FIE Avo Kruusla ärinimega KASKA-LUIGA TALU hagi OÜ ELPA i.e. vastu võla ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.12.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
424 083,72 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
FIE Avo Kruusla ärinimega apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): FIE Avo Kruusla ärinimega KASKA-LUIGA TALU (registrikood 10191840, asukoht Hurmi küla, Kanepi vald, Põlva maakond), lepinguline esindaja vandeadvokaat Elmer Muna (e-post: XXX) ja vandeadvokaadi abi Kadri Lember (e-post: XXX)
KASKA-LUIGA TALU
Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): OÜ ELPA i.e. (registrikood 10939959, asukoht Jahu 1-2, 10415 Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas Kiik (e-post: XXX) Kohtuistungi aeg
31.03.2016
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 18.12.2015 otsus jätta lõppjärelduses muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
FIE Avo Kruusla ärinimega KASKA-LUIGA TALU apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
1(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-13907
3.OÜ ELPA i.e menetluskulud ringkonnakohtus jätta FIE Avo Kruusla ärinimega KASKA-LUIGA TALU kanda ja FIE Avo Kruusla ärinimega KASKA-LUIGA TALU menetluskulud ringkonnakohtus jätta tema enda kanda.
4.Mõista FIE-lt Avo Kruusla ärinimega KASKA-LUIGA TALU välja OÜ ELPA i.e kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 788,67 eurot.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.18.09.2015 esitas KASKA-LUIGA TALU Harju Maakohtusse hagi OÜ ELPA i.e. vastu ja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 358 688,47 eurot, sh põhivõlgnevus 358 330,14 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 358,33 eurot ja alates 18.09.2015 viivis 0,05% päevas põhivõlgnevuselt kuni kohustuse täieliku täitmiseni, menetluskulud jätta kostja kanda, kindlaks määrata menetluskulud ja mõista menetluskuludelt hageja kasuks välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
2.Hagi kohaselt sõlmisid pooled 17.12.2013 piima müügilepingu nr PML-19/2013-12 (leping), mille alusel müüs hageja kostjale piima ja kostja kohustus tarnitud piima eest tasuma.
3.Vastavalt lepingu punktile 5.1. tehti piima hind kostja poolt kirjalikult teatavaks eelneva kalendrikuu lõpuks. Lepingu punkti 5.2. kohaselt kohustus kostja maksma hagejale EU kaalutud keskmist piimahinda (http://ec.europa.eu/agriculture/milk/presentations).
4.Perioodil jaanuar 2014 kuni detsember 2014 tarnis hageja kostjale piima ja esitas arved vastavalt kostja poolt lepingu punkti 5.1. alusel teatatud hinnale kokku summas 2 842 326,04 eurot. Nimetatud arved on kostja tasunud.
5.01.09.2015 esitas hageja kostjale arve summas 358 330,14 eurot, tasumise tähtajaga 15.09.2015. Nimetatud arvega korrigeeris hageja perioodil jaanuar 2014 kuni detsember 2014 tarnitud piima eest tasutud hinda lepingu punkti 5.2. alusel vastavalt EU kaalutud keskmisele piimahinnale, kuna kostja poolt teatatud hind erines EU keskmisest hinnast. Kostja hinnateatiste alusel esialgselt koostatud ja tasutud arvete summa ei vastanud EU kaalutud keskmisele piimahinnale. Kostja ei ole piima hinna korrigeerimisest tulenevat võlgnevust hagejale tasunud.
6.Hageja õigus nõuda viivist määras 0,05% päevas tasumata summalt tuleneb lepingu punktist 5.7. Kuna võlgnevus muutus sissenõutavaks 15.09.2015, siis on sissenõutavaks muutunud viivise suurus hagiavalduse esitamise seisuga 358,33 eurot. Kostja vastuväited
7.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus selle rahuldamata jätta.
2(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-13907
8.Pooled juhindusid kogu lepingu kehtivuse perioodil, so jaanuar 2014 kuni detsember 2014, piima hinna määramisel lepingu p-st 5.1. Seda asjaolu on hageja hagiavalduses ka tunnistanud. Osundatud lepingupunkti järgi teatas ostja iga kalendrikuu lõpus müüjale hinna järgmiseks kuuks. Selline praktika toimis terve aasta jooksul ilma ühegi kõrvalekaldeta ja hageja ei esitanud kostjale mitte ühtegi pretensiooni või ettepanekut piima hinna osas. Hageja väljastas alati piima eest arve täpselt selle hinnaga, mille kostja talle vastavalt lepingu p-le 5.1. teatas.
