Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

2-18-4267 eraõiguse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-de 2 ja 11 ning 22 lg.1 järgi kohaldada varem kehtinud seadust s.t. tsiviilkoodeksit (TsK). TsK § 448 lg 1 sätestab, et kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses, välja arvatud NSV Liidu seadusandlusega ettenähtud juhud. Käesoleval juhul on kostja rikkunud töötervishoiu- ja ohutusnorme, mis on soodustanud hagejale diagnoositud kutsehaiguse tekkimist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel selgitanud poolte tõendamiskoormust ning leidnud, et kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi üldiselt tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi omakorda kahju tekitaja tõendada (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23; 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 12). Riskide õiglasemaks jagamiseks on Riigikohtu seisukoha järgi kergendatud kannatanu tõendamiskoormust teo õigusvastasuse tuvastamisel. Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja nimelt tõendama, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23; 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 10). Kutsehaigus on haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad (TTOS § 23 lg 1). Kuna hagejale diagnoosinud töötervishoiuarst kutsehaiguse, on tuvastatud põhjuslik seos töötingimuste ja töövõime kaotuse kaasa toonud tervisekahjustuste vahel. Sotsiaalkindlustusameti ekspertarstide otsustega on tõendatud, et kutsehaigus põhjustab hagejale püsiva töövõime kaotuse. Järgnevalt toob hageja välja kostja rikkumiste asjaolud, nende seose hagejale diagnoositud kutsehaigusega ja viitab töötervishoiunormidele, mida kostja on rikkunud. Raskuste kandmise ja teisaldamise piirnormid täisealistele naistele olid sätestatud NSV Liidu Töö RK 14. augusti 1932 määrusega (HHKT CCCP 132, 25, II kd tl 155), mille kohaselt raskuse kandmise piirnormiks täisealistele naistele käsitsi kandmisel tasasel pinnal oli 20 kg ühe inimese kohta. NSV Liidu Töö RK 14. augusti 1932. aasta määruse (ЙНКТ СССР 132, 25) kohaselt raskuste teisaldamisel kahe-, kolme, või neljarattalistel kärudel oli piirmääraks 60 kuni 115 kg ühe inimese kohta, sõltuvalt käru tüübist ja teistest tingimustest. Hagejal tuli teisaldada kuni 1000 kg kaaluvat silo ja haljasmassi käru ning 400-500 kg kaaluvat jahukäru. Lisaks kaalusid lüpsinõud, heinapakid ning hargitäied oluliselt rohkem kui 20 kg. Seega ületasid kostja töökeskkonnas olnud raskused, mida hagejal tuli teisaldada, oluliselt õigusaktidest tulenevaid piirnorme. Kostja ei ole täitnud alates 01.01.1970. aastast kehtestatud ohutustehnikaabinõude tüüpnomenklatuuri (edaspidi ka nomenklatuur) III peatüki (Töötingimuste üldise parandamise abinõud) punkti g), mille kohaselt oli kostjal kohustus anda välja ohutustehnika- ja töötervishoiualased juhendid. Kostja on rikkunud juhendamise ja väljaõppe teostamise kohustust. Sellega kaasnevalt ei teadnud hageja, kuidas on ergonoomiliselt õige ja ohutu tööülesandeid täita, et vältida kutsehaiguse väljakujunemist. Vastavalt NSV Liidu Ministrite Nõukogu Riikliku Töö ja Töötasu Komitee 29.09.1972. a määrusega nr 258 kinnitatud “Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide tööliste ja teenistujate töösisekorra tüüpeeskirjadele” (edaspidi ka tüüpeeskirjad) oli kostja kohustatud vastavalt kutseala ohtlikkusele viima hagejale läbi kordusjuhendamisi 1 kord kvartalis, poolaastas või aastas. Tüüpeeskirjade järgi pidi kostja administratsioon juhendamised vormistama vastavates päevikutes, mis pidid olema juhendaja ja hageja poolt allkirjastatud. Kostja ei viinud hagejale läbi nõuetekohaseid juhendamisi, milles oleks tutvustatud töövõtteid ja korda, et vältida või leevendada nende ohuteguritega kokkupuute riski, mis on toonud kaasa hagejale diagnoositud kutsehaiguse. Hageja pidi pidama kinni töökaitsejuhenditest, millega oli kindlaks määratud tootmisruumides töötamise ja käitumise kord (TööK § 152 lg 1). Kostjal tuli selleks juhendeid hagejale kõigepealt tutvustada. Kostjal puudusid igasugused tööergonoomikat puudutavad Lk 3 / 15

2-18-4267 juhendmaterjalid, seega on kostja oma käitumisega toonud kaasa olukorra, kus hagejal puudus informatsioon selle kohta, kuidas on võimalik kaitsta enda tervist ohutegurite eest, mis on toonud kaasa hagejale käesolevaks hetkeks diagnoositud kutsehaiguse. Kostjal oli kohustus hagejale selgitada, millised on ergonoomilised töövõtted, millega on võimalik vältida või vähendada riski, mis oli seotud tööülesannete täitmisega, kus on vajalik rakendada korduvalt füüsilist jõudu, teisaldada raskuseid, viibida sundasendis ning teostada ühetaolisi liigutusi. Ettevõtte administratsioon oli kohustatud instrueerima hagejat ohutustehnika-, töötervishoiu ja muudest töökaitse-eeskirjadest (TööK § 153 lg 1 I lause töölevõtmisel, teisele tööle üleviimisel, uute tootmisprotsesside rakendamisel, tootmistehnoloogia muutumisel ja töötervishoiu eeskirjade kehtestamisel (TööK § 153 lg 1 II lause). Kostja jättis eelviidatud õigusnormides sätestatud juhendamiskohustused täitmata. Hageja märgib, et kutsehaigestumiste vältimise eesmärgil on tööandjale kehtestatud kohustus instrueerida töötajaid mitte ainult ohutustehnika eeskirjadest, vaid selgitada neile ka töötervishoiu nõudeid. Hagejat ei ole teavitatud ohuteguritest nõutaval tasemel ning tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest ei ole hagejat juhendatud. Töötervishoiualase väljaõppe eesmärk on õpetada töötajat töötama tervist kahjustamata, so viisil, mis võimaldab kutsehaiguseid vältida. Sellest tulenevalt peab töötervishoiualase juhendamise käigus töötajale teatama tervist kahjustavad faktorid ning töötaja tuleb välja õpetada töötama viisil, kus töötegemise protseduur toimub nii, et töö käigus oleks tagatud tervisekahjustuste vältimine või juhul kui tervist kahjustavaid faktoreid täielikult vältida ei saa, siis ohufaktorite mõju oleks võimalikult minimaalne, so töö toimuks tervisele ohutul viisil. Kostja ei teinud hagejale tööergonoomikat puudutavaid juhendamisi õigete töövõtete, - asendite, töökoha õige reguleerimise ja töövahendite käsitsemise kohta. Juhendamiskohustuse rikkumise tagajärjel ei teadnud hageja, kuidas oli võimalik täita töökohustusi selliselt (nt kui raskeid ja kuidas raskusi on võimalik tervisele ohutult teisaldada; kuidas on võimalik vältida sundasenditega ja käte koormuse liigutustega kaasnevaid ohtusid; millised on ergonoomiliselt õiged tööasendid jms), et need ei ohustaks üldse või ohustaks võimalikult vähe tervist ega põhjustaks kutsehaigust. Juhendamiskohustuse täitmata jätmine tekitas olukorra, kus hagejal polnud teada teda ohustavad ohutegurid ega õiged ja ohutud töövõtted, mille rakendamise korral oleks olnud võimalik vältida või vähemalt vähendada kutsehaiguse põhjustanud ohutegurite kahjulikku mõju töötaja tervisele. Eeltoodust tulenevalt on kostja juhendamiskohustuste rikkumisega soodustanud hagejale diagnoositud kutsehaiguse tekkimist. Kostja rikkus TsK § 162 lg 1, mille kohaselt isikud, kes töötavad tervistkahjustavatel töödel, kuuluvad enne tööle asumist ja hiljem perioodiliselt kohustuslikule arstlikule läbivaatusele, et teha kindlaks nende kõlbulikus ettenähtud tööks ja vältida kutsehaigusi. Kostja ei ole teinud hagejale nõuetekohaseid tervisekontrolle vähemalt üks kord kahe aasta jooksul. Kuna kostja jättis korraldamata hagejale õigeaegselt ja nõuetekohaselt nii esmase kui ka korduvad tervisekontrollid, puudus info hageja luu- ja lihaskonna tervislikust seisundist ja sellest, kas hageja tervisenäitajad on üleüldse sobivad kostja juures töötamiseks. Õigeaegse ja nõuetekohase tervisekontrolli tegemata jätmine tõi kaasa olukorra, kus hageja kutsehaigussümptomeid ei avastatud piisavalt varakult, et vältida praeguseks väljakujunenud kutsehaigust. Seega on tervisekontrolli tegemise kohustuse rikkumised põhjuslikus seoses hagejale diagnoositud kutsehaigusega. Eeltoodust tulenevalt on kostja tervisekontrolli tegemise kohustuste rikkumine soodustanud hagejale diagnoositud kutsehaiguse tekkimist. Administratsioon oli kohustatud kasutusele võtma ohutustehnika vahendeid ning tagama sanitaarhügieenilised tingimused, mis väldivad hageja kutsehaigestumist (TööK § 147 lg 3). Hageja töökeskkonnas oli niiske, talvel külm, suvel palav ning esines pidev tuuletõmbus. Temperatuuride soe-külm vaheldumine niiskes keskkonnas koosmõjus tuuletõmbusega on üldtuntult tervistkahjustav. Kuna kostja ei korraldanud nõuetele vastavaid mikrokliima ohutegurite mõõdistamisi, siis puudus vastav informatsioon töökeskkonna parandamiseks. Lk 4 / 15

2-18-4267 Koosmõjus teiste ohuteguritega on töökeskkonnas esinenud mikrokliima nõuete rikkumised soodustanud hagejal kutsehaiguse väljakujunemist. Eeltoodut kinnitab töötervishoiualane erialakirjandus, kus on rõhutatud, et mikrokliima hõlmab endas järgmisi näitajaid: õhu temperatuur, õhuniiskus, õhu liikumise kiirus ja soojuskiirgus. Siia võib liigitada ka erinevate tolmuosakeste, seenespooride ja kemikaaliaurude sisalduse töökeskkonna õhus. Halb mikrokliima soodustab ülekoormushaiguse kujunemist ja süvenemist. Samuti tuleneb töötervishoiualasest allikast, et tuuletõmbus (õhu liikumise kiirus on normidest suurem) soodustab keha ebaühtlast jahtumist. Kui ruumide uksed-aknad on avatud, et jahutada ruumide temperatuuri või liiguvad läbi avatud uste transportmasinad, siis töötajatel, kellede töökohad asuvad tuuletõmbe käes, võivad haigestuda. Peamisteks haigusteks on lihas või närvipõletik selja-, õlavöötme-käte piirkonnas. Tavaliselt väljendub põletik ja lihasvalud Hageja kutsehaigus seisneb enam sellel poolel, kus pool oli aken-uks avatud. ülekoormushaiguses. Seega on kostja mikrokliima tagamisega seotud kohustuste rikkumised põhjuslikus seoses hagejale diagnoositud kutsehaigusega (ülekoormushaigus). Samas ei võtnud kostja kasutusele meetmeid töökeskkonnast tulenevate füüsikaliste ohutegurite vältimiseks ja minimeerimiseks. NSV Liidu Ministrite Nõukogu Riikliku Töö ja Töötasu Komitee 11. juuni 1960.a määrusega nr 786 ja ÜAÜKN-i (Üleliiduline Ametiühingute Kesknõukogu) 22. aprilli 1960. a otsusega kinnitatud juhend “Eririietuse, -jalatsite ja kaitsevahendite väljastamise, hoidmise ja kasutamise korra kohta” punkti 3 kohaselt oli kostja kohustatud väljastama hagejale eririietuse, - jalatsid ja (soojahoidvad) kaitsevahendid ranges vastavuses kehtestatud normidega ning kasutamise (kandmise) tähtaegadega. Sama juhendi punkti 20 kohaselt oli kostja kohustatud hageja kaitsevahendite ja kinnaste korrasolekut regulaarselt katsetama ja proovima. Punkti 28 kohaselt oli kostja kohustatud organiseerima vajalikku kontrolli ja pidama arvestust hagejale väljastatud eririietuse ja kaitsevahendite väljastamise üle kindlaksmääratud tähtaegadel. Kostja ei väljastanud hagejale sooja- ja tuulepidavaid riideid. Samuti ei andnud kostja hagejale randmekaitset, mille abil oleks olnud võimalik leevendada raskuste teisaldamisel kätele langevat koormust. Vastavalt TööK § 94 ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu 7. mai 1960. a seadus “1960. aastal kõigi tööliste ja teenistujate seitsme- või kuuetunnilisele tööpäevale ülemineku lõpuleviimise kohta” § 2 ei võinud normaaltööaja kestus tootmisel kui ka tootmiseks ajalikkudel abitöödel ületada seitset tundi. Vastavalt TööK § 103 ja § 104 oli kostjal keelatud kohustada või lubada hagejal teha ületunnitööd. Kostja on neid norme rikkunud, kuna hagejal tuli pidevalt teha ületunnitööd. Kostja pidi hagejale võimaldama TööK § 109 kohaselt iganädalase katkestamatu vähemalt 42 tunnise puhkuse. Kostja seda alati ei võimaldanud. NSVL riikliku peasanitaararsti 12.08.1986. a käskkirjaga nr 4137-86 kinnitatud “Töö hügieenilisest kvalifikatsioonist” (edaspidi ka kvalifikatsioon) kohustas kostjat tuvastama, millises määras töötaja viibib sundasendis. Kui töötaja viibib sundasendis enam kui 25 % tööajast, siis on tegemist II astme tervistkahjustava tööga. Hageja tööülesanded eeldasid temalt rohkem kui 25% tööajast (summeerituna päeva peale) sundasendis töötamist seoses lüpsmisega (lüpsmine, piima kurnamine, piimanõude teisaldamine ja pesemine, sööda laadimine, sööda ettepanemine, söödakärude teisaldamine), mistõttu oli kostjal eriti oluline kohustus võtta kasutusele vajalikud meetmed kutsehaigestumise vältimiseks seaduses ettenähtud abinõude kasutusele võtmise kaudu. Eeltoodust tulenevalt on kostja töötervishoiualaste meetmete (sh isikukaitsevahendite väljastamata jätmine, ohutu mikrokliima tagamata jätmine, ületundide vältimine jms) rakendamata jätmine soodustanud hagejale diagnoositud kutsehaiguse tekkimist. Seega on kostja käitunud hagejale ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel õigusvastaselt. Kuna rikutud töötervishoiunormid eesmärk oli mh kutsehaiguse ennetamine ning koormuse ja käte sundasendite minimeerimine, siis on rikkumised soodustanud hageja kutsehaiguse väljakujunemist. Kostja õigusvastane käitumine on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. TsK § 463 lg 1 sätestab, et vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral on kahju Lk 5 / 15

2-18-4267 eest vastutav organisatsioon või kodanik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused (tugevdatud toit, proteesimine, kõrvaline hoolitsus, kulutused eriraviks jms.).Riigikohus on korduvalt mitmetes otsustes rõhutanud, et kui kannatanule on diagnoositud tööga seotud tervisekahjustus ning on tuvastatud, et see põhjustab talle püsivat töövõime kaotust, tuleb põhjuslikku seost kutsehaiguse ning sissetuleku vähenemise vahel eeldada. Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo ekspertiisi peaspetsialist Küllike Kont on tuvastanud 29.04.2015. aasta otsuses nr 1215767, et kutsehaigus põhjustab hagejale püsivat töövõimekaotust 50% ulatuses alates 14.04.2015. aastast. Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo ekspertiisi peaspetsialist Kersti Talts on tuvastanud 01.04.2016. aasta otsuses nr 1330141, et kutsehaigus põhjustab hagejale püsivat töövõimekaotust jätkuvalt 50% ulatuses. Seega on tõendatud, et kutsehaigus põhjustab hagejale püsivat töövõime kaotust. Antud juhul on kutsehaigestumise teatisega ja Sotsiaalkindlusameti püsiva töövõime määramise otsustega tõendatud, et hagejale on diagnoositud kutsehaigus, mis põhjustab püsivat töövõime kaotust. Kuna rikkus kostja töötervishoiunorme, mille tagajärjel tekkisid hagejal püsivad rasked tervisekahjustused, on hagejale tekkinud kahju põhjuslikus seoses kostja õigusvastase tegevuse(-tus)ega. Seega conditio sine qua non-reegli kohaselt ei oleks hageja sissetulek vähenenud ega mittevaralist kahju tekkinud, kui kostja oleks taganud ohutu töökeskkonna ning kostja ei oleks rikkunud eelnimetatud töötervishoiu ja -ohutuse norme. Eeltoodule tuginedes on kostja õigusvastane käitumine põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Kutsehaigestumise teatise kohaselt on hageja kutsehaigus kujunenud välja mitme tööandja juures töötamise tagajärjel. Sellises olukorras, kus konkreetse tööandja osa ei ole võimalik kutsehaiguse kujunemises tõendada või tõendamine on seotud ebaproportsionaalsete raskustega, on kolleegiumi arvates mõistlik kohaldada osavastutust (Riigikohtu 16.06.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 30).Nii on Riigikohus leidnud, et vastutuse muude eelduste olemasolu korral tuleb selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust ja nõuda igalt neist sisse kahju proportsionaalselt osas, milles igaüks neist võis kahju tõenäoliselt põhjustada (Riigikohtu 21. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-156-02, p 24). Hageja tööaeg kostja juures töötamisest kogu kutsehaiguse väljakujunemise perioodist on 11,43%. Tuginedes Riigikohtu praktikale vastutab kostja eeltoodud ulatuses hagejale kutsehaigusega tekitatud kahju eest. Aasta keskmine kuu sissetulek oli hagejal viimases kutsehaiguse põhjustanud töökohal 966,41 eurot. Kuna hagejal on õnnestunud pärast kutsehaigestumist leida uus töökoht, kus makstavad töötasud on keskmiselt väiksemad kui enne kutsehaigestumist, siis tuleb kahju arvutamisel võtta arvesse kuude lõikes ka juurde teenitud töötasud. Kui juurdeteenitud töötasu on suurem kui hageja säilinud töövõime protsendile vastav osa indekseeritud sissetulekust, on ületav osa võrra kahjuhüvitist vähendatud vastavalt VÕS § 127 lõikele 5. Samuti on kahjust maha arvatud hagejale makstav töövõimetuspension. Hageja nõuab kostjalt igakuise hüvitisena 46,98 eurot , mille palub hageja kohtul mõista välja perioodilise hüvitisena kuni kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni. Hageja nõuab kostjalt perioodil 14.04.2015 kuni 28.02.2018. a (ca 35 kuu jooksul) saamata jäänud tulu kokku 762,42 eurot. VÕS § 136 lg 4 lause 2 kohaselt võib kohus juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Hageja leiab, et igakuise kahjuhüvitise indekseerimise ettenägemine on põhjendatud ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega, sest vastavalt VÕS § 127 lg 1 tuleb hageja asetada võimalikult sarnasesse olukorda, kus tal on võimalik töötamist ja sellega kaasneva sissetuleku teenimist jätkata. On üldteada asjaolu, et palgad on ajas muutuvad. Seega tuleb kasutada mehhanismi, mis suudaks hinnata isiku eeldatavat palga muutumist ajas. Selliseks mehhanismiks on indekseerimine. Sissetuleku eeldatava muutumisega arvestamine tuleneb ka VÕS § 128 lg 4, milles kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud Lk 6 / 15

2-18-4267 ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Indekseerimise põhimõtet tervisekahju hüvitiste maksmisel toetab ka Riigikohus otsuses nr 3-2-1-106-14 (p 11). Kuna hageja kutsehaigus on kujunenud välja mitmel erineval töökohal (lüpsja, talitaja ja puiduettevõtte abitöölise ametikohtadel) ja hageja keskmine töötasu (966,41 eurot) on suurusjärgult sama tegevusalade keskmise töötasudega, on igaaastaselt avaldatavat tegevusalade keskmist brutokuupalga juurdekasvutempot võrreldes eelmise aastaga. Vastav väljavõte Statistikaameti andmebaasist alates 2015. aastast on esitatud hagiavalduses. Hagejal on õigus nõuda saamata jäänud tulu hüvitise tasumisega viivitamiselt viivist. Vastavalt kahjuhüvitise arvutamise tabelile on 18.03.2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 99,36 eurot. Hageja palub mõista kostjalt välja saamata jäänud tulu perioodil 14.04.2015 – 28.02.2018 summas 762.42 eurot, mõista välja alates 01.03.2018. a Xxxxxxxxxxx OÜ-lt L.L.a kasuks igakuine hüvitis 46,98 eurot (perioodiline hüvitis) kuni hageja püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni; kohustada alates 2019. aastast Xxxxxxxxxxx OÜ-d L.L.ale väljamõistetud perioodilist hüvitist indekseerima iga-aastaselt (s.t igal aastal ühel korral) 1. jaanuaril tegevusalade keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise aastaga, mis avaldatakse Statistikaameti andmebaasis veebilehel www.stat.ee; mõista välja Xxxxxxxxxxx OÜ-lt L.L.a kasuks 18.03.2018. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 99,36 eurot; mõista välja Xxxxxxxxxxx OÜ-lt L.L.a kasuks jooksev viivis 28.02.2018. a sissenõutavaks muutunud hüvitiselt (s.o 762,42 eurolt) alates 19.03.2018. a ning perioodiliselt hüvitiselt alates 01.04.2018. a VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni rahaliste kohustuste kohase täitmiseni;mõista välja Xxxxxxxxxxx OÜlt L.L.a kasuks mittevaralise kahju hüvitis kohtu poolt kindlaksmääratud suuruses; jätta menetluskulud Xxxxxxxxxxx OÜ kanda. Kostja kirjalikud vastuväited hagile 2.Kostja kirjalikus vastuses esitas taotluse aegumise kohaldamiseks TsÜS § 153 lg 1 ja 2 alusel ning taotluse vaheotsuse tegemiseks nõude aegumise kohta TsMS § 449 lg 3 alusel. TsÜS § 153 lg 1 kohaselt tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Sama sätte lõike 2 kohaselt lõikes 1 nimetatud nõuded aeguvad hiljemalt 30 aasta jooksul, arvates kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. TsÜS § 153 lg 1 kohaldamise eeldusteks on hageja teadmine või teadma pidamine kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust. Riigikohus on lahendis nr 2-16-16328 p 11.2 selgitanud järgmist: „Kui hageja nõuab kutsehaigusega põhjustatud varalise kahju (sissetuleku vähenemise) hüvitamist, peab kohus aegumise kohaldamiseks tegema esmalt kindlaks, millal sai hageja teada varalise kahju tekkimisest, s.o oma sissetuleku vähenemisest.” Käesoleval juhul nõuab hageja hagis sissetuleku vähenemisest tingitud kahju hüvitist kostjalt, mistõttu on TsÜS § 153 lg 1 kohaldamise eeldusena oluline tuvastada, millal sai hageja teada kahjust ehk hageja sissetuleku vähenemisest. Hagi faktiliste asjaolude kohaselt ning lisade 6 ja 7 järgi sai või pidi saama hageja oma sissetulekute vähenemisest teada töölepingu sõlmimisel 18.02.2015 AS-ga Xxxxxxxxxxx. Hagi kohaselt asus hageja AS-i Xxxxxxxxxxx tööle just kutsehaigusest tingituna, s.t hageja ei saanud enam jätkata tööd vanas töökohas (AS Xxxxxxxxxxx) lüpsjana ja vajas vähem koormust nõudvat töökohta. Seetõttu lõpetas hageja töösuhte AS-ga Xxxxxxxxxxx. Järelikult pidi hageja saama teada kahjust (sissetuleku vähenemine) hiljemalt 18.02.2015. Teise TsÜS § 153 lg 1 kohaldamise eeldusena tuleb tuvastada, millal sai hageja teada talle kahju hüvitama kohustatud isikust, s.o kostjast. Hagi faktiliste asjaolude kohaselt sai hageja teada kostjast kui kahju hüvitama kohustatud isikust hiljemalt 20.03.2015, kui hagejal diagnoositi kutsehaigus ja töötervishoiuarst tõi teatises välja, milliste tööandjate juures hageja kutsehaigestumine võis toimuda. Kostja on aga seisukohal, et hageja sai kostjast Lk 7 / 15

2-18-4267 kui kahju hüvitama kohustatud isikust teada veelgi varem. Hagi lisast 6 ja hagi lk 3 olevast allmärkusest nähtub, et hageja ei töötanud AS-s Xxxxxxxxxxx kutsehaiguse tõttu alates 15.08.2014 (töövõimetuslehe algus) ja oli töövõimetuslehel kuni töölepingu lõppemiseni 15.02.2015. TTOS § 23 lg 4 kohaselt saadab töötajal tööga seotud haigust kahtlustav arst töötaja töötervishoiuarsti juurde. Järelikult pidi hageja perearst kahtlustama hagejal tööga seotud haigust (kutsehaigus) ning kindlasti teavitas perearst sellest hagejat, kuna suunas hageja edasi SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusesse töötervishoiuarsti V.P. juurde kutsehaiguse diagnoosimisse. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse kodulehel oleva avaliku info kohaselt on kutsehaiguse diagnoosimiseks vajalik patsiendil kaasa võtta järgmised dokumendid: 1) terviseandmete ambulatoorne kaart, 2) koopia tööraamatust või töölepingutest ja 3) patsiendi koostatud töötingimuste kirjeldus. Lisaks kinnitab PERH-i koduleht , et PERH-i kutsehaiguste ja töötervishoiu keskus on ainus meditsiiniasutus Eestis, kes diagnoosib kutsehaiguseid. Eesti Kutsehaigete Liidu kodulehel on üleval sama avalik info, mis PERHI-i kodulehel. Kutsehaiguse diagnoosimiseks peab patsiendil kaasas olema: ambulatoorne kaart, tööraamat, soovitav kahjustatud piirkonna röntgenifilm ja töökirjeldused, mis on põhjustanud haigestumise. Lisaks on Eesti Kutsehaigete Liidu samal kodulehel üleval allalaetav suunav küsimustik töötingimuste kirjeldamiseks , milline esimene küsimus palub patsiendil kirjutada üles kõik tööandjad ja nende juures töötatud aeg ja teine küsimus iga konkreetse tööandja juures tehtud tööd. Hageja, olles teavitatud perearsti poolt juba 2014. aastal, et hagejal võib olla kutsehaigus ning läbinud kutsehaiguse diagnoosimise protsessi PERH-i kutsehaiguse ja töötervishoiu keskuses, millise tulemusel väljastati 20.03.2015 töötervishoiuarsti V.P. poolt hagejale vastav teatis. Kutsehaiguse diagnoosimise protsessi käigus hageja ise loetles üles töötervishoiuarstile kõik tööandjad ja nende juures töötatud aja ja tehtud tööd, mis võisid kutsehaigust põhjustada hagejal, millise tulemusel pidi hageja aru saama juba 2014. aastal, et kostja on üheks isikuks paljudest, kes peavad kutsehaigusest tingitud kahju hüvitama asuma. Järelikult pidi hageja saama kostjast kui kahju hüvitama kohustatud isikust teada 2014. aastal kui käis perearsti juures ja töötervishoiuarsti juures kutsehaigust diagnoosimas (loetledes töötervishoiuarstile kõik tööandjad, kelle juures võis kutsehaigus kujuneda) ning hiljemalt 20.03.2015, kui töötervishoiuarsti väljastas teatise kutsehaiguse diagnoosimise kohta. Eeltoodust tulenevalt sai või pidi saama hageja kahjust (sissetuleku vähenemine) teada 18.02.2015 (uue töölepingu sõlmimine AS-ga Xxxxxxxxxxx) ning kahju hüvitama kohustatud isikust alates 15.08.2014 kui jäi töövõimetuslehele kutsehaigusest tulenevalt ja külastas perearsti ning läbis kutsehaiguse diagnoosimise protsessi töötervishoiuarsti juures. TsÜS § 153 lg 1 kohaselt on nõuete aegumistähtajaks 3 aastat. Järelikult hageja nõuded aegusid TsÜS § 153 lg 1 alusel hiljemalt 18.02.2018. aastal. TsÜS § 153 lg 2. TsÜS § 153 lg 2 kohaldamise eeldustena tuleb tuvastada kahju põhjustanud teo tegemise või sündmuse toimumise aeg. Lõike 2 kohaldamine ei sõltu hageja teadmisest kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust. Hagi kohaselt heidetakse kostjale ette seda, et kostja on töösuhte algusest peale rikkunud erinevaid töötervishoiunorme ning põhjustanud tegevusetusega seeläbi hagejal kutsehaiguse tekkimise. Hagi faktiliste asjaolude kohaselt töötas hageja kostja juures perioodil 18.08.1984– 26.10.1987, mil hagejal tekkis kutsehaigus. Hagi tõendi lisa 2 kohaselt oli hageja tööperioodiks kostja juures tegelikult 01.09.1984-15.10.1987. Arvestades TsÜS § 153 lg 2 objektiivset maksimaalset aegumise tähtaega 30 aastat ja kahju põhjustanud teo tegemise või sündmuse toimumise aega (hageja töötamise aeg kostja juures 01.09.1984-15.10.1987, mil kostja rikkus töötervishoiunorme hageja suhtes), siis aegus hageja nõue 01.09.2014. aastal (kui aegumise alguseks võtta hageja tööle asumise algusaeg 01.09.1984 kostja juures, mil väidetavalt kostja rikkus töötervishoiunorme hageja suhtes). Isegi kui võtta aegumise algusajaks hageja viimane tööpäev kostja juures, s.o 15.10.1987, siis aegus hageja nõue 15.10.2017. aastal. Hageja esitas hagiavalduse kohtusse 19.03.2018, seega on hageja esitatud Lk 8 / 15

2-18-4267 nõuded aegunud TsÜS § 153 lg 2 alusel, kuna need ei ole esitatud 30 aastase aegumistähtaja sees. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes TsÜS § 153 lõigetest 1 ja 2 palub kostja kohaldada aegumist ja jätta hagiavaldus rahuldamata aegumise tõttu. Menetluse käik 3.Hageja kirjalikus arvamuses hagi vastuse kohta leidis, et hagi ei ole aegunud. Kostja leiab, et arvestades TsÜS § 153 lg 2 objektiivset maksimaalset aegumise tähtaega 30 aastat ja kahju põhjustanud teo tegemise või sündmuse toimumise aega (hageja töötamise aeg kostja juures 01.09.1984-15.10.1987, mil kostja rikkus töötervishoiunorme hageja suhtes), siis aegus hageja nõue 01.09.2014. aastal (kui aegumise alguseks võtta hageja tööle asumise algusaeg 01.09.1984 kostja juures, mil väidetavalt kostja rikkus töötervishoiunorme hageja suhtes). Kostja osundas, et isegi kui võtta aegumise algusajaks hageja viimane tööpäev kostja juures, s.o 15.10.1987, siis aegus hageja nõue 15.10.2017. aastal. Hageja kostja seisukohaga ei nõustu. Hageja leiab, et TsÜS § 153 lg 2 alusel ei ole hageja nõue aegunud. VÕSRS § 2 sätestab, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Hagi lisana 3 esitatud tööraamatu väljavõtte kohaselt töötas hageja kostja õiguseellase juures perioodil 18.08.1984–26.10.1987. a, seega tuleb VÕSRS § 2 kohaldada sellel ajal kehtinud aegumise sätteid. Kuivõrd TsÜS § 153 lg 2 perioodil 18.08.1984–26.10.1987. a ei kehtinud, siis TsÜS § 153 lg 2 antud juhul ei kohaldu. Hageja märgib, et 18.08.1984–26.10.1987. a kehtis tsiviilkoodeks, mille kohaselt ei olnud tervisekahju hüvitamise nõuetele sätestatud objektiivset (maksimaalset) aegumistähtaega. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja nõue aegunud. Kuigi antud juhul TsÜS § 153 lg 2 ei kohaldu ning tsiviilkoodeksi kohaselt ei ole tervisekahju hüvitamise nõuetele sätestatud objektiivset aegumise tähtaega, siis leiab hageja, et selle kohaldamine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja osundab, et on üldteada asjaolu, et kutsehaigus kujuneb töötajal välja pikema aja jooksul. Paljudel (enamikel) juhtudel on kutsehaiguse väljakujunemise periood pikem kui 30 aastat (nt praeguses asjas). See tähendaks, et tööandja vastu, kelle juures töötas kutsehaige rohkem kui 30 aastat, ei saaks kannatanu oma nõuet TsÜS § 153 lõike 2 kohaselt maksma panna. Hageja leiab, et olukorras, kus kannatanu nõue aegub enne nõude aluseks olevate asjaolude teadasaamist (nt kutsehaiguse väljakujunemisest), on kannatanu nõudele aegumise kohaldamine vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja osundab Inimõiguste Kohtu (EIK) 11.03.2014. a otsusele asjas Howald Moor jt vs Šveits (avaldused nr 52067/10, 41072/11), kus oli arutuse all kutsehaigusjuhtum, milles lahendati küsimust, kas 10-aastane aegumistähtaeg on põhjendatud olukorras, kus kutsehaiguse põhjustanud ohuteguriga kokku puutunud isikud saavad sageli alles hiljem teada tervisekahjustusest. Nimetatud asjas asus EIK seisukohale, et nõude esitamise tähtaja piirang (aegumine) jätab kohtule juurdepääsust põhjendamatult ilma sellised isikud, kelle haigust on võimalik diagnoosida alles aastaid hiljem pärast ohuteguritega kokkupuutumist. EIK leidis, et selline olukord ei ole kooskõlas kohtule juurdepääsuõiguse instituudi eesmärkidega. Seega tuvastas EIK Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg 1 (õigus õiglasele kohtulikule arutamisele) rikkumise. Seega kutsehaigusjuhtumite korral ei ole põhjendatud lugeda kannatanu nõude aegumistähtaja alguseks varasemat kuupäeva, mil nõude esitaja saab teada nõude esitamiseks olulised faktilised asjaolud, eelkõige kutsehaiguse diagnoosimise fakt ning kutsehaigusest tulenev püsiv töövõime kaotus. Kui kutsehaigus töövõime langust kaasa ei too, siis saa nõuda ka hüvitist. Eeltoodud EIK otsusest tuleneb, et kutsehaigusest tuleneva kahjuhüvitamise nõude aegumine ei saa hea usu põhimõtte kohaselt alata enne, kui kannatanu on teadlik, et kahju asjaoludest, eelkõige kutsehaigusest ja sellest tingitud töövõime kaotusest tulenevast sissetuleku vähenemisest. Kostja on seisukohal, et hageja nõue on aegunud TsÜS § 153 lõike 1 alusel. Kostja leiab, et hageja sai kutsehaigusest tuleneva sissetulekute vähenemisest teada Lk 9 / 15

