A.H. hagi J.M. vastu 9909,97 euro väljamõistmiseks J.M. vastuhagi A.H. vastu 590,94 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
8120,95 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 11. novembri 2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.H. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): A.H. (isikukood XXXXXX), esindaja Armand Mark Vastustaja (kostja): J.M. (isikukood XXXXXXXXX), esindaja Maia Ploom
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 11. novembri 2015 otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada otsuse õiguslikke põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus A.H. kanda.
4.Välja mõista A.H.lt J.M. kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 240 eurot. A.H.l tuleb tasuda viivist menetluskuludelt (240 eurot) alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
5.Vabastada A.H. apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.H. (hageja) esitas 30. detsembril 2014 Tartu Maakohtule hagi J.M. (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 9157,30 eurot.
2.oktoobri 2015 kohtuistungil suurendas hageja oma nõuet ja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 9909,97 eurot. Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid pooled 29. oktoobril 2007 Swedbank AS-iga (end Hansapank) laenulepingu nr 07-195653 (laenuleping) summas 39 587 eurot sihtotstarbega korteriomandi, asukohaga XXXXXXXXXX, ostuks. Laenulepingu kohaselt vastutavad pooled laenulepingu täitmise eest solidaarselt. 12. novembrist 2007 kuni
16.novembrini 2014 on hageja tasunud laenuga seonduvaid makseid (põhiosa, intress ja varakindlustus) kokku 18 597,06 eurot. Kostja on solidaarkohuslasena tasunud hagejale novembri 2014 eest 73,72 eurot ja detsembri 2014 eest 73,71 eurot. Hageja nõude aluseks on VÕS § 69 lg 2 ning nõue moodustab kokku 9157,30 eurot (18 597 : 2 - 141,23). Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud laenulepingu tüüptingimuste p 12.2 järgi on laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg viis aastat. Hageja ei nõustunud kostja vastuväitega, et kogu laenuraha kasutas hageja omal äranägemisel. Korteriomandi ostmisel osales ostjana ka kostja poeg M.M.. Asjaolu, et laenu tagasimaksmine pidi toimuma hageja arveldusarvelt, ei tõenda, et laenu pidi ainuisikuliselt tagasi maksma hageja.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt oli lepingust kasusaajaks vaid hageja. Laenusaajate vahel lepiti kokku, et laenumakseid tasub ainult hageja oma arveldusarvelt ning kostjale laenulepingust kohustusi ei tule. Kostja tegi detsembris 2014 ja jaanuaris 2015 makseid ekslikult. Kostja poeg on hagejaga kooselu ajal teinud makseid hageja arveldusarvele, mille arvelt
on tasutud laenumakseid. Laenu pidi tagastama hageja koos M.M.. Kostja taotles aegumise kohaldamist (TsÜS § 154) ning esitas tasaarvestuse vastuväite.
3.Kostja esitas vastuhagi, milles palus mõista hagejalt kostja kasuks välja 590,94 eurot. Vastuhagi kohaselt on hageja kostja arvelt alusetult rikastunud. Laenulepingu katteks on pank kostja arveldusarvelt alates 14. augustist 2008 kuni 21. jaanuarini 2015 maha võtnud 370 eurot. Selle summa pidi pooltevahelise kokkuleppe kohaselt tasuma hageja. Kostja on ekslikult kandnud hageja arvele 147,43 eurot 17. detsembril 2014 ja 73,51 eurot 17. jaanuaril 2015.
