1.Eduard Kask (hageja) esitas 11. juunil 2012 Pärnu Maakohtule OÜ Halinga (kostja) vastu hagi, paludes mõista kostjalt välja ühekordse hüvitisena 2131 eurot 24 senti ja alates 2012. a juulist iga kuu 121 eurot 46 senti ning määrata, et igakuised maksed muutuvad hageja kutsealase töövõime kaotuse protsendi muutumise korral ja neid indekseeritakse igal aastal tarbijahinnaindeksiga (I kd, tl 3). Pärast korduvaid nõude täpsustusi ja muutmisi ja hagi terviktekste kohtule enne otsust viimati esitatud
7.augusti 2015. a nõude täpsustuse järgi (III kd, tl 115) nõudis hageja kostjalt ajavahemiku november 2011 kuni 1. veebruar 2015 eest ühekordset hüvitist 2665 eurot 60 senti ja alates veebruarist 2015 iga kuu 136 eurot 16 senti, samuti palus hageja indekseerida igakuist hüvitist iga aasta aprillis pensioniindeksiga.
16.detsembril 2013 esitatud hagi terviktekstis palus hageja mõista kostjalt välja lisaks ravikuludena 290 eurot 70 senti (I kd, tl 174). 26. augusti 2014. a määrusega võttis maakohus hageja ravikulude haginõude eraldi menetlusse ning liitis selle varem esitatud hagiga. See nõue sisaldus ka kohtuotsusele eelnenud viimases hageja nõude täpsustuses. Pärnu Maakohus võttis 25. augustil 2014 vastu hageja osalise hagist loobumise ja lõpetas menetluse nõude osas, mis põhines ajavahemikul juuli 2009 kuni oktoober 2011 (II kd, tl 77-79). Lisaks võttis maakohus 24. aprillil 2015 vastu hageja hagist loobumise ja lõpetas menetluse ka nõude osas, mis põhines ajavahemikul 1. november kuni 17. november 2011 (III kd, tl 20, 21). Loobutava nõude suurust ei ole neis määrustes märgitud.
2.Hagiavalduse kohaselt lõpetas kostja hagejaga sõlmitud töölepingu 9. aprillil 2002 enne 1. juulit 2009 kehtinud töölepingu seaduse § 86 p 4 alusel. Pärast töölepingu lõpetamist ei ole hageja tööd leidnud. 28. novembril 2002 diagnoositi hagejal kutsehaigusena vibratsioontõbi ja vaegkuulmine, mille põhjuseks on tema töötamine ajavahemikul 1980-2002 tervist kahjustavates töötingimustes. Sel ajavahemikul töötas hageja Viljandi NS-is, Halinga kolhoosis ja kostja juures autojuht-traktoristkombainerina. Hagejal on tuvastatud püsiv osaline töövõimetus, millest 50% on põhjustatud kutsehaigusest. Kostja maksab 1. märtsist 2005 hagejale iga kuu vabatahtlikult hüvitist. Alates
18.novembrist 2011 on hageja vanaduspensionär ning kostja maksab hagejale hüvitist vanaduspensioni võrra vähem. Kostja peab maksma hagejale ühekordse hüvitise ja igakuise hüvitise, mida tuleb igal aastal indekseerida tarbijahinnaindeksiga või muuta, kui muudetakse hageja töövõimetuse määra. Hageja on kandnud ka ravikulusid. Hageja nõue ei ole aegunud.
3.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja arvates on hageja nõue aegunud ja kostja palus teha aegumise kohta vaheotsuse. Kostja täitis tööohutuse nõudeid. Hageja tervis võimaldas tal pärast töölepingu lõpetamist töötada teisel töökohal, kuid hageja keeldus kostja pakutud karjaku, öövalvuri ja abitöölise tööst. Hageja ei kaotanud sissetulekut kutsehaiguse tõttu. Seega ei tekkinud hagejale varalist kahju kaotatud töötasuna ka
18.novembril 2011 vanaduspensionile jäämisest. Kui hagejal ei oleks olnud võimalik vanaduspensionile jäämisest tööd leida, oleks 40% hageja püsivast töövõimetuse kaotusest tingitud tema üldhaigestumisest, mitte kutsehaigusest. Hageja hüvitise arvutamise metoodika on arusaamatu. Kostja ei nõustunud ka hagi muutmisega.