2-18-4267 töölepingu sõlmimisel 18.02.2015 AS-ga Xxxxxxxxxxx ning kahju hüvitama kohustatud isikust 15.08.2014. a. Sellest tulenevalt järeldas kostja, et hageja nõuded aegusid TsÜS § 153 lg 1 alusel hiljemalt 18.02.2018. aastal. Hageja kostja seisukohaga ega põhjendustega ei nõustu. Hageja hinnangul on põhjendamata väide, et kutsehaige saab sissetuleku kaotusest teada siis, kui ta asub tööle uuele töökohale. Hageja märgib, et kutsehaigusest tulenevast kahju ei saa tekkida enne, kui kutsehaigus on isikule diagnoositud. Samas, kui sissetuleku vähenemine tekib pärast kutsehaigestumist, siis võib aegumistähtaeg alata ka pärast kutsehaiguse diagnoosimist. Hageja juhib tähelepanu, et kui ta asus AS-i Xxxxxxxxxxx tööle 18.02.2015. a, siis ei olnud hagejal kutsehaigust, millest tulenevalt puudus tal objektiivne alus eeldada, et sissetulek on vähenenud kutsehaiguse tõttu. Seega on alusetu ja tõendamata kostja väide, et hagejal tekkis kutsehaigusest tulenev kahju 18.02.2015. a. Hageja rõhutab, et uude töökohta tööle asumisel ei saa töötaja eeldada, et ta hakkab teenima endist töötasu. Hagi lisadena 8 ja 9 esitatud tõenditest ja arvutustabelist nähtub, et hageja töötasu koos töövõimetuspensioniga on olnud igakuiselt kõikuv ning vahepeal isegi suurem kui keskmine sissetulek enne viimasest kutsehaiguse põhjustanud töökohast saadud töötasu. Seega on põhjendamata ja paljasõnaline kostja väide, et hageja sai kutsehaigusest tuleneva sissetuleku kaotusest teada 18.02.2015. a . Põhjendamata ja paljasõnaline on kostja väide, et hageja sai kostjast kui kahju hüvitama kohustatud isikust teada 15.08.2014. a. Meelevaldne on kostja järeldus, et kui perearstil tekib kahtlus kutsehaigestumisest, siis sai hageja teada kahju tekitanud isikust. Hageja leiab, et perearsti kutsehaiguse kahtlus ei tähenda, et patsiendil esineb kindlasti kutsehaigus. Sellekohase kahtluse korral saadab perearst alles uuringutele, mille viib läbi töötervishoiuarst. Vabariigi Valitsuse 03.04.2008. a määruse nr 75 “Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ § 6 lõike 1 kohaselt töötervishoiuarst teatab töötaja kutsehaigestumisest kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas Tööinspektsiooni kohalikule asutusele, kelle tööpiirkonnas töötaja töötab või viimati töötas, ja töötaja töötervishoiuarsti juurde suunanud arstile, esitades määruse lisas 4 toodud vormi kohase teatise kutsehaiguse diagnoosimise kohta (edaspidi kutsehaigestumise teatis). Sama §-i lõige 2 sätestab, et kui töötervishoiuarst tuvastab, et töötaja kutsehaigestumise võis põhjustada töötamine eelmiste tööandjate juures, kannab ta kutsehaigestumise teatisesse ka nende tööandjate nimed ja aadressid ning teavitab neid töötaja kutsehaigestumisest lõikes 1 sätestatud korras. Seega enne kutsehaigestumise teatise saamist puudub töötajal info sellest, milliste tööandjate juures võis tema kutsehaigus välja kujuneda. Eeltoodust tulenevalt selguvad tööandjad, kes võisid põhjustada kutsehaiguse, alles kutsehaigestumise teatises. Hageja leiab, et kui töötervishoiuarstil on võimalik tuvastada võimalikud tööandjad, kelle juures võis tekkida kutsehaigus, alles uuringute ja analüüside põhjal, siis ei saanud mitteasjatundjast hageja teada neid tööandjad enne töötervishoiuarste ega kutsehaigestumise teatise kättesaamist. Seega on põhjendamata ja alusetu kostja väide, et hageja sai kostjast kui kahju põhjustanud isikust teada juba 15.08.2014. a. Kuna kutsehaigestumise teatis on koostatud vähem kui kolm aastat enne hagi esitamist kohtusse, siis ei ole hageja nõuded aegunud. Riigikohus on oma otsuses osundanud, et aegumise tuvastamisel tuleb hageja teadlikkuse hindamisel kutsehaigusest ja selle põhjustajast arvestada formaliseeritud tuvastamismenetlusega (Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus kohtuasjas nr 3-2-120-16, p 31.1). Hageja osundab, et Sotsiaalministeeriumi haldusalas oleva Sotsiaalkindlustusameti veebileheküljel on avaldatud kutsehaigetele mõeldud juhendmaterjal ning vastatud peamistele kutsehaigust ja tööõnnetust puudutavatele küsimustele . Küsimusele, millal on õigus esitada kahjuhüvitise nõue, on Sotsiaalministeerium vastanud, et töötervishoiuarst on sul tuvastanud kutsehaiguse (st sul on kutsehaiguse diagnoosiga teatis, millel on kirjas kutsehaiguse väljakujunemise periood ja tööandjad, kelle juures töötamine võis põhjustada kutsehaigestumise). Seega tuleneb riigi enda juhistest kutsehaigele selgelt, et kahjuhüvitise nõude esitamiseks on vaja eelkõige kutsehaigestumise teatist. Hageja Lk 10 / 15

2-18-4267 kutsehaigestumise teatis on koostatud 20.03.2015. a ning hageja sai teatise lihtpostiga kätte 26.03.2018. a. Kuna hagi on esitatud kohtusse vähem kui kolm aastat enne kutsehaigestumise teatise koostamist, siis ei ole hageja nõue aegunud. Eesti Vabariigi ametliku portaali www.eesti.ee artiklis “Tööandja vastutus kutsehaiguse korral” on selgitatud, et tööandjale tekib rida kohustusi, kui ettevõtte töötajal diagnoositakse kutsehaigus. Seega on tööandja kohustuse ning sellest tuleneva kutsehaige kahjuhüvitise nõude esitamise esmaseks aluseks kutsehaiguse diagnoosimine. Samas artiklis on kirjutatud, et kutsehaiguse diagnoosib töötervishoiuarst, kes teeb kindlaks töötaja tervise seisundi ning kogub andmed töötaja praeguste ja varasemate tööolude ning töö laadi kohta. Kutsehaigestumisest teatab töötervishoiuarst kirjalikult 5 päeva jooksul pärast haiguse diagnoosimist teile kui tööandjale, tööinspektsiooni kohalikule asutusele ja töötaja töötervishoiuarsti juurde suunanud arstile. Eeltoodust tuleneb, et töötajal ei ole enne kutsehaiguse diagnoosimist alust järeldada endal kutsehaiguse olemasolu. Kutsehaiguse uurimine ja diagnoosimine eeldab kvalifitseeritud ja meditsiiniharidusega töötervishoiuarsti läbiviidavat uuringut ning analüüsi, mille alusel on võimalik hinnata, kas patsiendi kutsehaiguse kahtlus on põhjendatud ning milliste tööandjate juures töötamine võis mõjutada hagejal kutsehaiguse väljakujunemist. Eeltoodule tuginedes leiab hageja, et põhjendamata ja oletuslik on kostja väide, et hageja pidi juba 15.08.2014. a olema teadlik, et kostja õiguseellane on 1984-1987. aastatel põhjustanud talle kutsehaiguse. Hageja märgib, et kui arstidel on asjakohaseid seoseid keeruline luua, siis ei saa eeldada mitteasjatundjast hagejast, et perearsti suunamiskirja saamisel on ca 30 aasta tagune tööandja põhjustanud talle kutsehaiguse. Hageja leiab, et kui arstidel tuleb teha kutsehaiguse tekkimisega seotud tööandjate väljaselgitamiseks viia läbi uuringuid ja analüüse, siis ei saa töötajast eeldada, et tema oskab hinnata asjaomaseid seoseid ilma uuringute ja analüüsideta, omamata seejuures meditsiinilisi eriteadmisi. Seadusandja ei ole sätestanud kutsehaigusest tulenevatele nõuetele eraldi aegumistähtaega ega ole määratlenud, millisest ajahetkest algab selliste nõuete aegumistähtaeg. Hageja leiab, et põhjendamatu ning vastuolus õiguse üldpõhimõtetega oleks aegumissätteid kohaldada kutsehaigest töötaja kui tööandja suhtes nõrgema osapoolele kahjulikumalt. TsÜS § 153 lg 1 mõtte ja eesmärgi kohaselt algab aegumistähtaeg, kui kannatanu saab teada või pidi teada saama nõude esitamiseks olulised asjaolud. Kutsehaigusvaidlustes on väljakujunenud praktika, mille kohaselt arvutatakse saamata jäänud tulu keskmise töötasu ja kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse protsendi korrutisena. Sellist käsitlust võib kohata kõikide kohtulahendites, kus kannatanu on nõudnud saamata jäänud tulu hüvitamist. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud eeldada, et töötaja esitab kutsehaigusest tuleneva kahjuhüvitamise nõude enne kutsehaiguse diagnoosimist. Seega rõhutab hageja, et aegumistähtaeg saab alata pärast kutsehaiguse diagnoosimist, aga mitte varem. Kuna hageja esitas nõude kohtusse kolme aasta jooksul enne kutsehaiguse diagnoosimist, siis ei ole hageja nõue aegunud. Eeltoodule tuginedes ei ole hageja nõue aegunud, millest tulenevalt ei ole vaja teha vaheotsust.

2-18-4267 müofastsiaalsed valud. Kutsehaiguse põhjustanud ohutegurid koormus ja sundasend kätele. Hageja on hagiavalduses märkinud eelmised tööandjad , kelle juures töötamine võis mõjutada kutsehaigestumist: Xxxxxxxxxxx kolhoos perioodil 13.08.1984- 26.10.1987; Xxxxxxxxxxx kolhoos alates 02.11.1987 – 30.04.1990, OÜ Xxxxxxxxxxx perioodil 30.11.1990- 14.01.2002, Xxxxxxxxxxx OÜ perioodil 11.06.2003 – 12.04.2013 ja Xxxxxxxxxxx AS perioodil 15.04.2013- 14.08.2014.a. Kostja juures töötamise periood moodustab kutsehaiguse väljakujunemise perioodist 11,43%. Samad tööandjad märgitud ka töötervishoiuarsti 20.03.2015 teatises kutsehaiguse diagnoosimisest ja kutsehaiguse väljakujunemise periood 1984 – 2014. Hageja poolt kohtule esitatud tööraamatu väljavõtte kohaselt töötas ta Xxxxxxxxxxx Kolhoosis tegelikult perioodil 01.09.1984 – 15.10.1087.a. Hageja esitas hagi Xxxxxxxxxxx kolhoosi üldõigusjärglase OÜ Xxxxxxxxxxx vastu kutsehaigusest tekitatud tervisekahju nõudes.

2-18-4267 mõjutada kutsehaigestumist. Hageja väitel sai ta selle teatise lihtpostiga kätte 26.03.2015.a. Seega on hageja teada saanud kahju tekkimisest e. sissetuleku vähenemisest ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust hiljemalt 26.03.2015.a. Hagi on kohtule esitatud 19.03.2018.a. Seega on hagi esitatud kohtule TsÜS § 153 lg.1 sätestatud 3 aastase tähtaja jooksul.

2-18-4267 summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. TsMS § 134 lg.1 järgi hagihinda arvestades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded. Seega on antud asjas hagihind kokku perioodiline makse 9 x46,98 =422,82 eurot + viivisenõue hagi esitamise seisuga 99,36 eurot + edasine viivis s.t. 1 aasta viivis summas 60,99 eurot (viivis perioodi 19.03.2018- 18.03.2019 eest, 0,021918 % päevas, 0,167106 eurot päevas x 365 päeva) = 583.17 eurot. Korduvate kohustuste hagemise korral tuleb tsiviilasja hinna määramisel lähtuda TsMS § -s 129 sätestatust ning juba sissenõutavaks muutunud osamaksete ja tulevaste osamaksete tasumise nõuet ei tule lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks ega neid TsMS § 134 lg.1 esimese lause alusel liita. Selline on ka kohtupraktikaRKL 3-2-1-185-15 p.13.

2-18-4267 vastuses on juba aegumist käsitletud. Seega kostja põhjendatud esindajakulu kokku 7 tundi x 115 = 805 eurot (ilma käibemaksuta), mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. /allkirjastatud digitaalselt Ivika Sillaots Kohtunik

OTSUS jõustus osaliselt 31.05.2021 Riigokohtu määrusega. 03.02.2021 Tallinna Ringkonnakohtu vaheotsus:

RESOLUTSIOON

Lk 15 / 15

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.