2-15-122510/14 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik Hageja esindaja esitas 20.10.2015.a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Kxxxx Uxxxxvastu 316.27€ saamiseks. Võlgnik esitas maksekäsule vastuväite ja Pärnu Maakohus lõpetas 04.12.2015.a maksekäsumenetluse ja andis asja üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas nõuetekohase hagiavalduse 04.01.2016.a. Hageja nõue ja põhjendused Hageja palus kostjalt välja mõista kokku 480€, sh põhivõla 240€, intressi 14€ ja sissenõutavaks muutunud viivise 226€. Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise põhivõlalt alates 05.01.2016 kuni põhivõla tasumiseni. Hagiavalduse ja lisade kohaselt sõlmisid 4finance OÜ (laenuandja) ja kostja 13.01.2014.a laenulepingu nr 9997264003, mille kohaselt andis laenuandja kostjale laenu 240€. Kostja kohustus laenu ja intressi tagastama laenuandajale 18.jaanuariks 2014.a. Intressi määraks oli lepingu kohaselt 511% aastas, so 14€ laenuperioodi kohta. Lepingu üldtingimutse p 5.1 ja 8.2. kohaselt pidi kostja maksma laenu tagasi lõpptähtpäeval laenuandja kontole. Kostja ei ole nimetatud kohustust täitnud. Lepingu p 2 ja üldtingimuste p 8.2.3 tulenevalt kohustus kostja tasuma tagasimakselt viivist 0,166% põhivõlalt kalendripäevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. 4finance OÜ loovutas 30.07.2015.a oma nõude kostja vastu hagejale. 4finance OÜ teavitas nõude loovutamisest kostjat kirjalikult 31.07.2015.a. Kostja ei ole ka pärast nõude loovutamist hageja ees oma kohustusi täitnud. Nõue koosneb tagastamata põhivõlast 240€, intressist 14€, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisest 715 päeva eest summas 284.86€, mida hageja vähendas ja palus välja mõista viivise 226€. Hageja palus välja mõista TsMS 367 tulenevalt ka viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Vastuseks kostja vastuväidetele tegi hageja 16.02.2016.a omapoolse ettepaneku kostjale kompromissi sõlmimiseks. 18.02.2016.a esitas hageja täiendavad seisukohad kostja vastuväidetele. Hageja jäi nõude juurde ja ei nõustunud kostja seisukohaga, et kostja vastutustundetu tegevuse eest peab vastustama hoopis krediidiandja. Hageja viitas, et 16.05.2013.a kohtumäärusega on lõpetatud kostja pankrotimenetlus raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist. Laenulepingu sõlmimise ajal ei olnud kostjal seega väljakuulutatud pankrotti. Hageja teatas, et edastas kompromissettepaneku kostja meilile, kuid see tuli kohaletoimetamatuna tagasi. Kohtuistungil hageja vähendas oma nõuet ning loobus intressi nõudest ja osaliselt viiviste nõudest. Hageja palus viivise välja mõista 8% põhivõlalt aastas. Istungi toimumise seisuga 05.04.2016.a oli sissenõutavaks muutnud viivis seega 42€. Hageja tegi istungil kostjale uuesti kompromissi ettepaneku. Hageja aplus välja mõista ka riigilõivu ja õigusabikulud mõistlikus summas 100€. Kostja vastuväited Kostja 21.01.2016.a kirjalikus vastuses teatas, et ei tunnista hagi. Kostja teatas, et on pankrotis, mistõttu talle laenu anda poleks tohtinud. Laenuandja oleks pidanud nimetatud asjaolu enne laenu andmist kontrollima. Laen ületab kostja sissetuleku piirid. Kostjale kohustustest

vabastamise menetluses määratud usaldusisik tegi laenuandajale veebruaris 2014.a ettepaneku maksegraafiku koostamiseks, kuid vastust ei tulnud. Kostja leidis ka, et asja arutamisega on viivitatud, et suurendada viiviseid. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja kohtu määratud tähtaja jooksul kohtule oma seisukohta hageja pakutud kompromissi osas ei esitanud. Kohtuistungil kostja teatas, et ei nõustu mingi kompromissiga, kuna tal ei ole võimalik seda täita. Kostja märkis, et tema sissetulekuks oli laenu võtmise ajal 290€, kuid siiski anti talle laenu 240€. Ta teatas, et laenu võttis arvuti teel ja sissetulekut ei kontrollitud. Kulusid laenutaotlusesse ei märkinud, kuigi need olid olemas. Hageja talle üldse laenu andud ei ole. Laenu võttis Vivusest. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada ulatuses, milles hageja istungil oma nõuet vähendas. Hageja vähendas istungil oma nõuet intressi ja osaliselt viiviste osas. TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt ei loeta kõrvalnõuete vähendamist hagi muutmiseks. Kohus tuvastas, et hageja on saanud nõude kostja vastu loovutuse teel 4finanse OÜ-lt. Nõude loovutamisest on teavitatud kostjat 31.07.2015.a kirjaga (t lk 24). Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja sõlmis 4finanse OÜ-ga 13.01.2014.a laenulepingu (t lk 14-22). 4finance OÜ andis laenu kasutades kodulehena www.vivus.ee. Kostja pidi olema nimetatud asjaolust teadlik, sest vastav teave on ära toodud lepingu üldtingimuste p-s 1.4 ja oli nähtav isikuandmete tuvastamise ankeedis, millele kostja on allkirja andnud (t lk 22). Kostja ei vaielnud vastu asjaolule, et sai eelnimetaud lepingu alusel enda käsutusse 240€. Kostja ise on palunud laenutaotluses endale just nimetatud summa väljasta (t lk 14). Kostja leidis aga, et laenuandaja ei oleks tohtinud talle üldse laenu anda, kuna tema suhtes oli käimas pankrotimenetlus. Kohus tegi kindlaks, et kostja suhtes kuulutati pankrott välja Tartu Maakohtu 22.05.2010.a määrusega (t lk 35), kuid menetlus lõpetati 16.05.2013.a määrusega raugemise tõttu, sest pankrotivarast ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks (t lk 36, 55-58). Kohus tegi ka kindlaks, et sama määrusega algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Seega ei olnud lepingu võtmise momendil kostjal käimas pankrotimenetlust, sest see oli lõppetatud. Kohus selgitab, et pankrotiseaduse alusel algatatud võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ei takista isikut võtmast uusi kohustusi- seadus ei sätesta võlgnikule käsutustehingute tegemise keelde. Pankrotimenetlus, kus teatud piirangud kehtisid, on lõppenud, siis on võlgnikult õigus teha jälle kõiki tehinguid. Kohus selgitab, et vastavalt PnkS § 173 on võlgnikul piiranud on vaid sissetulekute kasutamise osas. Kohus leiab, et kostja etteheide, et laenuandja ei kontrollinud piisavalt tema laenuvõimekust, ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 4032 sätestas vastutustundliku laenamise põhimõtted. Kohus möönab, et esitatud andmete alusel võib olla laenuandja nimetatud nõudeid rikkunud ning ei olnud piisvalt täpselt välja selgitanud kostja krediidivõimelisust: sissetulekusk märgitud 290€ kuus, kuid laenu anti 240€ viieks päevaks. Seejuures tuleb aga märkida, et kostja ise oli täitnud laenutaotluse puudulikult: täielikult olid märkimata tema igakuised kulud, mistõttu võis jääda mulje, et kogu sissetulek on tal vabaks kasutamiseks, kuigi istungil kostja selgitas, et kulusid ta siiski tegi oma sissetulekutest. Seega ei saakostja süüdistada ebakohases käitumises vaid laenuandjat, sest on ise esitanud laenu saamiseks valeandmeid. Kohus märgib, et eelnimetatud säte ei näe ette automaatset lepingu

tühistust, kui laenuandaja on mingis osas nimetatud kohustust rikkunud. Kohus leiab, et esitatud andmete alusel ei saa asuda seisukohale, et tehing võiks olla tühine mingil muul alusel. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjal on kohustus täita lepingust tulenevad kohustused osas, mida hageja nõuab: saadud laenusumma tagastamine ja mittetasumisega viivitamise eest viivis seadusjärgsest määrast madalamas ulatuses. Poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping, millele laienevad ka laenulepingu üldsätted. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Seega oli kostjal lepingust tulenev kohustus tagastada laenuandjale 240€ lepingus kokku lepitud ajaks, milleks oli 18.01.2014.a. Puudub vaidlus, et kostja kohustust ei täitnud. VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning VÕS § 101 lg 1 p 1 lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muu hulgas kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodust tulenevalt tuleb rahuldada hageja nõue põhivõla välja mõistmiseks summas 240€. Hageja palus välja mõista ka viivise põhivõla tasumata jätmisest tulenevalt 8% aastas. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepinguga olid pooled kokku leppinud kõrgema viivisemäära: 0,166% päevas, kuid hageja palus välja mõista viivise vaid 8% aastas. Kohus leiab, et nimetatud suuruses (8% aastas) viivisemäär on seadusega kooskõlas ega kahjusta kostja huve. Kostja oli hagi esitamise seisuga 04.01.2016.a kohustuse täitmisega (laenu tagastamine) viivituses 715 päeva ning otsuse tegemise seisuga veel lisaks 107 päeva, kokku seega 822 päeva. Aastase intressimäära jagamisel päevamääraks saame 0,0219%, mis teeb päeva viiviseks 0.05€. Otsuse tegemise seisuga on viivis kokku seega 41.10€, mis on sissenõuatavaks muutunud viivis. Nimetatud viivis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. TsMS § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on palunud mõista viivise välja kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et nõue on põhjendatud ja mõistab jooksva viivise välja alates 21.04.2016.a kuni kostja on põhivõla tasunud. Kokku mõistab kohus hageja kasuks välja 281.10€ ja nn jooksva viivise. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna kohus hagi rahuldab, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid 225€. Nimetatud kulud koosnevad tasutud riigilõivust 125€ ja õigusabikuludest 100€. Kohus leiab, et hageja nõue riigilõivu osas on põhjendatud. Hagilt hinnaga 625€ kuulus tasumisele riigilõiv 125€. Riigilõivu tasus hageja kahes osas: 45€ algselt maksekäsu kiirmenetluses ja 80€ kohtule hagi esitades. Kuna hageja vähendas oma nõuet, tuleb määrata kindlaks uuesti hagi hind ja sellelt tasumisele kuuluv riigilõiv. Vastavalt TsMS § 124 ja 133 on hagi hinnaks 519.50€ (põhivõlg 240€+ sissenõutavaks muutunud viivis 41.10€+ jooksev viivis 19.20€ (s.o 8% põhivõlalt 240€). Hagilt hinnaga 519.50€ kuulus samuti tasumisele riigilõiv 125€. Seega tuleb kogu tasutud riigilõiv välja mõista kostjalt. Hageja esitas koos hagiavaldusega esindustasu arve summas 191.73€ (t lk 29). Istungil vähendas hageja esindaja oma taotlust esinduskulude osas ja palus välja mõista vaid 100€. Nimetatud kulu on kohtuväline kulu vastavalt TsMS § 144 p 1 ja p 2 – esindajate kulud ja nende sõidukulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat esindas menetluses lepinguline esindaja. Kohus leiab, et arvestades vaidluse mahtu ja keerukust, on hageja nõue esindaja kulude välja mõistmiseks summas 100€ põhjendatud. Kohus arvestab hagiavalduse sisu ja mahtu, asjaolu, et hageja tegi kirjalikult kostjale ka ettepaneku kompromissiks ja osales kohtuistungil. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud kokku 225€. Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras.