Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.04.2016, Tallinn
Kohtuasja number
2-14-61681
Kohtuasi
Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi Wanderberg Flooring OÜ (endise ärinimega Osaühing Skorpeting), OÜ Skorpeting Export ja Osaühingu Remni vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks täitemenetluses tagasivõitmise korras Pärnu Maakohtu 04.09.2015 otsus
Vaidlustatud kohtulahend
Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) apellatsioonkaebus 12 500 eurot Apellatsioonkaebuse hind Menetlusosalised ja nende Hageja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (rk 70000349, asukoht Lõõtsa 8a, 15176 Tallinn), volitatud esindajad esindajad Kaie Kaju ja Ester Kuivas Kostja I Wanderberg Flooring OÜ (endise ärinimega Osaühing Skorpeting, rk 10481354, asukoht Rävala pst 8, Tallinn) Kostja III Osaühing Remni (rk 10155347, asukoht Uku pst 2, 80028 Pärnu), seaduslik esindaja juhatuse liige NK Kirjalik menetlus Menetluse liik Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
vahel. Kostjate I ja III puhul on tegemist iseseisvate äriühingutega. Eeldused tehingute tagasivõitmiseks ei olnud täidetud.
esindaja NK PS abikaasa ema. Kostjal I muud vara, peale sõidukite, ei olnud ja täitemenetluses maksuhalduri nõuet ei rahuldatud. Kostja I on riigimaksude tasumise eesmärgil maksnud väljaspool täitemenetlust maksuhalduri hallatavale ettemaksukontole 2014 aprillis 990 eurot 4 senti ja 2014 oktoobris 398 eurot 50 senti. Praeguses asjas olid olemas võlgniku vara tagasivõitmise hagi esitamise asjaolud: hagejal oli kostja I vastu sissenõutavaks muutunud maksuvõla nõue, maksukohustuse sundtäitmise kohta oli hageja andnud haldusakti, mis TMS § 2 lg 1 p 12 kohaselt on täitedokumendiks ja sissenõude pööramisega võlgniku varale hageja nõuet täitemenetluses ei rahuldatud (TMS § 187 lg-d 1 ja 2). TMS §-st 188 tulenevalt peab kohus hagi rahuldamiseks tuvastama, et: vaidlusalused tehingud tehti kolme aasta jooksul enne 28.11.2014 hagi esitamist; tehingud tehti teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks ning tehingu teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Maakohus leidis, et 20.05.2013 Volvo ja 20.09.2012 Fiat 500 müügitehingud olid tehingud lähikondsete vahel. Fiat 500 müügitehingus esindas kostjat I ainuosanik ja juhatuse ainus liige PS ning kostjat III juhatuse liige NK, kes on PS abikaasa ema. Kostjate vastuväited, et tehinguosalisteks olid iseseisvad juriidilised isikud, kes üksteise ärisse ei sekkunud, ei andnud alust tehinguosalisi lähikondseteks mitte lugeda (PankrS § 117). TMS § 188 lg-s 2 sätestatud lähikondse teadmise eelduse ümberlükkamise kohustus lasus kostjatel. Tõendamist leidis, et Fiat 500 müügitehing toimus hiljemalt kirjalikus lepingus märgitud ajal 20.09.2012. NK ja PS kuulati kohtus üle vande all. Mõlemad andsid olulistes detailides kokkulangevaid ütlusi selle kohta, et NK, teades tütre ja tema abikaasa PS soovist liisida kostja I nimel sõiduauto, pakkus võimalust saada sõiduki liisimise asemel selle koheseks väljaostmiseks laenu kostja III vahendite arvelt. 02.05.2012 vormistati kirjalik laenuleping, mille alusel kostja III kandis samal päeval kostjale I üle 13 800 eurot. Lepingus fikseeritud laenu tagastamise tähtpäev oli laenu tagastamise viimane kuupäev, suuliselt lepiti kokku, et kostja I maksab kostjale III kuu aja jooksul tagasi auto müügitehingult tagasisaadava käibemaksu osa 2300 eurot ja edaspidi hakkab laenu osade kaupa tagasi maksma igakuiste maksetena. PS kinnitas, et kostja I sai käibemaksu 2300 eurot tagasi, kuid ei täitnud kohustust maksta see kostjale III. Kostja I maksis kostjale III ainult 1000 eurot. Kostja III nõudis korduvalt PS-lt raha ja siis laenu katteks sõiduki kostjale III üle andmist. PS tegi samal päeval, kui maksis ära 1000 eurot, kostjale III ettepaneku, et annab laenu katteks sõiduauto, tasaarvestus toimus 2012 juulis või augustis. NK väitel sai ta sõiduki enda valdusesse pärast müügilepingu vormistamist, vist 2012 septembris, kostja III sõiduki müügihinda kostjale I ei tasunud ja tehti laenu tasaarvestus. Sõiduki omanikuvahetuse registreerimise kohustus jäi PS-le, sõiduk on kostja III valduses. PS ja NK ütluste tõepärasuses ei olnud alust kahelda, sest ütlused olid kooskõlas asjas esitatud kirjalike tõenditega. Kostja I ja III vahel 02.05.2012 laenulepingu sõlmimist kinnitas laenumakse ülekanne 02.05.2012. Eluliselt usutavad olid NK ütlused, et kuna laenu pakkus ta tütre ja tema mehe huvides, laenu andmine oli kostja III majandustegevusega võrreldes vähetähtis kõrvaltegevus, siis ta ei süvenenud lepingu vormistamisse. Poolte vahel kirjaliku laenulepingu tingimustes kajastatust erineva kokkuleppe olemasolu laenu tagastamiseks tõendas kostja III 23.07.2012 e-kiri PS-le, milles NK tuletas PSle meelde käibemaksu tagastamise kohustust, ning kostja I pangakonto väljavõte, millest nähtuvalt kostja I tegi 27.07.2012 kostjale III ülekande 1000 eurot selgitusega „laenu tagasimakse“. Kostja III esitas ka kostja I 27.07.2012 tasaarvestuse avalduse, mille allkirjastas juhatuse liikmena PS ja milles taotletakse 02.05.2012 laenulepingu lõpetamist ning laenujäägi 12 800 eurot tasaarveldamist laenu eest ostetud sõiduautoga Fiat 500.
Kuna oli tõendatud, et kostjad I ja III leppisid hiljemalt 2012 septembris kokku Fiat 500 omandiõiguse üleminekus kostjalt I kostjale III, ei saanud üksnes liiklusregistrile omanikuvahetuse registrisse kandmise taotluse esitamise ajast tuletada tehingu toimumise teistsugust aega (LS § 62 lg 1, liiklusregistri põhimääruse § 13). Kuus kuud enne maksuvõla tekkimist ja rohkem kui aasta enne täitemenetluse alustamist tehtud tehingu tegemisel kostja III ei saanud teada ega pidanud teadma, et kostjal I tekivad makseraskused ning hageja nõuet ei ole võimalik täitemenetluses rahuldada. Samuti ei saanud pool aastat enne maksuvõla tekkimist ja aasta enne maksuvõla sissenõudmiseks algatatud täitemenetluse alustamist kostja I teha tehingut teadlikult hageja huvide kahjustamiseks. Seega olid 20.09.2012 tehingu kehtetuks tunnistamiseks TMS § 188 lg-s 1 sätestatud eeldused täitmata. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnistada kehtetuks kostjate I ja III vaheline 20.09.2012 müügileping. Volvo laaduri tehingu kehtetuks tunnistamise osas oli hagi põhjendatud. Eeltoodu alusel tuli hagi rahuldada osaliselt ning tunnistada kostja I ja II vahel 20.05.2013 kuupäevaga vormistatud Volvo laaduri müügileping kehtetuks. Kohus tuvastas, et kostjatel I ja II on kohustus esitada liiklusregistrile taotlus Volvo laaduri omanikukande muutmiseks (TMS § 195 lg 1, LS § 175 lg 1 p 1). TsÜS § 68 lg 5 alusel asendab kohtuotsus jõustumise järel kostjate vastavaid tahteavaldusi. Kuna maakohus rahuldas esimese hagi ja jättis teise hagi rahuldamata, jäid rahuldatud nõude osas menetluskulud nende kostjate, kelle vastu nõue oli esitatud, kanda. Rahuldamata jäetud nõude osas jäid menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Praeguses asjas esitas menetluskulude nimekirja TsMS § 176 lg-s 1 sätestatud korras üksnes kostja II. Kuna kohus kostja II vastu esitatud nõuete osas hagi rahuldas ja jättis tema kanda menetluskulud, puudus kostjal II õigus menetluskulude hüvitamist nõuda. Hageja ega kostja III menetluskulude kindlaksmääramise taotlust ei esitanud. Seega puudus vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Vahepealne menetlus
Maakohus leidis ekslikult, et tagasivõitmise eeldused ei ole täidetud, kuna Fiat 500 müügitehing kostjate I ja III vahel toimus 20.09.2012, mistõttu see ei saanud kahjustada hageja huve, sest kostjal I sel ajal võlga hageja ees ei olnud. Fiat 500 müügitehing toimus septembris 2013, kui fikseeriti omanikuvahetus Maanteeameti sõidukite registris. Üllatuslik oli kohtu järeldus, et PS ja NK andsid olulistes detailides kokkulangevaid ütlusi, mis olid kooskõlas kirjalike tõenditega. Hageja leiab, et Fiat 500 müügitehingu osapoolte esindajate vande all antud ütlused ja nende esitatud tõendid on vastuolulised. Kokkulangevaks võib ütlusi pidada vaid osas, et kostja III andis 2012 mais laenu kostjale I, mida viimane kasutas Fiat 500 soetamiseks. Vaidlust tekitav on Fiat 500 kostjale III edasivõõrandamise aeg. Maakohus jättis hindamata ja põhistamata järgnevad hageja maakohtus välja toodud vastuolud, väited ja tõendid, mis tõendavad, et Fiat 500 võõrandamistehing sai toimuda septembris 2013. 02.05.2012 laenulepingu pooled fikseerisid lepingu p-s 4.1, et lepingut võib muuta poolte kokkuleppel kirjalikus vormis ja et kokkulepped muus vormis ei ole pooltele täitmiseks siduvad. Seetõttu on kummastav, et kohus luges poolte ütlused (et tegelikult oli poolte vahel ositi tasumise kokkulepe, mida kostja I väidetavalt täita ei suutnud ja et seetõttu tasaarvestati laen Fiatiga) usutavaks. On kummastav, et laenulepingu osapooled ei lisa kirjalikku laenulepingusse ositi tasumise klauslit, kuna tunnevad teineteist või et tegelik laenu tagastamise tähtaeg oli varem, kuid vastav kokkulepe oli poolte vahel üksnes suuline ja ositi tasumises lepiti kokku juba enne lepingu vormistamist. 02.05.2012 lepingust tulenevalt puudus pooltel vajadus autoga tasaarveldamiseks septembris 2012. NK ei põhjendanud, miks ta jättis lepingus fikseerimata laenu tegelikud tagastamistähtajad, millest kinnipidamist NK vande all antud ütlustest nähtuvalt pidas äärmiselt oluliseks. Lisaks olid vastuolulised NK ütlused, et laenusaaja olevat lubanud laenu kohe tagasi maksta, kuid samas olevat ositi tasumine olnud laenusaajaga kokkulepitud juba enne laenu vormistamist. PS ütlustest ei nähtunud, et ta oleks lubanud laenu kohe tagasi maksta. Fiat 500 müügilepingus puudusid viited, et kostjate I ja III vahel oleks toimunud laenu tasaarvestus. Kostja III esitas 27.07.2012 tasaarvestusavalduse kohtule alles 01.07.2015, kuid 2014 detsembri seisukohtades puudus viide dokumendi olemasolu kohta. Juhul kui septembris 2012 oleks toimunud tasaarvestus, oleks sõiduki omanikuvahetus fikseeritud sõidukite registris samal ajal või vahetult peale seda. Kohus ei analüüsinud, miks kostja III, omandades sõiduauto, soovis jätta sõiduki kasutajateks endised kasutajad. Kostja III 2012 majandusaasta aruandest ei nähtu Fiat 500 soetamine. Selle kinnitamiseks palub hageja tõendina asja juurde võtta kostja III 2012 käibedeklaratsioonide koondväljatrüki. Kuna maksuhaldur on seotud maksusaladuse kaitsmise kohustusega (MKS § 26), ei olnud esimeses kohtuastmes kohtumenetluse osapoolte rohkuse tõttu kostja III käibedeklaratsiooniandmete esitamine, arvestades mh muude tõendite piisavust, otstarbekas. Maakohus ei analüüsinud sündmusi sõiduki ümbervormistamise kuupäeva (24.09.2013) valguses. Fiat 500 vormistati kostja III nimele päev pärast seda, kui kostja I sai kohtutäiturilt täitmisteate. Selline tegutsemine viitab, et kostjate I ja III esindajad, kes olid omavahel lähedalt perekondlikult seotud, leppisid omavahel kokku, et auto omanikuks märgitakse kostja III. Vastused apellatsioonkaebusele
ja ringkonnakohtul ei ole alust jõuda tõendeid hinnates maakohtust erinevale järeldusele. Vastuolusid tõendites ringkonnakohus ei tuvastanud. Ebaõige on apellandi tuginemine liiklusregistri kandele kui omandiõiguse tekkimise alusele, sest kande tegemisest ei saa hageja tuletada kostjate vahel sõlmitud müügilepingus kokkulepitust erinevat tehingu tegemise aega. Liiklusregistrikanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile (Riigikohtu 9.03.2010 otsus nr 3-3-1-94-09 p 12). Apellant ei nõustu seaduslike esindajate vande all antud ütlustest tehtud järeldustega laenulepingu täitmise osas, kuivõrd pooled olid kirjalikus 02.05.2012 laenulepingu p-s 4.1 kokku leppinud, et lepingut muudetakse vaid kirjalikus vormis. Pooled ei vaielnud maakohtus selle üle, et kostja I ja kostja III sõlmisid 02.05.2012 laenulepingu, mille alusel kostja I sai kostjalt III laenu sõiduauto ostmiseks tagastamise tähtajaga 02.05.2013. Vaidlust ei olnud rahasumma üleandmises (I kd, lk 138), ja selles, et kostja I tegi 27.07.2012 ülekande, tasudes 1000 eurot selgitusega „laenu tagasimaks“, mida tõendab konto väljavõte (II kd, lk 27). Ringkonnakohus ei saa nõustu apellandiga selles, et kui pooled olid kirjalikus vormis sõlmitud lepingus kokku leppinud, et seda muudetakse samuti ainult kirjalikult, saab selle muutmist tõendada ainult kirjalikus vormis tõenditega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-171-11 juhtinud tähelepanu VÕS § 13 lg-le 3, mille kohaselt kui lepingus on ette nähtud, et seda muudetakse või lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingu pool sellele tugineda, kui teine pool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Seega tuvastas maakohus käesolevas vaidluses lepingupoolte vahel kirjaliku laenulepingu tingimustes kajastatust erineva kokkuleppe olemasolu. Kohus hindas seaduslike esindajate ütlusi, kostja III e-kirja, milles viimane küsis laenu tagasi. Et kostja I oli nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormis kui kokkulepitud kirjalik vorm, tõendab kostja I esitatud konto väljavõte, millest nähtub, et ta kandis kostjale III 27.07.2012 üle 1000 eurot, selgitusega “laenu tagasimaks“. Et laenulepingu pooled ei lisanud lepingusse ositi tasumise klauslit, on õige, kuid ka sellise klausli olemasolu ei välistaks laenulepingu muutmise võimalust suuliselt. Tõendamist leidis, et kostja I rohkem laenumakseid ei teinud, mispeale esitas kostja I tasaarvestusavalduse (II kd lk 26) ja et sõiduauto müügileping sõlmiti 20.09.2012 (I kd, lk 87). Vallasasja omand tekib asja valduse üleandmisega, kui võõrandaja ja omandaja on omandiõiguse üleminekus kokku leppinud. Tõendamist leidis kostjate seaduslike esindajate ütlustega, et kostjad leppisid 2012 septembris sõiduauto omandiõiguse üleminekus kokku. Hageja tugines menetluses sellele, et kostjal I tekkis maksevõlg veebruaris 2013 ja maksuhaldur tegi korralduse maksuvõla tasumiseks 20.03.2013. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et 6 kuud enne maksuvõla tekkimist ja rohkem kui aasta enne täitemenetluse alustamist tehtud tehingu tegemisel ei saanud ega pidanud kostja III teadma, et kostjal I tekivad makseraskused ning et maksuhalduri nõuet ei ole võimalik täitemenetluses rahuldada või et kostja I tegi tehingu teadlikult maksuhalduri huvide kahjustamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, mille kohaselt olid tõendid vastuolulised ja sellest tulenevalt kohtu järeldused ebaõiged. Maakohus on tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1, tuginenud otsuses üksnes asjas esitatud ja kohtuistungil uuritud tõenditele (TsMS § 436 lg 2) ja tehtud lahend on kooskõlas TsMs § 442 lg-ga 8. Uute tõendite vastuvõtmine Ringkonnakohus ei võta tõenditena vastu apellatsioonkaebusele lisatud kostja III 2012 majandusaasta aruannet ja käibedeklaratsioonide väljatrükki, kuivõrd uusi tõendeid saab ringkonnakohus juurde võtta üksnes seaduses ammendavalt sätestatud juhtudel. Vastustaja uute tõendite lisamisega ei nõustunud (vastuse p 2.5 jj), märkides, et asjaolu, et apellant ei pidanud vajalikuks maakohtus enda valduses olevaid tõendeid õigeaegselt esitada, ei anna alust nende
vastuvõtmiseks ringkonnakohtus. Asjaolusid ja seaduses toodud alust (TsMS § 652 lg 4) , mis uute tõendite juurdevõtmist võimaldaksid, ei ole kaebuses esile toonud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes maakohtus esitatud tõendite alusel. Menetluskuludest Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja III palus hagejalt välja mõista õigusabikulu seoses apellatsioonkaebuse vastuse koostamisega 3,8 tundi, tunnihinnaga 100 eurot+ käibemaks, st kokku 375 + 75= 450 eurot (II kd, 160, 162). Apellant vaidleb kostja III õigusabikulude väljamõistmise taotlusele vastu põhjendusel, et kostja III ei ole kasutanud käesolevas kohtuasjas esindajat. Kõigile menetlusdokumentidele on alla kirjutanud Osaühingu Remni seaduslik esindaja. Ringkonnakohus leiab, et kostja III taotlus apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks ei kuulu rahuldamisele. Kostja III on apellatsioonkaebuse vastuse ise allkirjastanud ja seega ei ole apellatsioonimenetluses tal osalenud esindajat, mistõttu menetluskulusid tal ei esine. Kostjal I apellatsioonimenetluses kulud puuduvad.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.