AS Põlluvara hagi OÜ Äntu Mõis vastu rendilepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
19 567,26 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS Põlluvara apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): AS Põlluvara (registrikood 10768251), esindaja vandeadvokaat Mart Sikut
esindajad
RESOLUTSIOON
Vastustaja (kostja): OÜ Äntu Mõis (registrikood 10516331), esindaja vandeadvokaat Küllike Namm
1.Tühistada Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2015 otsus osaliselt hagi rahuldamata jätmise osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega välja mõista täiendavalt OÜ-lt Äntu Mõis AS Põlluvara kasuks põhivõlg 11 954,38 eurot ja viivis 7612,80 eurot.
3.Muus osas jätta Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2015 otsus muutmata.
Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „4.1. Rahuldada AS Põlluvara hagi OÜ Äntu Mõis vastu rendilepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks täielikult.
4.2.Välja mõista OÜ-lt Äntu Mõis AS Põlluvara kasuks põhivõlgnevus 21 734,10 eurot.
4.3.Välja mõista OÜ-lt Äntu Mõis AS Põlluvara kasuks viivis 8782,08 eurot.
4.4.Jätta Tartu Maakohtu 18. mai 2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu kohtuotsuse jõustumisel kehtima otsuse täitmise abinõuna.
4.5.Jätta menetluskulud maakohtus OÜ Äntu Mõis kanda.
4.6.Välja mõista OÜ-lt Äntu Mõis AS Põlluvara kasuks menetluskulud maakohtus 1850 eurot.“
5.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta OÜ Äntu Mõis kanda.
6.Välja mõista OÜ-lt Äntu Mõis AS Põlluvara kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 1260 eurot. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS Põlluvara (hageja) esitas 15. mail 2015 Tartu Maakohtule hagi OÜ Äntu Mõis (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja rendilepingust tuleneva põhivõlgnevuse 21 734,10 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 11 660,06 eurot ja viivise põhivõlalt
(21 734,10 eurolt) määras 0,5% päevas alates 16. maist 2015 kuni põhivõla tasumiseni suuruses, mis ei ületa põhivõlgnevust. Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid pooled 26. juunil 2013 tähtajatu põllumajandusliku rendilepingu, mille esemeks olid Kullenga külas Tamsalu vallas asuvad põllumajanduslikud kinnistud Jüri-Tõnu, Koduvälja, Lillepõllu ja Veevälja ning Aburi külas Tamsalu vallas asuv põllumajanduslik kinnistu Koidu (kokku 108,13 ha). Arvest nr RE 472/13 summas 4017,66 eurot on tasumata 3248,90 eurot. Arve nr 271/14 summas 15 525,17 eurot on tervikuna tasumata. Samuti esitas hageja kostjale 22. oktoobri 2014 teatise nr 5463 maamaksu tasumise kohta vastavalt lepingu p-le 4.1.2 summas 280,35 eurot. Maamaks on kostja poolt tasumata. Hageja on saatnud kostjale meeldetuletuskirju. Vastavalt lepingu p-le 7.4.1 ütles hageja lepingu üles alates 5. märtsist 2015 seoses rendiarvete tähtaegse mittetasumise ning täiendava tasumistähtaja ületamisega. Perioodi 1. jaanuar - 4. märts 2015 eest esitas hageja kostjale arve nr RE 127/15 summas 2679,68 eurot. Lisaks põhivõlgnevusele nõuab hageja ka viivist. Vastavalt lepingu p-le 8.2 on viivisemääraks 0,5% päevas. Kokku moodustab lepingujärgne viivis 20 934,13 eurot, millest kostja on 2. aprillil 2015 tasunud 9274,07 eurot (VÕS § 88 lg 8).
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Vastuväidete kohaselt on hagejapoolne lepingu ülesütlemine tühine, seega on poolte vahel kehtiv leping. Kostja viitas VÕS § 353 lg-le 2. Hageja on tekitanud kostjale kahju, omandades ise kostjale kuuluva saagi. Kostja on hageja maadele teinud investeeringuid ning tema sooviks on pooltevahelist koostööd jätkata. Kostja on olnud pidevas kontaktis hagejaga ning avaldanud soovi oma kohustused täita. Arve nr RE 127/15 summas 2679,68 eurot ei ole sissenõutavaks muutunud. Kuivõrd hageja ei esitanud kostjale viivisearvet vastavalt lepingu p-le 8.2, tuleb kostja poolt hagejale 2. aprillil 2014 tasutud 9274 eurot arvestada põhivõlgnevuse katteks. Kostja taotles viivisemäära vähendamist mõistliku suuruseni, s.o seadusjärgse viivise määrani.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 30. oktoobri 2015 otsusega hagi osaliselt, mõistis välja OÜ-lt Äntu Mõis AS-i Põlluvara kasuks välja võlgnevuse 9779,72 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1169,20 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt (9779,72 eurolt) alates 31. oktoobrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Maakohus jättis menetluskulud AS Põlluvara kanda, mõistis AS-lt Põlluvara OÜ Äntu Mõis kasuks välja menetluskulude katteks 114,30 eurot ning viivise menetluskuludelt. Maakohus tühistas otsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 18. mai 2015 hagi tagamise määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Maakohtu põhjenduste kohaselt on hagejapoolne lepingu ülesütlemine alates 5. märtsist 2015 tühine, seega on poolte vahel kehtiv leping. Põllumajanduslik maarendileping on oma olemuselt pikaajaline (enamasti tähtajatu) ja seadusandja kaitseb pikkade etteteatamistähtaegade läbi just rentnikku, sest maaharimine vm põllumajanduslik tegevus ei ole üheaastane või –kordne, vaid pikemaajalist perspektiivi nõudev ala. Hageja ei ole täpsustanud, millise VÕS § 316 lg 1 puntki alusel on ta rendilepingu üles öelnud. Maakohus leidis, et kostja ei olnud viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva rendiga, kuna kolmas kostjale esitatud rendiarve on esitatud pärast lepingu ülesütlemist. Samuti ei ületa kostja poolt võlgnetav rendisumma kolme aasta rendisummat. Kuigi kostja võlgnevus on alates 15. detsembrist 2013, on hageja kostja poole pöördunud alles 17. novembril 2014. Kohtu hinnangul ei saa maamaksu arvet lugeda renditasu arveks. Järelikult ei ole arve nr RE 127/15 summas 2679,68 eurot sissenõutavaks muutunud.
Maakohus leidis, et kuna kostjale ei ole viivise kohta arvet esitatud, ei ole põhjendtaud kostja poolt
2.aprillil 2015 tasutud summat lugeda viivise võlgnevuse katteks. Viivise vähendamine on kohtu hinnangul põhjendatud. Viivise vähendamisel arvestas maakohus asjaoluga, et kostja on tasunud võlgnevusest 50% ning seda, et põhivõlgnevuse 9763 euro osas on viivis 20 934 eurot ebamõistlikult suur. Seoses hagi osalise rahuldamisega jättis maakohus 73% menetluskuludest hageja ja 27% kostja kanda. Maakohus rahuldas hageja ja kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldused ja tegi tasaarvestuse poolte nõuete vahel ning mõistis kostja kasuks tuleb menetluskulude katteks hagejalt 114,30 eurot (657-542,7).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.AS Põlluvara esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2015 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada täielikult. Apellant palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus tühistas otsuse jõustumisel maakohtu 18. mai 2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu ning palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on põhivõlgnevuse arvestus ebaselge. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 21 734,10 eurot. Kohus on jätnud tuvastamata, et kostja on 2013. a ja 2014. a renditasu arved kätte saanud ning jätnud need tähtaegselt tasumata. Kohtu etteheide selle kohta, et hageja pöördus kostja poole alles 17. novembril 2014, on põhjendamatu. Kohus jättis tähelepanuta, et esimesele rendivõlgnevusele järgnenud teise rendiarve (2014. aasta eest) sissenõutavaks muutumine toimus alles 15. detsembril 2014; 2) on maakohus ebaõigesti leidnud, et lepingu lõpetamine tekitab kostjale kahju. Kostja ei ole vastavaid tõendeid esitanud. Kohus ei ole põhjendanud, miks välistab lepingu ülesütlemise see, et kostja on avaldanud huvi lepingu jätkamise vastu; 3) on maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja ülesütlemisavaldus on tühine. Hageja ei ole toonud välja asjaolusid lepingu korraliseks, vaid erakorraliseks ülesütlemiseks. Asjakohatu on viide VÕS §-le 353, samuti viide seaduses sätestatud üksikutele erakorralise ülesütlemise alustele. Alus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tuleneb lepingu p-st 7.4.1, samuti VÕS § 116 lg-st 5, mida saab kohaldada ka lepingu ülesütlemise korral. Kohus ei ole arvestanud, et antud juhul oli ülesütlemine seotud kostjapoolse lepingu rikkumisega, mis oma loomult ongi erakorraline. Hageja ei saakski ette näha, et kostja jätab oma kohustused täitmata; 4) kui üürileandja on lepingu üürnikupoolse lepingurikkumise tõttu üles öelnud, on tal õigus nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni saamata jäänud üüri (RKTKo nr 3-2-1-37-09, p 20). 2015. a eest renditasu võlgnevus moodustab 4. märtsi 2015 arve alusel 2679,68 eurot (arve muutus sissenõutavaks 4. aprillil 2015); 5) on arusaamatud otsuse p-s 11 toodud asjaolud, sest need ei vabanda lepingu rikkumist kostja poolt, samuti on need tõendamata; 6) on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja poolt 2. aprillil 2015 tasutud 9274,07 eurot läheb arvesse põhinõude tasumisena. Apellant viitab VÕS § 88 lg-tele 8 ja 9; 7) on maakohus ebaõigesti leidnud, et kuna hageja ei ole kostjale viivisearvet esitanud, tuleb kostja poolt tasutud summa arvestada maha põhivõlgnevusest. Viivisearve mittesaamine ei tähenda seda, et hageja peatab viivise arvestamise või, et viivise tasumise kohustus muutuks olematuks (RKTKo nr 3-2-1-5-08, p 4);
8) on maakohus ebaõigesti vähendanud viivist. Apellant viitab VÕS § 162 lg-le 1. Viivise suuruseks 2. aprillil 2015 seisuga oli 11 839,95 eurot, kostja poolt tasutud 9274,07 eurot tuleb arvestada kogunenud viivise katteks. Apellant on nõus vähendama lepingu p-s 8.2 sätestatud viivise määra 50% võrra, seega määrani 0,25%. Viivis 3. aprillist 2015 kuni apellatsioonkaebuse esitamiseni 23. novembril 2015 määraga 0,25% päevas moodustab 8 782,08 eurot; 9) on maakohus ebaõigesti tühistanud hagi tagamise; 10) on maakohus ebaõigesti jaotanud menetluskulud. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele (hageja nõue on suunatud eelkõige põhivõla sissenõudmisele), ei saa menetluskulude jaotust mõjutada viivise arvestuse erinevus.
5.OÜ Äntu Mõis vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei sisalda rendilepingu peatükk erakorralise ülesütlemise aluseid, mistõttu tuleb selles osas lähtuda üürilepingu kohta sätestatust, seega tulenevad erakorralise ülesütlemise alused tasumisega viivitamise korral VÕS §-st 316. Kuivõrd vastustaja ei ole viivitanud kolme järjestikkuse rendimakse tasumisega ja ka võlgnetav rendisumma ei ületa kolme aasta rendisummat, on maakohus leidnud põhjendatult, et erakorraline ülesütlemine apellandi poolt ei olnud lubatav ja poolte vahel on endiselt kehtiv rendileping. Vastavalt VÕS § 353 lg-le 2 lõpeb leping 1. aprillil 2016; 2) on vastustajale tekkinud kahju. Vastustaja viitab 5. juuni 2016 menetlusdokumendile. Vastustaja andis rendilepingu esemeks olevad põllumaad apellandile üle paremas seisukorras, kui need olid rendilepingu sõlmimise hetkel. Vastustaja ei ole käesoleva menetluse jooksul esitanud täiendavaid tõendeid kahju suuruse kohta, sest plaanib pärast vaidluse lõppemist esitada kahju hüvitamise nõude; 3) kaldusid pooled viivise arvestuse puhul kõrval võlaõigusseaduses sätestatust ning ei ole õige kohaldada VÕS § 88 lg-t 8, sest see ei ole kooskõlas poolte tahtega lepingu sõlmimisel. Vastustaja viitab lepingu p-le 8.2. Vastustaja poolt tasutud 9274 eurot tuleb lugeda tasutuks põhivõla katteks. Maakohus ei ole vähendanud juba makstud viivist VÕS § 162 lg 3 tähenduses. Vastustaja võlgnevus põhinõude osas on 9763 eurot.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2015 otsuse osaliselt hagi rahuldamata jätmise osas ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõista välja täiendavalt OÜ-lt Äntu Mõis AS Põlluvara kasuks põhivõlgnevuse 11 954,38 eurot (kokku 21 734,10 eurot) ja viivise 7612,80 eurot (kokku 8782,08 eurot). Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu 30. oktoobri 2015 otsus muutmata. Vastavalt TsMS §-le 651 lg 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Edasi ei ole kaevatatud maakohtu otsust osas, milles hagi on rahuldatud, ning seega nimetatud osas ringkonnakohus ei kontrolli TsMS § 651 lg 1 alusel maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
7.Asja materjalide kohaselt on poolte vahel sõlmitud 26.06.2013 põllumajandusliku rendileping (tlk 8-10), mille esemeks olid Kullenga külas Tamsalu vallas asuvad põllumajanduslikud kinnistud Jüri-Tõnu, Koduvälja, Lillopõllu ja Veevälja ning Aburi külas Väike-Maarja vallas asuv
põllumajanduslik kinnistu Koidu. Kokku oli kostjale rendile antud põllumaa suurus 108,13 ha. Rendileping oli sõlmitud tähtajatuna ning jõustus 01.10.2013 (rendilepingu punkt 7.1). Hageja esitas kostjale 04.03.2015 avalduse rendilepingu ülesütlemiseks (tlk 20) alates 05.03.2015 seoses rendiarvete tähtaegse mittetasumisega ja täiendava tasumistähtaja ületamisega. Hagiavaldus on esitatud rendilepingust tuleneva põhivõla ja viivise väljamõistmiseks. Selleks, et teha kindlaks rendilepingust tuleneva põhivõla suurus hagiavalduse esitamise seisuga on vajalik eelkõige tuvastada, kas hageja on kehtivalt rendilepingu erakorraliselt üles öelnud alates 05.03.2015 või mitte.
8.Rendilepingu ülesütlemise avalduses on hageja tuginenud kostja poolt lepingu p-de 3.1., 3.2. ja
7.4.1.rikkumisele. Rendilepingu p-s 3.1. on sätestatud aastase renditasu suuruse arvutamise kord, p-s 3.2. on märgitud renditasu maksmise tähtpäevad. Rendilepingu lisa 1 kohaselt on pooled 20.02.2014 muutnud lepingu p-i 3.2. ning kokku leppinud, et rentnik tasub renditasu üks kord aastas 15. detsembriks. Rendilepingu p 7.4.1. järgi võib rendileandja erakorraliselt lepingu üles öelda etteteatamistähtaega järgimata, teatades rentnikule kirjalikult lepingu lõpetamise kuupäeva, kui rentnik ei täida lepingust või seadusest tulenevaid kohustusi, sh jätab korduvalt tähtaegselt maksmata renditasu või kui rentnik annab rendileandja nõusolekuta lepingu allrendile. Hageja väitel on kostja korduvalt rikkunud tähtaegset renditasu maksmise kohustust, s.o ei ole renti tasunud aasta 