9.Kirjeldatud pooltevaheline praktika kinnitas seega üheselt nende arusaama hinnakokkuleppe sisust. Pooled ei soovinud kordagi juhinduda lepingu p-st 5.2., mis tähendab, et oma käitumisega nad sisuliselt tühistasid vastava punkti. Lepingu p 7.1. näeb küll ette kirjaliku vormi mittejärgimisel lepingumuudatuste tühisuse, ent VÕS § 13 lg 3 lubab kostjal vastavale muudatusele antud juhul siiski tugineda. Kostja järeldas hageja käitumisest arvete väljastamisel, et viimane soovib lepingu p-st 5.2. mitte juhinduda. Kostja nõustus sellega ja esitas kogu lepingu kehtivuse vältel hinnapakkumisi p 5.1. järgi. Lepingut muudeti seega pooltevahelise praktikaga, mis on VÕS § 11 lg 1 järgi lubatav vorm. Lisaks kohustab VÕS § 25 lg 1 lepingupooli oma majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul järgima iga praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud. Hageja käitumine viidatud sättele ei vasta, kuna ta ei omista väljakujunenud praktikale üldse mitte mingit tähendust.
10.Hageja püüd tugineda lepingu p-le 5.2. alles kaheksa kuud pärast lepingu lõpetamist ei ole kostja hinnangul kooskõlas ka VÕS §-s 6 lg 1 väljendatud hea usu põhimõttega. Lepingu p 2.3. lubas mõlemal poolel lepingu lõpetada kahekuulise etteteatamisega. Kui hageja oleks kostjale õigeaegselt (st koheselt, kui Eesti kokkuostuhinnad hakkasid alla jääma Euroopa keskmisele piimahinnale) teatanud, et soovib rakendada lepingu punkti 5.2., oleks kostjale jäänud võimalus leping üles öelda ja niiviisi oma potentsiaalset kahju ära hoida või vähendada. Seega, kui hageja isegi ei mõistnud lepingu muutmist praktika läbi, siis käitus ta pahas usus ja eesmärgiga kostjale kahju tekitada, kui jättis õigeaegselt lepingu p 5.2. kohaldamise soovist teatamata. Pahausksest käitumisest ei saa hagejale tekkida nõuet kostja vastu.
11.Alternatiivselt tugineb kostja pooltevahelisele lisakokkuleppele, mis sõlmiti pärast lepingu lõpetamist, kus poolte seaduslikud esindajad leppisid suuliselt kokku, et loobutakse vastastikustest võimalikest nõuetest seoses lepingu lõpetamisega. Lisaks tuli hagejal lepingu p 3.1.4. alusel kaks kuud ette teatada piima varumise lõpetamisest. Hageja teatas lepingu ülesütlemisest ette vaid kaks päeva. Seoses selle rikkumisega oli kostjal lepingu p 3.1.4. viimase lause järgi õigus rakendada leppetrahvi varumata jäänud piima väärtuse ulatuses. Telefonitsi sõlmitud suulise kokkuleppe alusel jättis kostja leppetrahvinõude esitamata. Leppetrahvi summa oli kostja arvutuste kohaselt 291 381,95 eurot, millest ükski mõistlik ettevõtja kergekäeliselt ei loobuks. Kaheksa kuu jooksul pärast lepingu lõpetamist ei esitatud kostjale ühtegi pretensiooni või nõuet. Mõistlik ja heas usus käituv isik ei viivita oma nõude esitamisega sedavõrd kaua. Võimaliku nõude „varjamine“ ilma igasuguse põhjenduseta kaheksa kuu jooksul on vastuolus nii mõistlikkuse kui hea usu põhimõttega (VÕS §-d 6 ja 7). Esimese astme kohtu otsus
12.Harju Maakohus jättis 18.12.2015 kohtuotsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 1429,80 eurot.
13.Maakohtu otsuse kohaselt ei ole vaidlust järgmistes asjaoludes: 17.12.2013 sõlmisid pooled piima müügilepingu nr PML–19/2013-12, mille alusel tarnis hageja kostjale piima ja kostja kohustus tarnitud piima eest tasuma; perioodil jaanuar 2014 kuni
3(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-13907 detsember 2014 tarnis hageja kostjale piima ja esitas arved summas 2 842 326,04 eurot vastavalt kostja poolt lepingu punkti 5.1. alusel teatatud hinnale; arved summas 2 842 326,04 eurot on kostja tasunud; hageja teatas kostjale lepingu lõpetamisest 29.12.2014; pooltel ei ole vaidlust, et leping on lõppenud; 01.09.2015 esitas hageja kostjale arve nr 2334 summas 358 330,14 eurot, tasumise tähtajaga 15.09.2015. Nimetatud arvega korrigeeris hageja perioodil jaanuar 2014 kuni detsember 2014 tarnitud piima eest tasutud hinda lepingu punkti 5.2. alusel vastavalt EU kaalutud keskmisele piimahinnale; kostja ei ole piima hinna korrigeerimisest tulenevat arvet nr 2334 hagejale tasunud.
14.Pooltel on vaidlus selles, kas hageja oli õigustatud pärast lepingu lõppemist korrigeerima piima hinda lähtuvalt lepingu punktist 5.2., mis sätestab, et ostja maksab müüjale EU kaalutud keskmist piimahinda (http://ec.europa.eu/agriculture/milk/presentations).
15.Vaidlust ei ole ja asjas nähtub, et pooled juhindusid lepingu kehtivuse perioodil, so jaanuar 2014 kuni detsember 2014, piima hinna määramisel lepingu p-st 5.1., mis sätestab, et piima hind tehakse ostja poolt kirjalikult teatavaks eelneva kalendrikuu lõpuks. Hinnateatistest nähtub, et kostja teatas hagejale kalendrikuu lõpus piima hinna järgmiseks kuuks ja vastavalt kostja teatatud piima hinnale esitas hageja kostjale arved, mis on ka kostja poolt tasutud. Ka selles ei ole pooltel vaidlust.
16.Hageja teatas kostjale lepingu lõpetamisest 29.12.2014.
17.01.09.2015 esitas hageja kostjale arve summas 358 330,14 eurot, millega korrigeeris perioodil jaanuar 2014 kuni detsember 2014 tarnitud piima eest tasutud hinda lepingu punkti 5.2. alusel vastavalt EU kaalutud keskmisele piimahinnale.
18.Kuigi pooled on lepingu punktis 5.2. kokku leppinud, et ostja maksab müüjale EU kaalutud keskmist piimahinda (http://ec.europa.eu/agriculture/milk/presentations), saab pooltevahelisest praktikast järeldada, et tegelikkuses lepingu pooled lepingu punkti 5.2. ei rakendanud ja maakohtu hinnangul ei ole hagejal tagantjärgi õigus piima hinda lepingu punkti 5.2. alusel korrigeerida.
19.Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid (Riigikohtu otsused nr 3-2-1102-14 p 18, 3-2-1-19-14 p 19).
20.Hageja ei ole lepingu kehtivuse ajal esitanud kostjale mitte ühtegi pretensiooni või ettepanekut piima hinna või selle arvestamise aluse osas ega viidanud mingilgi viisil lepingu punktile 5.2. ja nõudnud kostjalt uut lepingu punktile 5.2. vastavat piima hinda. Hageja on esitanud kostjale arved vastavalt kostja teatatud piima hinnale ega ole ka arve esitamisel kostja teatatud piima hinda ja selle arvestamise alust kahtluse alla seadnud.
21.Vaidlust ei ole selles, et hageja teatas lepingu lõppemisest 29.12.2014 ja esitas korrigeeritud arve alles 01.09.2015. Kuni selle ajani ei ole hageja kordagi teatanud kostjale, et hagejal oli õigus saada tasu piima eest vastavalt lepingu punktile 5.2.
22.Maakohus nõustub, et pooltevaheline käitumine lepingu kehtivuse ajal kinnitas üheselt nende arusaama hinnakokkuleppe sisust. Toodust tulenevalt leiab maakohus, et hagejal ei ole õigus tagantjärgi s.o peale lepingu lõpetamist piima hinda vastavalt lepingu punktile 5.2. korrigeerida.
23.Kohtule on usutav kostja vastuväide, mille kohaselt leppisid pooled suuliselt kokku selles, et loobutakse vastastikustest võimalikest nõuetest seoses lepingu lõpetamisega. Vaidlust ei ole, et hageja ei järginud lepingu lõpetamisel lepingu p 2.3. ja teatas lepingu
4(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-13907 lõpetamisest ette vaid 2 päeva. Kostja on viidanud, et seoses selle rikkumisega oli kostjal lepingu p 3.1.4. viimase lause järgi õigus rakendada leppetrahvi varumata jäänud piima väärtuse ulatuses (kostja arvestusel 291 381,95 eurot), kuid kostja jättis leppetrahvinõude esitamata. Kaheksa kuu jooksul pärast lepingu lõpetamist ei esitanud hageja kostjale ühtegi pretensiooni või nõuet. Kuigi vastava kokkuleppe sisu ei ole võimalik tõsikindlalt selgitada, on sellele kokkuleppele viidatud 07.09.2015 kostja kirjas, samuti näitab poolte vahel toimunud suhtlust 29.12.2014 telefonikõnede eristus.
24.Osundatust tulenevalt tuleb Kaska-Luiga Talu hagi OÜ ELPA i.e vastu jätta rahuldamata.
25.Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad menetluskulud hageja kanda. Et kostjal oli menetluses lepinguline esindaja, peab hageja hüvitama kostjale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
26.Taotluse kohaselt on kostja lepinguline esindaja osutanud kostjale õigusabi 8,25 tundi, lisandub 08.12.2015 kohtuistungiga seotud õigusabi 2,75 tundi, hinnaga 130 eurot tund ilma km. Kohus kontrollis osutatud õigusabi põhjendatust ja vajalikkust ja leiab, et kostjale osutatud õigusabi on olnud vajalik ja sellele ei ole kulunud ülemääraselt aega. Kostja esindaja on olnud oma töös efektiivne, tehes vajalikud toimingud ära minimaalse ajakuluga. Õigusabi tunnihind ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Toodust tulenevalt tuleb hagejal kostjale hüvitada menetluskulu summas 1429,80 eurot. Summa on ilma käibemaksuta. Apellatsioonkaebus
27.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada, mõista kostjalt välja menetluskulud summas 5317,50 eurot, määrata kindlaks apellatsioonimenetluse menetluskulude jaotus, mõista vastustajalt apellandi kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt hageja kasuks välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni; vastustaja menetluskulud jätta tema enda kanda.
28.Apellandi arvates on esimese astme kohus tõlgendanud ja kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme, eelkõige VÕS § 29 lg 1, 3 ja 4 ning § 207 lg 1. Kohus on rikkunud menetlusnorme: TsMS § 230 lg 1 ja 2, § 232 lg 1 ja 2 ning § 436 lg 1.
29.Apellant leiab, et maakohus on poolte vahel 17.12.2013 sõlmitud piima müügilepingut nr PML-19/2013-12 (edaspidi leping) ebaõigesti sisustanud ning kohaldanud vääralt VÕS §-is 29 sätestatud tõlgendusreegleid.
30.VÕS § 29 lg 1 ja 4 tuleneb, et esmajoones tuleb lähtuda poolte kokkuleppest lepingu sõlmimise ajal ja üksnes juhul, kui seda ei ole võimalik üheselt tuvastada, tuleb kokkuleppe sisu tõlgendusreeglite abil sisustada. Seega oleks kohus pidanud kõigepealt analüüsima, kas leping on piisavalt selge ja kas selle alusel on võimalik poolte ühine tahe lepingu sõlmimise ajal välja selgitada. Üksnes asjaolust, et üks pooltest keeldub lepingut täitmast, ei saa järeldada, et poolte kokkulepe on ebaselge ja vajaks tõlgendamist mõistliku isiku arusaamast lähtuvalt. Puudub mis tahes vajadus lepingu punkti 5.2 täiendavalt tõlgendada mõistliku isiku arusaamast lähtuvalt, kuna selle sisu osas ei ole vaidlust.
31.Kohus on vääralt leidnud, et tõlgendamise teel saab kehtiva lepingu sätte kehtetuks muuta või täielikult kohaldamata jätta. Poolte selge kokkuleppe saaks apellandi hinnangul kohaldamata jätta vaid juhul, kuid pooled oleksid lepingut selle kehtimise ajal muutnud. Mis tahes kirjalikku kokkulepet lepingu muutmise kohta ei ole sõlmitud ning selles puudub vaidlus.
5(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-13907
32.Riigikohtu lahend nr 3-2-1-42-14, p 13 kinnitab apellandi positsiooni, et enne lepingu tõlgendamist, tuleks lähtuda poolte tahtest lepingu sõlmimise ajal. Kohus eelnevat teinud ei ole ning on VÕS § 29 lg 3 tähelepanuta jätnud.
33.Pooled ei ole kunagi kokku leppinud, et poolte vahel lepingu punktis 5 selgelt kokkulepitud piima hinna määramise ja arvelduste tegemise korda kohaldatakse üksnes valikuliselt. Lepingu sõlmimise ajal olid mõlemad pooled arusaamises, et makstav piima hind peab vastama EU kaalutud keskmisele hinnale.
34.Kohus on ebaõigesti ja vastuoluliselt heitnud apellandile ette, et apellant ei ole arvete esitamisel seadnud kahtluse alla vastustaja teatatud piima hinda ja selle arvestamise alust. Apellant ei saanudki seda teha, kuna vastustaja esitatud hinnateated on esitatud järgneva kuu piima hinna kohta ning põhinevad prognoosil. Samuti ei ole teadetes esitatud mis tahes arvestuskäiku, mida apellandil oleks olnud võimalik kontrollida. Pooled on kohtule selgitanud, et EU kaalutud keskmise piima hinna kujunemine võtab aega ning vastava kuu keskmine hind avaldatakse Euroopa Komisjoni poolt mitme kuu möödudes.
35.Enne Euroopa Komisjoni poolt vastava kuu keskmise kaalutud hinna avaldamist ei saanud apellant teada, milliseks kujuneb konkreetse kuu keskmine piimahind, et hinnateates prognoosi alusel märgitud järgneva kuu hinda kahtluse alla seada. Seega on kohtu etteheide asjakohatu, vastuolus asjas tuvastatud faktiliste asjaoludega ning sellest ei saa tuletada poolte kokkulepet lepingu punkti 5.2 kohaldamata jätmise kohta.
36.Kohtu järeldus, et kuna apellant ei ole vastustajale varem kirjalikult teatanud, et tal on õigus saada piima eest tasu vastavalt lepingu punktile 5.2, on apellant oma käitumisega näidanud, et vastavalt lepingu punkti üldse ei kohaldata, on selges vastuolus Riigikohtu praktikaga. Apellandil on õigus vabalt valida, millal aegumistähtaja jooksul oma nõudeid lepingut rikkunud vastustaja vastu maksma panna.
37.Materiaalõiguse õigel kohaldamisel oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et asja lahendamisel tuleb lähtuda lepingu punktist 5.2 ning viidatud lepingu punkti eiramiseks puuduvad mis tahes seaduslikud alused.
38.Kohus on ebaõigesti ja vastuoluliselt leidnud, et pooled leppisid kokku vastastikustest nõuetest loobumises. Kohtu järeldus on üllatuslik ja vastuolus VÕS § 207 lg-ga 1.
39.Kohus on kohtuistungil õigesti selgitanud, et nõuetest loobumise kokkuleppe jaatamiseks tuleks VÕS § 207 lg 1 alusel täpselt tuvastada, millistest nõuetest ja millise perioodi jooksul pool loobus. Samuti on kohus avaldanud, et „kuna hageja on kirjalikus dokumendis kinnitanud, et sellist kokkulepet ei sõlmitud, siis kohtu hinnangul ei ole võimalik sellist kokkulepet ka tuvastada üksnes kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlustega. Lisaks ei ole poolte vahel toimunud lühikesest vestlusest võimalik tuvastada, millistest nõuetest täpselt pooled loobusid“.
40.Kohus ei ole otsuses põhjendanud, millistest kaalukatest asjaoludest tulenevalt on kohus meelt muutnud ning otsuses, erinevalt kohtuistungil avaldatust, jõudnud järeldusele, et poolte esitatud ja tõendatud asjaolude pinnalt on võimalik piisava selgusega tuvastada kokkuleppe olemasolu ja selle sisu. Otsusest ei selgu, millistest konkreetsetest nõuetest, millisel õiguslikul alusel ja millises summas on pooled väidetava kokkuleppega loobunud. Võlasuhte lõpetamise kokkulepe VÕS § 207 lg 1 tähenduses eeldab poolte selget kattuvat tahteavaldust ning kokkulepe ei saa olla tingimuslik või oletuslik.
41.Kohus on tsiteerinud üldsõnaliselt vastustaja väidet leppetrahvi nõude kohta, kuid ei ole seejuures analüüsinud apellandi vastuväidet, et vastustajal puudus õiguslik alus leppetrahvi nõudmiseks. Kui kohus soovis hagi rahuldamata jätmisel tugineda vastastikustest nõuetest loobumise kokkuleppele, oleks kohus pidanud kohtuistungil
6(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-13907 andma pooltele võimaluse selgitada väidetava leppetrahvi nõude õiguslikku alust, samuti leppetrahvi suuruse põhjendatust.
42.Kohtu seisukoht on vastuolus kohtuasja materjalidega. Vastustaja on 5.10.2015 vastuses hagile avaldanud, et tõendab oma 7.09.2015 kirjaga leppetrahvi nõude esitamise aega. Viidatud kirjas on vastustaja märkinud, et jättis varem leppetrahvi nõude esitamata. Järelikult on vastav nõue esmakordselt esitatud alles 7.09.2015 kirjas ehk kaheksa kuud pärast lepingu lõpetamist. Vastustaja on nõude hilinenult esitamisega kaotanud VÕS § 159 lg 2 alusel õiguse leppetrahvi nõudele tugineda. Kohus ei ole arvestanud, et kui asja materjalidest nähtub üheselt, et leppetrahvi nõue esitati alles 7.09.2015, ei saanud pooled kaheksa kuud varem vastavast nõudest loobumises kokku leppida.
43.Lisaks eelnevale on kohtu järeldus vastuolus sama otsuse muude põhjendustega. Kui kohus jõudis järeldusele, et lepingu punkt 5.2 ei kuulu kohaldamisele, ei saanud pooltel olla ka mingisuguseid vastastikuseid nõudeid, millest loobuda. Kohus on ilma sisulise analüüsi ja asjakohase argumentatsioonita nõustunud vastustaja seisukohtadega ega ole põhjendanud apellandi väidete tähelepanuta jätmist.
44.Kohus on jaotanud ebaõigesti tõendamiskoormise ja rikkunud tõendite hindamise reegleid. Kohus on jätnud hagi rahuldamata mh põhjendusel, et peab usutavaks vastustaja väidet selle kohta, et pooled loobusid lepingu lõpetamisel vastastikustest nõuetest. Kohtu järeldus ei ole kooskõlas tsiviilkohtumenetluse tõendamise reeglitega.
45.Vastustaja on esitanud väite, et pooled sõlmisid suulise kokkuleppe vastastikustest nõuetest loobumise kohta. Apellant on sellele vastu vaielnud ning avaldanud, et ta ei ole ühestki lepingust tulenevast nõudest loobunud. Arvestades, et apellandil puudus seadusest tulenev kohustus ja a tegelik võimalus tõendada negatiivset asjaolu (kokkuleppe puudumist), oli vastustajal kohustus tõendada, et vastav kokkulepe sõlmiti. Eelnevat ei ole vastustaja teinud.
46.Vastustaja on esitanud telefonikõnede eristuse, millest nähtub üksnes kõne pikkus (2 minutit ja 49 sekundit). Kõneeristuse põhjal ei ole võimalik võtta seisukohta vestluse sisu kohta ning see ei tõenda vastustaja väite õigsust, millele apellant on selgesõnaliselt vastu vaielnud. Otsuse rajamine vaidlustatud ja täielikult tõendamata väitele ei ole lubatav ega õiguspärane.
47.Kohus ei ole tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 ja 2 igakülgselt, objektiivselt ja kogumis. Kohus on väitnud, et nõuetest loobumise kokkuleppele on viidatud vastustaja 7.09.2015 kirjas, mistõttu peab kohus kokkuleppe olemasolu usutavaks. Samal ajal on kohus jätnud täielikult tähelepanuta, et kokkuleppe puudumisele on omakorda viidatud apellandi 11.11.2015 kirjas. Otsuses ei ole põhjendatud, millisel õiguslikul alusel peab kohus vastustaja tõendit kaalukamaks kui apellandi tõendit ning millised asjaolud õigustavad vaid ühe poole tõenditega arvestamist. Kohus on tõendamiskoormuse jaotamisel ja tõendite hindamisel oluliselt rikkunud menetlusnorme ning see on kaasa toonud ebaõige lahendi. Tõendite õigel hindamisel oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et apellant ei ole oma lepingust tulenevatest nõuetest loobunud. Vastus apellatsioonkaebusele
48.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, menetluskulud apellandi kanda.
49.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus tuleb lõppjärelduses jätta muutmata, kuid muuta tuleb osaliselt otsuse põhjendusi.
50.Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 17.12.2013 piima müügilepingu nr PML19/2013-12, mille alusel müüs hageja kostjale piima ja kostja kohustus saadud piima eest tasuma. Poolte vahel sõlmitud lepingu p 5.1. kohaselt piima hind tehakse ostja poolt kirjalikult teatavaks eelneva kalendrikuu lõpuks, p.5.2 järgi ostja maksab müüjale EU kaalutud keskmist piimahinda (http://ec.europa.eu/agriculture/milk /presentations/).
51.Asja materjalidest nähtuvalt esitas kostja hagejale vastavalt lepingu p-le 5.1 eelneva kalendrikuu lõpus järgneva kalendrikuu jooksul ostetava piima hinna (tlk 11-33), mille järgi väljastas hageja kostjale arve (tlk 34-45). Maakohus leidis, et pooltevahelisest praktikast saab järeldada, et tegelikkuses pooled lepingu punkti 5.2 ei rakendanud. Samas ei tuvastanud maakohus selgelt, milline oli siis maakohtu arvates poolte kokkulepe piima hinna osas. Maakohtu otsusest võib järeldada, et lepingu p 5.2 asemel leppisid pooled kokku, et piima hinnaks on see hind, mida kostja vastavalt lepingu p-le 5.1 hagejale teatab ehk piima hinna määrab kostja omal äranägemisel (vastavalt turu olukorrale nagu kostja ringkonnakohtu istungil avaldas).
52.Apellatsioonkaebuses on hageja leidnud, et kui poolte kokkulepe lepingus oli selge, siis ei saa lepingu p-i 5.2 täiendavalt tõlgendada. Ringkonnakohus osutab, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, kas lepingu p-s 5.2 sätestatu oli mõlemale poolele selge, mis välistab vajaduse selle sisu tõlgendamise kaudu välja selgitada, vaid poolte vahel on vaidlus selles, kas pooled muutsid lepingu p-s 5.2. kokkulepitut. Lepingu p-s 7.1. leppisid pooled kokku, et lepingut võib muuta kirjalikul kokkuleppel. Muudatused jõustuvad pärast poolte allkirjastamist või poolte määratud tähtajal. Kirjaliku vormi mittejärgimisel on muudatused tühised. Puudub vaidlus selles, et kirjalikult ei ole pooled lepingu p 5.2 muutnud. See ei tähenda aga ringkonnakohtu arvates seda, et lepingu muutmine muus vormis oleks kokkulepitu tõttu täiesti välistatud.
53.VÕS § 13 lg 1 järgi võib lepingut muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel, lg 2 kohaselt kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt on üldreegel selline, et kui pooled on ette näinud lepingu muudatustele kindla vormi, siis on muudatus lepingus tühine, kui seda vormi ei ole järgitud. Samas VÕS § 13 lg 3 järgi, kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse teatud vormis, ei või lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormis. Nimetatud säte reguleerib olukorda, kui rikutakse lepingupoole põhjendatud usaldust muus kui lepingus ettenähtud vormis tehtud muudatuste kehtivusse ning selle sätte kohaselt ei ole sel juhul lubatud kokkulepitud vorminõude järgimata jätmisele tuginemine. Seda, kas lepingupool või aru saada teise poole käitumisest kui nõusolekust teha lepingusse muudatusi muus vormis, kui kokku lepitud, tuleb hinnata konkreetsetest asjaoludest lähtudes, sealhulgas poolte tahteavaldustest. Hageja väide, et tema tahteavaldus lepingu muutmiseks sai väljenduda vaid hageja kirjalikus nõusolekus, ei ole eeltoodu tõttu põhjendatud.
54.Kuigi hageja väide, et tal ei olnud kohustust kostjale teatada, et poolte vahel sõlmitud lepingu punktid kehtivad, on õige ja põhimõte, et oma nõude maksmapanekut aegumistähtaja jooksul ei saa pidada hea usu põhimõtte vastaseks, on samuti õige, tuleb käesolevas asjas lepingutingimuste kindlakstegemisel lähtuda poolte tahteavaldustest lepingu kehtivuse ajal. Ringkonnakohtu arvates viitavad poolte tahteavaldused terve
8(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-13907 lepingu kehtivuse ajal, et hageja nõustus piimahinna kindlaksmääramisega kostja poolt, tekitades sellega kostjale põhjendatud usalduse selles, et ta on nõus piimahinna määramisega kostja poolt erinevalt lepingu p-s 5.2 kokkulepitust. Ringkonnakohus põhjendab seda järgnevalt.
55.Lepingu p 4.1.4 järgi kohustus ostja tasuma müüjale vastuvõetud ja lepingu tingimustele vastava piima eest lähtuvalt selle kvaliteedist ja poolte vahel kokkulepitud hindadest. Kuigi poolte vahel lepiti kirjalikult lepingu p-s 5.2 kokku, et kostja tasub hagejale piima eest EU kaalutud keskmist piimahinda, oli pooltevaheline praktika lepingu sõlmimisest selline, et kostja teatas hagejale piimahinna (ofert) ja hageja väljastas selle hinna alusel kostjale müüdud piima eest arve (aksept). Sealjuures oli jaanuarist kuni maini 2014 hageja pakutud piimahind võrreldes EU kaalutud keskmisega kõrgem ja alates maist kuni detsembrini 2014 madalam. Asjast ei nähtu, et lepingu kehtivuse perioodil oleks hageja kordagi esitanud kostjale pretensioone piimahinna kohta. Hageja väide, et ta ei saanud kostjale piimahinna kohta pretensioone esitada, kuna piimahind sai pooltele teatavaks ajalise nihkega, näiteks jaanuari hind märtsis, ei ole veenev. Poolte vahel kehtis praktika, et kostja teatab eelmise kuu lõpus järgmise kuu piimahinna ja hageja väljastab üleantud piima kogusele vastavalt kostjale arve, kogu lepingu kehtivuse aja ehk terve aasta, mitte mõni kuu. Väidet, et hageja ei teadnud EU kaalutud keskmisest piimahinnast terve aasta jooksul, pole hageja esitanud ning arvestades, et hageja tegeles majandus- ja kutsetegevuses, ei oleks sellise väite esitamine ka usutav. Ringkonnakohtu arvates tuleb poolte tahte väljaselgitamisel arvestada ka sellega, et pooled tegutsesid majandus- ja kutsetegevuses, kus üldreeglina on tegemist võrdset kauplemisjõudu omavate lepingupooltega, kes omavad kogemusi ning kes on seotud konkreetse majandustegevuse raames kehtivate tavade ja väljakujunenud praktikaga.
56.Hageja tahet piimahinna kokkuleppe suhtes tõendab ka tema väide, et ta pikendanud kostjaga lepingut 2015 aastaks seetõttu, et kostja pakutav piimahind on väiksem kui teisel pakkujal. Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et kostja pakkus talle jaanuari 2015.a piimahinnaks 230 eurot tonn, samas, kui teine kokkuostja pakkus 265 eurot tonn. Kuna EU kaalutud keskmine detsembris 2014 oli 100 kg piima eest 33,08 eurot (330,8 eurot tonn) (tlk 49), tuleb sellest järeldada, et hageja arvestas sellega, et kostjal puudub kohustus EU kaalutud keskmist piimahinda lepingu järgi maksta. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et tõendatud on lepingu p.5.2. muutmise kokkulepe selliselt, et kostja teatab järgmise kuu piimahinna vastavalt turuolukorrale sellele eelneva kuu lõpus.
57.Õige on apellatsioonkaebuse väide selles, et vastuoluliselt eelnevalt otsuses väljendatuga on maakohus pidanud usutavaks kostja vastuväidet, mille kohaselt leppisid pooled suuliselt kokku selles, et loobutakse võimalikest nõuetest seoses lepingu lõpetamisega. Selleks, et seda asjaolu tuvastada tulnuks enne tuvastada, et pooled jäid teineteisele võlgu. Kuna aga asjas tuvastati poolte kokkulepe, et piimahinna määrab kostja ning lepingu p-s 5.2 kokkulepitut muudeti, siis ei saanud hagejal kostja vastu nõuet olla. Seega polnud kostjal midagi tasaarvestada, ta võis vaid loobuda oma võimalikust leppetrahvinõudest hageja vastu. Ringkonnakohus osutab, et kostja esitas väite poolte vastastikuste nõuetest loobumise kohta alternatiivselt, st juhuks kui kohus tuvastab, et hagejal oli nõue kostja vastu. Eeltoodu alusel tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Menetluskulude jaotus
58.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata,
9(10)
Tsiviilasi nr: 2-15-13907 siis lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda.
59.Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on menetluskulude suuruseks 1040 eurot, millele kulub istungil kulunud aeg tunnihinnaga 130 eurot ilma käibemaksutaistung kestis 49 minutit seega lisandub kostja menetluskuludele 106,17 eurot. Hageja esitas 13.01.2016 apellatsioonkaebuse, millele kostja vastas 03.02.2016. menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja esindajal kulunud apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks ja kliendisuhtlusele 6,25 tundi. Ringkonnakohtu arvates, ei ole kostja menetlusnimekirjas toodud kulu täies mahus põhjendatud. Arvestades, et vastus on sisulises osas 2 lk pikk ning esindaja kuludena on märgitud ka varasemalt kliendiga suhtlemine, peab ringkonnakohus põhjendatuks apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ajaks ja kliendiga suhtlemise ajaks kokku 3,50 tundi. Muus osas on esindajakulud põhjendatud. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks ringkonnakohtus tasuda 97,50+455+130+106,17= 788,67 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik