Tööõigus › Muud tööõigusasjad

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja menetluse käik EK (hageja) esitas 11.06.2012 Pärnu Maakohtule hagi OÜ H (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt välja ühekordse hüvitisena 2131,24 eurot ja alates 2012. aasta juulist iga kuu 121,46 eurot ning määrata, et igakuised maksed muutuvad hageja kutsealase töövõime kaotuse protsendi muutumise korral ja neid indekseeritakse igal aastal tarbijahinnaindeksiga (kd I tl 3). Pärast korduvaid nõude täpsustusi ja muutmisi ja hagi terviktekste kohtule enne otsust viimati esitatud 07.08.2015 nõude täpsustuse järgi (III kd, tl 115) nõudis hageja kostjalt ajavahemiku november 2011 kuni 1. veebruar 2015 eest ühekordset hüvitist 2665,60 eurot ja alates veebruarist 2015 iga kuu 136,16 eurot, samuti palus hageja indekseerida igakuist hüvitist iga aasta aprillis pensioniindeksiga. 16.12.2013 esitatud hagi terviktekstis palus hageja mõista kostjalt välja lisaks ravikuludena 290,70 eurot (kd I tl 174). 26.08.2014 määrusega võttis maakohus hageja ravikulude haginõude eraldi menetlusse ning liitis selle varem esitatud hagiga. See nõue sisaldus ka kohtuotsusele eelnenud viimases hageja nõude täpsustuses. Hagiavalduse kohaselt lõpetas kostja hagejaga sõlmitud töölepingu 09.04.2002 enne 01.07.2009 kehtinud töölepingu seaduse § 86 p 4 alusel. Pärast töölepingu lõpetamist ei ole hageja tööd leidnud. 28.11.2002 diagnoositi hagejal kutsehaigusena vibratsioontõbi ja vaegkuulmine, mille põhjuseks on tema töötamine ajavahemikul 1980-2002 tervist kahjustavates töötingimustes. Sel ajavahemikul töötas hageja XXX-is, H kolhoosis ja kostja juures autojuht-traktorist-kombainerina. Hagejal on tuvastatud püsiv osaline töövõimetus, millest 50% on põhjustatud kutsehaigusest. Hageja põhjendas, et kostja on rikkunud mitmeid tööohutust reguleerivaid õigusakte ega ole instrueerinud hagejat vajalikul määral töötervishoiu vallas, ei teinud küllaldast kontrolli tööohutusnormide täitmise osas, ei korraldanud meditsiinilist läbivaatust, ei kindlustanud töötajaid kaitsevahenditega ja ei teostanud masinatele ja seadmetele ettenähtud hooldust ja remonti. Kostja on vabatahtlikult maksnud hagejale igakuiselt hüvitist. Alates 18.11.2011 on hageja vanaduspensionär ning kostja maksab hagejale hüvitist vanaduspensioni võrra vähem. Hageja on seisukohal, et kostja peab maksma hagejale ühekordse hüvitise ja igakuise hüvitise, mida tuleb igal aastal indekseerida tarbijahinnaindeksiga või muuta, kui muudetakse hageja töövõimetuse määra. Hageja on kandnud ka ravikulusid. Hageja leiab, et tema nõue ei ole aegunud. Pärnu Maakohus võttis 25.08.2014 vastu hageja osalise hagist loobumise ja lõpetas menetluse nõude osas, mis põhines ajavahemikul juuli 2009 kuni oktoober 2011 (kd II tl 77-79). Lisaks võttis maakohus 24.04.2015 vastu hageja hagist loobumise ja lõpetas menetluse ka nõude osas, mis põhines ajavahemikul 01.11.2011 kuni 17.11.2011 (kd III tl 20, 21). Pärnu Maakohus jättis 05.01.2015 määrusega rahuldamata kostja vaheotsuse tegemise taotluse. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja arvates on hageja nõue aegunud. Kostja palus teha aegumise kohta vaheotsuse. Kostja täitis tööohutuse nõudeid. Hageja tervis võimaldas tal pärast töölepingu lõpetamist töötada teisel töökohal, kuid hageja keeldus kostja pakutud karjaku, öövalvuri ja abitöölise tööst. Hageja ei kaotanud sissetulekut kutsehaiguse tõttu. Seega ei tekkinud hagejale varalist kahju kaotatud töötasuna ka 18.11.2011 vanaduspensionile jäämisest. Kui hagejal ei oleks olnud võimalik vanaduspensionile jäämisest