15. detsembriks, ning seetõttu on alus rendilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks rendilepingu p 7.4.1. alusel. Samuti tugineb hageja kostja poolt lepingu p-i 4.1.2. rikkumisele (p 4.1.2. – rentnik kohustub tasuma lepingu eseme eest maamaksu vastava teatise alusel selles ettenähtud summas ja korras alates 2014. aastast). Hageja esitas kostjale 2013. aasta eest arve 01.12.2013 tasumise tähtajaga 15.12.2013, kostja tasus selle osaliselt ja võlgnevus on summas 3248,90 eurot; 2014. aasta eest esitas hageja kostjale arve 01.12.2014 tasumise tähtajaga 15.12.2014, summas 15 525,17 eurot ning kogu summa on tasumata; hageja esitas kostjale maamaksu teatise 5463 tasumise tähtajaga 05.11.2014 summas 280,35 eurot ning kogu summa on tasumata. Kostja vastuväite järgi VÕS-i rendilepingu peatükk ei sisalda erakorralise ülesütlemise aluseid, mistõttu tuleb selles osas lähtuda üürilepingu kohta sätestatust ning erakorralise ülesütlemise alused tasumisega viivitamise korral tulenevad VÕS §-st 316. Kostja on seisukohal, et ta ei ole viivitanud kolme järjestikkuse rendimakse tasumisega ja ka võlgnetav rendisumma ei ületa kolme aasta rendisummat ning seetõttu on maakohus põhjendatult leidnud, et erakorraline ülesütlemine hageja poolt ei olnud lubatav ja poolte vahel on endiselt kehtiv rendileping, mis vastavalt VÕS § 353 lg-le 2 lõpeb 1. aprillil 2016.
9.Ringkonnakohus leiab, et hageja on kehtivalt alates 05.03.2015 rendilepingu üles öelnud ning maakohtu vastupidine seisukoht on ebaõige. VÕS-is sätestatud rendilepingu regulatsioon ei käsitle põllumajandusliku rendilepingu erakorralist ülesütlemist. VÕS § 341 kohaselt rendilepingule kohaldatakse täiendavalt üürilepingu kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus on alusetult antud asjas kohaldanud VÕS §-i 316. VÕS § 341 kohaselt kohaldatakse täiendavalt üürilepingu kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti. Ringkonnakohtu arvates kohaldub antud juhul põllumajandusliku rendilepingu erakorralisel ülesütlemisel VÕS § 313 lg 1, kuid käesolevas asjas ei ole kohaldatav VÕS § 316, ning seda eelkõige seetõttu, et poolte vahel sõlmitud rendilepingus on sätestatud renditasu maksmine üks kord aastas. VÕS §-i 316 sõnastusest tuleneb, et üürilepingu erakorraline
ülesütlemine on seotud kuuajalise makseperioodiga (s.o üüri tasumiseks on kokku lepitud igakuuline maksetähtpäev). Antud juhul on pooled kokku leppinud rendimakses üks kord aastas
15.detsembriks. Rendilepingu erakorralisel ülesütlemisel VÕS § 316 kohaldamine oleks ilmselgelt rendileandja huve rikkuv ja praktiliselt ebaotstarbekas, sest arvestades rendimaksete maksetähtpäevi (1 kord aastas) saavutaks rendileandja VÕS §-s 353 sätestatud korras rendilepingu korralisega ülesütlemisega kiiremini oma eesmärgi, kuigi samas soovib ta lepingu üles öelda rentnikupoolse lepingu rikkumise tõttu (s.o õiguskaitsevahendina).
10.Seega antud juhul on rendilepingu erakorralise ülesütlemise õiguslikuks aluseks VÕS § 313 lg 1 ja rendilepingu p 7.4.1. VÕS § 313 lg 1 järgi võib kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu mõjuval põhjusel üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. VÕS § 196 lg 2 kohaselt kui mõjuv põhjus seisnes selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. VÕS § 114 lg 1 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja rikkunud rendilepingut sellega, et ta tasus renditasu 2013. aasta eest osaliselt (tasumata summa 3248,90 eurot), 2014. aasta eest on renditasu summas 15 525,17 eurot tasumata (lepingu p 4.1.1. rikkumine) ning tasumata on 2014. aasta maamaks 280,35 eurot (lepingu p 4.1.2. rikkumine). Hageja on 16.02.2015 kirjaga andnud kostjale täiendava tähtaja kuni 01.03.2015 kohustuse täitmiseks (renditasu ja maamaksu tasumiseks) ning hoiatanud kostjad, et võlgnevuse mittetasumisel ütleb ta rendilepingu üles (tlk 19). Kuna kostja täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud, siis ütles hageja rendilepingu üles alates 05.03.2015 (tlk 20).
11.Ringkonnakohus leiab, et arvestades kostjapoolset lepingu rikkumist ning seda, et ta ei täitnud oma lepingust tulenevaid kohustusi ka hageja poolt antud täiendava tähtaja jooksul, on hageja õigustatult öelnud rendilepingu üles. Olukorras, kus hageja on juba enne kostjale kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramist korduvalt nõudnud rendi tasumist (tlk 15, 17, 18), s.o kohustuse täitmist, ning kostja ei ole lepingu rikkumist kõrvaldanud, on hagejal olnud mõjuv põhjus rendilepingu ülesütlemiseks. Arvestades kõiki asjaolusid (sh kostjapoolset pikaajalist lepingu rikkumist) ei saa eeldada, et hageja jätkab lepingu täitmist. Kostjapoolset lepingu rikkumist ei vabanda temapoolsed väited, et 1) ta on investeerinud 2014. aastal põldudesse sügiskünnina ja ristiku-timuti allakülvidena; 2) maade rentimisel on ta arvestanud PRIA poolsele mahetoetustele; 3) rendilepingu lõpetamine põhjustab talle rahalises väärtuses kahjumi üle 15000 euro. Lepingu sõlmimisel pidi kostja arvestama asjaoluga, et tal on tarvis tähtaegselt tasuda renti ning ta ei saanud loota renditasu maksmisel vaid PRIA-st saadavatele toetustele. Samuti ei pea hageja leppima kostjapoolsele renditasu mittemaksmisega seetõttu, et kostja ei ole saanud PRIA-st toetusi. Rendilepingu erakorralist ülesütlemist ei välista rendilepingu lõpetamisest kostjale väidetavalt tekkiv kahju, sest hageja ei pea taluma kostjapoolset rendi mittetasumist (lepingu rikkumist) ainuüksi seetõttu, et lepingu erakorraline ülesütlemine võib kostjale tekitada kahju. Asjaolu, et kostja on tasunud pärast rendilepingu erakorralist ülesütlemist 02.04.2015 hagejale 9274.00 eurot ning avaldanud soovi jätkata rendilepingut, ei mõjuta rendilepingu erakorralise ülesütlemise kehtivust.
12.Lähtudes eeltoodust on hageja kehtivalt öelnud rendilepingu kostjaga üles alates 05.03.2015 ja seose erakorralisega ülesütlemisega muutusid sissenõutavaks kõik lepingu järgi kuni lepingu
erakorralise ülesütlemiseni tasumisele kuulunud rendimaksed ja maamaks. Arve nr RE 472/13 alusel on võlgnevus summas 3248,90 eurot; arve nr RE 271/14 alusel on võlgnevus summas 15 525,17 eurot; maamaksu teatis 5463 alusel on võlgnevus summas 280,35 eurot ning arve nr RE 127/15 alusel on võlgnevus summas 2679,68 eurot, kokku on kostja rendilepingust tulenev põhivõlgnevus hageja ees 21 734,10 eurot.
13.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on tasunud 02.04.2015 hagejale 9274,00 eurot. Pooltel on vaidlus selles, kas 02.04.2015 tasutud summa tuleb arvestada põhivõlgnevuse või viivise katteks. Hageja seisukoha järgi tuleb kostja poolt tasutud summat arvestada VÕS § 88 lg 8 kohaselt viivise katteks. Kostja vastuväite järgi ei ole hageja esitanud viivise kohta lepingu p 8.2. kohast arvet ning seetõttu tuleb 02.04.2015 tasutud summat arvestada põhivõlgnevuse juures. Rendilepingu p 8.2. järgi lepingu alusel tasumisele kuuluvate summade mitteõigeaegsel tasumisel maksab rentnik viivist tasumata summast 0,5% päevas iga maksmisega viivitatud päeva eest. Viiviste kohta esitab rendileandja arve, mille rentnik peab tasuma hiljemalt vastavas arves näidatud tähtpäevaks. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvestades kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 ja lepingu p-st 8.2. on kostjal kohustus tasuda tähtaegselt tasumata renditasudelt ja maamaksult viivist. Asjaolu, et hageja ei ole kostjale esitanud viivise kohta arvet, ei vabastada kostjat viivise tasumise kohustusest. Ringkonnakohus leiab, et kuna kostjal on VÕS § 113 lg-st 1 ja lepingu p-st 8.2. tulenev kohustus viivise tasumiseks, siis oli hageja õigustatud arvestama kostja poolt 02.04.2015 tasutud 9274,00 eurot VÕS § 88 lg 8 alusel esmalt viivise katteks.
14.Nähtuvalt hagiavaldusest on hageja nõudnud viivist muuhulgas kuni põhivõla rahuldamiseni, kuid mitte suuremas summas kui põhivõlg. Apellatsioonkaebuses on hageja taotlenud viivise väljamõistmist summas 8782,08 eurot ning ei ole esitanud taotlust viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest kuni täitmiseni. Seega on hageja ise piiritlenud viivise suuruse apellatsioonkaebuses ning nõuab kostjalt viivist 8782,08 eurot (täiendavalt juba tasutule). Arvestades kostja poolt 02.04.2015 tasutud 9274 eurot, mida tuleb arvestada viivise katteks, on kokku hageja viivise nõude suuruseks 18 056,08 eurot (9274+8782,08=18 056,08). Kuna põhivõla suuruseks on 21 734,10 eurot, siis on viivise nõue väiksem põhivõlast. Kostja on taotlenud maakohtus viivise vähendamist. Kostja arvates on viivise määr ebamõistlikult suur ning ta on palunud vähendada viivist mõistliku suuruseni, arvestades kostja poolt kohustuse täitmise ulatust ja kostja majanduslikku seisundit. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 8 võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 alusel kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja on ise nõudnud juba viivist vähem, kui on põhivõlgnevuse suurus, siis puudub alus viivist veelgi vähendada. Samuti ei annaks kostja poolt esile toodud asjaolud alust viivist vähendada. Kostjapoolne kohustuse täitmine on toimunud väga väikses ulatuses (kostja tasus 2013 renditasust vaid 768,70 eurot, rohkem ta renti tasunud ei ole) ning majandusliku olukorra kohta ei ole kostja kogu menetluse kestel tõendeid esitanud.
15.TsMS § 386 lg 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kuna antud juhul hagi rahuldatakse, siis jääb Tartu Maakohtu 18. mai 2015 määrusega (tlk 25-26) kohaldatud hagi tagamise abinõu kehtima tagamaks otsuse täitmist.
16.Seoses hagi rahuldamisega jäävad menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja on taotlenud maakohus menetluskulude 1850 eurot väljamõistmist (riigilõiv hagilt 1000 eurot, riigilõiv hagi tagamise taotluselt 50 eurot ja õigusabikulud ilma käibemaksuta 800 eurot – tlk 60-61). Arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukust on õigusabi summas 800 eurot põhjendatud ning hageja taotlus menetluskulude summas 1850 eurot väljamõistmiseks tuleb rahuldada. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel samuti kostja kanda. Hageja taotluse kohaselt on menetluskulud ringkonnakohtus 1260 eurot (apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 900 eurot ja õigusabikulud käibemaksuta 360 eurot). Ringkonnakohus leiab, et hageja taotlust on seaduslik ja põhjendatud ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 1260 eurot. TsMS § 177 lg 4 järgi märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul ei ole hageja vastavat taotlust esitanud ei maakohtus ega ringkonnakohtus.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.