastaga, vaid dementsus pidi avalduma juba enne 2003.a. XXXX16.01.2015 ekspertiisiaktis kirjeldatud raske psüühikahäire (dementsus) ilmnes temal juba 04.06.2003.a ja 27.06.2006.a notariaalsete lepingute sõlmimise ajal. XXXXei olnud 04.06.2003.a ja 27.06.2006.a kinkelepingute sõlmimise ajal dementsuse tõttu võimeline oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima. XXXXei olnud oma psüühilise seisundi poolest võimeline aru saama 04.06.2003.a ja 27.06.2006.a lepingute sõlmimise ajal nende tehingute sisust ja nende õiguslikest tagajärgedest. Kostjad seavad kahtluse alla SA PERH psühhiaatriakliiniku eksperdi erapooletuse. Kostjad leiavad, et ekspert tuleks valida Tartu Ülikooli Kliinikumi ekspertide seast, kuivõrd Tallinna eksperdid on mõjutatud XXXXnegatiivsest kuvandist. Kostjad leiavad, et kuivõrd hageja XXXXoli ekspertiisil koos eestkostjaga ( XXXX), ei saa ekspertiisi lugeda erapooletuks, ekspertiisist võttis osa huvitatud pool. Kostjad leiavad riiklikult tunnustatud ekspert kohtupsühhiaatria alal doktor XXXXpraktikast tulenevalt, et vajalik on kohtu luba ekspertiisi määruse tegemisel, et kolmas pool viibiks ekspertiisi juures. Käesoleval juhul, XXXXl puudub kohtu poolt ekspertiisi määrusega antud luba viibida koos hagejaga ekspertiisil. Seega, on ekspertiisiakt vaidlustatav ja ei ole erapooletult tehtud.

2-12-2894 Kostjad väidavad, et ekspertiisi läbi viinud ekspert on kostja II esindaja vanemate perekonnatuttav ning kostja II esindaja ja tema vanemad on tülis, mistõttu ei saa ka ekspertiisiakt olla erapooletu. TsMS § 223 lg 1 sätestab, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 223 lg 2 sätestab, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. TsMS § 223 lg 3 sätestab, et kohus on seotud vaieldava asjaolu kindlakstegemisel arvamusega, mille on andnud poolte kokkuleppel määratud asjatundja, kui: 1) tegemist on vaidlusega, mis tuleneb mõlema poole majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingust, ja 2) puudub asjaolu, mis oleks aluseks asjatundja menetluses eksperdina taandamiseks, ja 3) asjatundja määrati vastavalt kokkuleppele, üht poolt eelistamata ja 4) asjatundja arvamus ei ole ilmselt ebaõige. Kohus märgib, et XXXXei ole antud asjas menetlusosaliseks, mistõttu ei ole kostjate seisukoht, et Tallinna eksperdid on väidetavalt mõjutatud XXXXnegatiivsest kuvandist, põhjendatud ja kohtul ei ole kahtlust eksperdi ja ekspertiisi erapooletuses. Kohus kostjate seisukohaga hageja eestkostja ekspertiisil juuresviibimise osas ei nõustu ning kuivõrd täitmata on TsMS § 223 lg 3 sätestatud eeldused, ei ole kohus ka XXXXarvamusega seotud. Kohus leiab, et selles ei ole midagi keelatut või ebatavalist, et teovõimetu isiku kõrval viibib tema eestkostja, sh ekspertiisi tegemisel. Kohtul ei ole mingit kahtlust, et ekspertiisi läbiviiv riiklikult tunnustatud ekspert on hageja suhtes ekspertiisi läbi viies lähtunud hageja enda isikust, vastustest ja seisukohtadest, mitte eestkostja omadest ning seejuures on tõendamata (ja ka väitmata, kuigi seda võib kostjate seisukohast eeldada), et eestkostja oleks üldse kuidagi mõjutanud või püüdnud mõjutada hagejat ekspertiisi läbiviimise ajal. Eeltoodust tulenevalt ei anna eestkostja ekspertiisil juuresviibimine alust lugeda ekspertiisi erapoolikuks. Kohus leiab, et kostjate väited eksperdi tutvuse kohta kostja II esindaja vanematega on paljasõnalised ja tõendamata (samuti on tõendamata väidetav kostja II esindaja tüli oma vanematega). Seejuures on tõendamata ja kohtu hinnangul eluliselt ebausutav, et ekspert oleks lasknud ennast vastavast (juhul kui väide on tõsi, mida ei ole tõendatud) ka mõjutada. Samuti on vastav võimalik väidetav vastuolu puhtalt kostjate enda riisiko, tulenevalt väidetava tõendamata tutvuse seostest, nimelt ei ole väidetava tutvusega seotud subjektiks mitte üks kostjatest vaid ühe kostja esindaja, kelle kostjad oleksid võinud oma kahtluste hajutamiseks välja vahetada. Riiklikult tunnustatud eksperdi asendamine kellegi teisega ainuüksi väidetava paljasõnalise, tõendamata kostja esindaja vanemate tutvuse tõttu on kohtu hinnangul absurdne ja ebamõistlik. Kohtul ei ole kostjate esitatud asjaolude pinnalt mitte mingisugust alust kahelda eksperdi erapooletuses ja seega ka ekspertiisi erapooletuses. Tehingute tühisuse tuvastamise nõue TsÜS § 8 lg 2 sätestab, et isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. TsÜS § 10 sätestab, et piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud ühepoolne tehing on tühine. TsÜS § 13 lg 1

2-12-2894 sätestab, et tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi ja tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Seega on otsusevõimetu isiku tehtud tehing tühine ja sellel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kohus leiab tsiviilasjas läbi viidud ekspertiisile tuginedes, et hageja XXXXei olnud 04.06.2003.a ja 27.06.2006.a kinkelepingute sõlmimise ajal võimeline oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima ning et hageja ei olnud oma psüühilise seisundi poolest võimeline aru saama 04.06.2003.a ja 27.06.2006.a lepingute sõlmimise ajal nende tehingute sisust ja nende õiguslikest tagajärgedest. Seega kuivõrd hageja oli tehingute tegemise ajal otsustusvõimetu, on vaidlusalused 04.06.2003.a ja 27.06.2006.a tehingud tühised ja hagi kuulub rahuldamisele. Seejuures 27.06.2006.a kinkeleping (kostja II kinge kostjale I) on tühine juba seetõttu, et 04.06.2003.a kinkeleping (hageja kinge kostjale II) on tühine, kuivõrd eelneva lepingu tühisuse tõttu ei saanud kostja II kinkida kinkeeset kostjale I. Tühistel tehingutel ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja seega ei ole tarvidust ega põhjust hinnata pettuse või heade kommete vastasuse esinemist tehingute sõlmimisel, kuivõrd ei ole kehtivat tehingut, mida tühistada. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Menetlusosalistele ei ole antud tähtaega menetluskulude nimekirjade või taotluste esitamiseks, mistõttu takistaks nimetatud toimingute tegemine menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramiseks antud juhul kohtuotsuse tegemist, millest tulenevalt ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

2-12-2894 pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras, peale seda, kui menetlusosalised on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotlused ja nimekirjad.

/allkirjastatud digitaalselt/ Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.