4.Hageja ei tunnistanud vastuhagi. Hageja ei ole alusetult rikastunud. Kostja poolt tehtud rahalised maksed on solidaarkohustuse täitmiseks, mitte ekslikult kantud rahasummad.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus rahuldas 11. novembri 2015 otsusega hagi osaliselt, mõistis J.M.lt A.H. kasuks välja 1789,02 eurot solidaarvõlgniku tagasinõude alusel perioodi eest 1. august 2013 kuni 2. oktoober 2015. Maakohus jättis hagi 8120,95 euro ulatuses ja vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja tõendanud asjaolu, et laenusaajate vahel oli kokkulepe, mille kohaselt kogu laenusumma koos kõrvalnõuetega pidi tasuma kuni 2037. aastani ainult hageja. M.M. andis ütlusi selle kohta, et laenusumma pidid tegelikult tasuma tema ja hageja, kes said korteri kaasomanikeks ja asusid korterisse elama. Samasuguseid ütlusi andis tunnistaja H.M.. Teise poole laenust ja sellega seotud kohustustest peab hagejale hüvitama kas korteri kaasomanik M.M. või solidaarvõlgnik J.M.. Maakohus leidis, et osa hageja nõuetest on aegunud. Hageja tehtud maksest 50% muutus kostja suhtes sissenõutavaks makse tegemise päevast (VÕS § 69 lg 2). Kohus asus seisukohale, et kohaldamisele ei kuulu pangaga sõlmitud laenulepingu tüüptingimustes sätestatud 5-aastane aegumistähtaeg. Solidaarvõlgnike omavahelistele suhetele kohaldub aegumine vastavalt TsÜS §-s 154 sätestatule. Hagi kohtusse esitamise ajaks (30. detsembriks 2014) on aegunud hageja nõuded seoses maksetega, mis on tehtud enne 1. jaanuari 2011. Maakohus asus seisukohale, et M.M. on kostja eest ja tema asemel alates 1. jaanuarist 2011 teinud hageja kontole makseid korteriomandi ostuks võetud pangalaenu tagasimaksmiseks ning intressi ja varakindlustusmaksete tasumiseks. M.M. kontolt hageja kontole tehtud maksed katavad laste ja perekonna vajaduste rahuldamisega seotud kulutused ning pangalaenu igakuised maksed kostjale langevas osas kuni juulini 2013 (k.a). Augustis 2013 hageja kontolt M.M. kontole kantud summat ning selle summa hilisemat ositi tagasikandmist hageja kontole ei saa enam lugeda M.M. poolt laenu ja kõrvalnõuete tasumise katteks. Perioodi eest 1. jaanuarist 2011 kuni 31. juulini 2013 tuleb hagi jätta rahuldamata, sest kostja kohustus on täidetud kolmanda isiku poolt. Maakohus märkis, et hageja nõue kostja vastu laenumaksete väljanõudmiseks aja eest, mil hageja elas koos kostja pojaga ning kandis või sai oma kontole M.M. pangakontol olnud rahasummasid ilma selgituseta, on hea usu põhimõtte vastane. Kostja elas praktiliselt seitse aastat teadmises, et tema laenukohustust täidab poeg, sest kaaslaenusaaja ei esitanud kordagi solidaarkohustusel põhinevat nõuet. Maakohus märkis, et kostja pangakontolt on perioodil 1. jaanuarist 2011 kuni 20. jaanuarini 2015 maha võetud laenuga seotud makseid summas 119,28 eurot. Lisaks on kostja tasunud hageja pangakontole 147,43 eurot 17. detsembril 2014 ning 73,72 eurot jaanuaris 2015. Hageja on arvesse võtnud kostja poolt tasumise detsembri ja jaanuari eest, kuid hageja nõuet tuleb vähendada ka novembri eest detsembris laekunud 73,72 euro võrra. Hagejal on nõudeõigus kostja kui
solidaarvõlgniku vastu hageja poolt perioodil 1. augustist 2013 kuni 2. oktoobrini 2015 tasutud (3771,05-73,72-119,28) 3578,05 euro suurusest summast kostjale langevas 50% ulatuses, s.o 1789,02 euro ulatuses. Maakohus jättis kostja tasaarvestuse nõude rahuldamata, sest selleks puudub seadusest tulenev alus. Kostja ei ole millegagi põhistanud väidet, et hageja sai pangast laenuks võetud raha enda ainukasutusse. Maakohus jättis rahuldamata ka vastuhagi. Kostjal oli lepingust ja seadusest tulenev kohustus tasuda hagejale või otse laenuandjale temale langev osa solidaarkohustusest, mida ta vastuhagis märgitud maksetega ka täitis. Kuivõrd hageja nõue rahuldatakse üksnes 18% ulatuses ning kostja tasaarvestuse nõue ja vastuhagi jäid rahuldamata, jättis maakohus menetluskulud TsMS § 163 g 1 alusel poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.A.H. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 11. novembri 2015 otsuse tühistamist osas, milles maakohtus jättis hagi rahuldamata, ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Alternatiivselt taotles apellant asja saatmist uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on ebaõige maakohtu seisukoht, et osa hageja nõudest on aegunud. Apellant viitab laenulepingu üldtingimuste p-dele 4.1 ja 12.2. Aegumistähtaeg on viis aastat ning see laieneb ka poolte omavahelise suhtele. Samuti kuulub kohaldamisele TsÜS § 158 lg 2. Kostja on regulaarselt teinud hagejale makseid, millega on nõuet tunnustanud; 2) on ebaõige maakohtu seisukoht, et M.M. on täitnud kostja kohustust. M.M. ei ole teinud ühtegi makset kostja pangalaenu katteks. Kohus ei ole tuvastanud, millised olid poolte kulud laste ülalpidamisele ja ühisele majapidamisele. Tegemist on kohtu oletusliku hinnanguga; 3) on maakohus ebaõigesti tuginenud VÕS §-le 6. Kostjale pidi olema teada, et ka tema pangakontolt võtab pank pidevalt makseid maha laenu katteks. Hageja on esitanud kostja vastu nõude esmakordselt 20. novembrit 2014, s.o pärast M.M. poolt tema pangakontole maksete lõpetamist ca 1,5 aastat hiljem.
7.J.M. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei kuulu kohaldamisele laenulepingu tüüptingimustes sätestatud 5-aastane aegumistähtaeg. Solidaarvõlgnike omavahelistele suhetele kohaldub aegumine vastavalt TsÜS §-s 154 sätestatule; 2) ei ole tegemist kostjapoolse võlatunnistusega. Kostja tasus hagejale 17. detsembril 2014 ja jaanuaris 2015, sest sai hageja esindaja kaudu aru, et hageja taganes nende ja M.M. vahelisest kokkuleppest, mille alusel ei pidanud kostja laenumakseid tasuma. Isegi kui tegemist oleks võlatunnistusega, oleks see deklaratiivne võlatunnistus. Hageja ei ole alates lepingu sõlmisest 2007. aastal kuni 2014. aastani kordagi nõuet esitanud; 3) on maakohus õigesti leidnud, et M.M. täitis kostja kohustust. Hageja nõue perioodi eest, mil hageja elas koos kostja pojaga ning kandis või sai oma kontole M.M. pangakontol olnud rahasummasid ilma selgituseta, on hea usu põhimõtte vastane. Asjas ei oma tähtsust, kui palju konkreetselt M.M. kooselu ajal pere kulutusteks raha andis. Kui ta ei oleks andnud raha hageja arvates vajalikus ulatuses, oleks hageja juba varem nõudeid esitanud;
4) on õige maakohtu seisukoht, et antud vaidlust tuleks lahendada hea usu põhimõttest lähtuvalt. Vastustaja viitab M.M. ja hageja vahelisele vaidlusele tsiviilasjas nr 2-15-11935 (kaasomandi lõpetamine).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tartu Maakohtu
11.novembri 2015 otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse õiguslikke põhjendusi. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas summas 8120,95 eurot ning ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust eelnimetatud osas. Vaidlustatud ei ole maakohtu otsust osas, milles jäeti vastuhagi rahuldamata ja rahuldati hagi summas 1789,02 eurot.
9.Apellandi väite kohaselt on ebaõige maakohtu seisukoht, et osa hageja nõudest on aegunud. Oma seisukoha põhjendamisel tugineb apellant poolte ja panga vahel sõlmitud laenulepingu üldtingimuste p-dele 4.1 ja 12.2 (I kd lk 7-8) ja TsÜS § 158 lg-le 2. Nähtuvalt hagiavaldusest esitas hageja 30.12.2014 kostja kui teise solidaarvõlgniku vastu tagasinõude seoses sellega, et hageja on täitnud alates 12.11.2007 kuni 16.11.2014 solidaarkohustuse. VÕS § 69 lg 2 kohaselt solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. VÕS § 70 lg 1 järgi solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud tüüptingimuste p 4.1. kohaselt laenusaaja maksab laenusumma tagasi laenulepingus toodud tingimustel vastavalt graafikus toodud summadele ning p 12.2. järgi laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on viis aastat. TsÜS § 145 lg 2 järgi poolte kokkuleppel võib aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümme aastat. Pooled on pangaga laenulepingu sõlmimisel pikendanud laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaega viie aastani (laenulepingu tüüptingimuste p 12.2.). Lähtudes laenulepingu tüüptingimuste p-st 12.2. on laenulepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg viis aastat ning kuna võlausaldaja (panga) nõue aeguks kostja vastu viie aasta möödudes, siis VÕS § 70 lg 1 kohaselt aegub hageja kui solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõue samuti viie aasta möödudes. Maakohtu seisukoht, et aegumistähtaeg on antud juhul kolm aastat, on ebaõige ja vastuolus seadusega. Samas aga maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamine ei too lõppastmes kaasa vaidlustatud otsuse resolutsiooni muutmist, sest nimetatud asjaolu ei tingi hagi rahuldamise ulatuse suurenemist.
10.Hagi on maakohtule esitatud 30.12.2014. Arvestades hagi esitamise aega ja viieaastast aegumistähtaega, ei ole TsÜS § 154 lg 1 kohaselt aegunud hageja tagasinõuded alates 01.01.2009. Ebaõige on apellandi väide, et aegumist ei saa kohaldada tulenevalt TsÜS § 158 lg-st 2, kuna kostja on regulaarselt teinud hagejale makseid, millega on nõuet tunnustanud. Kostja poolt üksikute summade kandmine hageja arvelduskontole ei välista TsÜS § 154 kohaldamist, sest antud juhul
on tegemist korduvate kohustuste täitmisega ning korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks ja seda sõltumata üksikute korduvate kohustuste osalisest täitmisest.
11.Apellandi väite kohaselt ei ole kostja poeg M.M., kandes raha üle hageja arvelduskontole, täitnud kostja kohustust. Kostja vastuväite järgi omavahelises suhtes hagejaga leppisid nad kokku, et laenu pangale maksavad tagasi hageja ja M.M. ning M.M. tasuski laenu tagasi ajani, mil nad hagejaga lahku läksid. Tunnistaja M.M. ütlustest (I kd lk 129) nähtub, et laenu pidid pangale maksma tema ja hageja, hagejal oli tema kontole juurdepääs ning hageja võttis kontolt vajaliku summa; samuti on ta kandnud summasid laenu katteks hageja kontole. Tunnistaja H.M. ütluste (I kd lk 129) kohaselt pidid laenu tagasi maksma hageja ja M.M.. VÕS § 78 lg 1 kohaselt kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest.
12.Ringkonnakohus asus käesoleva otsuse p-s 10 seisukohale, et aegunud ei ole hageja tagasinõuded alates 01.01.2009. Asja materjalide hulgas on M.M. konto väljavõte 01.01.2007 – 03.07.2015. Kui võrrelda M.M. konto väljavõttel kajastuvaid summasid hageja esitatud konto väljavõtetel märgitud laenu tagasimakse summadega (periood 01.10.2007 – 01.10.2009 – I kd lk 11-12; periood 01.10.2009 – 01.10.2011 – I kd lk 12-13; periood 01.10.2011 – 01.10.2013 – I kd lk 13-14; periood 01.10.2013 – 18.11.2014 – I kd lk 15-16), arvestades ka kostja poolt hagejale ülekantud summasid (I kd lk 17-18), saab asuda seisukohale, et perioodil, mil hageja ja M.M. elasid koos ühise perena, maksid nad koos tagasi laenulepingu järgseid makseid. Laenulepinguga saadud raha eest olid hageja ja M.M. ostnud kaasomandisse korteriomandi (I kd lk 101-109) ning usutav on kostja väide, et kuigi lepingu järgi oli laenusaajaks tema, siis reaalselt pidid hakkama laenu tagasi maksma hageja ja M.M.. Tegemist on VÕS § 78 lg 1 mõttes kohustuse täitmisega kolmanda isiku poolt. Hageja oli sellise tagasinõude täitmisega nõus ja aktsepteeris sellist täitmist.
13.Asjakohatu on siinkohal apellandi väide, et kuna asjas ei ole kindlaks tehtud, kui suured olid kulud laste ülalpidamisele, ühiseks majapidamiseks, toidule ja riietele jms, siis ei ole selge, kas M.M. kontol kajastuvatest ülekannetest üldse piisas pangalaenu tasumiseks. Ringkonnakohus juhib hageja tähelepanu sellele, et hagejal ja M.M.l oli kooselu ning ühine majapidamine ja ühine majandamine perekonnas hõlmab ka eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimaksmist.
14.Lähtudes eeltoodust saab asuda seisukohale, et alates 01.01.2009 kuni kooselu lõppemiseni 31.07.2013 täitis M.M. VÕS § 78 lg 1 kohaselt J.M. kohustusi ja seetõttu on välistatud hageja kui solidaarvõlgniku tagasinõue kostja vastu.
15.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõue kostja vastu solidaarvõlgnike sisesuhtest tulenevalt perioodi 01.08.2013 kuni 02.10.2015 eest on esitatud õigel õiguslikul alusel. Maakohus on vastanud kostja vastuväitele seoses tulumaksu tagastusega eluasemelaenult makstud intressilt, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid. Maakohus on vaidlustatud otsuses esitanud arvestuse hageja tagasinõude suuruse kohta perioodi 01.08.2013 kuni 02.10.2015 eest. Maakohtu arvutuse kohaselt on hagejal nõudeõigus kostja kui solidaarvõlgniku vastu hageja poolt perioodil 01.08.2013 kuni 02.10.2015 tasutud 3 578.05 euro suurusest summast kostjale langevas osas, s.o 50 %, summas 1 789.02 eurot.
Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu poolt arvutatud tagasinõude suurust ning seetõttu ringkonnakohus ei kontrolli täiendavalt tagasinõude suurust perioodi 01.08.2013 kuni 02.10.2015 eest.
16.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Vastustaja on taotlenud ringkonnakohtus õigusabikulu 450 eurot väljamõistmist apellandilt (ajakulu 3 tundi 45 minutit, tunnitasu 120 eurot). Apellant on vastustaja taotlusele vastu vaielnud ning peab vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Samuti leiab apellant, et vastustaja tunnitasu on põhjendamatult kõrge. Ringkonnakohus leiab, et kuna antud tsiviilasi ei ole eriti keerukas ega ka mahukas, siis saab pidada vajalikuks ajakuluks apellatsioonkaebusele vastuse koostamisel 2 tundi. Arvestades tunnitasu 120 eurot, on vastustaja õigusabikulu suuruseks ringkonnakohtus 240 eurot (2x120) ning see tuleb välja mõista apellandilt vastustaja kasuks. Vastustaja on palunud märkida, et apellandil tuleb tasuda menetluskuludelt viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.