tööd leida, oleks 40% hageja püsivast töövõimetuse kaotusest tingitud tema üldhaigestumisest, mitte kutsehaigusest. Hageja hüvitise arvutamise metoodika on arusaamatu. Kostja ei nõustunud ka hagi muutmisega. Maakohtu otsus Pärnu Maakohus rahuldas 14.09.2015 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja ühekordse hüvitise ajavahemiku 18.11.2011 kuni 31.08.2015 eest 3205,70 eurot ja alates 01.09.2015 hüvitise 142,62 eurot iga kuu kuni kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse ulatuse muutumiseni. Kohus otsustas ka, et iga kuu makstav hüvitis tuleb ümber arvutada töövõime kaotuse ulatuse muutumisel või hüvitise indekseerimisel igal aastal 1. aprillist töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 312 järgi. Lisaks mõisteti kostjalt hageja kasuks välja tervisekahjustusest tingitud lisakulu 290,70 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohus leidis, et hageja viide kostja poolt 2002. aastal antud nõusolekule tasuda hagejale hüvitist kutsehaiguse eest kui võlatunnistusele on ekslik. 01.03.2012 tõend (kd I tl 15), et H OÜ on EK-le maksnud kutsehaigushüvitist, ei ole samuti võlatunnistus. Pooled ei ole kutsehaigushüvitise maksmise kohta vormistanud kirjalikku dokumenti, millele oleks kostja alla kirjutanud. VÕSRakS § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Maakohus leidis, et praeguses vaidluses tuleb kohaldada TsK sätteid, kuna kostja tegevus, tervistkahjustavates tingimustes töötamine, millega väidetavalt põhjustati hagejale kahju, toimus enne 01.07.2002. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva vastutuse üldised alused sätestati TsK §-s 448. Lisaks puudub pooltel vaidlus selle üle, et asja lahendamise aluseks on samuti Eesti Vabariigi Valitsuse määrus 10.06.1992 nr 172 Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta ja 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutine juhend, mis on kohaldatav tegude suhtes, mis pandi toime enne võlaõigusseaduse jõustumist. Maakohus selgitas, et tulenevalt TsK § 448 lg-st 1 enne 01.07.2002 toime pandud tegudest tingitud kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamise hagi puhul pidi hageja tõendama, milles seisneb kostja õigusvastane tegu ning põhjusliku seose kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. Kui hageja neid asjaolusid ei tõenda, ei ole kostjal kohustust TsK § 448 lg 2 järgi tõendada, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Tervislike töötingimuste tagamata jätmise eest kostjale vastutuse panemiseks on vaja tuvastada, milles seisnes töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Tööandja peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Kui tööandja ei järginud tööohutuse nõudeid, saab ta TsK § 448 lg 2 järgi kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole tööohutusnõuete rikkumises süüdi. Riskide õiglasemaks jagamiseks kergendatakse kannatanu tõendamiskoormust teo õigusvastasuse tuvastamisel. Maakohus asus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et vibratsiooni ja müra parameetrid olid normi piires ning et oleks selgitatud müra ja vibratsiooniga seonduvaid võimalikke ohtusid ja kahjulikke mõjusid või oleks püütud vähendada masinate vibratsiooni ja müra toimet hageja

tervisele, samuti tööohutusnormide järgimist, oma kohustuse täitmist ohutute töötingimuste loomisel. TLS (alates 1992. aastast kehtiv) § 49 p 4 kohaselt on tööandja kohustatud kindlustama ohutud töötingimused. TTOS § 6 lg 1 p 1 kohaselt füüsikalised ohutegurid on: 1) müra, vibratsioon, ioniseeriv kiirgus, mitteioniseeriv kiirgus (ultraviolettkiirgus, laserkiirgus, infrapunane kiirgus) ja elektromagnetväli; lg 2 kohaselt tööandja peab rakendama abinõusid, et füüsikalistest ohuteguritest tulenevat terviseriski vältida või viia see võimalikult madalale tasemele. Eesti Vabariigi töökaitseseaduse § 5 lg 2 p 1 kohaselt tööandja on kohustatud tagama töö korraldamisel ohutud ja tervislikud töötingimused vastavalt töökaitsealastele õigusaktidele, nende puudumisel aga võtma tarvitusele meetmed ohutuse tagamiseks; § 5 lg 2 p 2 kohaselt tööandja on kohustatud selgitama töötajale tema töö võimalikke ohtusid ja kahjulikke mõjusid, korraldama töökaitsealaste teadmise kontrolli ja vajaduse korral täiendõpet. TööK § 153 lg 1 nägi ette, et ettevõtte, asutuse või organisatsiooni administratsioon on kohustatud instrueerima töölisi ja teenistujaid ohutustehnika-, töötervishoiu, tuletõrje- ja muudest töökaitse eeskirjadest. Administratsioon on kohustatud õpetama töölistele ja teenistujatele ohutuid töövõtteid nii töölevõtmisel, teisele tööle üleviimisel, uute tootmisprotsesside rakendamisel, tootmistehnoloogia muutumisel kui ka uute ohutustehnika- ning töötervishoiu eeskirjade kehtestamisel. Kõigil neil juhtudel ei tohi administratsioon lubada töötajal asuda tööle enne instrueerimist ja ohutute töövõtete õpetamist. Maakohus leidis, et tööandja õigusvastast käitumist ja süüd tõendavad meditsiinilised dokumendid kutsehaiguse diagnoosimise kohta. Seega kostja poolt ohutute töötingimuste tagamata jätmine kostja töötamisel autol (kombainil) ja traktoril müras ja vibratsioonis põhjustas kutsehaiguse vibratsioonitõbi ja vaegkuulmise mürast, selle kujunemise ja süvenemise. Sellega on tõendatud tööandja õigusvastane tegevus ja selle põhjuslik seos EK-l kutsehaiguse tekkimisega. Maakohus asus seisukohale, et kostja ei ole tõendanud tööohutuse nõuete täitmist või selles endapoolse süü puudumist. Kostja esitatud tööinspektsiooni 02.09.2002 kontrollakt (kd II tl 26) ei hõlma hageja tervisekahjustuse tekkimise perioodi ega tõenda seetõttu tööohutuse nõuete täitmist kostja poolt viidatud perioodil, mistõttu jättis maakohus tõendi tähelepanuta. Kostja on esitanud töölt vabastamise dokumendid – 08.04.2002 ettepanek pakutavate töökohtade (karjak, öövalvur, abitööline) kohta (kd II tl 183), 04.09.2002 käskkiri töölepingu lõpetamise kohta (kd II tl 182), Pärnu töötervishoiu keskuse 02.04.2002 kiri, mille kohaselt on hagejal vastunäidustus töötamiseks vibratsioonis füüsilise ülekoormusega, sundasendis, lubatud töötamine remondilukksepana (kd II tl 184). Maakohus leidis, et asjaolu, et hageja ei võtnud pakutud tööd vastu (kusjuures puuduvad andmed konkreetsete tööülesannete kohta), ei anna alust asuda seisukohale, et hageja peab ise kandma sissetuleku kaotamisega tekkinud kahju. Kostja viide üldteada olevale asjaolule menetlusvälisest allikast, et 63-aastasel inimesel ei ole kerge tööd leida, on paljasõnaline. Kostja viide sellele, et kogu püsiva töövõime kaotusest 40% on tingitud üldhaigestumisest ja see tuleneb hageja poolt esitatud tõendist s.o. hagiavalduse lisa 2, ekspertiisi komisjoni otsus 19.11.2007, ei tõenda, et sissetulek oleks kaotatud üldhaigestumise tõttu. Eeldada tuleb vastupidist. Kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 60%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel (RKTKo 3-2-1-92-03). Puuduvad tõendid selle kohta, et hageja ei töötaks east tingitult. Kostja ei ole tõendanud, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks töövõimet kostja süül kaotanud. Seega ei ole kostja tõendanud, et hageja kaotas töötasu muul põhjusel kui töövõimetuse tõttu, mille põhjustas kostja.

TsK § 448 lg 1, TsK § 463 lg 1 ja TsK § 464 lg 1 alusel tuleb varaliseks kahjuks lugeda tervisekahjustuse tõttu kaotatud sissetulekut ja tervisekahjustusest tingitud kulutusi. EV Valitsuse 10.06.1992 määruse nr 172 Ajutise korra kohta p 1.4 järgi alates 2001. aastast korrutatakse määratud hüvis iga aasta 01. märtsil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Riigikohus on tunnistanud ekslikuks kutsehaigusest tingitud perioodiliselt makstava tervisekahjuhüvitise indekseerimise tarbijahinnaindeksiga (RKTKo 3-2-1-106-14). Ajutise korra p 2 järgi seisneb kahju hüvitamine kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku (või selle osa) ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitusest arvatakse maha seoses töövigastusega määratud invaliidsusgrupile vastav pension või töövõimetuse astmele vastav pension. Puudub vaidlus selle üle, et hageja indekseeritud palk seisuga 22.11.2002 oli 5 103,85 krooni, s.o 326,20 eurot (töötasu õiend kd I tl 111) ja et sissetuleku kaotus on alates ajast, mil lõppes hageja tervistkahjustav töö kostja juures, s.o 09.04.2002. Kostja on hüvist maksnud vabatahtlikult alates 01.03.2005 (kd I tl 93, 114, 162), mille aluseks oli 22.11.2002 teatis kutsehaiguse esmakordsest diagnoosimise kohta (kd I tl 109) ja hageja sellekohane avaldus (kd I tl 162). Vaidlus on selles, kas kostja on arvutanud ja maksnud hagejale hüvist õigesti alates 18.11.2011. Hüvise suuruses puudub vaidlus kuni oktoobrini (k.a) 2011. Kostja esindaja on kohtus olnud seisukohal, et hageja peab edaspidiselt enda (järelejäänud) nõude indekseerima kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastava indeksiga (kd II tl 134, 151). Kohus nõustus hagejaga, et kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitise indekseerimine TTOS § 312 alusel, mida kasutab Sotsiaalkindlustusamet, tagab tekkinud kahju hüvitamise. Ka kostja on hüvise maksmisel lähtunud pensioniametist saadud indekseeritud töötasust. Selliselt on tagatud hageja võrdne kohtlemine isikutega, kes saavad tervisekahju hüvitist riigilt. Kohus lähtus indekseeritud töötasust. Kostja on 2015. aastal maksnud kostjale hüvist igakuiselt 61,07 eurot (kd II tl 168, kd III tl 66). Eelmise kuu hüvise maksab kostja välja järgmise kuu 15 kuupäeval (kd II tl 168). Otsuse avaldamise kuupäev on 14.09.2015. Seega 2015. aasta augustikuu hüvis on kostja poolt välja maksmata. 31.08.2015 seisuga väljaarvestatud hüvis on 5 806,82 eurot, millest kostja on tasunud 2 601,12 eurot. Välja maksmata on 3 205,70 eurot, mis moodustub indekseerimata jätmisest ja vanaduspensioni mahaarvamisega tekkinud vahest. Kuna vanaduspensionit ei määrata tervisekahjustuse eest, siis ei ole alust seda hüvitatavast kahjust maha arvata (Riigikohtu lahend 3-2-1-68-10). Igakuised maksed alates 01.09.2015 on 142,62 eurot. OÜ H 01.03.2012 tõendi järgi OÜ H on hagejale maksnud 44% igakuist kutsehaigushüvitist alates 01.03.2005 kuni käesoleva ajani (kd I tl 15, 114). Seega olemas on kostja otsustus töövigastusega tekitatud kahju hüvitamiseks (nõude tunnustamine). Hageja varaline kahju seisneb selles, et kostja arvas alates 18.11.2011 hüvisest maha vanaduspensioni osa. Hageja jäi sissetulekust ilma, kui kostja keeldus osalisest hüvise maksmisest. Seega hagi ei ole TsÜS § 153 kohaselt aegunud. Maakohus leidis, et ka lisakulutuste hüvitamise nõue ei ole aegunud. Kulutuste nõue hõlmas perioodi alates 05.11.2012 kuni oktoobrini 2013. Hageja on lisakulutuse kohta esitanud dokumentaalsed tõendid, kusjuures olemas on sellekohane arstlik ekspertiisi otsus, millele on viide eespool. Kostja lisakulutuste nõude summalist suurust ja tõendeid ei vaidlustanud.

Apellatsioonkaebus 13.10.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Pärnu Maakohtu 14.09.2015 otsus ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus ei ole täitnud kohustust selgitada pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ja asjaolude tõendamise koormust. Samuti oli otsus menetlusosalistele üllatuslik. Maakohus on jätnud arvestamata kostja esitatud väidete ja tõenditega, sh 04.09.2002 töölepingu lõpetamise käskkirja, 08.04.2002 ettepaneku ja Pärnu Töötervishoiu Keskuse 02.04.2002 kirjaga. Hageja keeldus eelnimetatud ettepanekule alla kirjutamast ja kostja pakutud töökoha vastuvõtmisest. Karjaku, öövalvuri või abitöölise töökohal töötamine ei olnud hagejale Pärnu Töötervishoiu Keskuse 02.04.2002 kirjast tulenevalt vastunäidustatud. Seega ei saa väita, et hageja tervislik seisund ei võimaldanud tal edasi töötada ja ta ei leidnud tööd ning ta on kaotanud sissetuleku just kutsehaiguse tõttu. Vastunäidustused olid töötamiseks vibratsioonis, füüsilise ülekoormusega ja sundasendis, mida nimetatud töökohad oma olemuselt ei eeldanud. Kohtu põhjendus, mille kohaselt puuduvad andmed konkreetsete tööülesannete kohta, ei ole asjakohane ega kooskõlas TsMS § 436 lg-ga 3. Kohus oleks pidanud TsMS §-st 351 tulenevast selgitamiskohustusest tulenevalt tegema kostjale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Hagejal oli võimalus kostja juures töötamist jätkata ning seega vältida talle väidetavalt tekitatud kahju alates 2011. aasta novembris vanaduspensionile jäämist. Kostja märgib, et hageja on ise tõendanud, et 40% kogu püsiva töövõime kaotusest on tingitud hageja enda üldhaigestumisest, mitte kutsehaigusest. Kostja leiab, et kohus on temalt ebaõigesti välja mõistnud hageja kasuks ravikulud 290,70 eurot. 04.07.2012 hagis ravikulude nõuet ei olnud. Hageja esitas selle nõude alles 11.12.2013 ja kostja hagi muutmisega ei nõustunud. Maakohus ei saanud teha otsustust nõude kohta, mille suhtes ei ole hageja nõuetekohaselt hagi alust muutnud. Maakohus võttis ebaõigesti hageja ravikulude nõude menetlusse. Lisaks kostja märkis, et maakohus on jätnud tähelepanuta mitmeid kostja väiteid, mis kummutavad hageja esitanud nõude või vähemalt muudavad selle küsitavaks. Kostja on näiteks väitnud, et hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost, st seda, et kostja oleks teinud midagi, mis on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks. Kostja nõustub kohtuga, et tööandja peab vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Samas on kohus jätnud kostja arvates tähelepanuta, et kõigepealt peab hageja tõendama põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel. Kostja nõustus maakohtuga, et masinate müra ja vibratsioon on kutsehaigestumise põhjustanud tööohuteguriteks, kuid nende tegurite eest ei ole õige ega õiglane asetada vastutust tööandjale. On üldteada, et n-ö nõukogudeaegsete masinate, sh traktorite mootorid tekitasid suurt vibratsiooni ja nende juhtimine ilma sundasendis viibimata ei olnud võimalik. Hageja töötas kostja juures pikka aega traktorist-autojuht-kombainerina. Sellises olukorras saab tõdeda, et tervisekahjustuse põhjus peitus sellisele mehhanismile iseloomuliku riski realiseerumises, mitte kostja tegevuses või tegevusetuses. Lisaks ei ole kostjal võimalik esitada tõendeid tööohutusnormide järgimise kohta, sest need ei ole tööandja valduses ning tal on neid võimatu hankida, sest võimalikust kahju põhjustanud teost on möödas palju aega ning ka tol ajal kehtinud õiguslikud regulatsioonid (nt arhiiviseadus ja arhiivieeskiri) ei näinud ka tööandjale

ette kohustust selliseid dokumente üle 10 aasta säilitada. Hageja esitas kostja vastu hagi alles 2012. aasta juunis, st 30 aastat pärast hagejaga töösuhte tekkimist ning rohkem kui 10 aastat pärast kostjaga töösuhte lõppemist. Lisaks on kutsehaiguse tekkimise arvatav algusaeg hõlmatud ka ajaga, mil hageja kostja juures üldse ei töötanud (hageja töötas ka XXX-s). Kostja lisas, et siiani hagejale ja mitmetele teistele OÜ-s H töötanud töötajatele makstud ja makstav kutsehaigushüvitis peegeldab lihtsalt kostja hea tahte avaldamist. Kutsehaigushüvitise vabatahtlikust maksmisest ei saa järeldada, et kostja on hageja ja kostja vahelises töösuhtes tööohutusnõudeid rikkunud ning seega ennast hagejale tervisekahju tekitamises süüdi tunnistanud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja H OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, järgib neid ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6). Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud etteheidetega selgitamiskohustuse rikkumisele. Samuti ei saa nõustuda apellandi väitega, et maakohtu otsus oli menetlusosalistele ka üllatuslik, sest kohus oleks pidanud juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikult kvalifikatsioonile ja võimaldama avaldada neil selle kohta arvamust. Asjaolu, et apellant ei nõustu hagi rahuldamisega, ei tähenda maakohtupoolseid rikkumisi. Maakohtu otsus ei saanud olla kostjale üllatuslik. Maakohtus toimunud menetluse kestel oli kostjale tagatud võimalused esitada oma vastuväited ja tõendid ning põhjendada oma seisukohti nii suuliselt kui kirjalikult. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Kolleegiumil on siiski etteheited maakohtu otsuse vormilisele küljele. TsMS § 442 lg 7 kohaselt märgitakse otsuse kirjeldavas osas loogilises järjekorras lühidalt ja olulist sisu esile tuues esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid. Kolleegiumi hinnangul on maakohus eelnimetatud sätet rikkunud, sisuliselt kopeerides menetlusdokumentidest poolte väiteid ja põhjendusi. Tulemuseks on pikk, mitmete korduste ja ebaloogilises järjekorras koostatud otsuse kirjeldav osa. Lisaks on enamus asjaolusid ja väiteid korratud kohtu tuvastatud asjaolude ja tõendite kirjelduses otsuse põhjendavas osas. Nimetatud puudused ei mõjuta aga kolleegiumi seisukohta, et maakohtu otsus on piisavalt põhjendatud ning maakohus on õigesti leidnud, et EK hagi kuulub rahuldamisele. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele. Kolleegiumi hinnangul on alusetu apellandi väide, et kohus on temalt ebaõigesti välja mõistnud hageja kasuks ravikulud 290,70 eurot, sest kostja ei nõustunud hagi muutmisega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kutsehaigusest tingitud ravikulude nõuet oli põhjendatud ja

menetlusökonoomiaga kooskõlas menetleda koos käesolevas tsiviilasjas esialgselt esitatud nõuetega. Riigikohus on selgitanud, et uueks asjaoluks, mis annaks õiguse samast tervisekahjustusest tuleneva uue hagi esitamiseks, võib olla näiteks hageja tervise halvenemine või kahju suurenemine. Uue hagi võib esitada samuti juhul, kui nõutakse sellise kahju hüvitamist, mida varem ei nõutud (RKTKo 3-2-1-76-08 p 18). Erinevaks hagi esemeks on ühe ja sama teoga tekitatud otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu nõuded (RKTKo 3-2-1-32-03 p 13). Käesoleval juhul ongi maakohus käsitlenud hageja ravikulude nõuet uue hagina, mille kohus võttis menetlusse ja liitis käesoleva asjaga. Kuna hageja esitas uue nõude, siis ei ole ta TsMS § 376 mõttes muutnud hagi. Hagi muutmisega oleks olnud tegemist siis, kui hageja oleks asendanud oma esialgse nõude mõne teise nõudega. Käesoleval juhul aga lisandus ravikulude nõue juba olemasolevale kahjuhüvitise nõudele. Seega ei olnud ravikulude nõude menetlemise eelduseks kostja nõusolek. Lisaks kolleegium märgib, et kuna ravikulud tekkisid alles pärast hagiavalduse esitamist, siis ei olnudki hagejal võimalik esitada ravikulude nõuet juba hagiavalduses. Ka Riigikohus on käesolevas asjas tehtud lahendis märkinud, et ei näe menetlusnormide rikkumist täiendava nõude eraldi menetlusse võtmisel ja hilisemal asjade liitmisel (RKTKm 3-2-1-185-15 p 17). Iseenesest see, millisel alusel on kostja siiani hagejale igakuist hüvitist tasunud, ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Ehkki hageja tööleping kostjaga lõppes 09.04.2002 ja kutsehaigus diagnoositi hagejal 28.11.2002, ei ole käesolevas tsiviilasjas vaidluse all hagejal enne 18.11.2011 (s.o enne pensionile jäämist) tekkinud varaline kahju. Käesolevas asjas nõude rahuldamiseks tuli maakohtul tuvastada kahju hüvitamise eelduste olemasolu, mida maakohus on ka õigesti teinud. Samas on kolleegium nõus maakohtu põhjendusega, et kahjuhüvitise vabatahtliku tasumisega kostja sisuliselt tunnistas nõuet hageja ees. Siiski on õige apellandi väide, et kutsehaigushüvitise vabatahtlikust maksmisest ei saa järeldada, et kostja oleks nõustunud sellega, et ta on hageja suhtes rikkunud tööohutusnõudeid ja end hagejale tervisekahju tekitamises süüdi tunnistanud. Sellist sisulist järeldust ei ole maakohus kostjapoolse kohustuse vabatahtlikust täitmisest ka teinud. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on otsuse tegemisel arvestanud kostja vastuväidetega ja neid otsuses käsitlenud. Maakohus on õigesti kvalifitseerinud nõude ja leidnud, et kostja vastutuse eeldused on täidetud. Põhjusliku seosega on tegemist, kui kostja tegu, millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks. Kolleegium selgitab, et erinevate õigusaktidega on tööandjatele pandud arvukalt kohustusi seoses töötajatele turvalise töökeskkonna loomise ja tervistkahjustavate tegurite mõju vähendamisega. Samuti on ettenähtud tööohutusnormide rikkumise eest tööandja vastutus (Eesti Vabariigi töökaitseseaduse (vastu võetud 09.06.1992) § 28, kehtiv töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 271). Seetõttu on asjakohatu ja vastuolus tööohutuse regulatsiooniga kostja väide, et masinate müra ja vibratsioon põhjustasid küll hagejale kutsehaiguse, kuid nende tegurite eest ei ole õige ega õiglane asetada vastutust tööandjale. Kui tervistkahjustavate tegurite mõju ei olnud väidetavalt võimalik vältida, siis oleks tööandja pidanud tegema pingutusi selleks, et nende tegurite mõju vähendada. Kuna kostja ei ole vaielnud vastu hagejal kutsehaiguse tekkimise asjaolule ja on möönnud tervistkahjustavate tegurite olemasolu, siis on käesolevas vaidluses asjakohatu ka kostja vastuväide, et kutsehaigus võib töötajal tekkida ka normaalsete töötingimuste puhul. Seega ei vabane kostja vastutusest põhjusel, et on üldteada asjaolu, et n-ö nõukogudeaegsete masinate, sh traktorite mootorid tekitasid suurt vibratsiooni ja nende

juhtimine ilma sundasendis viibimata ei olnud võimalik. Maakohus on õigesti tuvastanud, et põhjuslik seos hagejal tekkinud kutsehaiguse ja kostja poolt tööohutusnormide rikkumisel on olemas. Kostja on ka väitnud, et tal ei ole võimalik esitada tõendeid tööohutusnormide järgimise kohta, sest need ei ole tööandja valduses, kuna tööandjal ei olnud kohustust neid üle 10 aasta säilitada. 04.06.2013 toimunud kohtuistungil on kostja seaduslik esindaja ka väitnud, et alates 1994. aastast on olemas dokumente selle kohta, et tööohutuse alaseid rikkumisi ei ole (kd I tl 103). Kolleegium märgib, et see väide on paljasõnaline. Lisaks jääb arusaamatuks, miks ei pidanud kostja vajalikuks ja mõistlikuks (kas või vabatahtlikult) säilitada dokumente tööohutusnormide täitmise kohta, vältimaks hilisemaid vaidlusi, kui kostja tegelikult teadis, et tema kasutuses olevad seadmed ohustavad töötajate tervist. Arvestada tuleb ka seda, et kostja sai juba 2002. aastal teada hageja kutsehaigusest. Kuna kostja ei ole tõendanud, et ta on täitnud tööohutuse nõudeid, saab eeldada kostja tegevuse õigusvastasust. Kostja väide, et hagejal oli võimalus kostja juures töötamist jätkata ning seega vältida talle väidetavalt tekitatud kahju, ei ole tõendatud. Samuti on õige maakohtu viide sellele, et puuduvad täpsed andmed kostja poolt hagejale pakutud töökohtade konkreetsete tööülesannete kohta. Ebaõige on ka kostja väide, et kohus oleks pidanud tegema kostjale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kolleegium juhib kostja tähelepanu sellele, et 17.03.2015 toimunud kohtuistungil EK teatas vastuseks kostja töökoha ettepanekule järgnevat: „Selgitan, et karjaku, öövalvuri ja abitöölise töökohal töötamise keelas ära dr L. Füüsiline töö oli keelatud, aga need tööd olid seotud sõnnikuveoga, poegivate lehmade vasikad vastu võtta, puhastamine ja nii edasi“ (kd II tl 185). Dr KL väljastatud 02.04.2002 tõendi kohaselt oli EK-l vastunäidustus töötamiseks vibratsioonis, füüsilise ülekoormusega, sundasendis. Arst pidas hagejale lubatavaks töötamist remondilukksepana või B-kategooria autojuhina (kd II tl 184). Protokollist nähtuvalt kostja ei esitanud 17.03.2015 kohtuistungil vastuväiteid EK repliigile ega taotlenud kohtult lubada kostjal esitada täiendavaid tõendeid. Protokollist nähtuvalt oli istungil ka kostja seaduslik esindaja, kes oleks ilmselt saanud vajadusel esitada hagejale vastuväiteid. Kolleegium märgib, et võistlevas kohtumenetluses ei saa kohus asuda menetlusosalise rolli ja paluda tal esitada vastuväited vastaspoole väidetele. Kuna kostja ei kasutanud võimalust vaielda vastu kohtuistungil hageja väidetele pakutud töökohtade sobimatusest, siis on põhjendamatu kostja etteheide kohtupoolsele selgitamiskohustuse rikkumisele. Kostja ei ole ka hiljem esitanud vastuväiteid hageja väitele, et kostja pakutud tööd ei olnud hagejale sobivad tervislikel põhjustel. Lisaks ei ole kostja ka apellatsioonkaebuses esitanud täiendavaid väiteid ega tõendeid pakutud tööülesannete kohta. Kostja on viidates hagi lisale 2 seisukohal, et hageja on ise tõendanud, et 40% kogu püsiva töövõime kaotusest on tingitud hageja enda üldhaigestumisest, mitte kutsehaigusest. Kostja viitab 19.11.2007 arstliku ekspertiisi otsusele nr 383340, mille kohaselt on perioodil 07.11.2007-30.11.2009 EK töövõime kaotuse ulatus 70%, millest 50% on kutsehaigus ja 40% üldhaigestumine (kd I tl 5). Kolleegium on seisukohal, et EK osaline töövõimekaotus üldhaigestumise tõttu ei välista kostja vastutust käesolevas asjas. Kolleegium märgib, et kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hagejal on tekkinud kutsehaigus, mis on põhjustatud töötamisest autojuhina, traktoristina, kombainerina, ning et tervist kahjustanud teguriteks on vibratsioon, vaegkuulmine ja müra. Samuti ei ole kohtule esitatud andmeid, et hagejal oleks kutsehaigus diagnoositud valesti. Maakohus on kostja väitele juba õigesti vastanud, et kostja ei ole tõendanud, et hageja ei töötaks endisel erialal või üldse ka siis, kui ta poleks töövõimet kostja süül kaotanud (vt ka

RKTKo 3-2-1-68-11 p 12, 3-2-1-68-10 p 10). Riigikohus on leidnud, et kui hagejal on diagnoositud töövõimekaotus kutsehaiguse tõttu, tuleb eeldada seda, et esineb põhjuslik seos hageja kahju ja kostja poolt hagejale kutsehaigusega töövõimekaotuse põhjustamise vahel. Kostja oleks olukorras, kus tema tegevus põhjustas hagejale kutsehaiguse, pidanud vastutusest vabanemiseks kõigepealt tõendama, et kutsehaigus ei suurendanud hageja töövõime kaotuse määra üldhaigestumise tagajärjel. Lisaks sellele oleks kostja pidanud vastutusest vabanemiseks tõendama, et hageja oleks üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu kaotanud oma sissetuleku sama suures ulatuses, nagu ta väitis end olevat kaotanud kutsehaiguse tõttu (RKTKo 3-2-1-68-11 p 12). Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse muutmiseks. Kostja ei ole ka esitanud vastuväiteid väljamõistetud kahjuhüvitise summadele. Kuna kolleegium ei muuda maakohtu otsust, tuleb muutmata jätta ka menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 3). Kuna kostja apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kuna maakohus ei ole otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, siis ei määra menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka ringkonnakohus. Seega toimub menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras maakohtus pärast lõpplahendi jõustumist (TsMS § 174 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.