4.Pärnu Maakohus jättis 5. jaanuari 2015. a määrusega rahuldamata kostja vaheotsuse tegemise taotluse.
5.Pärnu Maakohus rahuldas 14. septembri 2015. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja ühekordse hüvitise ajavahemiku 18. november 2011 kuni 31. august 2015 eest 3205 eurot 70 senti ja alates 1. septembrist 2015 hüvitise 142 eurot 62 senti iga kuu kuni kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse ulatuse muutumiseni. Kohus otsustas ka, et iga kuu makstav hüvitis tuleb ümber arvutada töövõime kaotuse ulatuse muutumisel või hüvitise indekseerimisel igal aastal 1. aprillist töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 312 järgi. Lisaks mõisteti kostjalt hageja kasuks välja
tervisekahjustusest tingitud lisakulu 290 eurot 70 senti. Menetluskulud jäid kostja kanda, summaliselt neid kindlaks ei määratud. Maakohtu otsuse kohaselt tekkis hagejal kutsehaigus, kuna kostja ei taganud ohutuid töötingimusi. Tõendatud on kostja tööandja õigusvastane tegevus ja selle põhjuslik seos hageja kutsehaiguse tekkimisega. Kostja ei ole tõendanud, et ta täitis tööohutuse nõudeid või ei olnud rikkumises süüdi. Asjaolu, et hageja ei võtnud vastu temale töölepingu lõpetamisel pakutud töid, ei tähenda, et hageja peab sissetuleku kaotamisega tekkinud kahju ise kandma. Kutsehaigusest tingitud tervisekahju eest iga kuu makstav hüvitis tuleb arvutada ümber hageja töövõime kaotuse ulatuse muutumisel või indekseerida TTOS § 312 alusel. Selliselt on tagatud hageja võrdne kohtlemine isikutega, kellele maksab tervisekahju hüvitist riik. Hageja lisakulutuste hüvitamise nõue on samuti tõendatud.
6.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja see võis lahendit oluliselt mõjutada. Olukorras, kus hageja tervis ei välistanud tema töötamist, kuid ta keeldus kostja pakutud töödest, ei saa väita, et tema tervis ei võimaldanud tal edasi töötada ning hageja ei leidnud tööd ja kaotas sissetuleku just kutsehaiguse tõttu. Tervisekahjuga seotud ravikulude hüvitamist nõudis hageja pärast hagiavalduse esitamist, kostja ei nõustunud hagi eseme muutmisega. Maakohtul ei olnud alust käsitada hageja nõuet iseseisva hagina ega seda varem esitatud hagiga liita. Maakohus jättis vastamata kostja vastuväidetele tema käitumise õigusvastasuse, põhjusliku seose ja süü puudumise kohta. Otsus on ka üllatuslik. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus keeldus 21. oktoobri 2015. a määrusega apellatsioonkaebust menetlemast. Ringkonnakohus leidis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg-le 21 tuginedes, et tal ei ole kohustust apellatsioonkaebust menetleda. Hageja nõudis kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamist. Hagi hind on TsMS § 129 lg 2 ja § 134 lg 1 järgi 1498 eurot 14 senti (9 kuud × 134,16 + 290,70). Kuna tegemist on varalise nõudega hagiga, mille hind ei ületa TsMS § 405 lg 1 esimeses lauses sätestatud määra, on tegemist lihtmenetluse asjaga, mille edasikaebeõigus on piiratud. Maakohus ei ole kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 10 andnud luba otsust edasi kaevata ega ole selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnanud tõendeid. Maakohus on vastanud mh kostja vastuväidetele hagejale pakutud töödest keeldumise kohta ja kaebus ei võimalda asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus liitis põhjendatult hageja tervisekahjustusest tingitud ravikulude nõude praeguse asjaga, sest nende nõuete ühine menetlemine võimaldab need kiiremini ja säästlikumalt lahendada.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kostja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule
apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Kostja arvates keeldus ringkonnakohus alusetult apellatsioonkaebust menetlemast. Kuigi vaidlusalune tsiviilasi on lihtmenetluse asi TsMS § 405 lg 1 esimese lause tähenduses, tekitab kohtuotsus hagejale pikaajalise maksekohustuse. Maakohus rikkus selgitamiskohustust, sest ei selgitanud pooltele tõendamist vajavaid asjaolusid ja tõendamiskoormust. Seetõttu ei olnud ringkonnakohtul alust väita, et maakohus ilmselgelt ei rikkunud menetlusõiguse normi. Lisaks ei selgitanud maakohus otsuses, miks ta ei arvesta kostja tõendit, millest nähtuvalt ei välistanud hageja tervis tema töötamist kostja pakutud töökohtadel, millest hageja keeldus. Hageja ei ole tõendanud, et pakutud töökohtadel töötamist keelas arst. Hageja ravikulude nõuet rahuldades kohaldas maakohus valesti materiaalõiguse norme. Maakohus ei võinud seda nõuet liita varasema nõudega, vaid oleks pidanud kohaldama hagi muutmise sätteid.
9.Hageja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata ning menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus kostja kanda.
10.Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja 10. veebruari 2016. a määrusega lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, et tõlgendada TsMS § 405 lg-t 1 koosmõjus TsMS §-ga 129 ja § 134 lg-ga 1.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel tühistada ja apellatsioonkaebus saata menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada.
12.Ringkonnakohus keeldus kostja apellatsioonkaebust menetlemast TsMS § 637 lg 21 alusel, kuna tegu on lihtmenetluse asjaga ning maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ega ole ringkonnakohtu arvates selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi kohaldanud, menetlusõiguse normi rikkunud ega tõendeid valesti hinnanud. Ringkonnakohus leidis, et kuna TsMS § 129 lg 2 alusel arvutatud asja hind 1498 eurot 14 senti (9 kuud × 134,16 + 290,70) ei ületa TsMS § 405 lg 1 esimeses lauses sätestatud määra, on tegemist lihtmenetluse asjaga, mille edasikaebeõigus on piiratud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on eksinud TsMS § 405 lg 1 ja § 637 lg 21 kohaldamisel.
13.Varasemas praktikas on kolleegium leidnud, et korduvate kohustuste hagemise korral tuleb tsiviilasja hinna määramisel lähtuda TsMS §-s 129 sätestatust ning juba sissenõutavaks muutunud osamaksete ja tulevaste osamaksete tasumise nõuet ei tule lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks ega neid TsMS § 134 lg 1 esimese lause alusel liita (Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36). Kolleegium jääb sellele seisukohale ka praeguses asjas.
14.TsMS § 405 lg 1 kohaldamise eelduseks on asjaolud, et hageja on esitanud varalise nõude ning põhinõudelt arvestatud hagihind ei ületa 2000 eurot ja koos kõrvalnõuetega ei ületa hagihind 4000 eurot.
Riigikohus on varem leidnud, et TsMS § 405 lg 1 kohaldamiseks peab kohus määrama tervise kahjustamisest tuleneva varalise kahju hüvitamise nõudmisel tsiviilasja hinna kindlaks üksnes TsMS § 129 lg 2 alusel, lähtudes hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest nõutavate maksete summast (Riigikohtu 9. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-12, p 10). Kolleegium peab vajalikuks seda seisukohta muuta.
15.TsMS § 405 lg 1 esimeses lauses toodud lihtmenetluse määratlus hõlmab kolme tingimust: tegu on varalise nõudega; põhinõudelt arvestatud hagihind ei ületa 2000 eurot; koos kõrvalnõuetega ei ületa hagihind 4000 eurot. Sellest nähtub esmalt, et hagihinda rahalise nõude puhul ei arvutata TsMS § 405 lg 1 esimese lause tähenduses samamoodi, kui TsMS § 133 järgi, kus hagihinna mõttes ei eristata põhi- ja kõrvalnõudeid, vaid hagihind on üks tervik. Kolleegiumi arvates on hagihinnal TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes autonoomne sisu, mis on suunatud vaidlusaluse rahasumma hindamisele, tegemaks kindlaks, kas tegu on väikese nõudega või on see nõue ainult hagihinna arvestamise reeglite tõttu kunstlikult vähendatud. Seega tuleks hagihinna määramisel lihtmenetluse asja olemasolu hindamiseks lähtuda esmajoones TsMS § 122 lg-st 2 ja teha kindlaks taotletu harilik väärtus, st hageja kogu tegelik nõue. Samuti tuleb lähtuda TsMS § 124 lg 1 esimesest lausest, mille järgi määratakse hagihind raha maksmisele suunatud hagi puhul nõutava rahasummaga. Tegemaks kindlaks, kas korduvatel kohustustel põhinevate perioodiliste rahaliste maksete üle peetavat vaidlust on võimalik lahendada TsMS § 405 lg 1 alusel lihtsustatud korras, peab kohus hindama, kas juba sissenõutavaks muutunud nõue ja tulevikku suunatud perioodilised maksed ületavad eelduslikult selles sättes ettenähtud rahalise piiri. Selleks peab kohus TsMS § 405 lg 1 kohaldamiseks arvestama TsMS § 122 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, mille kohaselt on hagimenetluses tsiviilasja hinnaks hagihind, s.o hagis taotletu harilik väärtus. Lisaks tuleb arvestada sellega, et igakuiste maksetena suhteliselt väikseid summasid hõlmavad isikukahju hüvitamise nõuded on tihti nii asjaolude kui ka seaduse kohaldamise osas keerukad ja nende menetlemine lihtmenetluses ei ole ka sisuliselt põhjendatud. Eeltoodud seisukohta toetab TsMS § 405 lg 1 eesmärk anda kohtule võimalus lahendada väikese rahalise väärtusega ja sisuliselt lihtsad asjad võimalikult kiiresti ja võimalikult väikese bürokraatiaga (vt tsiviilkohtumenetluse seadustiku eelnõu (208 SE) seletuskiri, lk 143). Selle sätte eesmärgiks ei ole anda kohtule õigust lahendada lihtsustatud korras mistahes varalisi nõudeid, mille hagihind jääb TsMS § 129 lg 2 järgi arvutatuna alla TsMS § 405 lg-s 1 ettenähtud rahalist piiri.
16.Hageja nõuet arvestades (vt määruse p 1) ületab juba ainuüksi sissenõutavaks muutunud haginõue (tulevasi makseid arvestamata) TsMS § 405 lg 1 esimeses lauses sätestatud rahalist piiri. Leides, et tegemist on lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebusega, mille võib jätta menetlusse võtmata, sest maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ega selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnanud tõendeid,
rikkus ringkonnakohus TsMS § 637 lg-t 21. Apellatsioonkaebuse alusetult menetlusse võtmata ja lahendamata jätmine on rikkumine, mis annab aluse ringkonnakohtu määruse tühistada ka põhjusel, kui ringkonnakohus arvas ekslikult, et tegu on lihtmenetluse asjaga. Kolleegium ei saa asja ise lahendada, kuna esmalt peab ringkonnakohus otsustama apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise ja seejärel kaebuse lahendama. Samas peab kolleegium vajalikuks märkida, et ringkonnakohtul ei ole alust tühistada maakohtu otsust ainuüksi põhjusel, et maakohus pidas asja ekslikult lihtmenetluse asjaks. Esmajoones tuleks hinnata, kas maakohus on valesti tõlgendanud või kohaldanud materiaalõiguse normi, kas asja lihtmenetluses menetlemine tõi kaasa menetlusõiguse normi olulise rikkumise või on maakohus valesti hinnanud tõendeid, st kas asja lihtmenetluses menetlemine võis mõjutada asja lahendust.
17.Kuna ringkonnakohtu määruse tühistamise aluseks on TsMS § 637 lg 21 oluline rikkumine, ei analüüsi kolleegium menetlusökonoomia põhimõttele (TsMS § 2) tuginedes muid määruskaebuse väiteid. Apellatsioonkaebuse väiteid hindab ringkonnakohus. Siiski märgib kolleegium, et ei näe menetlusnormide rikkumist täiendava nõude eraldi menetlusse võtmisel ja hilisemal asjade liitmisel.
18.Kuna ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja lahendava kohtu otsustada.
19.Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjale tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.